laupäev, 24. jaanuar 2015

"Black Christmas" (1974)

Jõulud on küll läbi, aga "Black Christmasi" vaatamiseks ei ole kunagi liiga hilja. See algupärane slasher on üks neist vähestest õudukatest, mis siiani rahutu une tagavad ja judinad seljale toovad. Tihti arvatakse, et slasher ei saa juba oma idee poolest olla hirmutav, kuid sellise uskumusega inimesed ei ole ilmselgelt "Black Christmasit" näinud...


"Black Christmas" ei ole saavutanud säärast kultusstaatust nagu tema kolleegid "Halloween" ja "Friday the 13th" ning seda täiesti teenimatult. Õudusfaktori poole pealt ületab see sünge jõululugu isegi tänapäeva kummitusfilmid ja tõstab pulssi ka kõige külmaverelisematel horror-gurmaanidel. Tihti peetakse kaheksakümnendate slasheri-hulluse alustajaks just "Halloweeni", kuid seda pisut ignorantselt, sest tegelikult ajas "Black Christmas" samasugust rida juba neli aastat varem ja tegi seda kordades paremini.

Miks on "Black Christmas" nii tõhus veel praegugi?

Slasher peaks olema oma idee poolest kõige hirmsam õuduse alamžanr üldse. Deemoneid ja poltergeisti kardame lapsena, aga lihast ja luust maniakke liigub ringi ka reaalsuses ning oht nende süül oma ots leida on täiesti eksisteeriv ka Eestis. Filme vaadates pole sellist kartust juba ammugi ning seda just nimelt Jason Voorheesi ja Michael Myersi taoliste surematute tapamasinate tõttu. Seega tulebki tagasi minna sinna, kust žanr oma alguse sai — aega, mil kinolinadel külvasid Freddy Kruegeri asemel hirmu Norman Bates ja miks mitte ka näiteks "Black Christmasi" salapärane mõrvar.

Praegu on täiesti loogiline, et slasheri ainsaks võluks on näha, kuidas teismelisi erinevatel viisidel tükeldatakse, aga klassikuid vaadates saab selgeks, et nii pole asjalood alati olnud. "Black Christmasi" puhul ei tuleks pähegi tapjale kaasa elada ja tegelastele surma soovida ning just see peakski loogiline ja enesestmõistetav olema. Tegelastega on imehea samastuda, kuna nad on tõepoolest keerulises ja väljapääsmatus olukorras ning järjepidev hulluse ja lootusetuse süvenemine karakterite hulgas jõuab ilusti pärale ka teisele ekraani poolele. Vaatajat rõhub tugev ohutunne ning filmi ajal vasardab püsivalt kuklas teadmine, et midagi sarnast võib juhtuda igaühega.


"Black Christmas" väärib vaatamist iga inimese poolt, kes ennast õudusfilmide fänniks peab. Suures seltskonnas ei pruugi filmi õud kohale jõuda, aga kui jõululaupäeval on külalised lahkunud, sobiks suurepäraselt toas tuled kustutada, uks lukku keerata ja lasta "Black Christmasil" oma töö teha...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar