Ashley J. Williams riputas 1992. aastal mootorsae varna ning fännid on sellest ajast peale muretsenud, et toonane "Army of Darkness" jäigi tema viimaseks seikluseks. 23 aasta jooksul on kuulda saanud lugematul hulgal kõlakaid, kuid veidral kombel pole mitte ükski neist ette näinud, et seeria järgmine sissekanne endale seriaali kuju leiab. Tegemist pole sellise üdini brutaalse splatter'i jaoks loomulikult ideaalse meediumiga, aga iganädalane võimalus Ashi uutes situatsioonides näha kaalub selle küllaga üle.
Kuigi "Ash vs Evil Dead" ei ole oma kümneosalise hooaja jooksul sugugi ühtlaselt tugev sõit, ei lange tase kordagi liialt madalale ning tugevamad episoodid on tõeliselt head, et mitte öelda suurepärased. Tihtilugu juhtub olema nii, et sääraste populaarsete frantsiiside uute sissekannete tegemisel peetakse silmas vaid rahalist edu ning loomingulisusest ja värskusest jääb vajaka, kuid siin sellist muret pole, kuna Starz on fännide unelmate täitmisele lähenenud äärmise julguse ja kohusetundlikkusega. Tegijate kirglikkust on tõepoolest rõõm näha, eriti kui tegu on õudukamaastikul millegi niivõrd tähtsaga kui "Evil Deadi" saaga.
Pole vist tarvis mainidagi, et suur osa "Evil Deadi" seeria võlust on Bruce Campbelli ja tema tohutu screen presence'i kanda, olgugi et 2013. aasta filmiversioon kenasti ilma temata hakkama sai. Nii on vaieldamatult ka sarja puhul ning kõigist sarmikatest kõrvaltegelastest hoolimata on tähelepanu keskpunktis alati ainult Ash, kes on vahepealsete aastatega veelgi isekamaks muutunud, aga sellegipoolest oma sarmi minetanud pole. Tegu on sellise karakteriga, keda mitte keegi päriselus tunda ei tahaks, kuid kelle juustuseid one-liner'eid ja jõhkraid läbielamisi mingil seletamatul põhjusel teleekraanilt tõeline lust jälgida on. Kõrvaltegelastest tõstaksin esile vaid Samara Weavingi, kes hooaja viimastes episoodides kaasa lõi. Ülejäänud olid samuti tublid, aga see on juba 1981. aastast selge, et Ashi kõrval on võimalik särada vaid erakordselt ilusatel inimestel ning sellele kirjeldusele vastab ainult Weaving.
Sisulise poole pealt on tegu suhteliselt lineaarse looga, kuid "Evil Deadi" puhul olekski mingit erilist komplekssust imelik oodata. Kui verd on piisavalt, on rahul ka fännid, ning sellest põhimõttest on tegijad kenasti aru saanud. Võiks ju arvata, et kaabeltelevisiooni puhul on vägivalla ja sõnakasutuse osas teatud piirangud, aga "Ash vs Evil Deadi" korral on neist igatahes mööda vaadatud, sest nii mõnigi episood teeb originaaltriloogias nähtule jõhkruse poolest silmad ette ning ropendamise osas ei paku filmid sarjale mitte mingit konkurentsi. 1x09 ajal tabasin end korraks isegi mõttelt, et ega brutaalsusega äkki isegi liiga kaugele minda, ja minu ülimalt verist filmimaitset arvestades ütleb see sarja kohta üpris palju.
Öelda, et "Ash vs Evil Dead" on täpselt see, mida fännid üle kahekümne aasta oodanud on, oleks ehk pisut liialdatud, kuna esiteks ei osanud keegi arvata, et Bruce alles 57-aastasena pumppüssi uuesti kätte haarab, ja teiseks tuli ka teleseriaali mõte enamusele paraja šokina, aga 2015. aastal vändatud "Evil Deadi" jätkult oleks tõesti raske midagi rohkemat tahta. Isegi 30-minutine formaat, mille osas paljud esialgu skeptilised olid, töötab edukalt kiire tempo ja läbiva põnevuse säilitamise kasuks. Ning kui vastab tõele, et plaanis on veel neli hooaega, pole mul küll sugugi kahju, et filmi tegemise plaanid nurja läksid. Ash on lõpuks ometi tagasi!
Pole vist tarvis mainidagi, et suur osa "Evil Deadi" seeria võlust on Bruce Campbelli ja tema tohutu screen presence'i kanda, olgugi et 2013. aasta filmiversioon kenasti ilma temata hakkama sai. Nii on vaieldamatult ka sarja puhul ning kõigist sarmikatest kõrvaltegelastest hoolimata on tähelepanu keskpunktis alati ainult Ash, kes on vahepealsete aastatega veelgi isekamaks muutunud, aga sellegipoolest oma sarmi minetanud pole. Tegu on sellise karakteriga, keda mitte keegi päriselus tunda ei tahaks, kuid kelle juustuseid one-liner'eid ja jõhkraid läbielamisi mingil seletamatul põhjusel teleekraanilt tõeline lust jälgida on. Kõrvaltegelastest tõstaksin esile vaid Samara Weavingi, kes hooaja viimastes episoodides kaasa lõi. Ülejäänud olid samuti tublid, aga see on juba 1981. aastast selge, et Ashi kõrval on võimalik särada vaid erakordselt ilusatel inimestel ning sellele kirjeldusele vastab ainult Weaving.
Sisulise poole pealt on tegu suhteliselt lineaarse looga, kuid "Evil Deadi" puhul olekski mingit erilist komplekssust imelik oodata. Kui verd on piisavalt, on rahul ka fännid, ning sellest põhimõttest on tegijad kenasti aru saanud. Võiks ju arvata, et kaabeltelevisiooni puhul on vägivalla ja sõnakasutuse osas teatud piirangud, aga "Ash vs Evil Deadi" korral on neist igatahes mööda vaadatud, sest nii mõnigi episood teeb originaaltriloogias nähtule jõhkruse poolest silmad ette ning ropendamise osas ei paku filmid sarjale mitte mingit konkurentsi. 1x09 ajal tabasin end korraks isegi mõttelt, et ega brutaalsusega äkki isegi liiga kaugele minda, ja minu ülimalt verist filmimaitset arvestades ütleb see sarja kohta üpris palju.
Öelda, et "Ash vs Evil Dead" on täpselt see, mida fännid üle kahekümne aasta oodanud on, oleks ehk pisut liialdatud, kuna esiteks ei osanud keegi arvata, et Bruce alles 57-aastasena pumppüssi uuesti kätte haarab, ja teiseks tuli ka teleseriaali mõte enamusele paraja šokina, aga 2015. aastal vändatud "Evil Deadi" jätkult oleks tõesti raske midagi rohkemat tahta. Isegi 30-minutine formaat, mille osas paljud esialgu skeptilised olid, töötab edukalt kiire tempo ja läbiva põnevuse säilitamise kasuks. Ning kui vastab tõele, et plaanis on veel neli hooaega, pole mul küll sugugi kahju, et filmi tegemise plaanid nurja läksid. Ash on lõpuks ometi tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar