"Poltergeist" (2015)

Hollywoodi uusversioonide tulv ei paista kohe kuidagi lõppevat, ehkki näitab juba pikemat aega väsimise märke. 1982. aasta klassikuks nimetatav "Poltergeist" on üks neist filmidest, mis remake’i sugugi ei vajanud, aga ometi on see nüüdseks valmis vändatud ja kõikidele huvilistele kinolinal nähtav.

Uus "Poltergeist" ei paku sisulisest poolest midagi, mida juba originaalis nähtud pole. Värskust on püütud vägisi lisada kõiksugu tehnika rakendamisega – kurja vaimu mõjul hakkavad jupsima nii mobiiltelefonid, trenažöörid, signalisatsioon kui ka vana hea televiisor, millega on tõenäoliselt seotud ka 1982. aasta filmi ikoonilisim osa. Minu kurvastuseks on surnud hinged tänaseks kineskoopteleri Full HD vastu vahetanud ja sellega kaasnevalt on kõnealune stseen oma mõjuvusest vähemalt poole kaotanud.

Minu jaoks on originaali suurim võlu see, et vähemalt esimesed kaks kolmandikku filmist on küllaltki tavapärasel tasemel kogupere-horror ning alles siis läheb tõeline möll lahti ja toon muutub kardinaalselt. Uusversioon sellist käiguvahetust ei tee ja kogu film jääb kuidagi väga poolkõvaks. Kohati nagu üritatakse vaatajat hirmutada ja seatakse üles mitmed päris paljutõotavad jump scare’id, aga nendega ei julgeta kunagi lõpuni minna ja kulminatsioon jääb kahjuks tulemata. Iseenesest on see ju mõistetav, sest nagu "Z maailmasõda" tunamullusel suvel näitas, on PG-13 ratinguga korralikku õudusfilmi teha praktiliselt võimatu, ja parim võimalik tulemus paistabki olevat "enamvähem okei", mis sobib hästi kirjeldamaks ka kõnealust filmi.

Kui "Poltergeist" mingis mõttes vajalik oli, siis ilmselt vaid selleks, et originaali olemasolu uuesti meelde tuletada ja noortes Tobe Hooperi (või Spielbergi) klassikalise kummitusloo vastu uut huvi tekitada. Uusversioon on tehniliselt küll täiuslikum, kuid südant on tas kordades vähem.

"The Tingler" (1959)

Kui Vincent Price oleks nõnda surematu nagu tema kehastatud karakterid, oleks ta võinud täna tähistada oma 104. sünnipäeva. Õnneks ei ole õudusfännid selle legendaarse mehe panust filmimaailma kaugeltki unustanud ja nii otsustasin ka mina horror-maestro sünniaastapäeva tähistamiseks ette võtta 1959. aastal ilmunud kultusstaatusesse tõstetud linateose, mil nimeks "The Tingler".

Vincent Price ei ole sugugi ainus tuntud nimi, kes "Tingleriga" seotud on. Filmi lavastas William Castle, kes on tõenäoliselt kõige rohkem kuulsust kogunud filmiga "House on Haunted Hill", mille peaosas oli samuti Price. Castle on end õudusajalukku jäädvustanud aga tegelikult teiselgi viisil: ta jumaldas Alfred Hitchcocki ja üritas teda igal võimalikul moel jäljendada. 1960. aastaks sai Hitchil sellest küllalt, ta otsustas Castle’ile tagasi teha ja tema edu valemit kopeerida – tulemuseks oli "Psycho", Hitchi omaenda odava eelarvega õudukas. Ei ole vist vaja mainidagi, et Castle ise oma elu jooksul ühegi niivõrd hea filmiga maha ei saanud.

"Tingler" paistab esmajoones silma oma ägeda idee ja sisu poolest. Dr Warren Chapin (Vincent Price) on hullunud teadlane, kes üritab aru saada, kuidas kehas hirm tekib ja kas sellel on ka mingi füüsiline kehastus. Filmi esimene stseen näitab, kuidas Price hukatud kurjategija surnukeha lahkab ja lahkunu sugulasega mõtteid vahetab, ja see stseen võib vabalt olla üks paremaid näiteid vanameistri tohutust andekusest. Pole kellelegi saladuseks, et Price on ülimalt karismaatiline ja omab hiiglaslikku screen presence’it, aga "Tingleri" avastseen toob väga tugevalt esile mehe meisterlikkuse puhtalt näitlejana. Price’i suust kõlab kogu teaduslik jutt veenva ja realistlikuna, nii et isegi paberil naeruväärsena tunduvad sõnad hirmu olemuse kohta muutuvad tema suus usutavaks.

Castle üritab iga enda filmi mingil moel uudseks või huvitavaks muuta. Mäletan, et näiteks "Homicidalis" (mis on kusjuures eriti otsene "Psycho" jäljendus) on enne lõpplahenduse teada saamist umbes 30-sekundine paus, mis annab hirmunud kinokülastajatele võimaluse saalist enneaegselt lahkuda. Seevastu "Tingleri" seansside jaoks pandi kinos toolide külge teatud vibreerivad lelud, mis vaatajat sobival ajal šokeerima pidid. Minu jaoks oli kõige ägedam võte aga see, et muidu täielikult mustvalges filmis oli ühes stseenis verd kujutatud värviliselt. "Schindleri nimekirjas" on sellist stilistiliselt kavalat nõksu muidugi nähtud, aga viiekümnendate kontekstis oli see kahtlemata värske lähenemine ja üllatas ka mind.

"The Tingler" on täpselt see, mis ta olema peabki – väikese raha eest vändatud meelelahutuslik fantaasiaõudukas, mis ei ole tänu oma innovaatilisusele siiani ajale jalgu jäänud, ehkki kohati võib ülepingutatud hirmutamise tõttu muie näole tulla küll. Igale härra Price’i fännile on see igal juhul kohustuslik vaatamine, kuna tegu on ühe tema parema filmi ja rollisooritusega.

Palju õnne, Vincent Price! Puhka rahus.

"The Birds II: Land's End" (1994)

Hitchcocki surematu meistriteos "Linnud" on tänaseks nähtud ilmselt pea kõigil, aga kui paljud üldse teavad, et sellele filmile paarkümmend aastat tagasi ka järg vändati? Erinevalt "Psühhost", mis samuti peale Hitchi surma frantsiisiks kujunes, on "Lindude" teist osa näinud vaid vähesed ning seda selge põhjusega, kuna tegu on millegi niivõrd halvaga, et isegi lavastaja otsustas oma nime teose küljest eemaldada. Praeguseks on see film, mis ei ületa kvaliteedi poolest sugugi pikalt kurikuulsat "Birdemicut", enamjaolt unustuste hõlma vajunud ning ka internetiavarustest ei olnud teda sugugi kerge välja kaevata.

Kui päris aus olla, siis ei ole "Linnud 2" just selline film, mille kohta väga pikalt midagi kirjutada oleks. Kõike toimuvat on võimalik ennustada ka ilma teost reaalselt nägemata: neljaliikmeline perekond läheb väikesele saarele ning seletamatutel põhjustel hakkavad neid ründama linnud. Kasutatakse juba originaalist tuttavaks saanud valemit ja midagi innovaatilist isegi ei üritata korda saata. Kusjuures filmi esimest poolt ilmestab ka otsekui "The Roomist" laenatud dialoog – näiteks toimub kahe tüdruku vahel järgmine vestlus: „Birds don’t eat french fries.“ – „How do you know, are you a bird?“

Paremaks läheb olukord siis, kui lindude rünnak tõelise hoo sisse saab, sest eriefektid on enesestmõistetavalt paremad 30 aastat varem tehtud originaali omast, ning kohati on toimuva jälgimine täitsa kaasahaarav. Lavastaja Rick Rosenthal, kelle käe all on valminud nii "Halloweeni" seeria parim kui ka halvim järg, pole kunagi eriti meeldejääva visuaalse stiiliga hiilanud, kuid sedapuhku on tema režii eriti igav ja näotu (pun intended), eriti Hitchcocki omaga võrreldes.

See hakkab vist vaikselt mu catchphrase’iks muutuma, aga tegelikult pole "The Birds II" sugugi nii halb, kui seni räägitud on. Ma ei soovita seda filmi kellelegi, kuid samas ei tasuks sellest ka paaniliselt eemale hoida – see on lihtsalt üks järjekordne B-film, mis ilma oma paljulubava (?) pealkirjata mitte millegi erilise poolest silma ei jääks.

"Unfriended" (2014)

Kui teile tundub, et found footage on muutunud liialt igavaks, siis olge mureta, kuna "Unfriended" toob meile odav-horrori uue väljundi. Arvutiekraani kasutamine tegevuspaigana on esmapilgul küll huvitav idee, aga reaalset täispikka filmi vaadates muutub see kiiresti väsitavaks ning hoidku jumal meid selle eest, et kübernaturaalne lähenemine uueks trendiks peaks saama.

Möödunud sügisel vaatasin PÖFFil Nacho Vigalondo lavastatud "Open Windows’it" ja kiitsin hispaanlase uudset lähenemist. Sellegi filmi puhul toimus suur osa tegevusest just nimelt arvutiekraanil, kuid toimuva muutis märksa loogilisemaks see, et teos oli ka sisulisest poolest häkkimisega tugevalt seotud ning mulle tulemus täitsa istus. "Unfriended" keskendub seevastu aga õuduse üleloomulikule poolele ja idee häkkivast kummitusest on vähemalt minu jaoks kõike muud kui tõsiseltvõetav.

Film räägib kuuest noorest, kes aasta eest põhjustasid (otseselt või kaudselt) Laura-nimelise tüdruku enesetapu. Nüüd on tüdruk otsustanud teispoolsusest kätte maksta ning selleks on ta nähtavasti ära õppinud tipptasemel häkkimise, sest just arvuti kaudu ta oma endisi sõpru terroriseerima asubki. Vaimude ja muud sorti üleloomulikkusega seotud õudukad nõuavad niigi omajagu suspension of disbelief’i, aga kummitustüdruk, kes kättemaksu Skype’i grupivestluses teostab, on ikka tase omaette.

Kui rääkida konkreetselt filmist ja mitte ainult tema kentsakast ideest (mis arusaadava põhjusega kõik muu varjutab), siis on tegu üsnagi tavapärase noorteõudukaga, mis ei jää muule sama temaatikaga horrorile sugugi alla. Kõige tugevamaks küljeks on vast karakterid ja nende esialgu varjatuks jääv kahepalgelisus, kuna sugugi mitte paljud teosed ei julge oma peategelastele niivõrd negatiivset tausta omistada. Seetõttu algaski filmi põnevaim osa siis, kui kummituse ettepaneku peale "Never have I ever" nime all tuntud joomismängu mängima asuti ja üksteise saladusi paljastama hakati. Mulle endale meeldisid väga ka surmastseenid, mis olid küll lühidad ja katkendlikud, aga siiski jõhkrad ja mõneti päris šokeerivad, eriti esimesed kaks.

Kui tahate tingimata oma sammud kino poole seada, siis soovitan vaatamiseks võtta hoopistükkis klassikalise "It Follows’i", mis hirmutamisega märksa efektiivsemalt hakkama saab, kuid kui teile sellest veel päris küllalt ei saa, siis on "Unfriended" samuti täiesti arvestatav võimalus. Tuleb vaid loota, et siit "Paranormal Activity" laadset fenomeni ei teki ja et arvuti-horror kiiresti unustatud saab.

"Skin Trade" (2014)

Lisaks intensiivsele õudusfilmiarmastusele on mul suur kirg ka märulite vastu. Olen viimastel aastatel aktiivselt jälginud mitmete action-staaride rollivalikuid ja uut väljapanekut ning Dolph Lundgrenist on saanud tuntumate titaanide kõrval minu kindel lemmik. Kahjuks ei ole Lundgren hetkel just kõige hinnatum näitleja ning viimasel ajal ei ole ta filmid isegi enam puhtalt meelelahutuslikul tasandil nauditavad. "Skin Trade" tõotas aga olla oodatud vaheldus, kuna Dolph on selle kallal töötanud juba aastaid ning võtnud projekti lõpule viimise enda südameasjaks.

Nagu pealkirigi ütleb, räägib "Skin Trade" inimkaubandusest. See teema oli uudne umbes kümme aastat tagasi; tänaseks on seda aga filmides juba piisavalt leierdatud ning "Taken’i" triloogia on veel kõigil värskelt meeles. Õnneks ei sarnane "Skin Trade" liialt oma samateemaliste konkurentidega, vaid läheb pigem traditsioonilise märuli rada. Filmi viimases vaatuses aset leidvad stseenid on võetud otsekui mõnest 80ndate möllukast ning siinkohal on see ainult positiivne. Dolph on endiselt suurepärases vormis, vast isegi oma viimase viie aasta parimas, ja kickib sajaga assi. Lõpuvõitlus on otsene throwback "Red Scorpion’ile" ning visuaalse hinnangu põhjal ei oskaks sugugi öelda, et Lundgren vahepeal 26 aasta võrra vanemaks on jäänud.

Kahjuks jagub küllaga ka negatiivset. Peamised probleemid lähevad lavastaja kapsaaeda – ebapädev režii rikub nii mõnegi ägeda koreograafiaga kaklusstseeni. Tony Jaa valdab võitluskunste ilmselgelt paremini kui inglise keelt, kuid madinatest jääb vajaka pinget ja põnevust, ehkki neid on üldiselt siiski meeldiv jälgida. Kui minna filmiga 80ndate stiilis, siis tasuks seda teha veelgi jugemalt, kuna selline pidev tõsise ja lõbusa stiili piiril kõikumine mõjub ebakindla ja kõhklevana ning kokkuvõttes ei viida korralikult lõpuni kumbagi poolt. On arusaadav, et B-filmil, mille peaosades märuligigant Lundgren ja umbkeelne Tony Jaa, on raskusi tõsiseltvõetava draamana kanda kinnitada (ja see on tavaliselt ka vaatajale vastuvõetav), aga iseendas kahtlemine ja poolkõva suhtumine võib väga vabalt tervele filmile saatuslikuks saada, nii et pigem tasuks valida selge suund ja sellele lõpuni kindlaks jääda, kui mitme vahel pendeldada.

Kui oled sama suur Dolph Lundgreni fänn kui mina, siis on "Skin Trade" tugevalt soovitatav vaatamine, kuna see on igasuguste kahtlusteta mehe viimaste aastate parim peaosa. Muul juhul tasuks filmi aga pigem vältida, sest peale andekate võitlusstseenide ja mõne badass-momendi siin suuremalt jaolt midagi väärtuslikku peidus pole.