Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.
Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.
Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!
Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.
2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.
Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).
Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!
Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.
Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!
Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.
Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.
