kolmapäev, 20. detsember 2017

"Star Wars: The Last Jedi" (2017)

Nonii, teeme siis "Star Warsi". Spoileritega. Sest sellest filmist ei saa suurt midagi rääkida, ilma et spoilerite territooriumile kasvõi pooljuhuslikultki ära eksiks. Isegi treileris Luke'i öeldud "This is not going to go the way you think", mida paljud (õigustatult) kõnealuse filmi motoks on nimetanud, on omamoodi spoiler, kuna muudab vaataja umbusklikumaks ja annab väikese eelise ütlemaks, et "haa, ma teadsin, et nad meid niimoodi ninapidi kavatsesid vedada!" Mitte et see "The Last Jedi" puhul väga paika peaks, sest kui keegi julgeb öelda, et nägi midagi sellist tulemas, on ta lihtsalt valevorst.


"TLJ" on kõige kõrgemate panustega "Star Warsi" film pärast viiendat episoodi. Kaks aastat tagasi nähtud "The Force Awakens" kandis oma koormat, kuna pidi seeria taaselustama ning uued tegelased vanadega ühitama, kuid see pole mitte midagi selle kõrval, mida Rian Johnson kõnealuse filmiga teinud on. Võrdlused "Empire Strikes Backiga" on kerged tulema ja tegelikult tahaksin ma neid vältida, kuna Johnsoni "TLJ" ei ole mitte millegi koopia ega imitatsioon, aga seeria üleüldise seisukorra ja edasiarenduse osas on kõrvutamine igati kohane. Esialgne "Star Wars" oli igati äge film ‒ minu jaoks isegi seeria parim, kuigi see on pärast uhiuut osa natuke kahtluse all ‒, aga on täiesti selge, et ilma "Empire Strikes Backita" poleks "Star Warsi" universumil kaugeltki sellist väärtust, nagu sel praegu on. Ja ilma värskete ideedeta, mida "Viimased jedid" hullumeelses koguses pakub, poleks väärtust Disney uuel triloogial. JJ tõestas kaks aastat tagasi, et nostalgia arvelt saab ühe kuradima ägeda seikluse kokku keevitada, aga Rian näitab nüüd seda, kuhu võib "Star Wars" 2017. aastal veel edasi areneda. Alles nüüd pärast kaheksanda episoodi nägemist mõistan ma, kui tuttavlik ja lihtne "Jõud tärkab" tegelikult oli. Mitte et ma seda filmi nüüd vähem hindaks või armastaks, aga see on suurepärane näide, kuidas toote või teenuse tarbija isegi ei tea, mida ta vajab või millest ilma jääb, kui seda paremat ja ägedamat alternatiivi (antud juhul "TLJ") laual pole. Järgnev säuts ütleb seda vast isegi tabavamalt kui mina:

"TLJ" näitab, milleks selle sajandi "Star Warsi" film tegelikult võimeline on, ja vastus sellele retoorilisele küsimusele on kordades vägevam, kui ma iial arvata osanuks. Vaid paar päeva tagasi uskusin ma siiralt, et JJ pakutud vahva retrohõnguline kosmoseseiklus ongi see "Star Wars", mida ma tahan ja vajan, ning ma oleks kindlasti täiesti rahule jäänud, kui Rian sama oleks teinud, aga selle asemel et vana rasva peal liugu lasta, murrab see mees nii palju uut maad nagu "Empire Strikes Back" 1980. aastal. Ja enne "Empire'it" oli ainult üks "Star Wars", nii et neid piire, millest läbi murda, oli tollal võrdlemisi lihtne leida. Nii et selles suhtes on Riani saavutus kordades ambitsioonikam, kuna mina (nagu senise tagasiside järgi eeldades ka enamik teisi) arvasin tõesti, et kõik, mida "Star Warsi" universumis teha saab, on juba ühel või teisel moel tehtud ja avastatud, ning nüüd on järel vaid taaskohtumisrõõm. "Rogue One" kinnitas seda ju samuti! Aga noh, spoiler alert ‒ mul ei olnud absoluutselt õigus, sest "TLJ" on tõesti erakordselt uuenduslik ja värske, ettearvamatu ja põnev ning mida kõike veel.

Ühel või teisel hetkel kartsin ma reaalselt enam-vähem kõikide tegelaste elude pärast ‒ "TLJ" panused on tõepoolest just nii kõrged ja seda on väga selgesti tunda. Kui Kylo Ren ja Rey on Snoke'i ees ning on teada, et keegi kolmest peab surema, olin ma hetkeks täiesti valmis uskuma, et meie triloogia peategelane jääb sealsamas punases ruumis oma peast ilma. Kui Luke läheb Kyloga duellile, olin ma kabuhirmus, et see ongi meie armastatud kangelase lõpp. Või kui Leia õhku lastakse või Finn oma suitsiidisõitu teeb. Või ka hoopis vastupidi: kartsin, et notitakse maha "Star Warsi" kohta erakordselt põnevalt ja mitmekülgselt kirjutatud villain Kylo Ren, kes muuseas pärast "TLJ" nägemist mu lemmiktegelaste hulka on tõusnud. On tunda, et me oleme nüüd kaardistamata territooriumil, all bets are off, ja tõesõna kõik võib juhtuda. Ja see pole ausalt öeldes midagi, mida ma ühegi teise "Star Warsi" kohta öelda söendaks.

Fännid jälgimas, milliste imedega Rian Johnson hakkama saab

"Star Warsi" maailma läbinisti tundmata ja mõistmata on "Viimaste jedide" tegelikku väärtust keeruline, et mitte öelda võimatu, vääriliselt hinnata, aga on kosmosesiililegi selge, et olemasoleva mütoloogia jaoks on Rian teinud tõesti hiiglasliku sammu. Iseasi on see, kas vaataja suudab Johnsoni nägemusega leppida, kuna "The Last Jedi" on tõesõna hullumeelne ja pole mingi ime, et see fännid kahte leeri laiali on löönud. Mu kallis kursavend, kes oli filmi enne mind näinud ja selles suhteliselt pettunud (idikas), soovitas mulle enne seanssi, et keskenduksin ainult loole ja nii ma ka tegin. Lülitasin oma ettekujutuse tunamulluse "TFA" perfektsest jätkuloost välja ja lihtsalt vaatasin, mida Johnson mulle pakub. Aga ma ei imesta absoluutselt, et paljud sellega hakkama ei saanud, kuna kui oled kaks aastat pead murdnud, kes Rey vanemad on ning kes on Snoke, võib ikka vihale ajada küll, kui sulle järsku öeldakse, et "well, sorry, aga sellel pole tegelikult üldse vahet", sest lugu, mida Rian tahab jutustada, on hoopis teistsugune. Rey pole uus Skywalker, Snoke pole uus Emperor – ja parem ongi. Või kui täpselt sel hetkel, mil virilad fanboy'd kisama tahavad hakata, et "jälle üks lumeplaneet, kas teil üldse värskeid ideid pole!?", üks Resistance'i sõduritest nagu muuseas maast näputäie valget kraami võtab, suhu pistab ning tõdeb, et tegemist on hoopis soolaga – kui palju geniaalsemaks annab veel minna?. Sellised konkreetsed "fuck you" momendid "The Last Jedi" nii eriliseks teevadki, kuid pole üllatav, et kõik nendega kohe leppida ei suuda – ikka on kehv tunnistada, et mingi poolsuvaline vennike teab paremini, mida "Star Wars" vajab, kui sina, aastatepikkune fänn. "Empire Strikes Back" võeti ju ka algul kehvasti vastu! Jah, ma ehmatasin ka ära, kui Luke oma lightsaber'i pikemalt mõtlemata üle õla viskas, aga selle asemel et takerduda oma kujutlustesse tegelaste ja sündmustiku "õigest" jätkust, otsustasin ma nautida seda, mida Rian mulle pakkuda soovis. Ja kui end täielikult tema kätesse usaldada, on sõit võrratu.


Mõelge näiteks hetkele, mil Kylo kõik Esimese Ordu relvad Luke Skywalkeri poole suunab ja halastamatult tuld annab. Ega me tol hetkel ju veel ei tea, et Luke'i tegelikult kohalgi pole, aga kui ta kuulivalangust vigastusteta pääseb, aktsepteerime seda enesestmõistetavusega: "Jah, muidugi elas Luke selle üle, I'm buyin' it." Täpselt nii sügavale ja kaugele suudab Johnsoni režii meid viia.

Sealjuures ei väida ma aga absoluutselt, et mind osa Johnsoni valikuid kahtlema ei pannud ‒ noh, selline "kuule, oled ikka kindel?" mõte käis filmi ajal pidevalt peast läbi. Tagantjärele olen aga otsustanud mõttetu vingumise asemel nähtut embrace'ida, sest ma usun, et Rian, ilmselgelt fantastiline režissöör ja stsenarist, teab paremini kui mina, mida see seeria vajab. Mis puutub fanboy'de halastamatusse vihasse, siis tegemist on ilmselt inimestega, kellele ei mahu kuidagimoodi pähe, et "Star Wars" võib olla (ja nüüd ongi) midagi muud kui need pähekulunud read 80ndatest. Let the past die, noh, isegi Kylo Ren teab seda. Kriitikud on ju filmiga vägagi rahul ‒ ja mitte ainult need vanad tähtsad filmikriitikud, vaid ka seeria tulihingelised fännid, kes podcast'e või videoarvustusi treivad. Mitte et tegemist veatu filmiga oleks ‒ Rose'i ja Finni kõrvalliini väärtuslikkus on kaheldav, seda kinnitan minagi ‒, aga tervikut see ei riku, eriti kuna see tegelastele (ja ka vaatajale) olulise õppetunni annab. Khm, khm, mitte üheski teises ("Star Warsi") filmis poleks selline kangelaslik plaan võinud ebaõnnestuda ja hoopis hävingut tuua. See on vaid üks paljudest ideoloogilistest sõnumitest, mida "TLJ" edukalt õpetab. Loomulikult on neid faktoreid veel ja veel, aga ühest vaatamisest ja arvustusest on vähe, et õiglaselt hoomata kõike, mida "TLJ" seeria fännile pakub.

Filmiaasta 2017 suurimad kangelased

pühapäev, 3. detsember 2017

"Children of the Fall" (2016)

Ma olen üldiselt see, kes ärgitab inimesi mitte ärrituma õudusfilmitegelaste rumaluse peale, kuna "sa ju ei tea, kuidas sa ise sellises olukorras käituksid", aga "Allakäigu lapsed" ajas mu tõesti vihast punaseks, sest ma tean väga kindlalt, et mina EI LONGIKS MÖÖDA HOOVI RINGI, SAMAL AJAL KUI PÜSSIGA MÕRVAR MIND TAGA AJAB! Umbes samasugune emotsioon võtab kokku mu tunded terve filmi vältel. Nojah, natuke andis tõesti juurde, et peategelase (ehk essentsiaalselt final girli) perekonnanimi oli Strodensky, mida ta sujuvalt Strode'iks lühendas, aga ära mängi oma õnnega, filmiraisk, üks "Halloweeni" reference sind juba nii naljalt ei päästa!

Selle filmi kohta reaalselt ei ole netis korralikke pilte, nii et leppige selle igava seepiatoonilise kaadriga filmi peategelasest (ja mõelge, mis te selle naise vanuseks pakuksite)

Sisututvustuse vehin maha Filmiveebist, sest ise ma sellele aega kulutada ei viitsi, aga filmist rääkimiseks on see siiski eluliselt oluline:
1970ndate alguses saabub Iisraeli oma juudi juuri avastama nooruke Rachel. Temast saab kibbutzi vabatahtlik. Paraku selgub õige pea, et teda ei võetagi vastu kui kauaoodatud sugulast ja Yom Kippuri ehk lepituspäeva eelõhtul juhtub midagi sellist, mis annab sellele Iisraeli kõige tähtsamale pühale hoopis teise tähenduse… Tugeva sotsiaalkriitilise alltekstiga film osutab sügavatele haavadele ja vastuoludele juudiriigi rahva teadvuses. Sellesama rahva teadvuses, keda on ikka ja jälle rõhutud ning kes pole leidnud oma posttraumaatilisele stressile muud ravi, kui vastata samaga – vägivallaga.
Huvitavaks teeb asja see, et kogu lugu on vormistatud slasherina. Väga veider kombo, ma tean, kuid seep see filmi tõmbenumber ongi. Kõlab kui üsna absurdne kontseptsioon, aga nüüd linateost näinuna saan kinnitada, et tegemist on tõepoolest (kui kogu kultuuriline pask taust välja jätta) puhtakujulise 80ndate stiilis lõikumisfilmiga. Algul tundus see päris vahva, sest slasher on teadupärast väljasurev õudusfilmižanr, mida nüüdisajal kahjuks küllalt harva kohata võib, kuid kui ühel hetkel aru sain, et maha pole viksitud mitte ainult vorm (= loomingulised surmad), vaid ka tolleaegsete õudukate igasugune loogika eiramine, sitt näitlemine ja aeg-ajalt lausa puhtakujuline idiootsus, kadus rõõm mu näolt nagu slasherid sel sajandil mainstream-kinost.

Mis puutub ebaloogilisusse, võib alustada sellest, et 20ndates peategelane ei näe välja päevagi noorem kui mu ema (ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole ma enam päris 12-aastane), ja lõpetada näiteks sellega, et mõrvar, kellel polnud vähimatki võimalust näha ega teada, kuhu final girl peitunud on, otsustab oma kõhutunde (?) põhjal pidada sellesama peidukoha kõrval paariminutiline kõne, teadmata, kas seal üldse keegi on. Närvi ajab, noh, kui vaatajat niimoodi idiootidena koheldakse.

Pilt Michael Ironside'ist, sest ta oli filmi ainuke sümpaatne tegelane (kes mängis kusjuures sama rolli nagu see lumelabidaga vanamees esimeses "Home Alone'is")

Ma saan aru, et taheti 80ndate stiilis õudukat teha, aga ega see mingi "Hatchet" ole, et tolle aja rumalusi spoofida. Ikkagi tõsine film ja see slasheri aspekt on ainult backdrop põhjapanevamale sõnumile. Nii et ei aita sugugi kaasa, et tegelased täielikud debiilikud on. Kui te tõesti tahate näidata, kuidas peategelane napilt legaalsele süütukesele kutile kanepit peale surub, siis vabandust väga, aga ärge lootkegi, et ma talle pärast kaasa hakkan tundma. Või miks üldse kaasa tundma, kui ta isegi ei saa viga ‒ news flash, see, et su särk on verine, ei tähenda, et sa haavatud oled ja lonkama pead!

Kui tahta detailidesse minna, jagub neid tardsusi küll ja veel: kuidas nuga haavast välja tõmmata, kuidas mingi täiesti tömbi esemega kedagi pussitada, kui hästi noad lennata oskavad jnejne. Ja kui keegi tapjat kohe ära ei arvanud (sest tegemist peaks olema whodunit'iga), siis tasuks ilmselt... ee, rohkem filme vaadata?

Kindlasti kõige rumalam film, mida ma PÖFFil näinud olen. Enamasti on PÖFFil vähemalt kunstiline rämps ‒ no selline, et saad aru, et ongi tahetud täpselt sellist filmi teha, lihtsalt lavastaja arusaam kunstist on umbes "näitame poolteist tundi, kuidas värv kuivab" või "teeme filmi hästi segaseks, siis tundub nagu oleks intellektuaalne värk". "Children of the Fall" on lihtsalt kogemata väga rumalalt välja kukkunud, sealjuures on see aga kirjeldatud kunstifilmidest märkimisväärselt huvitavam ja vaatajasõbralikum. Ühtlasi on tegemist ühe kõige 80ndatelikuma uue slasheriga, mida ma näinud olen, nii et omad plusspunktid teenib film ka selle eest.

Demonstratsioon filmi 80ndatelikkusest ‒ straight outta "Reede 13 osa 2"

"Revenge" (2017)

Kuigi muidu ei või tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" programmiga läbinisti rahule jääda (khm, "Poolkuu"), leidub seal siiski ka tõelisi täistabamusi. Üks neist on prantslaste "Kättemaks" – puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Revenge" on äärmiselt verine ja brutaalne teos.

Filmi peaosas on imeilus ja antud teoses räigelt üleseksualiseeritud Matilda Lutz, kes viimati kesises õudusfilmis "Ringid" üles astus ja seal kahtluse õhku jättis, kas ta õigupoolest näidelda oskab. "Kättemaksuga" on kõhklus aga pühitud, kuna Lutzi roll pealtnäha naiivse kaunitarina (kusjuures nimi on Jennifer, just nagu "Ma sülitan su hauale" peategelaselgi) muutub kiiresti vingeks ja ägedaks osatäitmiseks, millele tahaks tänapäeva ühiskond ilmselt feminismitempli peale lüüa. Nagu kommenteeris üks valjuhäälne pöffihunt filmi ajal tagareast: "Nüüd läheb Ramboks ära."

Kuigi siin-seal leidub loogikavigu (tegelane kaotab verd vähemalt kaks korda rohkem kui inimkehas olema peaks, ja jääb elama), on neid üldiselt raske pahaks panna, kuna kui jõhkrusega niimoodi üle võlli minnakse, siis miks ei võiks samasugust alternatiivloogikat ka realistlikkuse juures rakendada. "Kättemaksu"-maailmas mõjub kõik toimuv igatahes usutavalt ning kuna tegevustik pole nii depressiivrealistlik nagu teiste rape & revenge filmide puhul, pole üleliia mõtet ka realismi taga ajada. Selles mõttes on tegemist ikka isevärki teosega, et "Day of the Womani" või "Last House on the Lefti" stiilis ängi "Revenge" ei paku – ikka puhas action. Sisu on mainitud alamžanrile kohaselt ränk ja õudne, kuid vormilt on "Kättemaks" valdavalt meelelahutuslik.