"Krampus" (2015)

Jõulud peaksid iseenesest olema küll headuse ja armastuse aeg, aga see ei tähenda, et nende ümber keerlevast tohutust mütoloogiast ei leiaks ainest ka verdtarretavate õuduslugude tarbeks. Nagu paljud teisedki sellelaadsed veidravõitu hirmujutud on legend sarvilisest jõuludeemonist nimega Krampus pärit Saksamaalt (või Austriast) ning sobib oma iidse ja müstilise tagatausta poolest ühe korralikult vaatemängulise õudusfilmi aluseks nagu valatult.

Lugu keerleb ühe düsfunktsionaalse perekonna ümber, mis oma pideva kombetuse ja mõnitamise poolest "Üksinda kodus" seeriast tuttavaks saanud McCallisteridega äravahetamiseni sarnane on. Õigupoolest võib nimetatud jõuluklassiku ja "Krampuse" proloogi vahel veel hulgemini paralleele tõmmata, sealhulgas pere pisipoja kiusamine, tüütu ja matslik onu, kõigi jaoks ebamugav sagimine ning igasugune jõulutunde puudumine. Isegi Maxi valjuhäälne deklaratsioon, et ta oma tervet perekonda vihkab, meenutab kahtlaselt Kevini klassikalisi monolooge.

See selleks, "Krampus" on õudusfilmide seas üldiselt isegi päris originaalne ja n-ö jõuluõudukate hulgast üks kvaliteetsemaid. Nagu öeldud, töötab tõepoolest sajanditevanune legend loo mõjuvusele tublisti kaasa ning lisab sinna hulga müstikat. Lavastaja Michael Dougherty oskab kõiki pakutud eeldusi hästi ära kasutada ning loob hirmujutu baasil külma (nii otseses kui kaudses mõttes) ja saladusliku atmosfääri. Kusjuures sääraseid lumetorme näeb Hollywoodi filmides üsna harva, nii et seda rõõmustavam on asjaolu, et Dougherty on rasked ilmastikuolud niivõrd efektselt ekraanile tuua suutnud.

Olgu lugu nii põnev kui tahes, enamik filmi võlust jääb ikkagi näitlejate kanda. Siinpuhul on peaosas karismaatiline Adam Scott, kes otseselt küll ei sära, aga ainuüksi oma kohalolekuga filmile soojust lisab. David Koechner, kes suundumuselt vist Scottist isegi otsekohesem koomik on, ei saada samuti midagi üleliia vaimukat korda, kuid selliste tuntud nägude osalus on "Krampusele" siiski heaks kvaliteedimärgiks. Kõige vahvama rolliga astub üles Conchata Ferrell, kes otsekoheselt ropusuise vanatädina nii mõnelgi korral naeru suule toob.

"Krampuse" põhiprobleem seisneb nõrgas lõpus – kogu set-up on liialt tugev, et lõppvaatus kuidagi ootustele vastata saaks. Paistab, et Dougherty on ühel hetkel märganud, et filmi kestusaeg venib juba üleliia pikaks ning otsustanud seega pikemalt mõtlemata lahtised otsad kokku tõmmata. Üldiselt võinuks ju filmiga isegi rahule jääda, aga niivõrd hooletult juurde poogitud lõpplahendust pole juba ammu näinud ning see devalveerib teose koguväärtust ikka päris korralikult.

Tervikuna ei ole "Krampusel" väga viga, ühekordseks vaatamiseks kõlbab ta täitsa hästi. "Gremlinsi"-sarnast jõuluklassikat siit sellegipoolest otsida mõtet pole, kuna sel juhul valmistaks pakutav lihtsalt pettumuse. Suurematel õudukafännidel tasuks meeles pidada, et filmi vanusepiirang on PG-13, nii et vere ja jõhkruse osas tegijatele erilist mänguruumi jäetud pole, ehkki "Trick ’r Treati" lavastanud Dougherty tõenäoliselt vastupidist eelistanud oleks.

kultuur.err.ee

"A Christmas Horror Story" (2015)

Jõuluaeg on jälle käes ning õudukafännid seisavad taaskord iga-aastase mure ees: korralikke jõulu-õudukaid praktiliselt polegi. "Black Christmas" – nii hea, kui ta ka poleks – regulaarseks vaatamiseks hästi ei kõlba, kuna nii võib ta oma õuduselemendi kaotada, nii et alles jääbki vaid käputäis teisi. Sarnaselt "Tales of Halloweeniga" on "A Christmas Horror Story" tänavu oktoobris välja antud õnnestunud antoloogiafilm, mis üllatuslikult kohati ka reaalselt hirmus on.

"A Christmas Horror Story" sisaldab nelja õuduslugu, mis minu rõõmuks omavahel osavasti põimitud on: täielikult eraldatud peatükid ei toimi antoloogiafilmides üldse nii hästi ning mõjuvad sellise stiili puhul pigem raiskamisega. "A Christmas Horror Story" erinevad lood on aga nii stiili kui sisu poolest omavahel ideaalses kooskõlas ja moodustavad ühtse korraliku terviku. Isegi seda probleemi pole, et mõni peatükk teistest nõrgem oleks – tase on ikka väga stabiilne.

Nelja loo seast on isegi lemmikut raske valida, kuna kõik toetavad üksteist ja töötavad tugeva terviku kasuks. Tegelaste poolest meeldis mulle vast enim kooli keldris aset leidnud tondilugu, kuid hirmsaimaks nimetaksin hoopis mustanahalise perekonna ümber keerlenud peatükki, millesarnane olukord tegelikkuses ikka korralikult judinad seljale tooks. Isegi lugu jõuludeemon Krampusest ei vea ootusi alt, olgugi et tänavu samateemalisi õudukaid rohkem kui üks on (Universali "Krampus" jookseb hetkel kinodes ja üliodav "Krampus: The Reckoning" ilmus novembris), nii et konkurents tavapärasest märksa tugevam on.

"A Christmas Horror Story" on oodatust oluliselt korralikum õudusfilm ning jõuluõudukate seas kindla peale üks tugevamaid. Ta ei ole võib-olla päris nii lineaarne ja lihtne, nagu oleks tarvis, et korduvat vaatamist taluda, aga kui seekordseks jõuluõhtuks on tarvis üks õudusfilm valida, oleks minu valik just nimelt "A Christmas Horror Story" (ja mitte tema kallim kaksikvend "Krampus"). Julgen maiamatele õudukafännidele soovitada küll.

Tunnuslugu - https://www.youtube.com/watch?v=zoK4tZzLhNY

"Scream Queens" (2015) - 1. hooaeg

Õudukafännide seas veidravõitu antoloogiasarja "American Horror Story" abil kiirelt tuntust kogunud Ryan Murphy alustas sel sügisel uhiuue seriaaliga. Läbivast absurdihuumorist lokkav "Scream Queens" on vastuvõtlikumale žanrifanaatikule tõeline maiuspala, kuna lisaks traditsioonilise slasher'i ülesehitusele ja pidevatele popkultuuri-viidetele on üle pikkade aastate õudusžanrisse tagasi toodud "Halloweenist" tuntud Jamie Lee Curtis, kes teadupoolest üks meie aja legendaarsemaid scream queen'e on. Lisada juurde veel Murphy nutikas (ja võrdlemisi must) huumorimeel, omapärane stiil ja Emma Roberts ning saamegi ühe praeguse hetke lõbusama sarja, mille sihilikult jabural stsenaariumil mitte mingeid loomingulisi piire pole.

"Scream Queens" on algusest peale küllalt konkreetne satiir, mille tegelased rohkem karikatuure kui reaalseid inimesi meenutavad, nii et tugevat emotsionaalset sidet tekkida ei saa - just nagu slasher'itele alati kohane olnud on. Huumor jätab õudusfaktori kiiresti tagaplaanile ning see on ilmselt ka üks põhjustest, miks konservatiivsemad žanrifännid sarja veel avasüli vastu pole võtnud. Tegelased on peaaegu eranditult täielikult idioodid ning see võib esmalt pisut ehmatavalt mõjuda, kuid sarja kulgedes hakkab lokkav debiilsus hetketi isegi naturaalsena tunduma. Mõne tegija käes muutuks selline karakterite käsitlus kiiresti tüütuks ja üksluiseks, aga Murphy suudab nendest idiootidest äärmiselt huvitavad tegelaskujud luua, kes üheski episoodis oma sügava ja põhjaliku rumalusega üllatamast ei lakka. Lisaks Emma Robertsile, kes selliste rollidega varemgi hiilanud on, saavad külmade ilueedidena hästi hakkama ka Glen Powell ja Billie Lourd – minu kaks isiklikku lemmikut. Powelli mängitud Chad Radwell on traditsiooniliselt isekas ja kitsarinnaline jock, keda päriselus keeruline mitte vihata oleks, kuid sarjas on ta mingil veidral põhjusel oma väikluses erakordselt sümpaatne ja tore tegelane, kelle arulagedaid ja alatihti täiesti seosetuid väljaütlemisi alati lust kuulata on. Lourdi kehastatud Chanel #3 väga eemaletõukavalt rumal tegelikult polegi, ta võiks mulle oma kuiva huumori tõttu ehk reaalsuseski meeldida, kuid hingetu ja ebainimlik on ta ikkagi. Täpsustuseks ütlen, et eelnimetatud omadused pole selle sarja kontekstis sugugi halvad.

Kuna tegu on idee poolest ikkagi whodunit'iga, on loogiline, et suur roll on mängida ka mõrvamüsteeriumil ja selle järkjärgulisel lahti rullumisel. "Screami" sarja puhul rääkisin, et edukat äraarvamismängu on sarjavormis keeruline (või lausa võimatu) teostada, aga tuleb tunnistada, et "Scream Queens" tuleb selle ülesandega täitsa esinduslikult toime. Oma koht on siin muidugi ka asjaolul, et tegelasteks on enamjaolt ettearvamatu ja ebaloogilise käitumisega sotsiopaadid, nii et mõrv ei ole ühegi karakteri jaoks liiga suur hüpe. Lisaks on sari piisavalt goofy, et omaenda kehtestatud reeglitest mitte ülemäära hoolida. Silmnähtavaid sisuauke sellegipoolest pole.

Nagu sarjade puhul ikka kipub olema, on siingi 13 episoodi hulka sattunud ka pisut nõrgemaid ja igavamaid, kuid üldmulje jääb siiski üdini positiivne. Mul on väga hea meel näha, et õudusžanr ja slasher'i-kultus imbub vaikselt ka telesse ning seda veel eriti millegi nii õnnestunu kui "Scream Queensi" näol. Murphy ei saanud ilmselt küll nii eufoorilist vastuvõttu, kui ta oodanud oli, ja madalad vaatajanumbrid võivad teise hooaja tegemise kahtluse alla seada, aga korraliku sarjaga on tegemist sellegipoolest ning olen kindel, et avatuma meelega õudukafännid suudavad seda ka vastavalt hinnata. Mina jään igatahes järge ootama.

"Deathgasm" (2015)

Kui hakkad vaatama filmi, mil nimeks "Deathgasm", on ootused teatud mõttes juba seatud. Ja pettumust igal juhul ei valmistata – tegu on täpselt sama räige veresaunaga, nagu nime järgi eeldada võib. Kombineeritud on kaks minu absoluutset lemmikut, õudusfilmid ja metal-muusika, ning tulemus on oodatust imelisemgi. "Deathgasm" ei hoia mitte üheski aspektis tagasi, lajatab samaaegselt nii jõhkra vägivalla kui ka terava huumoriga, muutes end sellega vaat et aasta meeleolukaimaks filmielamuseks.

"Deathgasm" tuleb Uus-Meremaalt ja inspiratsiooni ei ole tarvis kaugelt otsida – sealsamas lavastas ka Peter Jackson oma esimesed filmid ning siiani maailma veriseima filmina tuntud "Braindeadi" mõjutusi on "Deathgasmis" tunda küll. Üks tegelastest kannab lausa "Bad Taste'i" postriga särki. Siiski on tegu küllalt ainulaadse teosega, vähemalt praegusel ajal, kuna õnnestunud splatterid võib endiselt kahe käe sõrmede peal üles lugeda. Õppust on võetud ka "Evil Deadist" – sarnasusi leidub nii kasutatud relvades (mootorsaag) kui deemonite kõnepruugis.

Näitlejad on head, huumor on asjalik, tegijad on ilmselgelt hingega asja juures. Isegi kui mul sisu osas mingeid etteheiteid oleks, ei suudaks ma neid siin objektiivselt välja tuua, kuna "Deathgasm" on vaieldamatult üks ägedamaid filme, mida üle pika aja näha saanud olen, ja splatterid on žanrisiseselt alati mu lemmikute hulka kuulunud.

Üldiselt on tegu väga lõbusa väikese filmiga, mis ühe kinoõhtu suurepäraselt ära täidab, aga hilisemaks kuigi palju mõtteainet ei paku. Oma lühikese kestusaja ja kerge sisu tõttu on "Deathgasm" tüdimust tekitamata sobilik ka mitmekordseks vaatamiseks, nii et poleks suur ime, kui see juba mõne aasta pärast kultusklassiku staatusesse jõudnud oleks. Loodan südamest, et "Deathgasm" saab piisavalt ülemaailmset tähelepanu, et Howden ka järje tegemise ette võtaks.

Minu suurimad tänusõnad PÖFFile, et "Deathgasm" tänavusse kavasse võeti. Kusjuures eestikeelne pealkiri "Surmgasm" kõlab ehk isegi paremini kui originaalvariant. Eilsele publikule paistis teose absurdsus ja mõõdutundetu julgus igatahes istuvat.

"Must alpinist" (2015)

Olen pikalt oodanud, et saaksin oma blogis kord ka mõnd kodumaist õudusfilmi lahata. Mõne päeva pärast kinoekraanidele jõudvat "Musta alpinisti" kahjuks puhtakujuliseks õudukaks nimetada ei saa, aga omajagu hirmuäratav on ta küll ning jääb oma iseäraliku sisu tõttu pärast vaatamistki mõneks ajaks kummitama. Igatahes on see järjekordne tõestus, et Eestiski on võimalik korralikult põnevaid filme vändata – isegi kui "Must alpinist" hetkelt klassikuks ei saa, on tegu juba pelgalt oma ainulaadsuse poolest väärt tükiga.

"Must alpinist" jutustab erakordse loo õnnetust matkagrupist, mis Siberisse nefriiti otsima suundub. Üks matkajatest jääb aga kadunuks ja ülejäänud satuvad kummalisse burjaatide külla, kus olukord progressiivselt aina meeleheitlikumaks muutub. Lavastaja sõnul põhineb filmis toimuv lausa 90 protsendi ulatuses tõestisündinud juhtumistel, kuid vaatajana on seda pisut raske uskuda, kuna filmi sündmused paistavad kohati tahes tahtmata üleloomulikena. Esmapilgul on tegu küllalt tavalise survival thriller'iga, kuid mida aeg edasi, seda veidramaks sündmustik muutub.

Žanrifilmidel on senini siinmail küll vähe lööki olnud, aga ei saa öelda, et "Must alpinist" eelnevate teerajajate puudumise arvelt kannataks – tegijate enesekindlus on erakordne, eriti silmas pidades asjaolu, et säärase filmi väntamine Eestis riskantsevõitu on. Urmas E. Liivi režii on tugev, isegi kui mõned valikud kiirete montaažide osas pisut kaheldavad on ja paremini ilmselt hoopis treilerisse või telesse sobiksid. Igatahes on suhteliselt lineaarne lugu valatud äärmiselt põnevasse ja müstilisse vormi, mis edukalt mõningaid sisulisi puudujääke varjab.

Operaatoritöö on imetlusväärne. Kahtlemata on just võimsad maastikukaadrid need, mis pärast filmi vaatamist iseloomulikuna meelde jäävad. Siberi loodus annab Liivile hiilgavaid võimalusi oma küllalt väikese eelarve eest vändatud teosele suurust ja majesteetlikkust lisada ning režissöör ei lase ühelgi sellelaadsel võimalusel käest lipsata. Pidevalt lumiste mäenõlvadega kaunistatud "Must alpinist" on tõeline eye candy, eriti kinoekraanilt vaadates.

Muusikalise külje eest on Arian Levini kõrval vastutanud ka virtuoosne Tiit Kikas, nii et pole ilmselt vaja mainidagi, kuivõrd hästi terve heliriba kõlab. Kuigi filmi päris õuduseks lahterdada ei saa, on soundtrack'is nii mõnigi kaunis hetk, mis viiuli abil klassikalisi õõvafilme nagu "Friday the 13th" või Hitchcocki "Psycho" meelde tuletavad. Muusika poole pealt igatahes laitusi pole – see kõlab ekraanil toimuvaga kenasti kokku.

Kui tahta kriitilisemaks minna, võib abi otsida filmi dramaatilisematest stseenidest, mis jällegi eestlaslikul kombel ebarealistlikku dialoogi sisaldavad. Intriigidega on Eesti filmides alati pahasti olnud ja sellest pole päris puhtalt pääsenud ka "Must alpinist", mis muidu igati korraliku stsenaariumi ja näitlemisega silma jääb. Priit Pius on minu meelest koomikuna säravam kui tõsise näitlejana, aga üldiselt tunduvad sellelaadsed etteheited niivõrd õnnestunud filmi puhul ülemäärastena. Pealegi oli nooruslik avastamisrõõm ja kambavaim täitsa esindatud.

Tabasin end filmi ajal mõttelt, et mul ei ole õrna aimugi, mis täpsemalt ekraanil sünnib. "Kas toimuvas on üleloomulikku või on tegu tavalise matkaõnnetusega?" Sellist läbivat teadmatust saab tunda kinos harva ja Eesti filmide puhul peaaegu et üldse mitte, nii et kõik positiivsed emotsioonid võimenduvad selle arvelt veelgi. "Musta alpinisti" läbiv müsteerium on tõsiselt hästi üles ehitatud ja presenteeritud oodatust andekamate võtetega. Iga esitatud küsimus teose lõpuks ammendavat vastust ei saa, aga see ainult süvendab kujutatud saladuslikkust.

Eestlasena on "Musta alpinisti" tegelikku väärtust pisut keeruline täieliku objektiivsusega hinnata, kuid kahtlusteta on tegu äärmiselt põneva ja omanäolise tükiga, mis loodetavasti ka teisi siinseid tegijaid žanrifilmide väntamiseks vajaliku julgusega varustab. Liiv on igatahes hakkama saanud erakordselt põneva teosega, mille kütkestavalt kummituslik atmosfäär pikalt meelde jääb. Eesti on nüüd žanrikino jaoks avatud.

kultuur.err.ee

Christopher Lee Dracula-filmid

Juunis lahkus meie seast legendaarne Sir Christopher Lee. Õudusfilmifännina on raske jätta märkamata tema tohutut panust filmimaailma ‒ mees osales elu jooksul ometi 278 filmis. Lee teostega on üles kasvanud mitu põlvkonda kinohuvilisi ja tema ikoonilised rollid hirmutavad noori vaatajaid tänaselgi päeval. Christopher Lee oli legend selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

On teada, et Lee ei pidanud oma rolli Draculana paljuks, aga just sellega kogus ta esimese kuulsuse ning jäädvustas end igaveseks inimeste südametesse. Seetõttu pidasingi sobivaks vaadata vanameistri mälestuseks esmakordselt otsast lõpuni ära kaks kümnendit väldanud Hammeri toodetud kultusliku vampiiriseeria. Kokku kuulub seeriasse üheksa filmi, millest seitsmes Lee osales. Lisaks võtsin ette Jesus Franco lavastatud "Count Dracula" ja prantslaste komöödia "Dracula and Son".

Täispikk artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino novembrinumbris.

"The Green Inferno" (2013)

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivali-ekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus film" ja "1980ndate stiilis kannibalikas" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole (kui just Deodato ise oma liistude juurde naasta ei plaani), kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Cannibal Holocaust" on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Kinokunstilisest poolest oleks kohane võrdlus tunamulluse Ti Westi "The Sacrament'iga" – seda nii ühiskonnakriitika kui ka visuaali põhjal paralleele luues. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

kultuur.err.ee

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.

Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:

1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.

"Wrong Turn 5: Bloodlines" (2012) † "Wrong Turn 6: Last Resort" (2014)

On küllalt mõistetamatu, missuguse ime kombel on "Wrong Turni" seeria, mis oleks tõenäoliselt juba teise osa järel surema pidanud, jõudnud nüüd kuuenda sissekandeni, aga ausalt öeldes on praegu liiga hilja, et nende ajuvabade lõikumisfilmide tulva peatada. Kolmanda osa juures valepöörde teinud seeria on tänaseks tagasi oma parimas vormis ja kaks viimast filmi kuuluvad kindlalt terve frantsiisi tugevamate hulka, olgugi et reaalset kvaliteeti võib kohati väheks jääda. Igatahes filmimaailmas teist niivõrd järjepidevalt meelelahutuslikku slasher'i-seeriat hetkel pole.

"Wrong Turn 5" jätkab neljanda osaga algatatud eellugude jada – Pinheadina tuntud Doug Bradley kehastatud kurjakuulutav vanamees (kelle päritolu me täpsemalt teada ei saagi) on kannibalide kolmiku eraklikust haiglast ära toonud ja nendega Lääne-Virginia metsadesse kolinud. Seekord on oht tsivilisatsioonile enneolematult lähedal ning enamik filmist leiab aset väikelinna tühjadel tänavatel. Nagu neljaski osa tõestas, on tegevuspaiga ja olustiku muutmine seeria värskuse hoidmiseks pea kohustuslik, ning "Bloodlines" kasutab oma kummituslikku set'i fantastiliselt ära. Oskuslikult arendatud pingeline atmosfäär on kahtlemata üks selle filmi põhilistest tugevustest.

Humoorikalt alanud "Bloodlines" muutub ootamatult kiiresti häirivalt sadistlikuks ja rõvedaks, olles seega seeria esimene osa, mis kohati reaalselt naha alla poeb. Siinsed surmad on eelnevatest oluliselt jõhkramad ja kannibalidel on vaba voli tegelasi oma äranägemise järgi piinata, kuna väärilist vastast pole neile kellestki. Keset pimedat linnatänavat verest tühjaks lastud blondi näitsiku brutaalne mõrv on frantsiisi üks šokeerivamaid ning jääb oma kergelt kunstilise teostuse tõttu pikalt meelde. Lavastaja Declan O'Brien ei ole iseenesest kõige andekam tegelinski, aga aeg-ajalt on ta režii päris artistlik ja üliveriste tapatalgute juhendamine on viienda osa näitel tema käes paras käkitegu.

Mis "Wrong Turn 5" eriti muljet avaldavaks teeb, on viis, kuidas siinsete tegelastega ümber käiakse. Absoluutselt kõigil on võrdväärsed võimalused hukka saada ja kõiksugu traditsioonilistele slasher'i-klišeedele tõmmatakse julmalt kriips peale. Sarnast loogikat (või siis loogika puudumist) rakendati juba neljanda osa juures, aga viies tõstab latti veelgi kõrgemale. Kahtlen sügavalt, et keegi suudaks filmi alguses või isegi poole peal ellujääjad ära arvata ning see on sedasorti teose puhul küllalt haruldane sündmus.

"Wrong Turn 6" täidab seeria jaoks põhimõtteliselt reboot'i rolli, kuna puldi taga on uus lavastaja ja esimese viie osa ajajoonele see ei sobi. Erinev on ka meeleolu ning kannibalide mütoloogia – nüüd on väärarenenud tapamasinad pärit uhkest hotellipidajate perekonnast, millega on kuidagi seotud ka terve külatäis intsesti teel sündinud mutante. Jääb arusaamatuks, kas "Last Resort" peaks kuidagi teiste osadega ühte kronoloogiasse mahtuma või kuidas kannibalide taustalugu üleöö nii kardinaalselt muutunud on, kuid tõenäoliselt oleks targem sellele lihtsalt mitte pikemalt mõelda, kuna näiliselt paistis tegijatelegi igasugune loogilisus ebaolulisena. Filmi lõpu järgi võiks eeldada, et saame tulevikus Hillickeride klanni kohta põhjalikumaid teadmisi, aga olles kursis seeria varasemate kommetega, võib oletatav seitsmes osa kogu eelneva lihtsalt kõrvale jätta ja uue looga alustada.

Nagu öeldud, on lisaks värskele süžeele varuks hoopis teistsugune tunnetus ja meeleolu. Eelmiste osade lõbusa rappimise võib unustada, sest asemele on toodud veider dramaatika ja traagilisus. Vaatajale tuttavatest kannibalidest on saanud kõrvaltegelased; õigupoolest ei mõjugi "Last Resort" päris õige "Wrong Turni" filmina. Ütlen seda siiski positiivses mõttes, kuna oligi tagumine aeg, et see seeria endale uue hingamise leiaks. Sisu on küll labaselt "Texase mootorsaemõrvade" viimase 3D-sissekande pealt maha viksitud, kuid olustik on piisavalt erinev, et mitte liigselt otsest võrdlusmomenti tekitada. Kui vaadata filmi frantsiisist eraldi seisva tükina, on tegu parajalt õnnestunud teosega.

Kuigi ma pole päris veendunud, et O'Brieni lahkumine seeriale pikemas perspektiivis hästi mõjub, on Valeri Milevi tutvustatud suund võrdlemisi huvitav ja annab loo edasiseks arendamiseks nii mõnegi põneva võimaluse. Uue lavastaja režii on suhteliselt ambitsioonikas ja sellega kaasas käiv kergelt unenäoline atmosfäär töötab üsna efekt(iiv)selt. Loomulikult oleks võidud alastuse pealt tagasi hoida ja üritada lugu ikkagi ülejäänud seeriaga siduda, aga ilma igasuguste ootuste ja soovideta vaadates on "Last Resorti" küllalt kerge nautida ning suuremad pretensioonid jäävad tekkimata.

"Cooties" (2014) † "I Survived a Zombie Holocaust" (2014)

Zombi-komöödiad on nüüd juba nii tavapäraseks saanud, et täiesti tõsimeelset zombikat leida on paras haruldus. Minu meelest on sellest alamžanrist vajalikud ainult kaks teost: "Shaun of the Dead" ja "Zombieland", aga pole hullu, kui filmitööstus minuga ei nõustu, kuna üldiselt on zombi-komöödiaid (või zomöödiaid?) nende minimaalsest filmikunstilisest väärtusest hoolimata siiski lõbus vaadata. "Cooties" ja "I Survived a Zombie Holocaust" ei ole selles osas erandiks.

"Cooties" leiab aset ühes Fort Chickeni algkoolis, kus sööklas pakutud kananagitsad seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik õpilased näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev abiõpetaja Clint (Elijah Wood) võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos teiste pedagoogide ja äsja kohatud love interest'iga end surnute koolist elusana välja võidelda.	"I Survived a Zombie Holocaust" leiab aset ühe zombifilmi võtteplatsil, kus kraaniveega leviv bakter seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik filmitegijad näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev jooksupoiss Wesley võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos ülejäänud meeskonna ja äsja kohatud love interest'iga võtteplatsilt eluga pääseda.

Kummagi peaosas on nohikuna esitletud loomeinimene (ühes kirjanik, teises stenarist), kel pole võimalust oma unistust realiseerida ja peab selle asemel hoopis nigelamat ametit pidama. Tegelasteks on mõlemal puhul küllaltki iseäralik kamp kolleege, kes omavahel eriti hästi läbi ei saa, kuid sellest hoolimata koostööd tegema peavad. Lisaks kahtlaselt sarnasele sisule on mõlemad filmid analoogsed ka oma stiili ja tunnetuse poolest. Huumor läheb üldiselt täiesti ühte auku, ehkki "I Survived a Zombie Holocaust" viitab oma tegevustikust tingituna tihemini zombifilmidele ja paneb koomikaga rohkem täkkesse, ehkki meta-potentsiaal jääb suuremas osas kasutamata.

At the end of the day ei ole kumbki neist filmidest mingi eriline meistriteos, kuid puhtakujulise meelelahutusena funktsioneerivad nad küllalt hästi. Koomilised tegelased ja kiire tempo teevad mõlemast väga lihtsasti jälgitavad ja kergesti omastatavad teosed, mille nautimine mingit vaatajapoolset vaeva ei nõua. Zombi-komöödiate fännidele julgen soovitada küll.

"The Visit" (2015)

M. Night Shyamalan on legendaarne India visionäärist režissöör, kes 1999. aastal linastunud pingelise põnevikuga "Kuues meel" tervet maailma rabas ja plot twist'i mõiste uue põlvkonna jaoks ümber defineeris. Järgnenud "Unbreakable" ja "Signs" olid samuti edukad, kuid nüüd on kunagise hitt-lavastaja viimasest kiidetud filmist möödunud üle kümnendi. Tihti on inimestel tarvis täielikku ebaõnnestumist, et end lõpuks kokku võtta, ning pole kahtlustki, et tunamullune "After Earth" andis Shyamalanile just selle viimase otsustava paugu, mis ta nüüd jälle õigele rajale tõukas.

"Külaskäik" on üle pika aja esimene Shyamalani film, mis loomingulise vabaduse ja kontrolli täielikult lavastaja kätte jätnud on, ja lõpptulemust nähes on ilmselge, et selline lähenemine töötab talendika Shyamalani jaoks kõige paremini ning stuudio sekkumine vaid pärsib mehe annet. Sellise vabaduse kulul kannatab muidugi ka filmi eelarve, kuna keegi pole enam nõus korduvalt ebaõnnestunud Shyamalanile suuri rahasummasid usaldama, kuid lõpuks kukub kõik välja ikkagi suurepäraselt, sest minna on otsustatud hoopis found footage'i rada. Üldiselt on värisev käsikaamera lihtne moodus produktsioonikulude vähendamiseks ja põhimõtteliselt on see nii ka sedapuhku, aga Shyamalan on antud idee teose sisuga kenasti kooskõlla viinud ning loogiline teostus tõstab "Külaskäigu" koheselt found footage filmide paremikku.

Sisulisest küljest on "Külaskäigu" suurim trump tema sügavalt ebatraditsiooniline süžee, mis vaataja üsnagi tundmatus kohas vette viskab. Õudusfilmide peamine viga on tihti liigne ettearvatavus, olgu selle väljundiks siis pahatahtlikud kummitused või surematud tapamasinad, kuid seniilsed vanavanemad on kurjategijatena üldjoones ennenägemata lahendus. Shyamalan kasutab vaataja teadmatust oskuslikult ära ning mängib kinopublikuga pingelist äraarvamismängu, andes sealjuures just piisaval hulgal vihjeid, et vaatajat pingsalt mõtlemas hoida, aga mitte lõpplahendust liialt vara ära aimata lasta. Seetõttu on "Külaskäik" ärev vaatamine ka kogenumale õudusfilmigurule.

Suur osa teose võlust tuleb erakordselt usutavate näitlejatööde arvelt. Ei ole sugugi ebaharilik, et lapsnäitlejad filmides tüütult ja ebaloomulikult mõjuvad, aga "Külaskäigu" õe-venna duo on täiesti fantastiline ja neile kirjutatud (tõenäoliselt osaliselt improviseeritud) dialoog tundub nii orgaaniline kui vähegi võimalik. Aastatepikkust suhet pole laste puhul sugugi kerge simuleerida, aga siinpuhul on see välja kukkunud pea täiuslikult. Võrdväärselt muljetavaldavad on ka vanavanemate ülesastumised – eelkõige Deanna Dunagani oma, kelle rolli variatiivsus kahtlemata tohutut talenti nõuab. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, kuid Dunagani aastatepikkune kogemus teatrilaval on end ilmselgelt ära tasunud.

"Külaskäik" on viimaste aastate õudusfilmide seast vaieldamatult üks paremaid. Julgus midagi uut proovida on algatuseks hea, aga veelgi parem on see, kui filmil jagub piisavalt jõudu, et oma põneva ideega õnnestunult lõpuni välja tüürida, ning nii see "Külaskäigu" puhul kahtlemata on. See on praegust õudukamaastikku valitsevate tondilugude vahele kui sõõm värsket õhku ning igasugune värskus on hetkel ülimalt teretulnud.

kultuur.err.ee

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Bloodsucking Bastards" (2015)

Surmtõsiseid vampiirifilme on aegade jooksul vändatud lugematult, nii et on suhteliselt mõistetav, miks viimased aastad on sellesse žanrisse toonud enamjaolt vaid koomilise varjundiga lisandusi. "Bloodsucking Bastards" ei ole selles osas erandlik, ehkki huumori vallas on tegu kindlasti tänavuste teoste seast ühe säravamaga.

Filmi peaosas on "Cabin in the Woodsist" tuntud Fran Kranz, kes siin kahjuks erilise humoorikusega ei sära, vähemasti mitte teose esimeses pooles. Tema kehastatud Evan on siinsete karakterite seast üks igavamaid kujusid, kuid õnneks korvavad Joey Kern ja Pedro Pascal (sarmikas Oberyn "Troonide mängust") kõrvalosades Kranzi puudujäägid täielikult. Lugu keerleb ümber pankroti äärele jõudnud müügifirma, mille laisad töötajad ükshaaval kohusetundlikeks vampiirideks muutuvad. Evan on näiliselt ainuke, kes seda silmnähtavat muutust tähele paneb ja just tema ülesandeks jääb ka kasvava ebasurnute armee peatamine.

Meeleolu poolest õuduskomöödiate etalonfilmi "Shaun of the Deadi" meenutav teos žanrisiseselt mägesid ei liiguta; "Bloodsucking Bastardsi" võlu võib panna üldjoones andekate näitlejate ja nutika dialoogi arvele. Peamiselt tundmatutest nimedest koosnev cast töötab üheskoos suurepäraselt ja peaosatäitjate keemia on vapustav. Ainus laitus läheb filmi liiga lühikese kestusaja pihta ning sedagi vaid lihtsal põhjusel, et kõik nähtu on nii tore, et tahaks seda pikemalt nautida. Minu lootused on järje peal.

Tegu ei ole filmiga, mis pärast vaatamist väga pikaks ajaks meelde jääks, kuid värskete õuduskomöödiate seast valides võiks "Bloodsucking Bastardsi" nägemise prioriteediks võtta küll. Kerge ajaviitena toimib see igatahes fantastiliselt ja tegijatepoolset entusiasmi on selgelt tunda.

"Knock Knock" (2015)

Eli Rothi nimi on õudusfilmiskeenel figureerinud juba aastaid. Pea kümnend tagasi Tarantino enda poolt oma mantlipärijaks tituleeritud Roth on pikalt lavastajatoolist eemale hoidnud ning usinalt produtsenditööga tegelenud, kuid pole kahtlust, et see tema täit potentsiaali esile tuua ei suuda. "Knock Knock" on Rothi esimene film üle kaheksa aasta (kui seniavaldamata "The Green Inferno" arvestamata jätta).

Oleks mõistlik arvata, et "Cabin Feveri" ja jõhkra šokifilmi "Hosteliga" tuntuks saanud Roth on lisandunud vanuse ja abiellumisega rahulikumaks jäänud, kuid nii see sugugi pole ‒ mehe fantaasia on endiselt sama sadistlik ja ainulaadne. "Knock Knock" algab küll suhteliselt rahulikult, aga tuure keeratakse progressiivselt juurde ja lõpuks on olukord nii pöörane, et ei teagi päris täpselt, kas peaks peategelase pideva ebaõnne tõttu kurvastama või tema üle naerma. Mullune Kevin Smithi "Tusk" oli selles mõttes sarnane ‒ suhteliselt kohatu must huumor jätab mõlema teose tegeliku sihi ja sõnumi küllalt arusaamatuks. Võib-olla proovis Smith lihtsalt vändata kõige jaburamat filmi, mida suudab, kuid Rothi teosel on nähtavalt taga sotsiaalne kriitika. Küsimus seisnebki vaid selles, mispidi teda mõista tuleks, kuna filmi lõpp teeb peategelasest hoopis naerualuse ja jätab tõlgendamise lahtiseks.

Sündmustik keerleb Keanu Reevesi kehastatud õnneliku pereisa Evani ümber, kelle naine ja lapsed mõneks päevaks rannapuhkusele sõidavad ja mehe üksinda koju töötama jätavad. Öösel ilmuvad tema uhke majapidamise ukse taha kaks võhivõõrast tütarlast, kes on ära eksinud ja vihma kätte jäänud ning abivalmis Evan kutsub nad lahkesti tuppa. Sellel on aga katastroofilised tagajärjed, kuna tüdrukute eesmärk on pereisa rahulik elu üleöö pea peale pöörata.

Juba filmi esimeste kaadritega paistab silma Rothi režii eksimatus, millega viidatakse kergelt seitsmekümnendate exploitation-kinole. Üleüldse on "Knock Knock" oma teostuse ja stsenaariumi poolest veidi retrohõnguline, mis tõenäoliselt Rothi enda lemmikajastule viitab. Nutitelefonidel ja sotsiaalvõrgustikel on siin küll oma roll mängida, kuid põhitemaatika on ikkagi õudusfilmide parimatest aastatest näpatud ja omalt poolt vunki juurde keeratud. Olgu samas öeldud, et tegu pole traditsioonilises mõttes sugugi õudukaga, pigem sadistliku huumoriga vürtsistatud põnevikuga või kõige klassikalisemas vormis lihtsalt tragöödiaga. Film on oma sisulisest küljest küll kohati päris räige ja ärritav, aga Rothi eelnevate teoste stiilis verd ega soolikaid siin näha ei saa.

Tõenäoliselt oleks "The Green Inferno" Rothi tavapärase toodangu armastajatele efektsema comeback'ina mõjunud, kuid pole küsimustki, et "Knock Knock" on tänasel õudukamaastikul väga oodatud nähtus. Selle mõju ei ulatu ilmselt küll "Hosteli" tasemele, aga vajalikus koguses värskust ja isikupära on tas siiski, et vaatajas vastandlikke mõtteid ja emotsioone tekitada. Teose ainulaadsuses kahelda ei saa.

kultuur.err.ee

"Scream: The TV Series" - 1. hooaeg (2015)

Wes Craven on meie seast lahkunud ja samaaegselt on lõpule jõudnud ka tema teostel põhineva seriaali esimene hooaeg. MTV toodetud "Screami" kümme esimest episoodi ei ole filmiseeria fännideni toonud loodetud kvaliteeti, kuid põnevust on siiski jagunud küllalt, et teinegi hooaeg ära teenida.

Kevin Williamsoni kirjutatud pilootosa on kahtlemata üks sarja parematest, ehkki ambitsioonikas avastseen, milles leiab oma otsa endine Disney lapstäht Bella Thorne, kahvatub samanimelises filmiseerias nähtute ees. Siiski on tegu viisaka homaažiga Wesi poolt loodule ning seda võib üldjoones öelda ka kogu ülejäänud seriaali kohta. Tegelased on suhteliselt ühedimensioonilised ega suuda oma emotsioonitus olekus eriti reaalseid inimesi meenutada, kuid lunastavaid elemente on neis peidus siiski ning kümne episoodi jooksul võib nii mõnigi neist vaatajale päris sümpaatseks muutuda. Fännide lemmiku tiitli pälvib kindla peale filminohik Noah (John Karna), kes tõtt tunnistades on vaid Jamie Kennedy kehastatud Randy hale vari, aga sellegipoolest muhedaim karakter, mis sel sarjal pakkuda on.

Teise episoodiga näitab seriaal oma palet juba selgemalt ‒ tegu on "Teen Wolfi" viimaste hooaegade stiilis keskpärase noortedraamaga, mille peamine sihtgrupp koosneb teismelistest, kes Craveni filmiseeriast kunagi kuulnudki pole. Õnneks on häid ja halvemaid osasid sarjas umbes pooleks, nii et rahuldatuna suudetakse hoida ka vanemad fännid.

Sari saavutab oma kõrgeima taseme 9. episoodiks ning põhjust pole vaja kaugelt otsida ‒ lavastajatoolile on toodud üks praeguse aja oskuslikemaid horror-režissööre, härra Ti West isiklikult. Tegu on hooaja kõige korralikuma osaga ja praktiliselt ainukesega, mille ülesehituse ja arengu kohta mul mingeid pretensioone pole. Õnnestunud on ka sarja finale, mis tapja osas küll suuri üllatusi ei too, kuid siiski päris põnev vaatamine on. Andekaid viiteid filmiseeriale jagub uhkesti nii sõnas kui pildis.

"Screami" sarja näol ei ole kahjuks tegemist kvaliteet-televisiooniga ja üldine tase on häirivalt kõikuv, aga omad võlud tal siiski on ja kõneainet pakub ta küllaga. Tuleb vaid loota, et teine hooaeg tuleb tervikuna parem ning annab vaatajale lahendamiseks veidi keerukama mõrvamüsteeriumi. Potentsiaali jagub igatahes oluliselt rohkemaks.

Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.

"Sinister 2" (2015)

Viimastel aastatel kinolevisse jõudnud õudusfilmide seast on üldpildis edukaim olnud Jason Blumi produktsioonifirma Blumhouse'i toodang. Tema odavad linateosed on pea alati oma eelarve mitmekordselt tagasi teeninud ning sealjuures päris tihti ka kriitikutele meele järele olnud.

Nagu õudusfilmide puhul juba ammugi kombeks on, peab iga vähegi edukam tükk endale viivitamatult järje (ja tavaliselt päris mitu) saama. Esimene "Sinister" keskendus aga küllalt konkreetsele mõrvamüsteeriumile, mis filmi lõpus võrdlemisi ammendava lahenduse leidis, nii et teine osa ja sama loo jätkamine tundus esmapilgul mitte ainult ebavajalik, vaid ka praktiliselt võimatu. Seda üllatavam on asjaolu, et vaadates tundub "Sinister 2" vaat et üks põhjendatumaid järgesid, mida õudusfilmile viimaste aastate jooksul tehtud on.

Film hakkab pihta enamvähem samast kohast, kust eelmine pooleli jäi, ehkki aega on natukene mööda läinud. Lugu järgneb esimese osa kõige sümpaatsemale tegelasele, endisele šerifiabile (James Ransone), kes on ühtlasi põhimõtteliselt ainuke, kes üldse originaalfilmi sündmused üle elas. Nüüd on ta otsustanud müsteeriumi uurimist iseseisvalt jätkata ja kurjusele viimaks lõpp teha, olles samal ajal endistviisi koomiline ja kohmakas, nagu eelmiseski osas nähtud.

Olgugi et "Sinister 2" toetuseks on kirjutatud tõenäoliselt parim võimalik stsenaarium, ei tundu see teos kordagi väga intelligentne või paeluv. Tegu on hea järjefilmiga, mis ei mõju pelgalt originaali imitatsioonina, kuid eraldiseisva tükina pole "Sinister 2" ikkagi just kuigi palju väärt. Publikut püütakse lõksu meelitada kergekäeliste ehmatuskohtadega, mida kogenum vaataja juba miilide kauguselt tulemas näeb, ning ohtliku atmosfääri loomiseks selle kõrvalt aega enam ei jää. Sarnast viga on teinud paljud modernsed õudusfilmid, esimene "Sinister" kaasa arvatud, aga siinpuhul on eriti selge, et hirmutamisega on vaeva nähtud vaid mõnes konkreetses stseenis, samas kui ülejäänud teose ajal pinge nullilähedane on.

"Sinister 2" tugevaim aspekt on lisaks huvitavale loole tema karakterid, peamiselt muidugi eelpool mainitud šerifiabi, kelle identiteeti selgi korral ei paljastata. Tiitrites on ta nimetus lihtsalt "Ex-Deputy So & So" – nii kutsus teda Ethan Hawke'i kehastatud Oswalt esimeses osas. Ransone'i tegelase realistlik ja sügavalt inimlik olek muudab ta vaataja jaoks kergesti samastatavaks; talle kaasa elamine muudab kinoelamuse kahtlemata märksa põnevamaks. Siiski tuleb tunnistada, et ta ei avasta selle filmi jooksul pea midagi uut ning tema panus detektiivina on suhteliselt mõttetu, eriti teose viimast stseeni arvesse võttes. Aga kui "Sinister" peaks kunagi kolmanda osa saama, mida ma praeguse nõrga vastukaja tõttu hästi uskuda ei tahaks, on Ransone'i naasmine pea kohustuslik – just tema nimi võiks ajapikku selle (tulevase) seeriaga sünonüümseks saada.

Üldiselt ei ole "Sinister 2" suurem asi õudusfilm, ent thriller'ina on tal elujõudu küllaga. Igatahes on kindel, et esimese osa tase jääb saavutamata, kuid ometi oleks võinud tulemus ka kordades hullem olla – praegusel kujul on tegu ühe eeskujuliku järjega, mis peab eelmise filmi mütoloogiast kenasti kinni ja näitab originaali suhtes üles austust.

kultuur.err.ee