teisipäev, 4. veebruar 2025

"Nosferatu" (2024)

Kui kuulsin, et Robert Eggers 1922. aasta mustvalgest tummfilmiklassikast uusversiooni väntab, meikis see kohe ideaalset senssi.

Sellegipoolest ei olnud ma sugugi veendunud, et tema "Nosferatu" mulle peale läheks. Eggersi käekiri (tõsi, olen näinud ainult "VVitchi") kipub olema minu jaoks liialt raskemeelne. Selle tõestuseks olen kunagi blogis kirjutanud: "Kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid"." Tõtt-öelda pole mulle ka klassikaline "Dracula" lugu kunagi hullult korda läinud. Üldiselt on see tegelaskuju lahedam, kui rangest raamistikust välja võtta. Parima näitena meenub "Vampiiritapja Buffy" Dracula-teemaline episood. Ka Hammeri "Dracula" filmidest läks mulle kõige paremini peale "Dracula A.D. 1972", kus Christopher Lee ja Peter Cushing seitsmekümnendatel ehk toonases kaasajas hipide ja muu seesugusega möllavad. 1922. aasta "Nosferatu" on teenitult klassika, aga – kuigi seal on mõned visuaalid, mis ka sajand hiljem toimivad – ei ole mul selle filmi vastu sooje tundeid (nagu ka üldiselt tummfilmide vastu).

Mõnikord võib primitiivsus siiski toimida. Näiteks siis, kui seda tehakse niivõrd maitsekalt ja stiilselt, kui Eggers suudab. Loogika ütleb, et kui nii täpselt algmaterjali järgida, peaks igav hakkama, aga millegipärast ei hakka – vähemalt kui esimene vaatus, mis on üsna üks-ühele tummfilmi remake, üle elada.

Filmi alguses tabasin ennast mõttelt, et okei, väga ilus ja hästi tehtud küll, aga milleks seda vaja on, kui sama lugu on nii palju kordi nähtud – mitte liiga ammu ka Coppola variandis. Aga mida edasi, seda vähemaks seda mõtet jäi, kuni viimase vaatuse ajaks olin juba täitsa fänn. Suurepärane cast muidugi aitab sellele kõvasti kaasa, et tummfilmile omaselt üheplaanilised karakterid elavateks inimesteks äratada.

Üllatavalt annab ka tummfilmilik teatraalsus (et mitte öelda ülemängimine), mis tummfilmide puhul reeglina eemale peletab, siin elamusele hoopis juurde ja töötab mõneti kui peen paroodia. Krahv Orloki ja Thomas Hutteri esimene ühine stseen, kus viimane õhtusöögilauas paaniliselt väriseb, üritades sajanditevanuse vereimejaga small talk'i teha, on ühtaegu nii hirmus kui hirmnaljakas. 18. sajandi iganenud tõekspidamiste üle irvitamine (stiilis "korsetiga magamine rahustab emakat") võiks mõjuda tüütult, aga ei mõju – on hoopis väga naljakas. Tänapäevasust on selles versioonis ajastutruust lähenemisest hoolimata palju. On väga selge, et see film on kirjutatud n-ö tänapäeva ajuga (feminism ja värki), aga see ei sega, vaid annab juurde.

Tabasin end võrdluselt "The Exorcistiga", mida peetakse oma lihtsakoelisusest hoolimata siiani üheks kõigi aegade parimaks õudusfilmiks (selles filmis on ka mõnevõrra sarnane teaduslik lähenemine üleloomulikule). 50 aasta pärast võiks "Nosferatu" vabalt "The Exorcisti" kõrval samasuguses staatuses olla. Usun, et Eggersi versioon peab ajale hästi vastu. Tulevikus võib 2024. aasta "Nosferatu" olla ainuõige variant Dracula loost, samamoodi nagu tänapäeval ei viitsi keegi vaadata 50ndate "The Fly'd" või "The Thingi". Loodetavasti pole nüüd rohkem vaja seda lugu jutustada.

Mina kui pean jälle vaatama, kuidas mingi maakler Karpaatidesse diili tegema läheb ja juhtub täpselt see, mis sajal eelmisel korral.