"Sharknado 3: Oh Hell No!" (2015)

Mõni aasta tagasi ei oleks seda ilmselt keegi osanud ennustada, aga sõnulseletamatult tobe "Sharknado" filmiseeria on nüüdseks jõudnud triloogia staatusesse. Syfy ja The Asylum on varemgi mitmetele frantsiisidele aluse pannud, kuid siiani on neid saatnud edu olnud küllalt tagasihoidlik. "Sharknado" abil on asjalood aga muutunud ja loodud on interneti sensatsioon, mille populaarsusele veel lõppu ei paista.

"Sharknado" seeria on jabur olnud juba esimesest sissekandest saati ja just seetõttu ta säärase vastukaja ära teeninud ongi. Filmi, mis räägib tornaados lendavatest haidest, saaks väga vabalt teha ka lihtsalt halvasti, kuid "Sharknado" on loodud erilise oskuslikkusega, mis tagab hoopistükkis erakordselt lõbusa ja humoorika elamuse. Nii ongi iga järgneva osaga aina pöörasemaks mindud ning nüüd on jõutud täielikku kaosesse, kust ei puudu ka kosmoselaevad ja David Hasselhoff.

"Sharknado 3", mis kannab sobilikku alapealkirja "Oh Hell No", jätab kõrvale eelmiste osade struktuuri (või üleüldse igasuguse filmidele omase loogilise ülesehituse) ning alustab juba esimestel hetkedel pöörase lammutamisega, mis kestab vahelduva eduga teose lõpuni, tehes vaid mõne antiklimaatilise pausi. On raske öelda, kas see töötab pigem filmi kasuks või kahjuks, kuna ühest küljest jätab see vähem aega kohutavale dialoogile ja näitlemisele, kuid teisalt paneb tempo ja pinge progresseeruvale tõusule selge põntsu. Igatahes muutub uue "Sharknado" tegevustik lõpuks päris segaseks ja iseenda ületrumpamine häirivalt intensiivseks, nii et kogu seda kremplit on küllalt keeruline jälgida. Teine osa suutis selles suhtes mõistlikku piiri pidada.

Minu üllatuseks on uues "Sharknados" kohati täiesti arvestatavat näitlemist... või siis vähemasti mõni hetk, mis võrdlemisi tõsiseltvõetavalt mõjub. Eriliselt hästi on välja kukkunud Fin'i (Ian Ziering) ja Gilberti (David Hasselhoff) viimane ühine stseen, mis oma relatiivselt imalast teostusest hoolimata täitsa südamlik on. Fännide lemmiku tiitli võtab kindlalt ära seksikas Cassie Scerbo, kelle kehastatud reformeeritud Nova tapjahaidele igati vääriline vastane on. Ziering sel korral eriti palju badass-momente ei saa.

Üleüldiselt ei ole "Sharknado 3" oma eelkäijatest eriti palju nõrgem, ehkki pisut kaootilisem ja stiihilisem ‒ seda enamjaolt negatiivses mõttes. Vähemasti ei ole debiilsete fantaasiate pealt sugugi kokku hoitud ja Thunder Levinil on ka selleks korraks nii mõnigi eepiline moment varuks. Isegi eriefektid on osaliselt paranenud, kuigi vastukaaluks on kohe pakkuda erakordselt amatöörlik kaameratöö. Igal juhul on Syfy saanud hakkama järjekordse õnnestumisega ja loonud ühe lõbusalt absurdse teose, mis "Sharknado" kultuuripärandi kinnistamisele kõvasti abiks on. Ei jää muud üle, kui järgmist suve ja neljandat osa oodata.

"American Burger" (2014)

Noored filmitegijad proovivad tihti olematu eelarve eest omaenda "halba õudukat" vändata. Sunnitult tobedad filmid on harva õnnestumised ning enamasti kukuvad nad välja lihtsalt kehvasti, aga "American Burger" on enamjaolt positiivne erand.

See üllatuslikult rootslaste toodetud teos räägib bussitäiest ameerika kooliõpilastest, kes on Euroopasse klassiekskursioonile tulnud. Aktsentide järgi võiks arvata, et tegevus toimub kuskil Rumeenia metsade vahel, aga film sellele oletusele kinnitust pakkuma ei vaevu. Juhuse tahtel satuvad reisilised burgeritehasesse, kus neile kiiresti selgeks saab, et sealne toodang on valmistatud inimlihast. Neid võtab vastu tehase ülevoolavalt ekstsentriline peakokk (kes välimuse poolest koledal kombel Mart Sanderit meenutab) koos oma kümnete maskeeritud käsilastega, kelle ülesanne on ameeriklased ilusti kinni püüda ja konveierile toimetada.

Sissejuhatusele kulutab film aega üsna napilt ning seda arusaadava põhjusega – näitlejad on üldiselt kohutavad ja stsenaariumgi pole tugevamate killast. Kiirelt minnakse lihtsama vastupanu teed ja asutakse tegelasi arutuil viisidel tapma ning tuleb tunnistada, et siinkohal on see olnud ka ainuõige otsus. Verevalamisega kergelt juba tagasi ei hoita ja ükski tegelane pole ohutsoonist väljas – igaüks võib suvalisel hetkel oma vägivaldse lõpu leida. See on tõenäoliselt ka ainus juhus filmiajaloos, mil täielikult arendamata tegelased loo ettearvamatu kulu kasuks mängivad.

Nagu arvatagi võib, on suur osa sellest jaburavõitu filmist rajatud koomika peale ning see pole just teose kõige edukam osa. Stsenaristid on kahtlemata kirglikud õudukafännid, aga enamasti tunduvad nad oma oskusi üle hindavat. Dialoog pole sugugi nii andekas või witty, kui ette nähtud, ja žanrisisesel huumoril jääb vajaka teravust. Siiski on hulganisti ka õnnestumisi ja vähemalt paar naerupahvakut peaks selle totra filmi seltsis garanteeritud olema.

"The City of the Dead" (1960)

1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.

"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.

Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.

Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.

Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.

Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.

Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu. 

Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.

Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.

kultuur.err.ee

"It Follows" (2014)

Olen "It Followsist" üritanud korduvalt kirjutada, aga alati on sõnade seadmisega mingit sorti raskused tekkinud. Üks põhjustest on kahtlemata see, et tegu on sõnulseletamatult imelise teosega, kuid teisalt on see film ka üks sellistest, mille sisu osas oleks targem lakooniliseks jääda, et mitte kellegi teise potentsiaalset elamust rikkuda. Mina näiteks ei olnud "It Followsist" enne selle nägemist midagi kuulnud ja üllatus sai ilma eelneva haibita eriti suur olema.

"It Follows" on läbi ja lõhki vanakooli õudukas, millesarnaseid näeb tänapäeval aina harvemini. Lähiajaloost meenubki vaid Ti Westi "House of the Devil", mille tugevaim külg oli samuti rõhuv atmosfäär ja võrdlemisi rahulik tempo. "It Follows" on oma tunnetuse poolest midagi klassikalise Argento ja Carpenteri vahepealset – olulisel kohal on muusika, stiil, sümbolism, värvid, kaameratöö. Omalt poolt on lavastaja David Robert Mitchell lisanud kurblikkust, depressiivsust, valu, mis muudab kogu filmi kuidagi põletavalt nukraks. Tegelaste väljapääsmatu olukord ja süvenev lootusetus haarab endasse ka vaataja ning väga tõetruult kujutatud raskemeelsus annab filmile ootamatult haavava varjundi. Olenemata sellest, et käsitletav situatsioon on fantastilise loomuga ja jääb tegelikkuses reaalelust kaugele, on tegelaste emotsioonid ja ahastus siiski tugevalt tõepärased ning see jõuab selgelt ka vaatajani. Selle eest võib osaliselt kindlasti tänada veetlevat peaosalist Maika Monroed, kes mängib kurvameelse Jay rolli suurepäraselt välja, ja kelle näitlejaannet viimasel ajal selge põhjusega usinalt märkama on hakatud.

Kui jõuda nüüd selle pooleni, mille alusel "It Followsit" Argento säravamate teostega võrreldakse, tuleb välja tuua filmis kujutatud sürrealistlik maailm, mis oma unenäolise tühjusega kahtlemata pikaks ajaks meelde jääb. Mitchell on visuaali ja värve väga täpselt enda tahtmise järgi sättinud ning tulemuseks on saadud midagi stilistiliselt küllalt unikaalset. Carpenteri ja täpsemalt "Halloweeni" mõjutusi on tunda läbivalt: pikad libisevad kaadrid ja meeldejäävalt lihtne soundtrack mängivad sobiva atmosfääri loomisel tähtsat rolli. Kõige otsesem viide on stseen klassiruumis – me kõik teame, kuidas 1978. aastal nägi Laurie Strode (Jamie Lee Curtis) aknast Michael Myersit ning kuidas too vaid mõni sekund hiljem kadunud oli. "It Follows" viib sama olukorra hoopis uuele tasemele: mis saab siis, kui sa pöörad pilgu eemale, aga kardetud boogeyman läheneb sellest hoolimata?

"It Followsil" on siiski ka omad puudused, ehkki neid on tõepoolest võrdlemisi vähe. Kõige ebasobivam on minu jaoks stseen rannal, kus müstilisele jälitajale liialt füüsiline vorming antakse ja vaikselt üles krutitud põnevus enneaegselt vabastatakse. Üldiselt seesuguseid vigu ei tehta ja ehmatuskohti on mõistlikult väheses koguses, hirmu loomiseks on valdavalt kasutatud vaataja teadmatuses hoidmist.

Kui ma "It Followsit" esimest korda novembris PÖFFil nägin, ei olnud ma tegelikult väga vaimustatud. Põhjus oli ilmselt selles, et tegu on ameerika õuduse kohta küllaltki eriskummalise teosega ning ma ei suutnud sellest ühe vaatamisega selget sotti saada. Mööda pimedaid tänavaid kodu poole kõndides sain ma aga aru, et film on mulle sügavat mõju avaldanud ning sellel ööl oli rahulik magamine oodatust keerukam ülesanne. "It Follows" jäi mind jälitama ligikaudu pooleks aastaks, kuni ma mõni nädal tagasi filmi taaskord kinos ära vaatasin. Minu üllatuseks sundis ka päise päeva ajal lõppenud seanss mind isegi rahvarohketes kohtades pidevalt seljataha vaatama ning midagi sedavõrd tõhusat ei ole juba ammu mulle ükski film teinud.

"Poltergeist" (2015)

Hollywoodi uusversioonide tulv ei paista kohe kuidagi lõppevat, ehkki näitab juba pikemat aega väsimise märke. 1982. aasta klassikuks nimetatav "Poltergeist" on üks neist filmidest, mis remake’i sugugi ei vajanud, aga ometi on see nüüdseks valmis vändatud ja kõikidele huvilistele kinolinal nähtav.

Uus "Poltergeist" ei paku sisulisest poolest midagi, mida juba originaalis nähtud pole. Värskust on püütud vägisi lisada kõiksugu tehnika rakendamisega – kurja vaimu mõjul hakkavad jupsima nii mobiiltelefonid, trenažöörid, signalisatsioon kui ka vana hea televiisor, millega on tõenäoliselt seotud ka 1982. aasta filmi ikoonilisim osa. Minu kurvastuseks on surnud hinged tänaseks kineskoopteleri Full HD vastu vahetanud ja sellega kaasnevalt on kõnealune stseen oma mõjuvusest vähemalt poole kaotanud.

Minu jaoks on originaali suurim võlu see, et vähemalt esimesed kaks kolmandikku filmist on küllaltki tavapärasel tasemel kogupere-horror ning alles siis läheb tõeline möll lahti ja toon muutub kardinaalselt. Uusversioon sellist käiguvahetust ei tee ja kogu film jääb kuidagi väga poolkõvaks. Kohati nagu üritatakse vaatajat hirmutada ja seatakse üles mitmed päris paljutõotavad jump scare’id, aga nendega ei julgeta kunagi lõpuni minna ja kulminatsioon jääb kahjuks tulemata. Iseenesest on see ju mõistetav, sest nagu "Z maailmasõda" tunamullusel suvel näitas, on PG-13 ratinguga korralikku õudusfilmi teha praktiliselt võimatu, ja parim võimalik tulemus paistabki olevat "enamvähem okei", mis sobib hästi kirjeldamaks ka kõnealust filmi.

Kui "Poltergeist" mingis mõttes vajalik oli, siis ilmselt vaid selleks, et originaali olemasolu uuesti meelde tuletada ja noortes Tobe Hooperi (või Spielbergi) klassikalise kummitusloo vastu uut huvi tekitada. Uusversioon on tehniliselt küll täiuslikum, kuid südant on tas kordades vähem.

"The Tingler" (1959)

Kui Vincent Price oleks nõnda surematu nagu tema kehastatud karakterid, oleks ta võinud täna tähistada oma 104. sünnipäeva. Õnneks ei ole õudusfännid selle legendaarse mehe panust filmimaailma kaugeltki unustanud ja nii otsustasin ka mina horror-maestro sünniaastapäeva tähistamiseks ette võtta 1959. aastal ilmunud kultusstaatusesse tõstetud linateose, mil nimeks "The Tingler".

Vincent Price ei ole sugugi ainus tuntud nimi, kes "Tingleriga" seotud on. Filmi lavastas William Castle, kes on tõenäoliselt kõige rohkem kuulsust kogunud filmiga "House on Haunted Hill", mille peaosas oli samuti Price. Castle on end õudusajalukku jäädvustanud aga tegelikult teiselgi viisil: ta jumaldas Alfred Hitchcocki ja üritas teda igal võimalikul moel jäljendada. 1960. aastaks sai Hitchil sellest küllalt, ta otsustas Castle’ile tagasi teha ja tema edu valemit kopeerida – tulemuseks oli "Psycho", Hitchi omaenda odava eelarvega õudukas. Ei ole vist vaja mainidagi, et Castle ise oma elu jooksul ühegi niivõrd hea filmiga maha ei saanud.

"Tingler" paistab esmajoones silma oma ägeda idee ja sisu poolest. Dr Warren Chapin (Vincent Price) on hullunud teadlane, kes üritab aru saada, kuidas kehas hirm tekib ja kas sellel on ka mingi füüsiline kehastus. Filmi esimene stseen näitab, kuidas Price hukatud kurjategija surnukeha lahkab ja lahkunu sugulasega mõtteid vahetab, ja see stseen võib vabalt olla üks paremaid näiteid vanameistri tohutust andekusest. Pole kellelegi saladuseks, et Price on ülimalt karismaatiline ja omab hiiglaslikku screen presence’it, aga "Tingleri" avastseen toob väga tugevalt esile mehe meisterlikkuse puhtalt näitlejana. Price’i suust kõlab kogu teaduslik jutt veenva ja realistlikuna, nii et isegi paberil naeruväärsena tunduvad sõnad hirmu olemuse kohta muutuvad tema suus usutavaks.

Castle üritab iga enda filmi mingil moel uudseks või huvitavaks muuta. Mäletan, et näiteks "Homicidalis" (mis on kusjuures eriti otsene "Psycho" jäljendus) on enne lõpplahenduse teada saamist umbes 30-sekundine paus, mis annab hirmunud kinokülastajatele võimaluse saalist enneaegselt lahkuda. Seevastu "Tingleri" seansside jaoks pandi kinos toolide külge teatud vibreerivad lelud, mis vaatajat sobival ajal šokeerima pidid. Minu jaoks oli kõige ägedam võte aga see, et muidu täielikult mustvalges filmis oli ühes stseenis verd kujutatud värviliselt. "Schindleri nimekirjas" on sellist stilistiliselt kavalat nõksu muidugi nähtud, aga viiekümnendate kontekstis oli see kahtlemata värske lähenemine ja üllatas ka mind.

"The Tingler" on täpselt see, mis ta olema peabki – väikese raha eest vändatud meelelahutuslik fantaasiaõudukas, mis ei ole tänu oma innovaatilisusele siiani ajale jalgu jäänud, ehkki kohati võib ülepingutatud hirmutamise tõttu muie näole tulla küll. Igale härra Price’i fännile on see igal juhul kohustuslik vaatamine, kuna tegu on ühe tema parema filmi ja rollisooritusega.

Palju õnne, Vincent Price! Puhka rahus.

"The Birds II: Land's End" (1994)

Hitchcocki surematu meistriteos "Linnud" on tänaseks nähtud ilmselt pea kõigil, aga kui paljud üldse teavad, et sellele filmile paarkümmend aastat tagasi ka järg vändati? Erinevalt "Psühhost", mis samuti peale Hitchi surma frantsiisiks kujunes, on "Lindude" teist osa näinud vaid vähesed ning seda selge põhjusega, kuna tegu on millegi niivõrd halvaga, et isegi lavastaja otsustas oma nime teose küljest eemaldada. Praeguseks on see film, mis ei ületa kvaliteedi poolest sugugi pikalt kurikuulsat "Birdemicut", enamjaolt unustuste hõlma vajunud ning ka internetiavarustest ei olnud teda sugugi kerge välja kaevata.

Kui päris aus olla, siis ei ole "Linnud 2" just selline film, mille kohta väga pikalt midagi kirjutada oleks. Kõike toimuvat on võimalik ennustada ka ilma teost reaalselt nägemata: neljaliikmeline perekond läheb väikesele saarele ning seletamatutel põhjustel hakkavad neid ründama linnud. Kasutatakse juba originaalist tuttavaks saanud valemit ja midagi innovaatilist isegi ei üritata korda saata. Kusjuures filmi esimest poolt ilmestab ka otsekui "The Roomist" laenatud dialoog – näiteks toimub kahe tüdruku vahel järgmine vestlus: „Birds don’t eat french fries.“ – „How do you know, are you a bird?“

Paremaks läheb olukord siis, kui lindude rünnak tõelise hoo sisse saab, sest eriefektid on enesestmõistetavalt paremad 30 aastat varem tehtud originaali omast, ning kohati on toimuva jälgimine täitsa kaasahaarav. Lavastaja Rick Rosenthal, kelle käe all on valminud nii "Halloweeni" seeria parim kui ka halvim järg, pole kunagi eriti meeldejääva visuaalse stiiliga hiilanud, kuid sedapuhku on tema režii eriti igav ja näotu (pun intended), eriti Hitchcocki omaga võrreldes.

See hakkab vist vaikselt mu catchphrase’iks muutuma, aga tegelikult pole "The Birds II" sugugi nii halb, kui seni räägitud on. Ma ei soovita seda filmi kellelegi, kuid samas ei tasuks sellest ka paaniliselt eemale hoida – see on lihtsalt üks järjekordne B-film, mis ilma oma paljulubava (?) pealkirjata mitte millegi erilise poolest silma ei jääks.

"Unfriended" (2014)

Kui teile tundub, et found footage on muutunud liialt igavaks, siis olge mureta, kuna "Unfriended" toob meile odav-horrori uue väljundi. Arvutiekraani kasutamine tegevuspaigana on esmapilgul küll huvitav idee, aga reaalset täispikka filmi vaadates muutub see kiiresti väsitavaks ning hoidku jumal meid selle eest, et kübernaturaalne lähenemine uueks trendiks peaks saama.

Möödunud sügisel vaatasin PÖFFil Nacho Vigalondo lavastatud "Open Windows’it" ja kiitsin hispaanlase uudset lähenemist. Sellegi filmi puhul toimus suur osa tegevusest just nimelt arvutiekraanil, kuid toimuva muutis märksa loogilisemaks see, et teos oli ka sisulisest poolest häkkimisega tugevalt seotud ning mulle tulemus täitsa istus. "Unfriended" keskendub seevastu aga õuduse üleloomulikule poolele ja idee häkkivast kummitusest on vähemalt minu jaoks kõike muud kui tõsiseltvõetav.

Film räägib kuuest noorest, kes aasta eest põhjustasid (otseselt või kaudselt) Laura-nimelise tüdruku enesetapu. Nüüd on tüdruk otsustanud teispoolsusest kätte maksta ning selleks on ta nähtavasti ära õppinud tipptasemel häkkimise, sest just arvuti kaudu ta oma endisi sõpru terroriseerima asubki. Vaimude ja muud sorti üleloomulikkusega seotud õudukad nõuavad niigi omajagu suspension of disbelief’i, aga kummitustüdruk, kes kättemaksu Skype’i grupivestluses teostab, on ikka tase omaette.

Kui rääkida konkreetselt filmist ja mitte ainult tema kentsakast ideest (mis arusaadava põhjusega kõik muu varjutab), siis on tegu üsnagi tavapärase noorteõudukaga, mis ei jää muule sama temaatikaga horrorile sugugi alla. Kõige tugevamaks küljeks on vast karakterid ja nende esialgu varjatuks jääv kahepalgelisus, kuna sugugi mitte paljud teosed ei julge oma peategelastele niivõrd negatiivset tausta omistada. Seetõttu algaski filmi põnevaim osa siis, kui kummituse ettepaneku peale "Never have I ever" nime all tuntud joomismängu mängima asuti ja üksteise saladusi paljastama hakati. Mulle endale meeldisid väga ka surmastseenid, mis olid küll lühidad ja katkendlikud, aga siiski jõhkrad ja mõneti päris šokeerivad, eriti esimesed kaks.

Kui tahate tingimata oma sammud kino poole seada, siis soovitan vaatamiseks võtta hoopistükkis klassikalise "It Follows’i", mis hirmutamisega märksa efektiivsemalt hakkama saab, kuid kui teile sellest veel päris küllalt ei saa, siis on "Unfriended" samuti täiesti arvestatav võimalus. Tuleb vaid loota, et siit "Paranormal Activity" laadset fenomeni ei teki ja et arvuti-horror kiiresti unustatud saab.

"Skin Trade" (2014)

Lisaks intensiivsele õudusfilmiarmastusele on mul suur kirg ka märulite vastu. Olen viimastel aastatel aktiivselt jälginud mitmete action-staaride rollivalikuid ja uut väljapanekut ning Dolph Lundgrenist on saanud tuntumate titaanide kõrval minu kindel lemmik. Kahjuks ei ole Lundgren hetkel just kõige hinnatum näitleja ning viimasel ajal ei ole ta filmid isegi enam puhtalt meelelahutuslikul tasandil nauditavad. "Skin Trade" tõotas aga olla oodatud vaheldus, kuna Dolph on selle kallal töötanud juba aastaid ning võtnud projekti lõpule viimise enda südameasjaks.

Nagu pealkirigi ütleb, räägib "Skin Trade" inimkaubandusest. See teema oli uudne umbes kümme aastat tagasi; tänaseks on seda aga filmides juba piisavalt leierdatud ning "Taken’i" triloogia on veel kõigil värskelt meeles. Õnneks ei sarnane "Skin Trade" liialt oma samateemaliste konkurentidega, vaid läheb pigem traditsioonilise märuli rada. Filmi viimases vaatuses aset leidvad stseenid on võetud otsekui mõnest 80ndate möllukast ning siinkohal on see ainult positiivne. Dolph on endiselt suurepärases vormis, vast isegi oma viimase viie aasta parimas, ja kickib sajaga assi. Lõpuvõitlus on otsene throwback "Red Scorpion’ile" ning visuaalse hinnangu põhjal ei oskaks sugugi öelda, et Lundgren vahepeal 26 aasta võrra vanemaks on jäänud.

Kahjuks jagub küllaga ka negatiivset. Peamised probleemid lähevad lavastaja kapsaaeda – ebapädev režii rikub nii mõnegi ägeda koreograafiaga kaklusstseeni. Tony Jaa valdab võitluskunste ilmselgelt paremini kui inglise keelt, kuid madinatest jääb vajaka pinget ja põnevust, ehkki neid on üldiselt siiski meeldiv jälgida. Kui minna filmiga 80ndate stiilis, siis tasuks seda teha veelgi jugemalt, kuna selline pidev tõsise ja lõbusa stiili piiril kõikumine mõjub ebakindla ja kõhklevana ning kokkuvõttes ei viida korralikult lõpuni kumbagi poolt. On arusaadav, et B-filmil, mille peaosades märuligigant Lundgren ja umbkeelne Tony Jaa, on raskusi tõsiseltvõetava draamana kanda kinnitada (ja see on tavaliselt ka vaatajale vastuvõetav), aga iseendas kahtlemine ja poolkõva suhtumine võib väga vabalt tervele filmile saatuslikuks saada, nii et pigem tasuks valida selge suund ja sellele lõpuni kindlaks jääda, kui mitme vahel pendeldada.

Kui oled sama suur Dolph Lundgreni fänn kui mina, siis on "Skin Trade" tugevalt soovitatav vaatamine, kuna see on igasuguste kahtlusteta mehe viimaste aastate parim peaosa. Muul juhul tasuks filmi aga pigem vältida, sest peale andekate võitlusstseenide ja mõne badass-momendi siin suuremalt jaolt midagi väärtuslikku peidus pole.