"The Traveler" (2010)

See film ei meeldi millegipärast kellelegi. Vähemalt neile vähestele, kes seda näinud on. Tõsi, tegu pole mingi meistriteosega, aga STV õudusmüsteeriumite vallas ikka suhteliselt kõva tegija. Peaosas on Val Kilmer, kes on ka ainsaks põhjuseks, miks ma seda filmi üleüldse vaadata otsustasin.

Jõuluõhtul astub väikelinna politseijaoskonna uksest sisse salapärane lakooniline mees, keda kehastab Kilmer ning just sama lakooniliseks ma sisututvustuse osas jääkski, kuna kõike muud võib juba spoileri alla lugeda.
Algus on igal juhul väga tugev ning loob suurepärase õhkkonna, milles tegelaste pinge ekraani vahendusel päris ilusti kohale jõuab. Kuskil keskpaigas jääb nõrgemaks, kuid lõpuosas keeratakse tempot jälle juurde ja kokkuvõttes ütleks ikkagi, et korralik film.
Kilmer tuleb stevenseagalliku emotsioonitusega hästi toime, mõjub päris creepylt. Vilistamise nõks andis palju juurde.

Edasi spoileritega. Mulle kohutavalt meeldis see, et Kilmer ikkagi oli tüdruku kadumises süüdi. Filmi alguspooles oli mul küll see mõte peast läbi käinud seoses "A Nightmare on Elm Streeti" uusversiooniga, kus samuti Kruegerit pikalt süütuks peetakse, aga lõpuks oli see ikkagi väga üllatav twist.
Kilmeri alistamine ainuüksi tema tegelase pärisnime lausumisega oli pisut pettumust valmistav, kuid samas tuli ta kuidagi ju tappa. Pigem häiris mind see, et nime paljastas šerifile ta surnud tütar, kes oleks võinud ju seda ka palju varem teha ning nii tervelt viis inimelu päästa... OKEI.

Hea atmosfääriga üsna ainulaadne kummitusfilm, mida ilmselt uuesti ei vaataks, aga ajaviiteks kõlbab küll ja enamgi veel.

"Wrong Turn 4: Bloody Beginnings" (2011)

Kui esimene "Vale pöörde" film välja arvata, mis oli tegelikult isegi päris usutav ja reaalselt hirmus õudukas, on see seeria mõeldud ainult neile, kellele meeldib vaadata intsesti teel sündinud mutantidest kannibale vähemalt sama alaarenenud tiinekaid erinevatel viisidel maha nottimas. Ja pole kahtlustki - mina olen üks neist inimestest.

Algul olin pisut ehmatunud, sest neljas osa on isegi teist ning kolmandat jagu arvestades ekstreemselt odav ja läbinisti amatöörlikult tehtud. Kui sellest mööda saada, võib film isegi mingil hetkel meeldima hakata.

Tegelased on kohutavalt lollid ja stereotüüpsed, kuid sellise filmi puhul tuleb see pigem kasuks, sest seda lõbusam on nende suremist vaadata. Eelmistest osadest mäletasin vinge välimusega mutante, aga "Bloody Beginnings" veab isegi sellest küljest alt, kuna kannibalid näevad välja umbes nagu "Buffy" esimeste hooaegade vampiirid. Ainuke asi, mis filmi vähegi arvestatavaks muudab, on gore, mida on tõesti palju, kuid mis, tuleb tunnistada, ikkagi võrdlemisi halvasti tehtud on. Sellegipoolest ei saa öelda, et hiiglasliku trelli või saanimootoriga naiste läbistamist poleks lust vaadata. Ja just nimelt naiste, sest meestel, kui kannibalid välja arvata, pole siin filmis mingit ellujäämisvõimalust.

Minu hinne on 7/10, aga mitte sugugi selline 7/10, mis tähendaks, et tegu mingistki otsast korraliku filmiga oleks. Aga kui sellist sorti asjad meeldivad, siis küllap läheb ka see peale.

"The Returned" (2013)

"The Returned" on ilmselt eelmise aasta üks paljulubavamaid zombifilme, kuid tõsi on see, et midagi enneolematut või maailmamuutvat ta zombimaailmas pole. Tähelepanu on ta saanud ilmselgel põhjusel ning selleks on hea premise, mis filmi esimese poole päris huvitavaks teeb, aga olen varemgi öelnud, et ainult idee peal täispikka filmi välja ei vea.

Lugu siis selline: apokalüpsisejärgses maailmas on suutnud teadlased välja töötada ravimi, mida igapäevaselt süstides on võimalik kõik zombitunnused varjata. Nüüd on ravim aga otsakorral ning peategelastest naasnute (just niimoodi nakatunuid kutsutakse) elu seetõttu ohus. Ütlen hoiatavalt ära, et mingit outbreaki siin filmis ei toimu ja gore'i ega massilist zombinottimist näha ei saa.

Igatahes kui vaimustus heast ideest umbes poole tunniga ära kaob, jääb lisaks storyle, mis minu jaoks pisut igavalt ja segaselt mõjus, alles ka sotsiaalne kommentaar ja usutavalt kujutatud maailm protestide, kuritegevuse ja depressiivsusega. Filmi suurimaks plussiks ongi tõenäoliselt selle tumedus ja hallus, millisena kujutaksin ma ette ka reaalset katastroofijärgset maailma.

Lõpp oli väga "The Mist" all over again, aga töötas siiski.

"Land of the Dead" (2005)

Romero surnute seeria esimesed osad on ilmselgelt kunstifilmid ja nendena ka tunnustatud, "Land of the Dead" on aga tavaline zombifilm, millesarnaseid leidub veel sadu. Ometi pole see tingimata negatiivne märkus, kuna käes on uus sajand ning teistsuguse, tänapäeval tavapärasema suuna võtmine peaaegu möödapääsmatu. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas vaatasid seda filmi "Day of the Deadile" 20 aastat järge oodanud inimesed, kuid minu jaoks polnud see üldse nii defineeritud pettumus ja ebaõnnestumine, nagu paljud fännid mulje jätavad.

Kõigile paistavad probleemiks olema liialt targad zombid. Eks need tavainimese igapäevaseid tegevusi jäljendada üritavad surnud pisut kentsakatena näisid, kuid sel juhul peaksime hukka mõistma ka "Day of the Deadi" relva käsitseva Bubi. Romero on ju ometi need tänapäeval tuntud sorti zombid välja mõelnud, las ta siis teeb nendega, mida tahab!

Niisiis, superzombid kaitstud, võib pöörduda ülejäänud filmi juurde. Liiga tavaline. Polnud midagi eriti silmapaistvat: üsna näotu cast, tagasihoidlikult gore'i, vana tuntud lugu. Linnasüsteemis elamine peaks nagu põhimõtteliselt uus idee olema, aga konflikt jõukamate ja vaesemate elanike vahel jäi niivõrd pealiskaudseks, et mõjus lihtsalt igavana. Ainus huvitavam tegelane oli Robert Joy kehastatud peategelase põletatud vend Charlie, kuid kahjuks sai ta sügavama arvamuse väljakujunemiseks liiga vähe tähelepanu. Asia Argento kohta ei suuda ka midagi negatiivset öelda...

Tom Savini zombina

Arvustus kukkus välja küll negatiivne, kuid ega tegelikult sel filmil tavalise zombikana väga viga polegi - oleksid ootused madalamad olnud, võiks kogu loo ka positiivses võtmes ümber kirjutada. Lihtsa meelelahutusena kõlbab ilusti ning neile veel eriti, kes Romero varasemaid filme näinud pole.

"Day of the Dead" (1985)

Otsustasin Romero surnute seeria korralikumalt ette võtta ja "Day of the Dead" oli kronoloogiliselt kõige loogilisem valik. Esmane tähelepanek: gore! Polnud verest ja vägivallast puudust ka esimeses kahes osas, aga "Päevas" viib Savini asja ikka hoopis teisele tasemele. Kõiksugu soolikad on küll pisut ebareaalselt erepunased, kuid võrreldes "Dawni" siniseks võõbatud nägudega pikalikukkuja-zombidega on tehtud ikka uskumatu edasiminek. Paralleeli tooks "Return of the Living Deadi" seeriaga, mille esimesed kolm osa lisaks suurepärasele huumorimeelele ka eeskujuliku gore'iga silma paistavad.

"Day" kõige meeldejäävam tegelane on vaieldamatult Joe Pilato kehastatud kapten Rhodes, kes on elavatest surnutest kordades jälgim kuju. Ta ülesandeks on maa-aluses sõjaväebaasis oma meeste ja teadlaste elu juhtida, kuid ilmselgelt on pealtnäha kõva koorega mees apokalüpsisest üsna häiritud ning ratsionaalse mõtlemise seljatanud. Niisiis ei hoia baasielanikke hirmuvalitsuse all mitte ainult väljas varitsevad elavad surnud, vaid ka türanlik kapten. Rhodesi tegelase abil üritab Romero tõenäoliselt edastada sõnumit, mida näiteks ka Kuberner "The Walking Deadi" vaatajale seletab - olgu olukord milline tahes, inimene võitleb ikkagi inimese vastu. Hea point igatahes.

"Day of the Deadis" on märulit ja reaalset tegevust hulganisti rohkem kui tema kahes eelkäijas (ehkki enamik sellest on jäänud filmi viimasesse kolmandikku), kuid sellest hoolimata on tegu inimloomust tundma õppiva teosega, milles zombid vaid lisandiks. Isegi postril nähtav õppimisvõimeline põhizombi sümboliseerib pigem inimest kui mingisugust elukat.

"Night of the Living Dead" (1968)

Olles varasemalt näinud Romero "Surnute koidikut" ja selles pettunud, ei julgenud ma ka zombifilmide kuningaks ristitud mehe esimesest filmist midagi loota. Pettumuse vältimiseks vaatasin suvel lausa ära Savini 1990. aasta uusversiooni, et klassikuga pisut kaudsemal teel tutvuda. Praegu saan aga öelda, et 1968. aastal zombimaaniat alustanud film on superior kõikidele oma järgedele ja variatsioonidele*.

Mõtlesin terve vaatamise aja, et film näeb oma valmimisaasta ja väikese eelarve kohta ekstreemselt viimistletud ja tänapäevane välja. Küllap aitab aegumatusele kaasa must-valge pilt, mis peidab kõik gore'i ja zombide välimuse poole pealt vajaka jäänud detailid. Kui poleks olnud Beni moest välja läinud lokke, siis oleks võinudki vast uskuma jääda, et tegu on "Nebraska" stiilis must-valgena tehtud selle või mõne viimase aasta filmiga.

Romero suudab väga andekalt filmi odavust ja minimaalsust igas mõttes (tegelased, set, zombid) enda kasuks tööle panna. Võiks ju eeldada, et lavastaja vilumatus paistab välja ka vaataja ekraanile, kuid - ma ei tea, kas Romero on hea peitusemängija või lihtsalt ülimalt andekas mees - kõik, mida lõpp-produktis näha saab, paistab olevat peensusteni läbi mõeldud ja töötatud.

Ainuke, mis mind natuke häirima jäi, oli Barbra tegelane, keda üritati näidata positiivsena, kuid kes ei suutnud minu jaoks küll oma sümpaatsust ja vajalikkust välja teenida. Eks reaalse zombi-apokalüpsise puhul oleks selliseid inimesi hulgim, aga filmis muutuvad saamatud tegelased ikka väga kiiresti irriteerivaks.

Pisut selgusetu on minu jaoks see, kas "Elavate surnute ööst" tasuks mingit sügavamat sõnumit otsida või ongi see film see, millena ta põgusamal vaatamisel näib - üleni traditsiooniline zombikas. Lõpusündmustest oleks võinud lugeda välja rassismi, inimkonna rumalust ja suhtumist, kuid kas mitte kõigest ei või välja lugeda kõike, kui seda vaid tahta? Preestri kõne tagatausta ma samuti lahti mõtestada ei oska - kas oli see siis tõesti usku ülistav või vastupidiselt irooniliselt religioonivastane? Las ta jääb.

*Snyderi "Koidik" on actioni ning Fulci "Zombi 2" oma unenäolisuse ja sürreaalsuse poolest isiklikult ikkagi meeldivamad, aga kumbki neist pole ka "Nightiga" otseselt seotud.

"Insidious: Chapter 2" (2013)

Wan nagu Wan ikka. Kui "The Conjuringiga" oli näha mingisugust edasiminekut, siis "Astraal 2" kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme. Halb film see pole, mitte sugugi, aga lihtsalt pisut liiga tugevalt paistab välja tegijate laiskus ja võimalus eelmiste kummitusfilmide arvelt veel kasu lõigata. Kui teine osa oleks võinud esimese lõppu arvestades ka olemata olla, siis nüüd on kuulda, et tuleb ka kolmas, ja selle vastu pole mul otseselt midagi, kuna muidu oleks uue loo alustamine (Allison) II filmi lõpus võrdlemisi ebavajalik. Samas on näha, et ideedest on tühjaks joostud juba teise filmi juures, nii et kuidas siit veel head kolmandat teha...

Aga muidu täitsa tore film.

"Hatchet III" (2013)

Vaatasin 15. juunil terve perega (!) selle filmi ära, väga mõnus meelelahutus. Tegelikult ma ei teagi, miks ma seda nii väga ootasin, sest esimesed kaks osa on mulle küll üsna meeldinud, aga kumbki neist pole tundunud sellise filmina, mida veel viitsiksin vaadata. Kui kolmas osa augustis blu-ray peal välja tuleb, kavatsen igal juhul kõik filmid võimalikult järjestikusena ära vaadata ning äkki isegi oma koopiad hankida.

"Kirves 3" on hetke emotsioonide põhjal mu jaoks triloogia parim. Kui teises osas kasutati väga täpselt esimese filmi ülesehitust, siis kolmas ikkagi üritas veidi erinev olla. Sellist one by one suremist oli küllaltki vähe ning paralleelselt toimus ju tegevus ka soost väljas Marybethi ja Amandaga, nii et mind küll liigne sarnasus ei häirinud. Pealegi on "Hatcheti" filmid eelkõige austusavalduseks kaheksakümnendate slasherižanrile, kus tehti sama asja kümneid ja kümneid kordi järjest.

Spoilerid!

Päris täpselt oli jälgitud "Scream 3" poolt paika pandud triloogia viimase osa reegleid - pahalane on veelgi tugevam, absoluutselt iga tegelane on surmaohus ning kõike võib juhtuda. Need kaks viimast seadust pandi paika Derek Mearsi tegelase minu jaoks väga ootamatu tapmisega. Fännid olid kõik lootnud, et saavad näha Mears vs. Hodder ehk siis kahe Jason Voorheesi võitlust, aga Mearsil polnud vähimatki võimalust... Hodder samas pidi seda kindlasti nautima, sest on ju teada, kuidas ta kõikidesse teistesse Jasoni kehastajatesse suhtub. Anyway, sealt edasi tundsin igale tegelasele kaasa. Schneiderman (kes oli tegelikult päris nutikas tegelane) sai eriti ränga surma osaliseks, šerif ja Adam Greeni naine lõhuti ka päris korralikult ära. Tahaks loota, et Marybeth jäi pärast oksaga kohtumist ikka elama, ehkki tõenäoliselt enam neljandat "Kirvest" ei tule ja me seda ei näe. Victor Crowley liigne tugevus mind sugugi ei häirinud, pigem muutis see ta veelgi hirmuäratavamaks.

Green tegi mõne näitleja osaluse varjamisega päris head tööd - tõenäoliselt poleks ma sugugi nii palju Sid Haigi või Joel David Moore'i nähes rõõmustanud, kui oleks teada olnud, et nad osalevad. Moore'i cameo oli eriti üllatav.

Kusjuures ma kahtlustan, et Adam Green oli selle filmi juures tegelikult palju rohkem, kui lihtsalt stsenarist või produtsent. Võtteplatsil viibis ta niikuinii kogu filmimise aja, nii et ma olen üsna kindel, et tema nägemust on siin palju rohkem näha kui McDonnelli oma.



Mis puutub järgmisesse osasse, siis... tegelikult ma tahaksin veel, aga kuna see oli nii hea punkt triloogiale, kui üldse olla saab, siis oleks vast parem, kui "Kirves 4" ei tuleks. Green minu teada ei taha rohkem neid teha. Samas teades, mis filme Hodder ja Harris praegu teevad, siis võib üsna kindel olla, et kui keegi neljandat filmi väntama hakkab, saab ta nemad ka uuesti punti. Eks me näe.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:

Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.

"Zombi 2" (1979)

"Zombi 2" on Itaalia gore-kuninga Lucio Fulci mitteametlik järg zombi-isa Romero lavastatud "Dawn of the Deadile". Mitte, et sel filmil eriti palju "Surnute koidikuga" ühist oleks, aga zombikaid võib ju omavahel võrrelda küll ja mulle meeldis "Zombi 2" ikkagi rohkem. Zombid on ohtlikud, nad näevad kuradi ägedad välja ning mis kõige tähtsam – nad ei kuku nii lihtsalt pikali.

Juba ainuüksi veealuse stseeni ja zombi vs. hai võitluse pärast peaks seda vaatama, sellist asja kuskil mujal näha ei saa. Õudusfilme veidi vähem vaadanud tegelastele peaks see film tänapäevalgi ülimalt hirmus tunduma – on täiesti arusaadav, miks kinoseanssidele oksekotid kaasa anti.



Soundtrack on ülimalt meeldejääv – mitte küll tingimata õudne, aga kuidagi kriipiv ja perfektselt filmi stiiliga haakuv. Kuna "Zombi 2" (v.a algus- ja lõpustseen) valmis tegelikult "Dawniga" umbes samal ajal, siis mingeid märke Romero kopeerimisest pole ja Fulcil on ikkagi omaenda stiil.

Näitlejad ei olnud just kõige veenvamad, aga tulid üldiselt täitsa normaalselt toime. Naised olid päris armsad.

Üks ilusamaid zombipostreid üldse:

Lõpp oli super, lootsingi midagi sellist. Läks väga ilusti "Dawn of the Deadiga" kokku.