"Annabelle" (2014)

"Annabelle" oli tänu James Wan'i "The Conjuringile" tõenäoliselt selle aasta teise poole oodatuim õudusfilm. Kummituslood paistavad viimasel ajal kinopublikule vägagi peale minevat, nii et pole suur ime, et eelmise aasta edukaim õudukas lisaks otsesele järjele ka spin-off'i sai. Ja see pole veel kõik, sest nüüd liiguvad kuulujutud veel "Annabelle 2" ja "Chucky vs. Annabelle" filmide võimalikkuse kohta. Kui kellelgi on soov inimesed kummitusõudusest täielikult ära väsitada, siis järgmise paari aasta jooksul peaks see igal juhul juhtuma.

Kuid "Annabelle" ei ole tegelikult sugugi järjekordne "Insidious" või "Conjuring". Wan'i stiilis ehmatusmomente pole sugugi palju ning need vähesedki on jäetud kõik filmi teise kolmandikku, nii et lõpu saabudes on vaatajad juba rahunenud ja naasnud oma mugavustsooni. Keldris ja trepikojas toimuvad stseenid on aga tõepoolest raskesti jälgitavad ning kaamera poole jooksva lapsega seotud häirivalt efektne jump scare on võrdväärne "Conjuringi" tipphetkeks olnud kapi-deemoniga - Wan on kindlasti oma õpilaste üle uhke.

Annabelle'i nukk jättis olenemata oma väikesest osatähtsusest "Conjuringis" siiski paljudele jõhkralt hirmuäratava mulje. Seda rohkem paneb imestama, et omaenda nimelises linateoses jääb Annabelle igasugu teiste deemonite taga hoopis varju. Kindlasti on alt mindud nuku disainiga: algupäraselt oli tegu ju tavalise pehme ja armsa leluga, mitte praegu ka postritelt nähtava hernehirmutisega. Kunstlikult õudsemaks muudetud nägu omab hoopis vastupidist efekti ja vähendab reaalsusfaktorit, kuna on väheusutav, et keegi endale sellise väljanägemisega nukku üldse koju riiulile tahaks. Hea paralleeli saab tuua "Child's Play" seeriast, kus Chucky taaskord hirmsaks muutmiseks viidi ta väljanägemine "Curse of Chuckys" tagasi algsele normaalse mänguasja kujule.

Üldiselt siiski taaskord enamvähem korralik mainstream horror Wan'i tiimilt, kes hakkavad oma panusega õudusmaailma vaikselt juba filmiajaloolist märki maha jätma.