"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.
Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.
Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.
Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar