"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.
Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.
Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.
Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.
Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar