Filmi peamine ainuke trump on üpris soliidne näitlejateansambel eesotsas Kane Hodderiga, kes end minu kunagistest kahtlustest hoolimata nüüdseks vägagi muheda näitlejana tõestanud on. On teada, et ta välimus ja senine karjäär ei luba teda iial low-budget-õudukatest kaugemale, nii et fännid, kes Hodderit näha soovivad (sh mina), on praktiliselt sunnitud halbu filme vaatama, aga vähemasti ei lase mees end sellest heidutada, valides žanrisiseselt küllalt mitmekülgseid ja põnevaid rolle. Üllatuslikult sümpaatne on ka Don Shanks, kes mõnekümne aasta eest Michael Myersit kehastas ‒ mul polnud näiteks aimugi, et mõni neist valge maski taha peitunud tummadest meestest endiselt näitlemisega tegeleb ja sellega ka täitsa kenasti toime tuleb. Bill Moseley on täpselt selline nagu Bill Moseley ikka ja Michael Berrymani roll pole muud kui napp cameo.
Aga nimeka näitlejaskonna ja suhteliselt meeldivate tegelastega filmi positiivsed küljed ka piirduvad. Mingil imelikul põhjusel jutustatakse kogu lugu ajalises mõttes täiesti suvalises järjestuses, hüpates vahetpidamata mõne minuti jagu hilisemasse aega, päeva võrra ettepoole, pooltunni või miks mitte ka terve aasta jagu tagasi... kellelegi on "Pulp Fiction" ilmselgelt natuke liiga tugevasti pähe hakanud. Võib-olla arvasid tegijad, et film jäänuks ilma ajahüpeteta natukene igavaks (mis tegelikult ilmselt tõsi on), aga vähemasti oleks jutustatav lugu sel juhul arusaadav olnud. Mitte et tegu mingi hullult kompleksse stsenaariumiga oleks, mille jälgimine vaatajalt kõrgendatud tähelepanu nõuaks, kuid selge on see, et ajajoone täiesti arulage ja pealtnäha igasuguse tagamõtteta segipaiskamine tulemust paremaks ei tee.
Soovitatav ainult Hodderi tulihingelistele fännidele ja isegi nemad peaksid lähenema ettevaatlikkusega. Mõte ohtu sattunud ekraanimõrtsukatest on tõepoolest vahva ja võimalus kunagist Jasonit final girl'ina näha pole samuti paha, aga teostus on liialt nigel, et mõni nutikas idee midagi päästa suudaks. Ei ole hea film, kohe sugugi mitte.
Aga nimeka näitlejaskonna ja suhteliselt meeldivate tegelastega filmi positiivsed küljed ka piirduvad. Mingil imelikul põhjusel jutustatakse kogu lugu ajalises mõttes täiesti suvalises järjestuses, hüpates vahetpidamata mõne minuti jagu hilisemasse aega, päeva võrra ettepoole, pooltunni või miks mitte ka terve aasta jagu tagasi... kellelegi on "Pulp Fiction" ilmselgelt natuke liiga tugevasti pähe hakanud. Võib-olla arvasid tegijad, et film jäänuks ilma ajahüpeteta natukene igavaks (mis tegelikult ilmselt tõsi on), aga vähemasti oleks jutustatav lugu sel juhul arusaadav olnud. Mitte et tegu mingi hullult kompleksse stsenaariumiga oleks, mille jälgimine vaatajalt kõrgendatud tähelepanu nõuaks, kuid selge on see, et ajajoone täiesti arulage ja pealtnäha igasuguse tagamõtteta segipaiskamine tulemust paremaks ei tee.
Soovitatav ainult Hodderi tulihingelistele fännidele ja isegi nemad peaksid lähenema ettevaatlikkusega. Mõte ohtu sattunud ekraanimõrtsukatest on tõepoolest vahva ja võimalus kunagist Jasonit final girl'ina näha pole samuti paha, aga teostus on liialt nigel, et mõni nutikas idee midagi päästa suudaks. Ei ole hea film, kohe sugugi mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar