pühapäev, 29. mai 2016

"Maximum Overdrive" (1986) † "Dead & Breakfast" (2004)

Kui Stephen Kingilt küsida, miks ta ainult ühe filmi lavastanud on, vastab ta, et vaadake seda ainukest filmi ja saate põhjusest aru. See ainus film on "Maximum Overdrive", 1986. aasta suvel kinodesse lastud hullupööra camp ja lõbus õudukas, mis mitmest päris jõhkrast seigast hoolimata pigem märuliks kategoriseerub. Algmaterjaliga ma tuttav pole, nii et ei saa olla päris kindel, kui tõsine (või tõsiseltvõetav) "Maximum Overdrive" tegelikult olema peaks, aga nüüd, 30 aastat hiljem, on see igatahes äärmiselt meelelahutuslik vaatamine, isegi kui esialgne pettumus mõnes mõttes mõistetav on. Eks ta üpris kummaline tükk ole: näiteks heliriba on spetsiaalselt filmi jaoks valmis treinud AC/DC ja üldist "lapsesõbraliku seiklusfilmi" vibe'i rikuvad hetkelised jõhkrused. Signatuursena jääb meelde tegelasi algusest lõpuni saatev lämmatav suvekuumus, mida vaataja hea tahtmise korral ka läbi teleekraani tunda võib. King ise sellega ilmselt nõustuda ei tahaks, aga atmosfääri oskab ta luua isegi täielikus narkouimas olles, ja "Maximum Overdrive'i" õhustik on juba üksi rohkem väärt kui nii mõnigi sama perioodi õudukas tervikuna. Lisada juurde veel noor Emilio Estevez ja tulemuseks ongi üks üdini 80ndatest nõretav tujuküllane seiklus. Iseenesest taluks algmaterjal ka hulga tõsisemat käsitlust ning samateemaline minisari oleks igati teretulnud (probleem on tänapäeval ju isegi aktuaalsem kui tollal), aga "Maximum Overdrive" on liialt nauditav, et sügavama tähenduse puudumist pahaks panna. - 7/10




"Dead & Breakfast" on, nagu nimegi järgi eeldada võib, suhteliselt hullumeelne zombikomöödia. Nähtavalt väikese raha eest vändatud film üritab kõigest jõust olla meta ja eneseteadlik, aga tegelikult pole ta rohkemat kui rahuldav meelelahutus (ja isegi see on mõneti vaieldav). Verega ei koonerdata, eriti filmi viimases vaatuses, ning see võib hetkeliselt nii mõnegi žanrifänni tuju tõsta, kuid sääraseid momente pole teose peale piisavalt palju, et "Dead & Breakfast" tervikuna kuidagi meelde suudaks jääda. Nii ülevoolavalt otsekohest verevalamist on sellegipoolest rõõmustav näha, eriti kui praeguse hetke õudukamaastikku võrdlusena silmas pidada. Positiivsest küljest jääb meelde ka näitlejateansambel, kelle hulgas arusaamatult suurel hulgal tuttavaid nägusid on. Eriti tore on näha Oz Perkinsit, kes pole küll pooltki nii vägev näitleja kui Anthony, kuid siiski piisaval määral oma kadunud isa meenutab, et mind kui tulihingelist "Psühho" fänni põnevuses hoida. Muus osas on "Dead & Breakfast" pigem kesine. - 5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar