Anton Yelchin on surnud. Selle lause jaoks on küll umbes kuuekümne aasta jagu liiga vara, aga 2016 on olnud halastamatu, ning praegu ei jää üle muud kui noormehe üürikeseks jäänud elu ja karjääri parematest hetkedest viimast võtta. Aega ei antud Yelchinile palju, aga kasutas ta seda targasti, sest tema resümee sai nappide aastatega täis nii kassahitte kui ka žanrikulda. Me ei saa kunagi teada, mida kõike võrratut tema paljulubav karjäär tulevikus tuua võinuks, kuid endast maha jättis ta igatahes äraütlemata austusväärse pärandi, mis Yelchinit niipea unustada ei lase. Täna oleme šokeeritud, aga mäletama jääme teda ühe igavesti naerusuise ja muheda kutina, kelle siiras positiivsus ja inimlikkus filmilindilt kunagi ei kao. Yelchini mälestamiseks võtsin ette sellise filmi, mille ta oma etteastega täielikult ära omab – 2011. aasta "Fright Night".
Ma ei ole see vend, kes pärast näitleja surma kõiki tema osalusega filme taevasse tõstma asub, ja võin kohe öelda, et "Fright Night" ei ole õuduselementidega noortekomöödia kategoorias midagi erilist, kuid lõbus ja tore on see film küll ning uusversioonina lahterdaksin ta pikema kahtluseta õnnestunuks. Siinjuures tuleks siiski mainida, et 1985. aasta "Fright Night" ei ole minu silmis kuidagimoodi eriline ning selle sisust ei mäleta ma tänaseks suurt midagi, nii et kahe filmi vahelise võrdluse osas pean kahjuks sedapuhku lakooniliseks jääma. Õige tunnetus on siiski tabatud ja ohtrast CGI-st olenemata on ka uusversioonis tunda teatud 80ndatelikkust või vähemasti tollele ajale omast lapselikult rõõmsat suhtumist. Filmi lõpuks küll asjalood enam eriti positiivsed ei ole, aga esimest poolt võrdleksin atmosfääri osas näiteks "Monster Squadiga" küll.
Sedasorti teoste puhul kipub tõele vastama tees, et film on täpselt nii hea, kui hea on tema cast, ja see kehtib ka "Fright Nighti" kohta. Yelchin on kindlalt sõiduvees – just selliste rollide jaoks ta siia ilma toodigi – ja sügavalt sümpaatne on ka Imogen Poots, kes on eelkõige lihtsalt armas, kuid keemia varalahkunud näitlejaga on eitamatu ning koos võlutakse "Fright Nighti" lihtsakoelisest stsenaariumist ja loost välja pisut rohkemat kui üks järjekordne õuduskomöödia. Maailmakuulsa vampiiriküti Peter Vincenti rolli valitud David Tennant on küll kergelt miscast, aga sellegipoolest piisavalt sümpaatne, et oma roll pisut teistsuguses võtmes toredaks mängida. Colin Farrell ja Dave Franco on niigi nimeka cast'i jaoks kui kirsid tordil.
Nii et kui teil Yelchini tööde vastu huvi on ja "Fright Night" siiani nägemata, tasub see nüüd vaatamiseks võtta küll. Kiire tempo ja muhedate tegelastega vampiirikomöödia, mis pärast nägemist ilmselt kiiremas korras unustusse vajub, aga oma kestusaja vältel siiski piisavalt põnevust pakub, et vahva elamus tagada.
Puhka rahus, Anton Yelchin.
Ma ei ole see vend, kes pärast näitleja surma kõiki tema osalusega filme taevasse tõstma asub, ja võin kohe öelda, et "Fright Night" ei ole õuduselementidega noortekomöödia kategoorias midagi erilist, kuid lõbus ja tore on see film küll ning uusversioonina lahterdaksin ta pikema kahtluseta õnnestunuks. Siinjuures tuleks siiski mainida, et 1985. aasta "Fright Night" ei ole minu silmis kuidagimoodi eriline ning selle sisust ei mäleta ma tänaseks suurt midagi, nii et kahe filmi vahelise võrdluse osas pean kahjuks sedapuhku lakooniliseks jääma. Õige tunnetus on siiski tabatud ja ohtrast CGI-st olenemata on ka uusversioonis tunda teatud 80ndatelikkust või vähemasti tollele ajale omast lapselikult rõõmsat suhtumist. Filmi lõpuks küll asjalood enam eriti positiivsed ei ole, aga esimest poolt võrdleksin atmosfääri osas näiteks "Monster Squadiga" küll.
Sedasorti teoste puhul kipub tõele vastama tees, et film on täpselt nii hea, kui hea on tema cast, ja see kehtib ka "Fright Nighti" kohta. Yelchin on kindlalt sõiduvees – just selliste rollide jaoks ta siia ilma toodigi – ja sügavalt sümpaatne on ka Imogen Poots, kes on eelkõige lihtsalt armas, kuid keemia varalahkunud näitlejaga on eitamatu ning koos võlutakse "Fright Nighti" lihtsakoelisest stsenaariumist ja loost välja pisut rohkemat kui üks järjekordne õuduskomöödia. Maailmakuulsa vampiiriküti Peter Vincenti rolli valitud David Tennant on küll kergelt miscast, aga sellegipoolest piisavalt sümpaatne, et oma roll pisut teistsuguses võtmes toredaks mängida. Colin Farrell ja Dave Franco on niigi nimeka cast'i jaoks kui kirsid tordil.
Nii et kui teil Yelchini tööde vastu huvi on ja "Fright Night" siiani nägemata, tasub see nüüd vaatamiseks võtta küll. Kiire tempo ja muhedate tegelastega vampiirikomöödia, mis pärast nägemist ilmselt kiiremas korras unustusse vajub, aga oma kestusaja vältel siiski piisavalt põnevust pakub, et vahva elamus tagada.
Puhka rahus, Anton Yelchin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar