pühapäev, 31. juuli 2016

"Lights Out" (2016)

Kõikvõimas James Wan on maha saanud järjekordse õnnestumisega. Seekord on nimetatud õudusfilmimeister küll ainult produtsendikohal, kuid korrapära on selge: igat õudukat, mis Wani käe alt läbi käinud, peab saatma edu. Minge ime läbi (võib-olla ongi selleks Wani osalus?) on "Lights Out" võitnud nii publiku kui kriitikute südamed, ning nagu sellest veel vähe oleks, on roheline tuli antud ka järjele. Kusjuures film jookseb kinodes alles esimest nädalat, nii et säärane edulugu paneb tõepoolest imestama.

Kel mõne aasta tagune samanimeline lühifilm nähtud, on selge ka filmi kontsept: tegelasi kimbutab Diana-nimeline koletar, kes ilmub välja vaid siis, kui tuled kustus on. Kahtlesin enne uue "Lights Outi" nägemist, kas niivõrd primitiivne idee on piisavalt kaalukas, et selle peale täispikka filmi rajada tasuks, kuid skepsis oli tegelikult asjata, kuna villaini olemus võib vabalt olla antud teose tugevaim külg. Pahatihti rikutakse koletise või deemoni "võlu" ja müstilisus liigse seletamisega ära, aga siin sellist muret pole, kuna valguskartlikule kollile kirjutatud taustalugu on tõenäoliselt hirmutavamgi kui see, mida vaataja kujutlusvõime iseseisvalt fabritseerida suutnuks. Võrdlusmoment Samaraga on nii mõneski aspektis täitsa olemas.

Peamiseks probleemiks peavad kriitikud vist seda, et mainitud tont on pisut liiga füüsiline ega representeeri Sophie' (tegelane, keda Diana kõige agressiivsemalt kimbutab) depressiooni ‒ seega lastakse raisku väärt metafoor ning tulemuseks on märksa lihtlabasem õudukas, kui kriitikud lootnuks. Mina isiklikult seda aga eriliseks puudujäägiks ei pea: psühholoogilist ja punnitatult sügavamõttelist õudust oleme paari viimase aasta jooksul niigi juba natuke liiga palju näinud. Viimase väite tõestuseks võib võtta kasvõi tänavuse HÕFFi, mille kavas polnud minu mäletamist mööda mitte ühtegi nõnda otsekohest õudukat kui "Lights Out". Ei taha sugugi väita, et psühholoogiline horror kuidagi halb oleks ‒ reeglina on ta ikka selle žanri üks tugevamaid vorme ‒, aga kui film suudab naha alla pugeda ka ilma et ta teab mis deep üritaks olla, ei näe ma nurisemiseks põhjust.

Sellegipoolest ei pea ma "Lights Outi" päris nii tugevaks filmiks, kui senine vastukaja eeldada lubaks. Ta on täitsa okei õudukas ‒ umbes-täpselt selline, nagu neid viimasel ajal ikka kinos näha saanud ‒, aga midagi erilist või mäletamisväärset ta siiski ei paku. 76-protsendine skoor Rottenis on minu jaoks paras müstika, ehkki vahelduseks on muidugi tore näha, et ka õudusfilm ‒ mis siis, et nõnda keskpärane ‒ kriitikute heakskiidu pälvida võib. "Lights Outi" soovitan igatahes üle vaadata: kestust on sel vaid 80 minuti jagu (sedagi koos tiitritega), nii et pikalt ei pea piinlema ka see, kellele film sugugi ei passi. Mitte et selline oht eriti realistlik oleks.

Ilmselt tasuks ära märkida ka asjaolu, et "Tuled surnuks" on õudusfilmile äraütlemata paslik pealkiri; üks neist vähestest kordadest, mil tõlge originaalnimest üle on. Ja kui juba ära märkimiseks läks: kui tihti ikka kinoekraanil imeilusaid blondiine (loe: Teresa Palmerit) näeb, kelle koduseinu Slayeri postrid ehivad?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar