reede, 26. august 2016

"Sweet Home" (2015)

Home invasion on mulle žanrisiseselt temaatikana alati passinud. Küllap on sissetungifilmide võlu nende teatavas eluläheduses: kui paljud teised lõikumisfilmid tihtipeale erilist realistlikkust ei taotle, siis koduinvasiooniga (või vähemalt ideega sellest) peaks enamvähem iga vaataja mõningal määral saama samastuda küll. "Kodu on traditsiooniliselt turvaline koht, kuhu välismaailma õuduste eest häda korral peituda saab, nii et kui ka see võimalus meilt ära võetakse, kust siis üldse kaitset otsida?" Või vähemasti sedasorti psühholoogia peaks sissetungifilmide efektiivsuse taga lasuma.

Iroonilisel kombel ei toimu "Sweet Home'i" sündmustik üldsegi peategelaste kodus, nii et filmi nimi paistab mõnevõrra juhuslikuna (sarnast motiivi on sama alamžanri juures varemgi kasutatud, nii et küllap see pealkiri turustamisega seotud ole). Nimelt on filmi keskmes noor kinnisvaramaakler (igati sümpaatne Ingrid García Jonsson), kes oma töökoha privileege ära kasutab ja poiss-sõbra tolle sünnipäeva puhul ühte vanasse kortermajja, mille võtmed neiul niikuinii parasjagu käepärast on, tähistama viib.  Olgu möödaminnes mainitud, et film esitab seda ideed oluliselt ratsionaalsemana, kui see paberi peal kõlab. Igatahes kisuvad asjalood küllalt kiiresti halvaks ja... vaevalt sisu home invasion'i austajatele enam pikemat seletamist vajab. Erilist veresauna siiski oodata ei tasu, kuna esiteks on tegelasi vähevõitu (kedagi pole tappa!) ja film on kaameraesise jõhkruse koha pealt üleüldse konservatiivsevõitu.

Filmi päritolumaa on minule mõnevõrra üllatuslikult Hispaania (ja Poola, WTF?) ‒ Euroopas on nõnda otsekoheste õudukate väntamine rahalistel põhjustel juba aastaid kahetsusväärselt keeruline olnud. Itaallaste kunagine õuduskino on näiteks täielikult välja suretatud, 80ndate hiilgusest pole enam haisugi. Piiratud ressursid paistavad kahjuks siin-seal välja ka "Sweet Home'i" ambitsioonikamates stseenides, aga vaatamist need otseselt segama ei hakka. Kusjuures kõnekeeleks on filmis ikkagi inglise, kuna peategelase poiss-sõber on välismaalane ega räägi kohalikku keelt. Lombitaguste vaatajate rõõmuks käib lõviosa suhtlusest just nimelt tema läbi. Ma pole küll süvenenud, kuidas (või kas üldse) Einar Kuuse šedöövris inglise keele kõnelemist põhjendatakse, aga vaevalt sealne lahendus "Sweet Home'i" nutikusele konkurentsi pakub. Potentsiaalset rahvusvahelist edu silmas pidades igatahes tark võte.

"Sweet Home" on põnev, kiire, pingeline, kohati isegi natuke õudne. Kui mõningane veider montaaž ja kaameratöö kõrvale jätta, on see sissetungifännile igati sobilik vaatamine. Tingimuseks muidugi ka see, et viitsid eluohtlikus situatsioonis tegelastele ning nende kaheldava väärtusega tegudele ja otsustele omalt poolt vastu tulla ega käitu nagu need teismelised sotsiopaadid, kes hetkel kinodes Blake Lively ratsionaalses mõtlemisoskuses valjuhäälselt kahtlevad. Kinoetikett ennekõike!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar