"Schulmädchen-Report: Was Eltern nicht für möglich halten" (1970)

Olen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali keldrisaali sattunud ainult ühel korral. See oli ülemöödunud aastal, kui põhiprogrammi film varasemalt nähtud oli, ja seetõttu kavast põnevamaid alternatiive otsisin. Tol korral linastus seal Cannoni retrospektiivi kuulunud "The Last American Virgin" – üdini seksuaalsusest nõretav tobe noortekomöödia, mil festivali nimega midagi ühist polnud. See äraütlemata kummaline film, milles loogika ja inimmõistus teisejärguline, on mul senini kenasti meeles.

Ma ei tea öelda, kas Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja, püüab end aasta-aastalt üle trumbata, kuid hetkeseisuga paistab nii, et tänavuse festivali kõige vallatum out of left field film linastub selles samas keldrisaalis – rahvale tuleb näitamiseks "Koolitüdrukute raport, osa 1".

Tegemist 1970. aasta Lääne-Saksamaa exploitation-hitiga, millele mingi ime läbi aastate jooksul 12 järge vändatud on. Filmitegijad üritavad iga hinna eest jätta muljet, nagu teose eesmärk oleks lapsevanemaid tolle aja noorte seksuaalkäitumise osas harida, kuid ilmselt hammustab naiivseimgi vaataja läbi, et võltsmoraal on lihtsalt ettekääne, millega pooleldi kriminaalsete alatoonidega erootikat õigustada. Nimelt on filmi kangelased, koolitüdrukud, enamjaolt alaealised ega tohiks ilmselt sedalaadi teoses figureerida, kuid softcore pornot dokumentaalina serveerides on lugu muidugi märksa teistsugune. Olematu raha eest vändatud kõmuline "Koolitüdrukute raport", mis tabusid puudutada ei peljanud, teenis Saksa kinodes oma eelarve tagasi umbes 40-kordselt ning sööstis kinoedetabelite tippu – sündinud oli tõeline kultushitt.

Praeguseks on "Koolitüdrukute raporti" kunagine võlu vaid aimatav – kujutage ette, kuidas reageerisid pea poole sajandi tagused läänesakslased, kes pornoga kunagi kokku puutunud polnud (vähemasti mitte legaalselt), kui suurelt ekraanilt seksuaalsusest tulvil alasti tiinekaid nägid. Tänapäeva kinodes muidugi selline toode ellu ei jääks, kultuuris seesugusele hullumeelsusele kohta pole – eks ta ole nišivärk. Kui aga "fantaasiafilmi" definitsioon hõlmab ka seksuaalfantaasiaid, sobib antud teos HÕFFile nagu valatult. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mille saatel lõbusa seltskonnaga mõnd vägijooki pruukida ja naljatleda; nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda.

HÕFF 2017