teisipäev, 24. oktoober 2017

"Cult of Chucky" (2017)

"Child's Play" seeria, 80ndate reliikvia, kuulub väheste filmisarjade sekka, mis ligi kolmkümmend aastat ilma uusversioonita vastu on pidanud. Tänada selle eest tuleb meest nimega Don Mancini, kes alates 1988. aastast, mil seeria alguse sai, pingsalt valvanud on, et kurikuulus tapjanukk Chucky valedesse kätesse ei satuks.

Kui esialgu juhtis Mancini Chucky tegemisi vaid stsenaristina, istub nüüd mees juba kolmandat korda ka lavastajatoolil. Ja tuleb üpris kenasti välja, kuna alates 2004. aasta "Chucky pojast" on seeria vaid ülesmäge läinud. Tõsi küll, kinodesse enam ei pääseta ja eelarvedki on napid, kuid ega see tänasel netflixiajastul mingi häbiasi pole – annabki tegijatele suurema vabaduse igasugu hullusteks, mida kinolinal proovida ei söendaks. "Cult of Chucky" läheb selles vabaduses ehk isegi natuke liiga kaugele, kaotades mõneti ära traditsioonilise filmi ülesehituse, kuid vaevalt see seeria fänne eriliselt morjendab.

Nimelt on "Cult of Chucky", seeria seitsmes sissekanne, ennekõike järjelugu või episood filmisarjast. See vast tema suurim nõrkus ongi – eraldiseisva teosena ta tervikut ei moodusta. Iseenesest poleks sellest lugu, kuna viimasel ajal tuginevad kinofilmidki (mõelge näiteks "Näljamängude" viimastele peatükkidele) sarjalikule põhimõttele, kus üks film ei alusta süžeeliine ega ka lõpeta neid, jättes fännid järge ootama, kuid "Chucky" seeriaga on pisut teisiti. Nimelt pole väikese kaliibriga õudusfilmisarja korral sugugi nii kindel, et järg üleüldse tuleb – ning kui tulebki, siis kes teab millal. "Cult of Chucky" jaoks läks aega neli aastat ning vaevalt järgminegi kiiremini valmis saab – seetõttu on ebaviisakas fännidele, kes kaua oodanud, filmi lõppedes sisuliselt tühjad pihud jätta.

Aga olgu, oletame hetkeks, et "Chucky 8" on juba eeltootmisel ning ilmub 2018. aasta oktoobris. Sellisel tingimusel on "Cult of Chucky" üks pagana vinge ja pöörane trip, mis viib Chucky kohtadesse, kus ta veel kunagi käinud pole (seda tegelikult nii otseses kui kaudses mõttes). See on 1988. aastal alanud filmisarja kohta hullumeelselt uuenduslik ja värske, säilitades siiski seeriale omase tunnetuse, õuduse ja koomika suurepärase tasakaalu. Erinevalt näiteks tulevast "Halloweenist" või "Terminaatorist" (peaksid ilmavalgust nägema vastavalt järgmisel ja ülejärgmisel aastal) ei salga "Child's Play" seeria ühtki oma varasemat sissekannet maha – risti vastupidi! Viiteid jagub liialdamata igale osale ning tagasi on ka esimese ja teise filmi peategelane Andy Barclay kunagise lapsnäitleja Alex Vincenti kehastuses. Teist nii tihedalt seotud õudusfrantsiisi pole veel kohata õnnestunud.

Kui "Cult of Chucky" lõppenuks ammendavalt või vähemasti mõõduka cliffhangeriga, poleks mul vaat et midagi kritiseerida. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu seerias, mille keskmes on ropu suuga ja kentsaka väljanägemisega tapjanukk – mida siit ikka peale loominguliste mõrvastseenide, ägedate one-linerite ja hullumeelsete ideede oodata? Sealjuures ollakse eeskujuks otse-videole-žanrifilmidele üleüldiselt – pole tingimata vaja suurt eelarvet ja stuudiot, et midagi vinget teha. Fänni õudukaisu täidab "Cult of Chucky" ära, iseasi kas päris neljaks aastaks...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar