esmaspäev, 6. november 2017

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar