"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.

"Wrong Turn 5: Bloodlines" (2012) † "Wrong Turn 6: Last Resort" (2014)

On küllalt mõistetamatu, missuguse ime kombel on "Wrong Turni" seeria, mis oleks tõenäoliselt juba teise osa järel surema pidanud, jõudnud nüüd kuuenda sissekandeni, aga ausalt öeldes on praegu liiga hilja, et nende ajuvabade lõikumisfilmide tulva peatada. Kolmanda osa juures valepöörde teinud seeria on tänaseks tagasi oma parimas vormis ja kaks viimast filmi kuuluvad kindlalt terve frantsiisi tugevamate hulka, olgugi et reaalset kvaliteeti võib kohati väheks jääda. Igatahes filmimaailmas teist niivõrd järjepidevalt meelelahutuslikku slasher'i-seeriat hetkel pole.

"Wrong Turn 5" jätkab neljanda osaga algatatud eellugude jada – Pinheadina tuntud Doug Bradley kehastatud kurjakuulutav vanamees (kelle päritolu me täpsemalt teada ei saagi) on kannibalide kolmiku eraklikust haiglast ära toonud ja nendega Lääne-Virginia metsadesse kolinud. Seekord on oht tsivilisatsioonile enneolematult lähedal ning enamik filmist leiab aset väikelinna tühjadel tänavatel. Nagu neljaski osa tõestas, on tegevuspaiga ja olustiku muutmine seeria värskuse hoidmiseks pea kohustuslik, ning "Bloodlines" kasutab oma kummituslikku set'i fantastiliselt ära. Oskuslikult arendatud pingeline atmosfäär on kahtlemata üks selle filmi põhilistest tugevustest.

Humoorikalt alanud "Bloodlines" muutub ootamatult kiiresti häirivalt sadistlikuks ja rõvedaks, olles seega seeria esimene osa, mis kohati reaalselt naha alla poeb. Siinsed surmad on eelnevatest oluliselt jõhkramad ja kannibalidel on vaba voli tegelasi oma äranägemise järgi piinata, kuna väärilist vastast pole neile kellestki. Keset pimedat linnatänavat verest tühjaks lastud blondi näitsiku brutaalne mõrv on frantsiisi üks šokeerivamaid ning jääb oma kergelt kunstilise teostuse tõttu pikalt meelde. Lavastaja Declan O'Brien ei ole iseenesest kõige andekam tegelinski, aga aeg-ajalt on ta režii päris artistlik ja üliveriste tapatalgute juhendamine on viienda osa näitel tema käes paras käkitegu.

Mis "Wrong Turn 5" eriti muljet avaldavaks teeb, on viis, kuidas siinsete tegelastega ümber käiakse. Absoluutselt kõigil on võrdväärsed võimalused hukka saada ja kõiksugu traditsioonilistele slasher'i-klišeedele tõmmatakse julmalt kriips peale. Sarnast loogikat (või siis loogika puudumist) rakendati juba neljanda osa juures, aga viies tõstab latti veelgi kõrgemale. Kahtlen sügavalt, et keegi suudaks filmi alguses või isegi poole peal ellujääjad ära arvata ning see on sedasorti teose puhul küllalt haruldane sündmus.

"Wrong Turn 6" täidab seeria jaoks põhimõtteliselt reboot'i rolli, kuna puldi taga on uus lavastaja ja esimese viie osa ajajoonele see ei sobi. Erinev on ka meeleolu ning kannibalide mütoloogia – nüüd on väärarenenud tapamasinad pärit uhkest hotellipidajate perekonnast, millega on kuidagi seotud ka terve külatäis intsesti teel sündinud mutante. Jääb arusaamatuks, kas "Last Resort" peaks kuidagi teiste osadega ühte kronoloogiasse mahtuma või kuidas kannibalide taustalugu üleöö nii kardinaalselt muutunud on, kuid tõenäoliselt oleks targem sellele lihtsalt mitte pikemalt mõelda, kuna näiliselt paistis tegijatelegi igasugune loogilisus ebaolulisena. Filmi lõpu järgi võiks eeldada, et saame tulevikus Hillickeride klanni kohta põhjalikumaid teadmisi, aga olles kursis seeria varasemate kommetega, võib oletatav seitsmes osa kogu eelneva lihtsalt kõrvale jätta ja uue looga alustada.

Nagu öeldud, on lisaks värskele süžeele varuks hoopis teistsugune tunnetus ja meeleolu. Eelmiste osade lõbusa rappimise võib unustada, sest asemele on toodud veider dramaatika ja traagilisus. Vaatajale tuttavatest kannibalidest on saanud kõrvaltegelased; õigupoolest ei mõjugi "Last Resort" päris õige "Wrong Turni" filmina. Ütlen seda siiski positiivses mõttes, kuna oligi tagumine aeg, et see seeria endale uue hingamise leiaks. Sisu on küll labaselt "Texase mootorsaemõrvade" viimase 3D-sissekande pealt maha viksitud, kuid olustik on piisavalt erinev, et mitte liigselt otsest võrdlusmomenti tekitada. Kui vaadata filmi frantsiisist eraldi seisva tükina, on tegu parajalt õnnestunud teosega.

Kuigi ma pole päris veendunud, et O'Brieni lahkumine seeriale pikemas perspektiivis hästi mõjub, on Valeri Milevi tutvustatud suund võrdlemisi huvitav ja annab loo edasiseks arendamiseks nii mõnegi põneva võimaluse. Uue lavastaja režii on suhteliselt ambitsioonikas ja sellega kaasas käiv kergelt unenäoline atmosfäär töötab üsna efekt(iiv)selt. Loomulikult oleks võidud alastuse pealt tagasi hoida ja üritada lugu ikkagi ülejäänud seeriaga siduda, aga ilma igasuguste ootuste ja soovideta vaadates on "Last Resorti" küllalt kerge nautida ning suuremad pretensioonid jäävad tekkimata.

"Cooties" (2014) † "I Survived a Zombie Holocaust" (2014)

Zombi-komöödiad on nüüd juba nii tavapäraseks saanud, et täiesti tõsimeelset zombikat leida on paras haruldus. Minu meelest on sellest alamžanrist vajalikud ainult kaks teost: "Shaun of the Dead" ja "Zombieland", aga pole hullu, kui filmitööstus minuga ei nõustu, kuna üldiselt on zombi-komöödiaid (või zomöödiaid?) nende minimaalsest filmikunstilisest väärtusest hoolimata siiski lõbus vaadata. "Cooties" ja "I Survived a Zombie Holocaust" ei ole selles osas erandiks.

"Cooties" leiab aset ühes Fort Chickeni algkoolis, kus sööklas pakutud kananagitsad seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik õpilased näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev abiõpetaja Clint (Elijah Wood) võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos teiste pedagoogide ja äsja kohatud love interest'iga end surnute koolist elusana välja võidelda.	"I Survived a Zombie Holocaust" leiab aset ühe zombifilmi võtteplatsil, kus kraaniveega leviv bakter seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik filmitegijad näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev jooksupoiss Wesley võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos ülejäänud meeskonna ja äsja kohatud love interest'iga võtteplatsilt eluga pääseda.

Kummagi peaosas on nohikuna esitletud loomeinimene (ühes kirjanik, teises stenarist), kel pole võimalust oma unistust realiseerida ja peab selle asemel hoopis nigelamat ametit pidama. Tegelasteks on mõlemal puhul küllaltki iseäralik kamp kolleege, kes omavahel eriti hästi läbi ei saa, kuid sellest hoolimata koostööd tegema peavad. Lisaks kahtlaselt sarnasele sisule on mõlemad filmid analoogsed ka oma stiili ja tunnetuse poolest. Huumor läheb üldiselt täiesti ühte auku, ehkki "I Survived a Zombie Holocaust" viitab oma tegevustikust tingituna tihemini zombifilmidele ja paneb koomikaga rohkem täkkesse, ehkki meta-potentsiaal jääb suuremas osas kasutamata.

At the end of the day ei ole kumbki neist filmidest mingi eriline meistriteos, kuid puhtakujulise meelelahutusena funktsioneerivad nad küllalt hästi. Koomilised tegelased ja kiire tempo teevad mõlemast väga lihtsasti jälgitavad ja kergesti omastatavad teosed, mille nautimine mingit vaatajapoolset vaeva ei nõua. Zombi-komöödiate fännidele julgen soovitada küll.

"The Visit" (2015)

M. Night Shyamalan on legendaarne India visionäärist režissöör, kes 1999. aastal linastunud pingelise põnevikuga "Kuues meel" tervet maailma rabas ja plot twist'i mõiste uue põlvkonna jaoks ümber defineeris. Järgnenud "Unbreakable" ja "Signs" olid samuti edukad, kuid nüüd on kunagise hitt-lavastaja viimasest kiidetud filmist möödunud üle kümnendi. Tihti on inimestel tarvis täielikku ebaõnnestumist, et end lõpuks kokku võtta, ning pole kahtlustki, et tunamullune "After Earth" andis Shyamalanile just selle viimase otsustava paugu, mis ta nüüd jälle õigele rajale tõukas.

"Külaskäik" on üle pika aja esimene Shyamalani film, mis loomingulise vabaduse ja kontrolli täielikult lavastaja kätte jätnud on, ja lõpptulemust nähes on ilmselge, et selline lähenemine töötab talendika Shyamalani jaoks kõige paremini ning stuudio sekkumine vaid pärsib mehe annet. Sellise vabaduse kulul kannatab muidugi ka filmi eelarve, kuna keegi pole enam nõus korduvalt ebaõnnestunud Shyamalanile suuri rahasummasid usaldama, kuid lõpuks kukub kõik välja ikkagi suurepäraselt, sest minna on otsustatud hoopis found footage'i rada. Üldiselt on värisev käsikaamera lihtne moodus produktsioonikulude vähendamiseks ja põhimõtteliselt on see nii ka sedapuhku, aga Shyamalan on antud idee teose sisuga kenasti kooskõlla viinud ning loogiline teostus tõstab "Külaskäigu" koheselt found footage filmide paremikku.

Sisulisest küljest on "Külaskäigu" suurim trump tema sügavalt ebatraditsiooniline süžee, mis vaataja üsnagi tundmatus kohas vette viskab. Õudusfilmide peamine viga on tihti liigne ettearvatavus, olgu selle väljundiks siis pahatahtlikud kummitused või surematud tapamasinad, kuid seniilsed vanavanemad on kurjategijatena üldjoones ennenägemata lahendus. Shyamalan kasutab vaataja teadmatust oskuslikult ära ning mängib kinopublikuga pingelist äraarvamismängu, andes sealjuures just piisaval hulgal vihjeid, et vaatajat pingsalt mõtlemas hoida, aga mitte lõpplahendust liialt vara ära aimata lasta. Seetõttu on "Külaskäik" ärev vaatamine ka kogenumale õudusfilmigurule.

Suur osa teose võlust tuleb erakordselt usutavate näitlejatööde arvelt. Ei ole sugugi ebaharilik, et lapsnäitlejad filmides tüütult ja ebaloomulikult mõjuvad, aga "Külaskäigu" õe-venna duo on täiesti fantastiline ja neile kirjutatud (tõenäoliselt osaliselt improviseeritud) dialoog tundub nii orgaaniline kui vähegi võimalik. Aastatepikkust suhet pole laste puhul sugugi kerge simuleerida, aga siinpuhul on see välja kukkunud pea täiuslikult. Võrdväärselt muljetavaldavad on ka vanavanemate ülesastumised – eelkõige Deanna Dunagani oma, kelle rolli variatiivsus kahtlemata tohutut talenti nõuab. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, kuid Dunagani aastatepikkune kogemus teatrilaval on end ilmselgelt ära tasunud.

"Külaskäik" on viimaste aastate õudusfilmide seast vaieldamatult üks paremaid. Julgus midagi uut proovida on algatuseks hea, aga veelgi parem on see, kui filmil jagub piisavalt jõudu, et oma põneva ideega õnnestunult lõpuni välja tüürida, ning nii see "Külaskäigu" puhul kahtlemata on. See on praegust õudukamaastikku valitsevate tondilugude vahele kui sõõm värsket õhku ning igasugune värskus on hetkel ülimalt teretulnud.

kultuur.err.ee

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Bloodsucking Bastards" (2015)

Surmtõsiseid vampiirifilme on aegade jooksul vändatud lugematult, nii et on suhteliselt mõistetav, miks viimased aastad on sellesse žanrisse toonud enamjaolt vaid koomilise varjundiga lisandusi. "Bloodsucking Bastards" ei ole selles osas erandlik, ehkki huumori vallas on tegu kindlasti tänavuste teoste seast ühe säravamaga.

Filmi peaosas on "Cabin in the Woodsist" tuntud Fran Kranz, kes siin kahjuks erilise humoorikusega ei sära, vähemasti mitte teose esimeses pooles. Tema kehastatud Evan on siinsete karakterite seast üks igavamaid kujusid, kuid õnneks korvavad Joey Kern ja Pedro Pascal (sarmikas Oberyn "Troonide mängust") kõrvalosades Kranzi puudujäägid täielikult. Lugu keerleb ümber pankroti äärele jõudnud müügifirma, mille laisad töötajad ükshaaval kohusetundlikeks vampiirideks muutuvad. Evan on näiliselt ainuke, kes seda silmnähtavat muutust tähele paneb ja just tema ülesandeks jääb ka kasvava ebasurnute armee peatamine.

Meeleolu poolest õuduskomöödiate etalonfilmi "Shaun of the Deadi" meenutav teos žanrisiseselt mägesid ei liiguta; "Bloodsucking Bastardsi" võlu võib panna üldjoones andekate näitlejate ja nutika dialoogi arvele. Peamiselt tundmatutest nimedest koosnev cast töötab üheskoos suurepäraselt ja peaosatäitjate keemia on vapustav. Ainus laitus läheb filmi liiga lühikese kestusaja pihta ning sedagi vaid lihtsal põhjusel, et kõik nähtu on nii tore, et tahaks seda pikemalt nautida. Minu lootused on järje peal.

Tegu ei ole filmiga, mis pärast vaatamist väga pikaks ajaks meelde jääks, kuid värskete õuduskomöödiate seast valides võiks "Bloodsucking Bastardsi" nägemise prioriteediks võtta küll. Kerge ajaviitena toimib see igatahes fantastiliselt ja tegijatepoolset entusiasmi on selgelt tunda.

"Knock Knock" (2015)

Eli Rothi nimi on õudusfilmiskeenel figureerinud juba aastaid. Pea kümnend tagasi Tarantino enda poolt oma mantlipärijaks tituleeritud Roth on pikalt lavastajatoolist eemale hoidnud ning usinalt produtsenditööga tegelenud, kuid pole kahtlust, et see tema täit potentsiaali esile tuua ei suuda. "Knock Knock" on Rothi esimene film üle kaheksa aasta (kui seniavaldamata "The Green Inferno" arvestamata jätta).

Oleks mõistlik arvata, et "Cabin Feveri" ja jõhkra šokifilmi "Hosteliga" tuntuks saanud Roth on lisandunud vanuse ja abiellumisega rahulikumaks jäänud, kuid nii see sugugi pole ‒ mehe fantaasia on endiselt sama sadistlik ja ainulaadne. "Knock Knock" algab küll suhteliselt rahulikult, aga tuure keeratakse progressiivselt juurde ja lõpuks on olukord nii pöörane, et ei teagi päris täpselt, kas peaks peategelase pideva ebaõnne tõttu kurvastama või tema üle naerma. Mullune Kevin Smithi "Tusk" oli selles mõttes sarnane ‒ suhteliselt kohatu must huumor jätab mõlema teose tegeliku sihi ja sõnumi küllalt arusaamatuks. Võib-olla proovis Smith lihtsalt vändata kõige jaburamat filmi, mida suudab, kuid Rothi teosel on nähtavalt taga sotsiaalne kriitika. Küsimus seisnebki vaid selles, mispidi teda mõista tuleks, kuna filmi lõpp teeb peategelasest hoopis naerualuse ja jätab tõlgendamise lahtiseks.

Sündmustik keerleb Keanu Reevesi kehastatud õnneliku pereisa Evani ümber, kelle naine ja lapsed mõneks päevaks rannapuhkusele sõidavad ja mehe üksinda koju töötama jätavad. Öösel ilmuvad tema uhke majapidamise ukse taha kaks võhivõõrast tütarlast, kes on ära eksinud ja vihma kätte jäänud ning abivalmis Evan kutsub nad lahkesti tuppa. Sellel on aga katastroofilised tagajärjed, kuna tüdrukute eesmärk on pereisa rahulik elu üleöö pea peale pöörata.

Juba filmi esimeste kaadritega paistab silma Rothi režii eksimatus, millega viidatakse kergelt seitsmekümnendate exploitation-kinole. Üleüldse on "Knock Knock" oma teostuse ja stsenaariumi poolest veidi retrohõnguline, mis tõenäoliselt Rothi enda lemmikajastule viitab. Nutitelefonidel ja sotsiaalvõrgustikel on siin küll oma roll mängida, kuid põhitemaatika on ikkagi õudusfilmide parimatest aastatest näpatud ja omalt poolt vunki juurde keeratud. Olgu samas öeldud, et tegu pole traditsioonilises mõttes sugugi õudukaga, pigem sadistliku huumoriga vürtsistatud põnevikuga või kõige klassikalisemas vormis lihtsalt tragöödiaga. Film on oma sisulisest küljest küll kohati päris räige ja ärritav, aga Rothi eelnevate teoste stiilis verd ega soolikaid siin näha ei saa.

Tõenäoliselt oleks "The Green Inferno" Rothi tavapärase toodangu armastajatele efektsema comeback'ina mõjunud, kuid pole küsimustki, et "Knock Knock" on tänasel õudukamaastikul väga oodatud nähtus. Selle mõju ei ulatu ilmselt küll "Hosteli" tasemele, aga vajalikus koguses värskust ja isikupära on tas siiski, et vaatajas vastandlikke mõtteid ja emotsioone tekitada. Teose ainulaadsuses kahelda ei saa.

kultuur.err.ee

"Scream: The TV Series" - 1. hooaeg (2015)

Wes Craven on meie seast lahkunud ja samaaegselt on lõpule jõudnud ka tema teostel põhineva seriaali esimene hooaeg. MTV toodetud "Screami" kümme esimest episoodi ei ole filmiseeria fännideni toonud loodetud kvaliteeti, kuid põnevust on siiski jagunud küllalt, et teinegi hooaeg ära teenida.

Kevin Williamsoni kirjutatud pilootosa on kahtlemata üks sarja parematest, ehkki ambitsioonikas avastseen, milles leiab oma otsa endine Disney lapstäht Bella Thorne, kahvatub samanimelises filmiseerias nähtute ees. Siiski on tegu viisaka homaažiga Wesi poolt loodule ning seda võib üldjoones öelda ka kogu ülejäänud seriaali kohta. Tegelased on suhteliselt ühedimensioonilised ega suuda oma emotsioonitus olekus eriti reaalseid inimesi meenutada, kuid lunastavaid elemente on neis peidus siiski ning kümne episoodi jooksul võib nii mõnigi neist vaatajale päris sümpaatseks muutuda. Fännide lemmiku tiitli pälvib kindla peale filminohik Noah (John Karna), kes tõtt tunnistades on vaid Jamie Kennedy kehastatud Randy hale vari, aga sellegipoolest muhedaim karakter, mis sel sarjal pakkuda on.

Teise episoodiga näitab seriaal oma palet juba selgemalt ‒ tegu on "Teen Wolfi" viimaste hooaegade stiilis keskpärase noortedraamaga, mille peamine sihtgrupp koosneb teismelistest, kes Craveni filmiseeriast kunagi kuulnudki pole. Õnneks on häid ja halvemaid osasid sarjas umbes pooleks, nii et rahuldatuna suudetakse hoida ka vanemad fännid.

Sari saavutab oma kõrgeima taseme 9. episoodiks ning põhjust pole vaja kaugelt otsida ‒ lavastajatoolile on toodud üks praeguse aja oskuslikemaid horror-režissööre, härra Ti West isiklikult. Tegu on hooaja kõige korralikuma osaga ja praktiliselt ainukesega, mille ülesehituse ja arengu kohta mul mingeid pretensioone pole. Õnnestunud on ka sarja finale, mis tapja osas küll suuri üllatusi ei too, kuid siiski päris põnev vaatamine on. Andekaid viiteid filmiseeriale jagub uhkesti nii sõnas kui pildis.

"Screami" sarja näol ei ole kahjuks tegemist kvaliteet-televisiooniga ja üldine tase on häirivalt kõikuv, aga omad võlud tal siiski on ja kõneainet pakub ta küllaga. Tuleb vaid loota, et teine hooaeg tuleb tervikuna parem ning annab vaatajale lahendamiseks veidi keerukama mõrvamüsteeriumi. Potentsiaali jagub igatahes oluliselt rohkemaks.

Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.

"Sinister 2" (2015)

Viimastel aastatel kinolevisse jõudnud õudusfilmide seast on üldpildis edukaim olnud Jason Blumi produktsioonifirma Blumhouse'i toodang. Tema odavad linateosed on pea alati oma eelarve mitmekordselt tagasi teeninud ning sealjuures päris tihti ka kriitikutele meele järele olnud.

Nagu õudusfilmide puhul juba ammugi kombeks on, peab iga vähegi edukam tükk endale viivitamatult järje (ja tavaliselt päris mitu) saama. Esimene "Sinister" keskendus aga küllalt konkreetsele mõrvamüsteeriumile, mis filmi lõpus võrdlemisi ammendava lahenduse leidis, nii et teine osa ja sama loo jätkamine tundus esmapilgul mitte ainult ebavajalik, vaid ka praktiliselt võimatu. Seda üllatavam on asjaolu, et vaadates tundub "Sinister 2" vaat et üks põhjendatumaid järgesid, mida õudusfilmile viimaste aastate jooksul tehtud on.

Film hakkab pihta enamvähem samast kohast, kust eelmine pooleli jäi, ehkki aega on natukene mööda läinud. Lugu järgneb esimese osa kõige sümpaatsemale tegelasele, endisele šerifiabile (James Ransone), kes on ühtlasi põhimõtteliselt ainuke, kes üldse originaalfilmi sündmused üle elas. Nüüd on ta otsustanud müsteeriumi uurimist iseseisvalt jätkata ja kurjusele viimaks lõpp teha, olles samal ajal endistviisi koomiline ja kohmakas, nagu eelmiseski osas nähtud.

Olgugi et "Sinister 2" toetuseks on kirjutatud tõenäoliselt parim võimalik stsenaarium, ei tundu see teos kordagi väga intelligentne või paeluv. Tegu on hea järjefilmiga, mis ei mõju pelgalt originaali imitatsioonina, kuid eraldiseisva tükina pole "Sinister 2" ikkagi just kuigi palju väärt. Publikut püütakse lõksu meelitada kergekäeliste ehmatuskohtadega, mida kogenum vaataja juba miilide kauguselt tulemas näeb, ning ohtliku atmosfääri loomiseks selle kõrvalt aega enam ei jää. Sarnast viga on teinud paljud modernsed õudusfilmid, esimene "Sinister" kaasa arvatud, aga siinpuhul on eriti selge, et hirmutamisega on vaeva nähtud vaid mõnes konkreetses stseenis, samas kui ülejäänud teose ajal pinge nullilähedane on.

"Sinister 2" tugevaim aspekt on lisaks huvitavale loole tema karakterid, peamiselt muidugi eelpool mainitud šerifiabi, kelle identiteeti selgi korral ei paljastata. Tiitrites on ta nimetus lihtsalt "Ex-Deputy So & So" – nii kutsus teda Ethan Hawke'i kehastatud Oswalt esimeses osas. Ransone'i tegelase realistlik ja sügavalt inimlik olek muudab ta vaataja jaoks kergesti samastatavaks; talle kaasa elamine muudab kinoelamuse kahtlemata märksa põnevamaks. Siiski tuleb tunnistada, et ta ei avasta selle filmi jooksul pea midagi uut ning tema panus detektiivina on suhteliselt mõttetu, eriti teose viimast stseeni arvesse võttes. Aga kui "Sinister" peaks kunagi kolmanda osa saama, mida ma praeguse nõrga vastukaja tõttu hästi uskuda ei tahaks, on Ransone'i naasmine pea kohustuslik – just tema nimi võiks ajapikku selle (tulevase) seeriaga sünonüümseks saada.

Üldiselt ei ole "Sinister 2" suurem asi õudusfilm, ent thriller'ina on tal elujõudu küllaga. Igatahes on kindel, et esimese osa tase jääb saavutamata, kuid ometi oleks võinud tulemus ka kordades hullem olla – praegusel kujul on tegu ühe eeskujuliku järjega, mis peab eelmise filmi mütoloogiast kenasti kinni ja näitab originaali suhtes üles austust.

kultuur.err.ee