Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.