"10 Cloverfield Lane" (2016)

Enne kui saab käesoleva filmi juurde minna, tuleb korraks naasta 2008. aastasse, mil jõudis kinodesse väriseva käsikaameraga filmitud koletislugu "Cloverfield". See väikese eelarve ja eripärase reklaamikampaaniaga ulmekas kogus kiiresti hulganisti kassatulu, vaatajate seas nii andunud fänne kui kirglikke vihkajaid, ning jättis mõnegi huvilise kannatamatult järge ootama – "Cloverfieldi" sündmused ei leidnud ammendavat lõpplahendust ega pakkunud õigupoolest isegi selgitust, mis filmis täpsemalt aset leidnud oli. Kuid ootama need fännid jäidki, kuna pidevatest kõlakatest ja isegi "Cloverfieldi" autorite lootusrikastest kommentaaridest (lavastaja Matt Reeves rääkis võimalikust järjest juba 2008. aasta filmi esilinastusel) hoolimata ei saanud projektist kunagi reaalsust.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem kuulutas J.J. Abrams, nii toonase kui ka tänavuse filmi produtsent, välja salapärase teose nimega "10 Cloverfield Lane", mis pidavat tema sõnutsi eelnimetatud kassahiti veresugulane olema. Abramsi sõnavalik on muidugi nutikas: "veresugulane" on piisavalt lähedane seos, et kunagistes fännides huvi tekitada, kuid mingit sisulist kattuvust see tegelikult ju ei eelda. Ja vaevalt et keegi sellest praeguses olukorras üldse puudust tunneb, kuna "Cloverfieldi tee 10" on oluliselt parem film, kui ükski otsene järg iial olla saanuks.

Sisust ma eriti rääkida ei tahaks, kuna just nagu eelmise "Cloverfieldi" puhul, on ka uue filmi võlu juures tähtis roll mängida salapäral ja teadmatusel. Reklaamiosakond on jällegi tipptasemel: filmi treiler jääb süžee osas just piisavalt napisõnaliseks, et ühtegi olulist pööret ära andmata vaatajas huvi tekitada. Ja samasuguse saladuslikkusega liigutakse ka läbi filmi: mõnel hetkel võib küll arvata, et tead, mis juhtuma hakkab, kuid enamasti pööratakse see sama mõte kohe pea peale või suundutakse sootuks teises suunas. Sellest hoolimata pole "Cloverfieldi tee 10" sugugi korrapäratu või kaootiline – iga pööre tuleb loogiliselt kohalt ning muudab kinoelamuse oma etteaimamatuses eelkõige ikkagi põnevamaks.

Kuna parajalt suur osa tegevustikust leiab aset kinnises maa-aluses punkris, milles vaid kolm inimest, on küllalt loogiline, et vastutus filmi usutavuse ja, noh, tegelikult ka enamvähem kõige muu eest, lasub paljuski näitlejate õlul. Ja kui cast koosneb inimestest nagu John Goodman, Mary Elizabeth Winstead ja John Gallagher jun, on see ainult hea asi. Goodman on siin eriti meeldejääv, kuna suudab oma tegelase vaevuaimatavate detailide abil ühe hetkega muhedast vanapapist totaalseks psühhopaadiks muundada ning siis sealt jällegi täielikku meelerahusse ja sentimentaalsusesse tagasi libiseda. Winsteadi ja Gallagheri andekuses ei tohiks samuti keegi kahelda, kuid nende rollid säärast mitmekülgsust ei nõua ning rõhuvad eelkõige vaatajapoolse sümpaatia peale. Tuleb tunnistada, et Winsteadi, 21. sajandi nimekaimat scream queen'i, kes viimastel aastatel indie-draamadesse ja nappidesse kõrvalosadesse sumbunud on, on tõsine heameel üle pika aja jälle žanrifilmis näha. Eriti kuna tema tegelases leidub viiteid nii omaenda varasematele rollidele filmides "The Thing" ja "Visa hing 4" kui ka naiskangelaste etalonile Ripleyle kultuslikust "Alieni" seeriast.

Nii et kui keegi minult küsib, milline peaks olema üks hea ulmefilm, siis soovitan pilk pöörata just nimelt "Cloverfieldi tee 10" poole. Sest ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat action'it – esiteks on vaja ikkagi põnevat lugu, korralikku atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatud kriteeriumite poole suunduda. "10 Cloverfield Lane" põimib neid päris kenasti. Võluvalt saladuslik ulmefilm.

kultuur.err.ee

"Batman v Superman: Dawn of Justice" (2016)

Samal ajal kui Marvel oma kinouniversumiga halastamatult juba kolmandale ringile läheb, on DC koomiksifännide rahakottide tühjendamisega alles alustamas. Paistab, et varasemalt filmide kinokunstilisele väärtusele rõhunud stuudio on konkurentide töötempot jälgides viimaks mõistnud, et kvaliteet jääb tänapäeva filmitööstuses teisejärguliseks ning hoopis kvantiteet on see, mis ruulib. Sest "Batman vs Superman" ei jää pikalt üksinda – juba tuleval aastal jõuab ekraanile "Justice League" ning sealt edasi muutub graafik üha tihemaks. Ja kui nõudlust on, siis ei saa seda ka otseselt pahaks panna.

Küll aga saab pahaks panna halbu filme. "Batman vs Superman" on täielik korralagedus. On raske öelda, kas selle korralageduse taga peituvad head ideed ja andekad inimesed või ongi tegemist katastroofiga, aga korralagedus ta igatahes on. Esimese emotsiooni põhjal julgeksin arvata, et positiivsed elemendid suudavad napilt negatiivse kompenseerida, kuid olukord võib väga vabalt ka täpselt vastupidine olla, kuna "Batman vs Superman" on nii mahukas film, et nõuab vähemalt paaripäevast seedimist. Või siis on see film lihtsalt segane ja seedimine muudab asja ainult hullemaks. Ma ei ole päris kindel.

Kindel olen ma aga selles, et hullumeelne paanika, mis paari aasta eest vallandus, kui Ben Affleck Batmani rolli valiti, oli täiesti põhjusetu. Affleck on raudselt selle filmi parim osa ning tema Batman pakub väärt konkurentsi isegi Bale'i omale (ning teda peeti enamvähem perfektseks). Ülejäänud vigade lunastamiseks sellest ei piisa, aga õnnestunud casting annab vähemasti tulevaste Batmani-filmide jaoks korralikud eeldused. Ja see on võit omaette, kuna viimaste kuulduste järgi peaks neid lausa kolm tulema.

Superman on seevastu endiselt natuke liiga iseloomutu tegelane. 2013. aasta "Terasmehega" võrreldes on edasiminek küll märgatav ning täheldasin seekord temas kohati isegi teatavat inimlikkust, aga karakterina pole Superman siiski palju enamat kui üks äärmiselt igav ja ühekülgne kuju. Õnneks on ta seekord pisut õrnem ja haavatavam kui eelmises filmis, kus tehti varakult selgeks, et Superman valu ei tunne, ning seeläbi igasugune pinge juba eos ära nulliti. Batmani ja Supermani võitlus on oodatust oluliselt võrdsem. Kusjuures kahe kangelase vahelise ekraaniaja jagamisega on siin vaat et perfektset tööd tehtud – pole sugugi lihtne öelda, kummale neist põhjalikumalt pühendutakse.

Tõsisemad probleemid tekivad tegelikult alles filmi viimases vaatuses, kus eriefektimeistritele näiliselt täiesti vabad käed antud on. Isegi võrdlus suvise "Fantastilise nelikuga" poleks sugugi kohatu – kehvasti lavastatud ja räigelt ülepakutud möllu leidub kahjuks mõlemas. Ei saa salata: IMAX-ekraanilt on säärast hullumeelset lammutamist täitsa tore vaadata, aga tundsin sellegipoolest, kuidas filmi sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus iga Doomsday (see koletu elukas, kes fännid juba treilerites vihale ajas) möirge arvelt üha madalamale langeb. Saan aru, et Superman on maaväline tegelane ja vajab seega maavälist antagonisti, kuid ka ulmel ja fantaasial peaksid omad piirid olema. Suspension of disbelief on tore asi, aga seda ei saa rakendada lõpmatult ning mingist hetkest muutub ekraanil aset leidev hoomamatu tohuvabohu lihtsalt tüütuks.

"Hoomamatu" on lõpptulemusele isegi päris asjakohane kirjeldus. Ühest vaatamisest sellise filmi puhul igatahes ei piisa – raudu on tules pisut liiga palju, et kohe esimese korraga adekvaatne tervikpilt kokku saada. Võib-olla selles probleem peitubki: üritatakse saavutada rohkemat kui tegelikult võimelised ollakse. Ning see on mingi tasandini täitsa mõistetav – film, mille pealkirjas sisalduvad kahe kõigi aegade kuulsama superkangelase nimed, peabki ambitsioonikas olema. Iseenesest võiks selline film ka hea olla, aga see on juba natukene raskem ülesanne. Halvimal juhul on "Batman vs Superman" lihtsalt 150 meelelahutuslikku minutit. Ja see pole minu arust sugugi paha saavutus.

(Jah, ma tean väga hästi, et "Batman vs Superman" pole õudusfilm, aga kriitikute ülinegatiivset reaktsiooni arvestades pole ta sellest ka väga kaugel.)

"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10

---

Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.

---

"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.

---

"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

"As Fábulas Negras" (2015)

Tänavuse HÕFFi esimesed viis filmi on välja kuulutatud ja brasiillaste "As Fábulas Negras" nende seas. HÕFFi võlu on lisaks võrratule publikule seisnenud ikka ja alati selles, et festivalile valitud teosed on pärit maailma eri otsadest ning pakuvad avastamisrõõmu mitte ainult filmikunstilises, vaid ka kultuuriloolises mõttes. "Sünged lood" on selle ehe näide ‒ suurem osa filmi õudustest põhineb just nimelt kohalike endi lugudel ja legendidel. Lisaks on "As Fábulas Negras" üks sedasorti film, mida vaevalt mõni eestlane üldse ilma HÕFFi abita nägema satuks.

Skeptilisema õudukafänni võib filmi ilmselge odavus juba esimestel hetkedel minema peletada, aga kui sellest mööda saada, ootab ees üks hullumeelne sõit. Õigupoolest osutub madal eelarve hoopis eeliseks, kuna "As Fábulas Negras" julgeb teha nii mõndagi, millega ükski stuudiofilm (isegi mitte Brasiilia oma) minema ei pääseks. Tegijate kirglik pöörasus ongi vast see, mis "Sünged lood" eriliseks muudab ‒ juba varakult tehakse vaatajale selgeks, et realism veristele fantaasiatele piire ette ei sea, ja nii ei saa hetkekski päris kindel olla, millised trikid filmil veel varrukast võtta on. Tabasin end päris mitmel korral mõttelt, et pole ju võimalik, et "As Fábulas Negras" puhtalt brutaalsuse peal lõpuni välja vedada suudab, kuid pidin alati tunnistama oma eksimust, kui vaid mõni hetk hiljem järjekordse üliverise segmendi juurde liiguti.

Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!

2016.hoff.ee

Raamatuarvustus: "Bad Ronald" (1973)

Umbes kuu aja eest nägin filmi nimega "Bad Ronald" ‒ see on "üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm", nagu ma toonases arvustuses ütlesin. Samuti julgesin ma arvata, et "Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi". Kuna "Bad Ronaldi" põnev lugu ei tahtnud paari järgneva päeva jooksul sugugi ununeda, otsustasingi nimetatud romaani ette võtta ning seda valikut ma muidugimõista kahetsema ei pea: minu vaimustusest annab tunnistust juba fakt, et ma selle teose põhjal oma elu esimest raamatuarvustust kirjutan. Olgu öeldud, et raamatutega on mul alati sõbralik suhe olnud, aga minu ampluaa on reeglina suhteliselt kesine: kui kohustuslik kirjandus ja lasteraamatud kõrvale jätta, piirdun tavaliselt näitlejate ja muusikute biograafiatega. "Bad Ronald" oli selles suhtes igati teretulnud vaheldus.

Ja "Bad Ronald" on vaheldus selle sõna kõige ekstreemsemas tähenduses. Kuna filmiversiooni näol oli tegemist küllalt leebe telefilmiga, julgesin eeldada, et ka raamat võiks samale sihtgrupile suunatud olla. Igatahes nõrganärvilistele mittesobivat materjali ma siit leida ei lootnud, vähemalt mitte eriti suures koguses. Seetõttu olin ma päris üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, kui juba 24. leheküljel üpris üksikasjalikult ühe rõõmsameelse 11-aastase tüdruku vägistamist kirjeldati. Filmis oli sama olukord lahendatud õnnetusjuhtumina (jah, ma tean, kui absurdselt see kõlab). Nimetatud katkend on oma detailsuse poolest ilmselt kogu teose jõhkraim hetk, aga räiget füüsilist ja ka vaimset vägivalda jagub küllaga raamatu teisegi poolde. Aga "Bad Ronaldi" vägivald ei tundu sugugi pealesurutud või üleliigne ‒ see mängib nimitegelase vastu antipaatia tekitamises üliolulist rolli, mis raamatu lõpuks end täielikult ära tasub. Ei oleks suur liialdus öelda, et Ronald Wilby on kõige jälestusväärsem tegelane, kellega iial kokku puutunud olen.

Otsesele jõhkrusele lisaks on raamatus hulganisti ka rahulikumaid, mõneti isegi igavaid episoode, mis kirjeldavad peamiselt Woodide perekonna rutiinset igapäevaelu, aga need ainult võimendavad Ronaldi tegude brutaalsust ja ebainimlikkust, mitte ei jää augutäitena jalgu. Buildup'iks seda nimetada ei saa, kuna Ronaldi rõvedad ideed tulevad enamasti suhteliselt tühja koha pealt ja lugeja jaoks ootamatult, kuid teose põnevamatele hetkedele lisab kontrast tavaeluga vunki juurde küll. Lugeja ju teab, et millegagi peab Ronaldi pikaajaline jälgimistöö ja ebaterve iha endast nooremate tüdrukute vastu kulmineeruma ning mõningane tegevusetus romaani keskosas mõjub kui vaikus enne tormi. Pinge loomises on Vance igatahes meisterlik.

Kokkuvõtlikult: soovitan kõigile, kes end tabude põhjalikumast käsitlusest hirmutada ei lase. See on põnev ja häirivalt realistlik lugu, mille tuttavlikud elemendid Ronaldi lugejale hetkiti ebameeldivalt lähedale toovad.

---

Filmihuvilisena on raamatute lugemise ajal pea võimatu mitte ette kujutada, millisena käesolev teos kinolinal välja võiks näha. "Bad Ronaldi" ajal (eriti lõpupoolel) püsis vaimusilmas selline gritty seitsmekümnendate stiilis thriller ‒ tunnetuslikult umbes midagi "Black Massi" ja "The Conjuringi" vahepealset. James Wani režii oleks igatahes möödapääsmatu. 1974. aasta filmiversioon on eraldiseisvalt täitsa korralik, aga raamatu adaptsioonina ei kõlba ta kuskile.

"Cabin Fever" (2016)

Kui mõne aasta eest kuulsin, et Eli Rothi debüütfilm uusversiooni saab, olin ausalt öeldes suhteliselt hämmeldunud. Esiteks ei ole 2002. aasta veel piisavalt kaugel minevikus, et tollane toodang suuremal määral ajale jalgu oleks jäänud, ja teiseks polnud originaalfilm sugugi nii edukas, et selle edu peal eriliste pingutusteta liugu võiks lasta. Sellegipoolest polnud ma kuigivõrd negatiivselt meelestatud, kuna Roth kiitis isiklikult uue filmi heaks ning asus tööle produtsendina. Lisaks ei avaldanud originaal mulle nii tugevat muljet, et selle suhtes kuidagi kaitsev või ettevaatlik olema pidanuks. Vähemalt nii ma arvasin.

Seega paningi täna ilma erilisi ootusi või lootusi omamata uue "Cabin Feveri" mängima ning tundsin, kuidas iga mööduva hetkega mu enesetunne aina halvemaks muutub. Ja asi polnud selles, et oleksin samastunud tegelaste ahastavate kannatustega ‒ ahastav oli hoopis see film, mida vaatama pidin. Tehnilisel teostusel pole väga vigagi, film näeb oma eelarve kohta täitsa korralik välja, aga see kõik on mingil arusaamatul põhjusel nii hingetu, et paistab lihtsalt vaataja mõnitamisena. Mul ei ole midagi selle vastu, kui filmi tegelased on debiilikud, kuna slasherites enamasti nii ju ongi, kuid see ei tähenda, et nende käitumises absoluutselt mingisugust loogikat või realismi peituma ei peaks ‒ uue "Cabin Feveri" karaktereid idiootideks nimetada oleks ilmselgelt liiga leebe. Film oli kestnud vaevalt 10 minutit, kui juba mõtlesin, et "mida kuradit te teete?", pidades sealjuures silmas mitte ainult tegelasi, vaid ka filmi lavastajat ja kogu ülejäänud võttemeeskonda. Oleks "Cabin Fever" juba eos halva ideena tundunud, poleks ma tulemuse peale ilmselt isegi eriti kuri, aga raisatud potentsiaali on hoopis kurvem näha. Näiteks gore on siin praktiliselt perfektne ja nii mõnigi stseen oleks õige teostuse korral tõsiselt äge, kuid see on suhteliselt ebaoluline, kui kogu ülejäänud film täiesti suvaliselt ja tundetult kokku klopsitud on. Lisaks kõigele on kõnealune teos ka häirivalt seksistlik, kujutades oma naistegelasi eranditult iseloomutute lihatükkidena. Ma tean, et uus "Cabin Fever" on ehitatud täpselt sama stsenaariumi peale nagu Rothi originaal, nii et vahe ei tohiks tegelikult ju eriti tuntav olla, aga sellegipoolest on absoluutselt iga element, mis 2002. aastal töötas, siin paigast ära. Ma ei oska täpselt öelda, miks see nii on, aga tänavune "Cabin Fever" on totaalne katastroof. Peavalu garanteeritud!

2015. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

AASTA PARIM ÕUDUSFILM

"The Final Girls"

Olen PG-13 reitinguga õudukate osas alati skeptiline olnud, aga "The Final Girlsi" puhul jään kriitikaga tagasihoidlikuks ‒ hea slasher on hea ka ilma ojadena voolava vereta. Metaõudukad on reeglina minu žanrisisesed lemmikud ning kui need veel 80ndate lõikumisfilmidele (eelkõige "Reede 13" seeriale) viitavad, on hea ajaviide praktiliselt garanteeritud. Mis siinpuhul jõhkruse ja tooruse vallas puudu jääb, tehakse kenasti tasa korralikult kirjutatud karakteritega, kelle käekäik vaatajale ootamatult palju korda läheb ‒ filmis on õudusfilmi kohta äraütlemata palju südant. Poleks osanud iial arvata, et mõni slasher mul silma märjaks võib võtta.

---

SUURIM ÜLLATAJA

"The Canal"

Viimasel HÕFFil nähtud "Kanali" suhtes puudusid mul igasugused ootused ‒ mingil arusaamatul põhjusel pole see film kuskilt erilist tagasisidet saanud. Oleksin ilmselt isegi "Kanali" huviorbiidilt pääsema lasknud, kui HÕFF seda üllatuslikult hirmsat teost oma suurde saali toonud poleks. Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Aasta õudseima filmi kategooriat mu valikus hetkel veel pole, aga "The Canal" pretendeeriks sellele tiitlile küll. Üllatus missugune!

---

PARIM KINOLEVIFILM

"The Green Inferno"

"The Green Inferno" pole tingimata parim õudusfilm, mida 2015. aasta jooksul Eesti kinodes näha sai (seda otsides tasuks vaadata pigem "It Followsi" suunas), aga ta on oma natuuri poolest kahtlemata kõige erilisem. Ennekõike seetõttu, et tegu on aastate eest välja surnud kannibaližanri elustamiskatsega ning ainuüksi asjaolu, et seesugust filmi Eesti kinolevi jaoks kõlbulikuks peeti, on küllalt märkimisväärne. Üldiselt ei mõjunud Eli Rothi kauaoodatud tagasitulek nii šokeerivalt, nagu loodetud oli, aga omataoliste teoste seas on "The Green Inferno" selgelt üks säravamaid tükke. Seesuguseid tagasivaateid aja jooksul unustusehõlma vajunud alamžanritele võiks õudukamaastikul hoopis rohkem ette tulla.

---

PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA

"Deathgasm"

Tänavusel PÖFFil nähtud "Deathgasm" on praktiliselt ideaalne splatter. Kui puhtalt filmina võiks siingi kategoorias "The Final Girls" võidutseda, siis "Deathgasmi" vaatamine annab oluliselt lõbusama elamuse, isegi kui sisu peale erilist rõhku pandud pole. Tavaliselt langevad sedasorti filmid enamvähem ühte auku ning pakuvad vaid ajutist lõbu, aga "Deathgasm" on erakordselt värske ja kõige positiivsemas mõttes sõge andmine. Tegijatepoolne rõõm ja kirg paistab kenasti välja ning huumor, mis suuremas osas metal-muusika austajatele suunatud, on eranditeta tabav. Ühtlasi on tegu ainukese 2015. aasta õudusfilmiga, mida olen näinud rohkem kui ühel korral. Säärast entusiasmi ja energiat tahaks tihemini näha!

---

PARIM JÄRG

"Sharknado 3: Oh Hell No!"

Kuna 2015. aastal tehti vaid üks film, mis saatis David Hasselhoffi kosmosesse, on selles kategoorias valik lihtne ‒ "Sharknado" kolmas osa on parim nii järje kui ka niisama hullumeelse õuduskomöödiana (ehkki sõna "õudus" tuleks sellise filmi puhul suhteliselt lõdvalt tõlgendada). Kuna "Sharknadot" toodab odavfilmistuudio The Asylum, pole nende pöörastel ideedel mingisuguseid piiranguid ega tsensuuri, nii et realiseerida võib absoluutselt kõike, mis stsenaristidel pähe tuleb, ja see paistab lõpptulemusest hiilgavalt välja. "Sharknado" seeria minetab reeglid, ratsionaalsuse ja loogika ning tulemuseks on midagi ennenägematult lõbusat.

---

PARIM TELESARI

"Ash vs Evil Dead"

Meie lemmiku mootorsaekäelise kangelase tagasitulekut on oodatud pikki aastaid, nii et siinne võit ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Lõppenud aasta tõstis õudussarjade vallas jällegi lati kõrgemale (pean eelkõige silmas Ryan Murphy "Screams Queensi"), aga nostalgia vastu ei saa ja Ash võtab teenitult oma. Olgugi, et "Ash vs Evil Dead" ei möödunud täielikult ilma mõõnadeta, sisaldas esimene hooaeg tervikuna piisavalt palju ikoonilisi momente, et mu siiras poolehoid ära teenida. Bruce Campbell on tagasi oma klassikalises rollis ja tema iganädalane kohtamine on pikaajalisele fännile tõeline nauding. Nüüd tuleb vaid järgmist hooaega oodata!

---

PARIM LAVASTAJA

Todd Strauss-Schulson ("The Final Girls")

Võiks ju arvata, et Eli Rothi "Knock Knock" ja "The Green Inferno" tagavad talle ka parima lavastaja tiitli, aga temagi kogemus ei suuda vastu seista Strauss-Schulsoni äraütlemata stiilsele režiile. Filmi esimene pool on visuaalses mõttes küll suhteliselt konventsionaalne, aga lõpuvõitluse lavastajatöö on täiesti fenomenaalne, meenutades korraga nii Argento, Snyderi kui Wrighti õnnestunumaid teoseid ning säilitades sealjuures ikkagi omajagu originaalsust. Võib vaid unistada, et mõnes tõelises 80ndate slasher'is midagi nii ilusat näha saaks. Nüüd tuleb loota, et "The Final Girlsi" edu innustab Strauss-Schulsonit žanrit edaspidigi avastama, kuna temasuguseid visionääre läheb alati tarvis.

---

PARIM NÄITLEJA

Deanna Dunagan ("The Visit")

Häid kandidaate on palju, aga vaevalt keegi sel aastal parima näitleja tiitlit Dunaganist rohkem väärib. Tema roll Shyamalani "The Visitis" on põhimõtteliselt villain'i oma ja nagu keegi kunagi ütles, on film täpselt nii hea kui tema kurikael. Ja Dunagan on tõesti fantastiline. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, aga Dunagan saab sellega mängleva kergusega hakkama ‒ tema häirivalt realistliku soorituse tõttu olen isegi omaenda vanaema suhtes kergelt kahtlustavaks muutunud. Igatahes on selge, et sellistesse kaugustesse ulatuv variatiivsus nõuab näitlejalt tohutut talenti.

---

HALVIM ÕUDUSFILM

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension"

Juba teist aastat järjest valin halvimaks filmiks kinolevisse pääsenud found footage stiilis üles võetud tondiloo, nii et küllap võib siit nii mõndagi välja lugeda. Olen värisevast käsikaamerast, ebamäärastest kummitustest ning kahe eelnimetatu kombinatsioonist täiesti tüdinenud ega üritagi "Paranähtuste" viiendast sissekandest midagi positiivset leida. See on üdini halb film, mis ei tööta ka kõige primitiivsemal tasemel ega paku midagi uut isegi neile, kel varasemad osad nägemata. Ehmatuskohad ja ööstseenid mõjuvad tüütult, tegelased võltsilt, 3D ebavajalikult ‒ totaalne ebaõnnestumine igal rindel. Ei soovitaks isegi lollidele teismelistele, kes tavaliselt sedasorti filmide peale pöördesse lähevad ja igasuguse väärikuse kaotavad.

"The Forest" (2016)

Tänavusele õuduka-aastale äraütlemata kesise stardipaugu andnud "The Forest" on mul praegu, napilt poolteist nädalat peale nägemist, juba praktiliselt ununenud. Kuu aja eest kinodesse jõudnud "Mets" ei ole kahjuks isegi mitte piisavalt halb, et seda kirglikult vihata, pigem lihtsalt täiesti mõttetu. Lisaks sellele, et õudusfaktor, mis võiks ju iseenesest sellise filmi puhul ainsa päästjana funktsioneerida, on sedapuhku täielik null, ei moodusta normaalset tervikut ka teose sisuline pool, mis lonkab oluliselt tugevamini kui Natalie Dormeri kehastatud Jess pärast mitme meetri sügavusse auku kukkumist.

Kui keegi mõne aasta pärast üldse "The Forestit" mäletama peaks, meenutataks seda kindlasti vaid kui üht keskpärast õudukat, kuhu sattunud juhuslikult mängima maailma mõõtu staar Natalie Dormer. Ausalt öeldes kehtib see juba praegugi, kuna vaevalt seesugune teos üldse ilma Dormeri osaluseta kinodesse jõudnud oleks, raha teenimisest rääkimata. Kahjuks pole sel korral isegi Dormeri sõnulseletamatust sarmist suurt abi, kuna puhtalt ebainimlik ilu ei ole millegi niivõrd ordinaarse puhul filmi edasi kandmiseks piisav jõud.

Filmi sisuline ja teostuslik külg käivad tegelikult veidral moel käsikäes: mõlemat võib tingimisi kirjeldada sihitu hulkumisena. Tegelikult ei oskagi päris täpselt öelda, miks "Mets" siis lõppude lõpuks ikkagi nii mõttetult välja on kukkunud ning kelle arvele süü täpsemalt kuulub. Osaliselt on probleem kindlasti selles, et jaapaniteemalisi USA õudukaid sai juba aastaid tagasi toodetud kõrini, nii et 2016. aastal mõjub järjekordne lisandus mõnes mõttes lausa kohatuna, eriti kuna niinimetatud J-horror'i laine (mida paljud õudukafännid põhjusega südamest vihkavad) nüüd ammugi unustusse vajunud on. Samas jõuab vaid paari kuu pärast kinodesse "Rings", järg minu põlvkonna kuulsaimale õudusfilmile, mis samuti nimetatud alamžanri piiridesse mahub, nii et võib-olla lootis "The Forest" selle pealt mingil moel kasu lõigata.

Kuigi ma "Metsa" kellelegi küll otseselt soovitama ei kipu, on see film piisavalt põgus, et mitte oma kestusaja vältel eriti suuri kahjustusi tekitada, nii et miks mitte ta soodsa võimaluse korral ära vaadata, eriti kuna tegu on Dormeri esimese peaosaga. Võimalik muidugi, et film paistab niivõrd lühikesena ainult seetõttu, et lugu jääb võrdlemisi poolikuks ega jõua rahuldava kulminatsioonini – seega kaob mingigi huvitavama sisuliini ootuses ajataju ära mitte üksnes Jessil, vaid ka vaatajal. Igatahes pole lõpptulemus otseselt katastroofiline, olgugi et see õudusfilmina midagi uut pakkuda ei suuda. Enesetapumõtteid tekitab seekordne metsaskäik õnneks ainult tegelastele, mitte kinopublikule.

"Natalie Dormer oma karjäärivalikuid kahetsemas"

"The Boy" (2016) † "Bad Ronald" (1974)

Aeg käib ikka ringiratast ning pole sugugi erakordne, et mõned ideed 42-aastase intervalliga korduvad. Kuna "The Boy" ja "Bad Ronald" on tegelikult esmapilgul kardinaalselt eriilmelised teosed, on neid spoileriteta küllalt keeruline võrrelda, kuna juba ainuüksi ühe sisututvustus reedab ära teise filmi üllatavamad pöörded. Seetõttu soovitan käesolevat arvustust lugeda vaid neil, kel "The Boy" juba nähtud, et mitte oma elamust suuremal määral rikkuda. Mainitud filmi spoileritevaba arvustuse leiab siit.

---

Kinoleviõudukad on pahatihti äärmiselt vaimuvaesed ega paku lakkamatute ehmatuskohtade kõrval midagi sügavamat, nii et need harvad korrad, kui Eesti kinodesse mõni päriselt hea õudusfilm jõuab, on minu ja eeldatavasti ka paljude teiste õudukafännide jaoks erilisel kohal. Ja "The Boy" on kahtlemata üks nende seast, isegi kui ta algul vaid järjekordse kummitusloona tundub. Õigupoolest töötab see "väikeste ootuste" faktor lõppude lõpuks isegi filmi mõjuvuse kasuks, kuna just pealtnäha sarnaste teoste vaimuvaesus muudab "The Boy" lõpplahenduse nii üllatavaks ja originaalseks.

Nagu öeldud, on "Poiss" oluliselt nauditavam, kui selle sisu kohta eelnevalt võimalikult vähe teada – mina näiteks polnud isegi treilerit näinud ning sain seega filmi jooksul nii mõnegi üllatuse osaliseks, mis tõenäoliselt teistele juba promost tuttavad olid. Tegemist on iselaadi müsteeriumiga, mille mõjuvuse juures mängib tähtsat rolli pidev teadmatustunne ning selle saavutamine on vaatajal igasuguste eelteadmisteta märksa lihtsam. Siiski on filmil varuks nii mõnigi peadpööritav trikk, mida treileris reedetud pole ja mis ka kogenumale filmifriigile paraja üllatusena peaks tulema, nii et vaatamisväärset jagub siin kõigile. Julgeksin "Poisi" oma olemuse poolest paigutada samasse punti "Orphani" ja "The Visitiga", aga ei hakka nende omavahelisi sarnasusi siinkohal pikemalt lahkama – äkki on kellelgi üks eelnimetatutest veel nägemata.

Minu suureks rõõmuks on "Poiss" eelkõige suunatud õudukafännidele ning seda muidugi mõista ainult kõige paremas mõttes. Filmitööstust dikteerib üldiselt ikka kinopublik ning õudusfilmide puhul moodustavad kahjuks enamiku sellest kaheldavate nõudmistega teismelised, kelle ettekujutuses peaks korralik õudukas koosnema ilmselt vaid ehmatuskohtadest ja kurjadest kummitustest. Seepärast ongi "The Boy" laialevi õudukate seas niivõrd teretulnud vaheldus, kuna eelnimetatud kriteeriumeid ootavad kinokülastajad jäävad seekord pika ninaga – "Poiss" on oluliselt tugevam teos, kui keegi üldse eeldada oleks osanud.

Nimelt algab "The Boy" nagu iga teinegi tondilugu ja see ta esmapilgul paistabki olevat – lihtsalt üks järjekordne kummitusfilm. Kuid ainuüksi filmi kontsept teeb teistele omasugustele originaalsuse poolest silmad ette: kaks pururikast pensionäri peavad judinaid tekitava väljanägemisega puunukku oma tulekahjus hukkunud pojaks ning palkavad pahaaimamatu lapsehoidja tema järele valvama. Creepy, eks? Siinkohal tuleks muidugi tervitused saata ka tunamullusele "Annabelle'ile", kuna vaevalt ilma nimetatud filmi rahalise eduta "Poisile" roheline tuli antud oleks. Tegemist on mõistagi kahe eri sorti teosega, mille sisulised sarnasused erilistesse detailidesse ei ulatu, kuid pole kahtlustki, et Hollywoodis on nukuõuduka väntamist märksa lihtsam ratsionaliseerida, kui teine seesugune just üüratul hulgal raha sisse toonud on.

"The Boy" puhul muudab olukorra veelgi pinevamaks asjaolu, et tegevustik leiab aset täielikus eraldatuses, nii et nimetatud lapsehoidja, keda kehastab muuseas "The Walking Deadist" tuntud võluv Lauren Cohan, on enamiku filmi kestusajast nukuga hiiglaslikus majas kahekesi. Ja kes on varem mõnd õudusfilmi näinud, teab isegi, et kurjakuulutava nukuga kahekesi jäämine ei ole kunagi eriti hea mõte, eriti kui tsivilisatsioon mitmete kilomeetrite kaugusele jääb. Atmosfääri osas ei tee "Poiss" samas ära midagi esmaklassilist – õhustik nagu igas teiseski üksildases kummitusmajas.

Hea tahtmise korral võiks muidugi ka nii paljutõotava premise'i raisku lasta ja maitsetu teostusega ära rikkuda, aga "The Boy" seda õnneks ei tee. Hea küll, siiagi on sattunud mõni tegelikult päris ebavajalik ehmatuskoht, kuid need julgen kerge südamega stuudio süüks ajada: tõenäoliselt märkas keegi, et stsenaarium paistab eelpool kirjeldatud teismeliste jaoks liiga intelligentne ning palus paar lihtsakoelisemat jump-scare'i juurde kirjutada. Siiski on napid ehmatuskohad piisavalt hästi teostatud, et mitte tõsisemat pahameelt tekitada, olgugi et kaks dream sequence'i on ilmselge liig ning mõjub niivõrd nutika filmi juures ääretult tobedana.

Ja ongi käes aeg jõuda täiesti jalustrabava pöörde juurde, mis "The Boy" enamvähem kõigist konkurentidest kohe peajagu kõrgemale tõstab. Teame kõik, et tänapäeva õudukamaastikul on slasheritel tõsiseid raskusi kinodesse pääsemisega ning "Poiss" pakub probleemile enneolematult nutika lahenduse: slasheri-faktor muudetakse twist'iks ja filmi reklaamitakse hoopis kummitusfilmina, millesarnased hetkel märksa paremini kaubaks lähevad. Märgin ära, et mul pole olnud senini õnne ühtegi slasherit tõelises kinosaalis näha (HÕFFi siinkohal ei arvesta), nii et minu arvamus võib olla pisut kallutatud, kuid võite vaid kujutleda minu eufooriat sel hetkel, kui mõistsin, et Annabelle on tegelikult Jason Voorhees ja minu silme ees on kõige ehtsam 80ndate stiilis lõikumisfilm, mitte lihtsalt üks järjekordne tondilugu. Selles mõttes võib filmitööstusele ehk isegi tänulik olla: kui slasherite vastu praegu nii ebaõiglaselt intolerantsed poldaks, ei oleks ilmselt keegi sellise twist'i peale tulnudki. Tegu on stsenarist Stacey Meneari esimese tööga, nii et ei saa olla päris kindel, mis ajendil ta niivõrd geniaalse stsenaariumi kokku pani, kuid minu hinnangul saab küll tegu olla vaid kirgliku õudukafänniga, kes otsustas slasheri-puuduse lahendamisele pisut teise nurga alt läheneda ning nüüdseks juba hinge vaakuva žanri twist'i abil kinolinale tagasi aidata. Olen talle ja kogu "The Boy" tiimile igatahes südamest tänulik – ma pole juba pikalt ekraanil toimuva üle niivõrd suurt rõõmu tundnud kui "Poisi" kinoseansi ajal.

Ja slasheri-osa ei ole teostatud sugugi lõdvalt või poolkõvalt, nagu karta võiks: see on puhtavereline 80ndate joones andmine, millega suudetakse nimetatud alamžanri võlud vaid mõne minutiga adekvaatselt kokku võtta ja taasluua. Erilist rõõmu võivad tunda "Friday the 13thi" fännid, kuna kogu twist'i järel aset leidev episood on suuresti just seeria teisest osast inspireeritud, alustades Brahmsi väljanägemisest ja lõpetades sisuliste sarnasustega. Hea tahtmise korral võiks Brahmsist järgmine õudukaikoon saada küll: mask on parajalt meeldejääv ja füüsis piisavalt ähvardav. Võimalused järjeloo jaoks on igatahes olemas, ehkki teist korda midagi niivõrd rabavat korda saata on paras katsumus.

Kuulsin üht sõpra kommenteerimas, et teist sellise lõpuga filmi pole maailmas kunagi tehtud ja olgugi, et sellist sorti väljaütlemised kõlavad reeglina küllalt ignorantsetena, on see siinkohal täiesti tõene. Tänavu on tulemas ka kauaoodatud "The Conjuring 2" ja James Wan paistab olevat vahepealsete aastatega veelgi julgemaks muutunud, nii et ma ei julge veel aasta parima õudusfilmi pärja ennatlikult "The Boy" kaela riputada, kuid kindel on see, et tegemist on ühe viimase aja omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis vähemasti oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks ajaks meelde jääb. Ma ei ole täielikult veendunud, kui hästi ta korduvat vaatamist kannatab, kuna twist'i teadmine võib eelnevalt toimuva salapärasust omajagu õõnestada, aga hea filmiga on tegu sellegipoolest. Mul on alati tore näha, eriti stuudiofilmi puhul, kui fännid prioriteedina kassatulust ettepoole sätitakse, ning see peab "Poisi" puhul täielikult paika.

---

"Bad Ronald" on üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm, mis vaevalt ilma "The Boy" ilmumiseta kunagi mu huviorbiiti sattunud oleks. Omalaadne on see küll, kahtlemata, kuid teostuslik pool on telefilmile vastavalt võrdlemisi nigel ega paista otseselt millegagi silma, ehkki film pole sugugi mitte halb ega isegi mitte keskpärane, pigem lihtsalt üdini tavaline, alustades režiist ja lõpetades näitlejatöödega. Idee järgi võiks vabalt tegemist olla millegi eriliselt kriipiva ja otseses mõttes õudsega ning kohati on atmosfäär isegi sinna poole teel, aga samal aastal ilmunud "Black Christmas" on tolle aja filmide jaoks minu silmis lati nii kõrgele seadnud, et sellest üle hüpata on paras katsumus. Võimalik muidugi, et korraliku eelarve puhul poleks tulemus perfektsusest kaugel olnud, kuid vähesed rahalised ressursid teevad oma töö ja potentsiaal jääb valdavalt realiseerimata. Pealtnäha on mainitud "tavapärasus" siiski kesises režiis kinni: näiteks atmosfääriga ei paista olevat üldse tööd tehtud.

Kui sisusse süüvida, leiab sarnasusi "The Boyga" hulgi – ehk isegi piisavalt palju, et tänavu ilmunud filmi mingit sorti uusversiooniks või taaskujutamiseks nimetada. Ma ei oleks sugugi šokeeritud, kui keegi "The Boy" meeskonnast mõne aja pärast teataks, et inspiratsiooniks just nimelt "Bad Ronaldit" tarvitati, kuna nii mõnigi sisuline element, mida on raske puhtalt kokkusattumuseks pidada, esineb üksüheselt mõlemas filmis. "Bad Ronald" on vaatajate suhtes muidugi avameelsem ega panusta põrutava twist'i peale, kuid omamoodi "The Boy" eelloona võib seda kohelda küll. Nimelt on "Bad Ronaldi" nimitegelane kiusatud teismeline poiss, kes pärast ühe noore blondi tüdruku tapmist oma maja seinte sisse elama peab kolima, et niiviisi karistusest pääseda. Kui "The Boy" jääb Brahmsi taustaloo osas võrdlemisi napisõnaliseks, siis "Bad Ronald" näitab ilusti, kuidas täpsemalt mitmekorruselise maja seintes liikumine ja teiste elanike spioneerimine välja peaks nägema, ning seda on peale "The Boy" saladuslikkust tõeline lust jälgida. Igatahes paistab Brahmsi näiline teleportatsioonivõime nüüd hoopis realistlikumana.

Kui Ronaldi ema sureb, kolib majja pahaaimamatu pere, mille liikmed küllalt kiiresti aru saavad, et kõik ei ole päris nii, nagu olema peaks. Minu rõõmuks tulevad uued elanikud kohe mõttele, et majas kummitab – täpselt seda sama arvaks ka iga filmivaataja, kes "Bad Ronaldit" ilma eelneva proloogita nägema satuks (ning loomulikult kasutab seda ideed ka "The Boy"). "Bad Ronald" pole küll otseselt meta, kuid on alati tore näha tegelasi, kes elavad maailmas, kus õudusfilmid ja tondilood eksisteerivad. Kusjuures Woodide pereelu nähes meenub esimesena "Poltergeist", ehkki too film ilmus pea kümme aastat hiljem, nii et sarnasus on arvatavasti juhuslik.

Detailipõhiseid paralleele võib leida veelgi, kuid need jätan teiste avastamisrõõmule mõeldes siinkohal mainimata. Pööraksin tähelepanu pigem asjaolule, et Brahmsi perverssus väljendub eelkõige selles, et lapse mõistusega alaarenenud mees jälgib täiskasvanud naist, samas kui Ronald on umbes 18-aastane teismeline, kes armub hinnanguliselt 14-aastasesse tüdrukusse, keda ta kõigi eelduste kohaselt alatasa ka mõnevõrra ebasündsates olukordades näeb. Situatsiooni muudab veelgi veidramaks see, et tegu pole sugugi pere ainukese tütrega, nii et Ronald oleks tahtmise korral võinud vabalt ka omaealisesse tüdrukusse kiinduda. See jääb muidugi vaataja enda otsustada, kumb kahest stsenaariumist hullem või ebainimlikum on.

Nagu öeldud, ei ole "Bad Ronald" midagi väga erilist, isegi kui sisuline pool oma aja kohta täitsa esinduslik on. Julgen eeldada, et Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi ega koperda ekraniseeringu kombel rahaliste puudujääkide taha. "Bad Ronaldit" soovitan vaatamiseks tõesti ainult neile, kes juba varasemast 70ndate õudusega sina peal, kuna võhik vaevalt seda nautida suudaks. Või siis ka neile, kellele "The Boy" kustumatu mulje jättis.