HÕFF 2016

Iga endast lugupidava žanrifänni iga-aastane lemmiksündmus on selleks korraks lõppenud. HÕFF on endiselt maailma parim filmifestival Eestis ning minu põgus pilguheit on teie ees.

---

Reede, 29. aprill

Avafilm "Varju all" murrab tavasid juba ainuüksi oma päritolumaa poolest ‒ õudusfilm, mis on pärit Jordaaniast, peaks isegi põhjalikumale žanrifännile võrdlemisi ainukordne nähtus olema. Tegu on tugeva filmiga, mis põimib endas pingelist sõjadraamat ja küllalt traditsioonilist tondilugu, pakkudes vaatajale nii mõtteainet kui ka otsest hirmu. Teos on esmapilgul küll pikaldane, kuid just see pineva atmosfääri loomiseks tarvilik ongi, ning kriisked Haapsalu pilgeni täidetud kinosaalis said filmi efekt(iiv)suse selgeks tõestuseks. Üleliigsena ei tundunud isegi ohtrad unenäostseenid ja ehmatuskohad, mis tavaliselt õudukate puhul pinnuks silmas on.

Teine film, võib-olla isegi tänavuse HÕFFi oodatuim ja suurim teos, "Green Room" on samuti äärmiselt põnev tükk, kuid seda hoopiski teises võtmes. Filmi, mida muidu eelkõige põnevikuks lahterdada tahaks, on vürtsitatud õudusfilmilikult jõhkra vägivalla ja verega, nii et koht HÕFFil on kahtlemata teenitud. Ettearvamatu kassi-hiire mängu ja lõppematu põnevuse vahele mahub hulganisti ka muhedat eelkõige muusikateemalist huumorit. Umbes nagu tunamulluse festivali avanud "You're Nexti" pisut leebem ja pingevabam väikevend, mis samas stiili poolest sugugi alla ei jää. Seos on olemas ka tänavuse avafilmiga ja seda küllalt koomilises võtmes: mõlemas teoses kasutatakse probleemide kiireks lahendamiseks teipi. "Green Room" on uutest filmidest igatahes tänavuse HÕFFi tugevamate seas.

Õhtu suures saalis lõpetas kultuslik "Terminaator", mis erinevalt sama seeria teisest osast tõepoolest eelkõige õudusfilmiks kvalifitseerub ‒ Terminaatorit, peatamatut tapamasinat, pole sugugi liialduslik Michael Myersiga võrrelda. Film on küll pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest pole hullu, kuna vananenud eriefektid ja pealiskaudne armastuslugu muudavad vaatamiselamuse pigem lõbusamaks kui halvemaks. Lisaks on säärast klassikat alati hea kinoekraanilt näha.

Juba pärast festivali avapäeva saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole. 

---

Laupäev, 30. aprill

Teise festivalipäevaga tegi algust taanlaste "Sorgenfri" ‒ uutmoodi zombifilm, mille tegelased millegipärast zombidest kunagi kuulnud pole. Lavastaja Bo Mikkelsen toob vaatajani tõsiselt stiilse põneviku, mille peamisteks võludeks tugev režii ja elavate surnute iseäralikult realistlik käsitlus. Jagub ka musta huumorit, mis teose üldist morbiidsust arvestades täitsa sobilik vahepala on. Slow burn tüüpi filmidest tänavusel festivalil puudust ei tule: just nagu reedel nähtud "Varju all", on ka "Sorgenfri" sedasorti teos, mille täielikuks nautimiseks vaja kõigepealt loosse sisse elada. Kas kulminatsioon pikka sissejuhatust väärt on, jääb igaühe enda otsustada, aga värskeid ideid on siin küll, ja zombižanri väsinud olukorda arvestades on ainuüksi seegi tänuväärne.

"Johnny Frank Garreti viimane sõna" võiks olla lihtsalt üks omapärane tondilugu surnud mehest, kes oma hukkamõistjaid teispoolsusest karistama tuleb, kuid asjaolu, et film põhineb tõestisündinud lool, muudab olukorra hoopis põnevamaks ja intensiivsemaks. Filmi lavastanud Simon Rumley tunnistas pärast linastust isegi, et tema otseselt paranähtusi uskuma ei kipu, aga faktid räägivad enda eest, ning sedapuhku on kummalistel asjaoludel hukkunud inimeste arv tõepoolest hirmuäratavalt suur. Rumley kommenteeris, et on filmi näidanud ka Garreti õdedele ja emale, kellel see pisara silma tõi. Nende tagasiside oli igatahes positiivne ning ema olevat Rumleyt südamest tänanud: nimelt ütles ta, et loodab enne oma surma poja nime puhtaks pesta, ja käesolev teos aitab tema eesmärgile kahtlemata kaasa. Kui tõsielulisest aspektist mööda vaadata, on "Johnny Frank Garrett's Last Wordi" väärtus kahjuks küllalt väike ‒ iseäralik võib ta ju olla, aga muus osas pigem ühekülgne, segane ja liialt süngetes toonides.

Lõpuks üks natukenegi rõõmsama atmosfääriga film, nimeks "Saatana maiuspala" (sa tead, et oled jõudnud HÕFFile, kui isegi kõige helgemate tükkide pealkirjas saatanat mainitakse). Filmi keskmes on metal-muusika austajate perekond, nii et teose sisu keerleb, umbes nagu mullu PÖFFil linastunud "Deathgasmi" puhul, vähemal või rohkemal määral raju muusika, Slayeri maikade ja uhkete elektrikitarride ümber. Iseenda võrdlemisi sarnast muusikamaitset silmas pidades sobis "The Devil's Candy" depressiivset filmipäeva (pean silmas ülejäänud teoste valdavalt sünget tooni, mitte iseenda meeleolu) üles soojendama küll, ehkki tegelikult millegi väga erilisega tegu pole. Eelkõige paistabki silma oma sümpaatsete karakterite ja lihtsamat sorti loo poolest. Mitte et see kuidagi paha oleks ‒ mitmekülgsus on samuti vajalik. Seekordse HÕFFi üks toredamaid leide.

Kell kümme alustas suures saalis tänavuse põhiprogrammi kõige šokeerivam film: näitamisele tuli türklaste "Baskin", mille lavastanud Can Evrenol samuti kohal oli ning pärast seanssi meelsasti vaatajate küsimustele vastas. Ka "Baskin" on suhteliselt pikaldane teos ning eelmainitud šokiväärtus ilmneb alles filmi viimases vaatuses. Sisulise ja mingil määral ka stilistilise poole pealt väärib "Baskin" võrdlust mõne aja eest Eesti kinodeski jooksnud "Nõiaga" ‒ mõlemad on äärmiselt veidrad ja omamoodi häirivad teosed, ehkki "Baskini" puhul väljendub õuduselement märksa visuaalsemal kujul. Lavastaja mainis pärast linastuse lõppu, et nii mõnedki sõbrad ja tuttavad on peale filmi nägemist tema vaimse tervise kohta pärinud, ja seda ei saa neile õigupoolest eriti ette heita, kuna ekraanil toimub tõesti nii mõndagi sõnulseletamatult imelikku, kuid tegelikult on ta mees nagu iga teinegi ‒ võib-olla lihtsalt natukene andekam ja lennukama fantaasiaga.

Teise festivalipäeva viimase filmina (või kolmanda päeva esimesena ‒ seanss algas tegelikult tublisti pärast keskööd) jõudis vaatajate ette 1977. aastal valminud "Alucarda - Pimeduse tütar", mis jätkab mõnes mõttes samal rajal, millel "Baskin" tund varem lõpetas. Iselaadi linastuse juhatas sisse kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle erialased teadmised volbritraditsioonide ja Eesti nõidade kohta filmile kahtlemata ühe dimensiooni juurde lisasid. Kergelt erootilise alatooniga "Alucarda" ei ole traditsioonilises mõttes eriti kvaliteetne film, kuid meelt lahutab ta küll, ja kuidas veel. Võib see "nii halb, et lausa hea" kategoorias olla tänavune analoog 2014. aasta HÕFFil linastunud "The Roomile"? Jah, miks ka mitte. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui tänapäeva õudusfilmid (sh nii mõnigi seekordsel HÕFFil nähtu) üritavad satanismile ja kuradile võrdlemisi delikaatselt läheneda, siis Mehhikos toodetud "Alucardas" on muuhulgas stseen, milles alasti tüdrukud toas ringi tormavad ja täiest kõrist Saatana nime röögivad. Praegu toob "Alucarda" šoki asemel kaasa eelkõige naerupahvakuid, aga meeldejääv ja lõbus on ta igatahes, ning sedavõrd hiliseks kellaajaks vägagi sobilik.

---

Pühapäev, 1. mai

Pühapäeva avas suures saalis hollandlaste "Schneider Baxi vastu", mis on tänavuses põhiprogrammis ilmselt õudus- ja fantaasiafilmi definitsioonist kõige kaugemale jääv teos. Tegu on krimikomöödiaga, mille peamine võlu peitubki muhedas huumoris ja vahvas situatsioonikoomikas. Saalist kuuldud reaktsiooni põhjal võib seda kõrvalekallet festivali üldisest kavast igatahes õnnestunuks pidada.

Järgnes ameeriklaste "Kullake", mida võib omal moel tänapäevaseks tummfilmiks pidada ‒ dialoogi küll on, aga seda õige napilt, ja peamine sõnum antakse edasi just nimelt pildikeele abil. Lisaks on film üles võetud mustvalgena, nii et võrdlused omaaegse žanriklassikaga on eriti kerged tulema. Mõnigi stseen toob visuaalse lahenduse poolest silme ette "Nosferatu", "Dr Caligari kabineti" või miks mitte ka Hitchcocki "Psühho", kuid tervikuna on teos lahendatud siiski õige uudses ja originaalses võtmes. Stiilne ta igatahes on ja üpris ainulaadne samuti, ehkki sisuline väärtus jääb pigem küsitavaks.

Tänavuse festivali lõpetas "Southbound" ‒ nelja erineva lavastaja poolt kokku pandud unenäolise narratiiviga antoloogiafilm, mis seekordsest kavast tõenäoliselt kõige rohkem tavalise USA indie-horroriga ühtib. Mitte et tegu millegi väga traditsioonilisega oleks ‒ kinoõudukate kõrval on see ikkagi küllalt ekstsentriline ‒, aga odavamate žanrifilmide seas pole "Teekond lõunasse" midagi silmapaistvat. HÕFFi programmi ta samas täitsa sobib, kuna teist otseselt sarnast teost (stiili, mitte temaatika poolest) tänavusest kavast ei leia. Mainida tasuks ka kummituslikku heliriba, mis oma kõlalt kuskile John Carpenteri ja Fabio Frizzi loomingu vahepeale jääb. Film ise mulle erilist muljet ei avaldanud, paigutaksin ta pigem festivali nõrgemate hulka. Lemmikuks pean David Bruckneri segmenti.

---

Sellega on 2016. aasta HÕFF lõppenud. 12 nähtud filmi seas polnud ühtegi, mida julgeksin halvaks või isegi keskpäraseks nimetada ‒ korraldajad on taaskord maha saanud suurepärase filmifestivaliga. Järgmise korrani!

"Smothered" (2016)

"Smotheredi" sisututvustus kõlas liiga hästi, et ma selle filmi rahuliku südamega vahele suutnuks jätta. Viis elus pettunud õudukastaari sõidavad üksildasse treileriparki, kus nad ohvritena tõsielulise slasherfilmi keskmesse satuvad? Jah, mina olen müüdud. Teadsin tegelikult üsna hästi, et midagi head siit ei tule, kuid otsustasin võimaluse anda sellegipoolest ning ega ma otseselt pettuma pidanudki. Seda peamiselt muidugi seetõttu, et mu ootused olid niigi minimaalsed ja sealt madalamale olnuks isegi nii odaval B-kategooria õudukal raske langeda.

Filmi peamine ainuke trump on üpris soliidne näitlejateansambel eesotsas Kane Hodderiga, kes end minu kunagistest kahtlustest hoolimata nüüdseks vägagi muheda näitlejana tõestanud on. On teada, et ta välimus ja senine karjäär ei luba teda iial low-budget-õudukatest kaugemale, nii et fännid, kes Hodderit näha soovivad (sh mina), on praktiliselt sunnitud halbu filme vaatama, aga vähemasti ei lase mees end sellest heidutada, valides žanrisiseselt küllalt mitmekülgseid ja põnevaid rolle. Üllatuslikult sümpaatne on ka Don Shanks, kes mõnekümne aasta eest Michael Myersit kehastas ‒ mul polnud näiteks aimugi, et mõni neist valge maski taha peitunud tummadest meestest endiselt näitlemisega tegeleb ja sellega ka täitsa kenasti toime tuleb. Bill Moseley on täpselt selline nagu Bill Moseley ikka ja Michael Berrymani roll pole muud kui napp cameo.

Aga nimeka näitlejaskonna ja suhteliselt meeldivate tegelastega filmi positiivsed küljed ka piirduvad. Mingil imelikul põhjusel jutustatakse kogu lugu ajalises mõttes täiesti suvalises järjestuses, hüpates vahetpidamata mõne minuti jagu hilisemasse aega, päeva võrra ettepoole, pooltunni või miks mitte ka terve aasta jagu tagasi... kellelegi on "Pulp Fiction" ilmselgelt natuke liiga tugevasti pähe hakanud. Võib-olla arvasid tegijad, et film jäänuks ilma ajahüpeteta natukene igavaks (mis tegelikult ilmselt tõsi on), aga vähemasti oleks jutustatav lugu sel juhul arusaadav olnud. Mitte et tegu mingi hullult kompleksse stsenaariumiga oleks, mille jälgimine vaatajalt kõrgendatud tähelepanu nõuaks, kuid selge on see, et ajajoone täiesti arulage ja pealtnäha igasuguse tagamõtteta segipaiskamine tulemust paremaks ei tee.

Soovitatav ainult Hodderi tulihingelistele fännidele ja isegi nemad peaksid lähenema ettevaatlikkusega. Mõte ohtu sattunud ekraanimõrtsukatest on tõepoolest vahva ja võimalus kunagist Jasonit final girl'ina näha pole samuti paha, aga teostus on liialt nigel, et mõni nutikas idee midagi päästa suudaks. Ei ole hea film, kohe sugugi mitte.

"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.

"Hush" (2016)

Suhtun tahes tahtmata igasse uude õudukasse skeptitsismiga ‒ žanr lihtsalt on praegu sellises olukorras, et targem on ootusi madalal hoida ja võib-olla positiivselt üllatuda, kui liialt palju loota ja pärast nähtut täielikult maha teha. "Hush", mille Rotten Tomatoese skoor hetkel 100% on, nägi tõepoolest paljutõotav välja, kuid kuna sama võib öelda ka lugematute teiste filmide kohta, mis hiljem täielikeks läbikukkumisteks osutunud on, asusin "Hushi" vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Ning pettuma ma ei pidanud, sest "Hush" on üks tugevamaid tükke nii 2016. aasta õudukate kui ka üldisemalt sissetungifilmide seas.

Eelkõige muudab "Hushi" eriliseks asjaolu, et keskne tegelane, kelle kodu rünnaku ohvriks langeb, on kurttumm Maddie, nii et tema võimalused maniaki käest pääsemiseks on iga tavalise inimese omadest veelgi ahtamad. Sisulisest poolest midagi muud uudset vast ei pakutagi, aga naise puuet kasutatakse igal võimalikul viisil ära, ja sellest täitsa piisab, et läbivalt vaataja huvi hoida ‒ praktiliselt iga situatsioon, mis teistest sissetungifilmidest või üleüldse õudukatest tuttavaks saanud on, saab siin peategelase kurttummusest tingituna pisut teise varjundi. Ja Kate Siegel, kes kõnealust naist kehastab, on oluliselt rohkem kui järjekordne näotu damsel in distress, nii et tema katsumustele on tõepoolest põnev kaasa elada. Tabasin iseennastki filmi ajal tegelasi närviliselt taga utsitamas ("kiiremini!! ruttu nüüd, ta tuleb juba!!!") ja ma olen reeglina suhteliselt erapooletu vaataja.

Kiita võib ka lavastajatoolis istunud Mike Flanagani, kelle oskuslikkuses ma enne veel pisut kahtlesin ‒ "Oculus" tõestas küll, et mees teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, aga nimetatud film säras ikkagi pigem huvitava idee kui hea teostuse poolest. Varasem "Absentia" on mul veel nägemata, aga IMDb kronoloogiliselt kerkivaid hinnanguid nähes võiks küll eeldada, et Flanagan läheb iga filmiga aina paremuse poole. Ja see on igati tore, sest tema kätte on muuhulgas antud ka "Ouija 2" ‒ järg ühele ülemöödunud aasta nõrgemale laialeviõudukale ‒, nii et meil on täiesti reaalne võimalus ühe korraliku kummitusfilmi võrra rikkamaks saada.

Ma ei saa öelda, et "Hush" midagi väga erilist oleks, aga kui sissetungifilmid muidu peale lähevad, peaks see küll enamvähem kohustuslik olema. Mõnusalt verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.

"10 Cloverfield Lane" (2016)

Enne kui saab käesoleva filmi juurde minna, tuleb korraks naasta 2008. aastasse, mil jõudis kinodesse väriseva käsikaameraga filmitud koletislugu "Cloverfield". See väikese eelarve ja eripärase reklaamikampaaniaga ulmekas kogus kiiresti hulganisti kassatulu, vaatajate seas nii andunud fänne kui kirglikke vihkajaid, ning jättis mõnegi huvilise kannatamatult järge ootama – "Cloverfieldi" sündmused ei leidnud ammendavat lõpplahendust ega pakkunud õigupoolest isegi selgitust, mis filmis täpsemalt aset leidnud oli. Kuid ootama need fännid jäidki, kuna pidevatest kõlakatest ja isegi "Cloverfieldi" autorite lootusrikastest kommentaaridest (lavastaja Matt Reeves rääkis võimalikust järjest juba 2008. aasta filmi esilinastusel) hoolimata ei saanud projektist kunagi reaalsust.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem kuulutas J.J. Abrams, nii toonase kui ka tänavuse filmi produtsent, välja salapärase teose nimega "10 Cloverfield Lane", mis pidavat tema sõnutsi eelnimetatud kassahiti veresugulane olema. Abramsi sõnavalik on muidugi nutikas: "veresugulane" on piisavalt lähedane seos, et kunagistes fännides huvi tekitada, kuid mingit sisulist kattuvust see tegelikult ju ei eelda. Ja vaevalt et keegi sellest praeguses olukorras üldse puudust tunneb, kuna "Cloverfieldi tee 10" on oluliselt parem film, kui ükski otsene järg iial olla saanuks.

Sisust ma eriti rääkida ei tahaks, kuna just nagu eelmise "Cloverfieldi" puhul, on ka uue filmi võlu juures tähtis roll mängida salapäral ja teadmatusel. Reklaamiosakond on jällegi tipptasemel: filmi treiler jääb süžee osas just piisavalt napisõnaliseks, et ühtegi olulist pööret ära andmata vaatajas huvi tekitada. Ja samasuguse saladuslikkusega liigutakse ka läbi filmi: mõnel hetkel võib küll arvata, et tead, mis juhtuma hakkab, kuid enamasti pööratakse see sama mõte kohe pea peale või suundutakse sootuks teises suunas. Sellest hoolimata pole "Cloverfieldi tee 10" sugugi korrapäratu või kaootiline – iga pööre tuleb loogiliselt kohalt ning muudab kinoelamuse oma etteaimamatuses eelkõige ikkagi põnevamaks.

Kuna parajalt suur osa tegevustikust leiab aset kinnises maa-aluses punkris, milles vaid kolm inimest, on küllalt loogiline, et vastutus filmi usutavuse ja, noh, tegelikult ka enamvähem kõige muu eest, lasub paljuski näitlejate õlul. Ja kui cast koosneb inimestest nagu John Goodman, Mary Elizabeth Winstead ja John Gallagher jun, on see ainult hea asi. Goodman on siin eriti meeldejääv, kuna suudab oma tegelase vaevuaimatavate detailide abil ühe hetkega muhedast vanapapist totaalseks psühhopaadiks muundada ning siis sealt jällegi täielikku meelerahusse ja sentimentaalsusesse tagasi libiseda. Winsteadi ja Gallagheri andekuses ei tohiks samuti keegi kahelda, kuid nende rollid säärast mitmekülgsust ei nõua ning rõhuvad eelkõige vaatajapoolse sümpaatia peale. Tuleb tunnistada, et Winsteadi, 21. sajandi nimekaimat scream queen'i, kes viimastel aastatel indie-draamadesse ja nappidesse kõrvalosadesse sumbunud on, on tõsine heameel üle pika aja jälle žanrifilmis näha. Eriti kuna tema tegelases leidub viiteid nii omaenda varasematele rollidele filmides "The Thing" ja "Visa hing 4" kui ka naiskangelaste etalonile Ripleyle kultuslikust "Alieni" seeriast.

Nii et kui keegi minult küsib, milline peaks olema üks hea ulmefilm, siis soovitan pilk pöörata just nimelt "Cloverfieldi tee 10" poole. Sest ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat action'it – esiteks on vaja ikkagi põnevat lugu, korralikku atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatud kriteeriumite poole suunduda. "10 Cloverfield Lane" põimib neid päris kenasti. Võluvalt saladuslik ulmefilm.

kultuur.err.ee

"Batman v Superman: Dawn of Justice" (2016)

Samal ajal kui Marvel oma kinouniversumiga halastamatult juba kolmandale ringile läheb, on DC koomiksifännide rahakottide tühjendamisega alles alustamas. Paistab, et varasemalt filmide kinokunstilisele väärtusele rõhunud stuudio on konkurentide töötempot jälgides viimaks mõistnud, et kvaliteet jääb tänapäeva filmitööstuses teisejärguliseks ning hoopis kvantiteet on see, mis ruulib. Sest "Batman vs Superman" ei jää pikalt üksinda – juba tuleval aastal jõuab ekraanile "Justice League" ning sealt edasi muutub graafik üha tihemaks. Ja kui nõudlust on, siis ei saa seda ka otseselt pahaks panna.

Küll aga saab pahaks panna halbu filme. "Batman vs Superman" on täielik korralagedus. On raske öelda, kas selle korralageduse taga peituvad head ideed ja andekad inimesed või ongi tegemist katastroofiga, aga korralagedus ta igatahes on. Esimese emotsiooni põhjal julgeksin arvata, et positiivsed elemendid suudavad napilt negatiivse kompenseerida, kuid olukord võib väga vabalt ka täpselt vastupidine olla, kuna "Batman vs Superman" on nii mahukas film, et nõuab vähemalt paaripäevast seedimist. Või siis on see film lihtsalt segane ja seedimine muudab asja ainult hullemaks. Ma ei ole päris kindel.

Kindel olen ma aga selles, et hullumeelne paanika, mis paari aasta eest vallandus, kui Ben Affleck Batmani rolli valiti, oli täiesti põhjusetu. Affleck on raudselt selle filmi parim osa ning tema Batman pakub väärt konkurentsi isegi Bale'i omale (ning teda peeti enamvähem perfektseks). Ülejäänud vigade lunastamiseks sellest ei piisa, aga õnnestunud casting annab vähemasti tulevaste Batmani-filmide jaoks korralikud eeldused. Ja see on võit omaette, kuna viimaste kuulduste järgi peaks neid lausa kolm tulema.

Superman on seevastu endiselt natuke liiga iseloomutu tegelane. 2013. aasta "Terasmehega" võrreldes on edasiminek küll märgatav ning täheldasin seekord temas kohati isegi teatavat inimlikkust, aga karakterina pole Superman siiski palju enamat kui üks äärmiselt igav ja ühekülgne kuju. Õnneks on ta seekord pisut õrnem ja haavatavam kui eelmises filmis, kus tehti varakult selgeks, et Superman valu ei tunne, ning seeläbi igasugune pinge juba eos ära nulliti. Batmani ja Supermani võitlus on oodatust oluliselt võrdsem. Kusjuures kahe kangelase vahelise ekraaniaja jagamisega on siin vaat et perfektset tööd tehtud – pole sugugi lihtne öelda, kummale neist põhjalikumalt pühendutakse.

Tõsisemad probleemid tekivad tegelikult alles filmi viimases vaatuses, kus eriefektimeistritele näiliselt täiesti vabad käed antud on. Isegi võrdlus suvise "Fantastilise nelikuga" poleks sugugi kohatu – kehvasti lavastatud ja räigelt ülepakutud möllu leidub kahjuks mõlemas. Ei saa salata: IMAX-ekraanilt on säärast hullumeelset lammutamist täitsa tore vaadata, aga tundsin sellegipoolest, kuidas filmi sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus iga Doomsday (see koletu elukas, kes fännid juba treilerites vihale ajas) möirge arvelt üha madalamale langeb. Saan aru, et Superman on maaväline tegelane ja vajab seega maavälist antagonisti, kuid ka ulmel ja fantaasial peaksid omad piirid olema. Suspension of disbelief on tore asi, aga seda ei saa rakendada lõpmatult ning mingist hetkest muutub ekraanil aset leidev hoomamatu tohuvabohu lihtsalt tüütuks.

"Hoomamatu" on lõpptulemusele isegi päris asjakohane kirjeldus. Ühest vaatamisest sellise filmi puhul igatahes ei piisa – raudu on tules pisut liiga palju, et kohe esimese korraga adekvaatne tervikpilt kokku saada. Võib-olla selles probleem peitubki: üritatakse saavutada rohkemat kui tegelikult võimelised ollakse. Ning see on mingi tasandini täitsa mõistetav – film, mille pealkirjas sisalduvad kahe kõigi aegade kuulsama superkangelase nimed, peabki ambitsioonikas olema. Iseenesest võiks selline film ka hea olla, aga see on juba natukene raskem ülesanne. Halvimal juhul on "Batman vs Superman" lihtsalt 150 meelelahutuslikku minutit. Ja see pole minu arust sugugi paha saavutus.

(Jah, ma tean väga hästi, et "Batman vs Superman" pole õudusfilm, aga kriitikute ülinegatiivset reaktsiooni arvestades pole ta sellest ka väga kaugel.)

"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10

---

Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.

---

"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.

---

"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

"As Fábulas Negras" (2015)

Tänavuse HÕFFi esimesed viis filmi on välja kuulutatud ja brasiillaste "As Fábulas Negras" nende seas. HÕFFi võlu on lisaks võrratule publikule seisnenud ikka ja alati selles, et festivalile valitud teosed on pärit maailma eri otsadest ning pakuvad avastamisrõõmu mitte ainult filmikunstilises, vaid ka kultuuriloolises mõttes. "Sünged lood" on selle ehe näide ‒ suurem osa filmi õudustest põhineb just nimelt kohalike endi lugudel ja legendidel. Lisaks on "As Fábulas Negras" üks sedasorti film, mida vaevalt mõni eestlane üldse ilma HÕFFi abita nägema satuks.

Skeptilisema õudukafänni võib filmi ilmselge odavus juba esimestel hetkedel minema peletada, aga kui sellest mööda saada, ootab ees üks hullumeelne sõit. Õigupoolest osutub madal eelarve hoopis eeliseks, kuna "As Fábulas Negras" julgeb teha nii mõndagi, millega ükski stuudiofilm (isegi mitte Brasiilia oma) minema ei pääseks. Tegijate kirglik pöörasus ongi vast see, mis "Sünged lood" eriliseks muudab ‒ juba varakult tehakse vaatajale selgeks, et realism veristele fantaasiatele piire ette ei sea, ja nii ei saa hetkekski päris kindel olla, millised trikid filmil veel varrukast võtta on. Tabasin end päris mitmel korral mõttelt, et pole ju võimalik, et "As Fábulas Negras" puhtalt brutaalsuse peal lõpuni välja vedada suudab, kuid pidin alati tunnistama oma eksimust, kui vaid mõni hetk hiljem järjekordse üliverise segmendi juurde liiguti.

Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!

2016.hoff.ee

Raamatuarvustus: "Bad Ronald" (1973)

Umbes kuu aja eest nägin filmi nimega "Bad Ronald" ‒ see on "üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm", nagu ma toonases arvustuses ütlesin. Samuti julgesin ma arvata, et "Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi". Kuna "Bad Ronaldi" põnev lugu ei tahtnud paari järgneva päeva jooksul sugugi ununeda, otsustasingi nimetatud romaani ette võtta ning seda valikut ma muidugimõista kahetsema ei pea: minu vaimustusest annab tunnistust juba fakt, et ma selle teose põhjal oma elu esimest raamatuarvustust kirjutan. Olgu öeldud, et raamatutega on mul alati sõbralik suhe olnud, aga minu ampluaa on reeglina suhteliselt kesine: kui kohustuslik kirjandus ja lasteraamatud kõrvale jätta, piirdun tavaliselt näitlejate ja muusikute biograafiatega. "Bad Ronald" oli selles suhtes igati teretulnud vaheldus.

Ja "Bad Ronald" on vaheldus selle sõna kõige ekstreemsemas tähenduses. Kuna filmiversiooni näol oli tegemist küllalt leebe telefilmiga, julgesin eeldada, et ka raamat võiks samale sihtgrupile suunatud olla. Igatahes nõrganärvilistele mittesobivat materjali ma siit leida ei lootnud, vähemalt mitte eriti suures koguses. Seetõttu olin ma päris üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, kui juba 24. leheküljel üpris üksikasjalikult ühe rõõmsameelse 11-aastase tüdruku vägistamist kirjeldati. Filmis oli sama olukord lahendatud õnnetusjuhtumina (jah, ma tean, kui absurdselt see kõlab). Nimetatud katkend on oma detailsuse poolest ilmselt kogu teose jõhkraim hetk, aga räiget füüsilist ja ka vaimset vägivalda jagub küllaga raamatu teisegi poolde. Aga "Bad Ronaldi" vägivald ei tundu sugugi pealesurutud või üleliigne ‒ see mängib nimitegelase vastu antipaatia tekitamises üliolulist rolli, mis raamatu lõpuks end täielikult ära tasub. Ei oleks suur liialdus öelda, et Ronald Wilby on kõige jälestusväärsem tegelane, kellega iial kokku puutunud olen.

Otsesele jõhkrusele lisaks on raamatus hulganisti ka rahulikumaid, mõneti isegi igavaid episoode, mis kirjeldavad peamiselt Woodide perekonna rutiinset igapäevaelu, aga need ainult võimendavad Ronaldi tegude brutaalsust ja ebainimlikkust, mitte ei jää augutäitena jalgu. Buildup'iks seda nimetada ei saa, kuna Ronaldi rõvedad ideed tulevad enamasti suhteliselt tühja koha pealt ja lugeja jaoks ootamatult, kuid teose põnevamatele hetkedele lisab kontrast tavaeluga vunki juurde küll. Lugeja ju teab, et millegagi peab Ronaldi pikaajaline jälgimistöö ja ebaterve iha endast nooremate tüdrukute vastu kulmineeruma ning mõningane tegevusetus romaani keskosas mõjub kui vaikus enne tormi. Pinge loomises on Vance igatahes meisterlik.

Kokkuvõtlikult: soovitan kõigile, kes end tabude põhjalikumast käsitlusest hirmutada ei lase. See on põnev ja häirivalt realistlik lugu, mille tuttavlikud elemendid Ronaldi lugejale hetkiti ebameeldivalt lähedale toovad.

---

Filmihuvilisena on raamatute lugemise ajal pea võimatu mitte ette kujutada, millisena käesolev teos kinolinal välja võiks näha. "Bad Ronaldi" ajal (eriti lõpupoolel) püsis vaimusilmas selline gritty seitsmekümnendate stiilis thriller ‒ tunnetuslikult umbes midagi "Black Massi" ja "The Conjuringi" vahepealset. James Wani režii oleks igatahes möödapääsmatu. 1974. aasta filmiversioon on eraldiseisvalt täitsa korralik, aga raamatu adaptsioonina ei kõlba ta kuskile.