"Jeepers Creepers" (2001)

Selle sajandi alguspoolde jäänud õudukad pakuvad täna harva kõneainet: kui millestki räägitakse, siis pigem 1990. aastate lõpus alanud teen slasher'ite tulvast või hilisematest uusversioonidest. "Jeepers Creepersi" tegelasi võib tinglikult teismelisteks lahterdada küll (ehkki üks näitlejatest oli tollal 30 täis), aga klassikalisest lõikumisfilmist on asi suhteliselt kaugel. Üldiselt on seegi linateos möödunud aastate jooksul unustusehõlma vajunud, osaliselt kindlasti just sellepärast, et on liialt eriskummaline ja ebatraditsiooniline, et mõnda konkreetsesse voolu kuuluda, kuid teatud fännid on sel omapärasel tükil siiski säilinud.

"Jeepers Creepers" on tõenäoliselt kõige originaalsem toode, mida tänapäeval Hollywoodist saada võib. Teatud paralleele saab luua n-ö traditsioonilise maantee-horror'iga nagu "Duel" või "Joy Ride" (ilmus kusjuures samuti 2001. aastal), aga "Jeepers Creepers" on oluliselt mitmedimensioonilisem ja teeb läbi päris arvukalt käiguvahetusi (pun intended). Filmi esimene pool on teisega küllalt kontrastne, nii et fännidki pole alati nõus, kumb neist erilisuse vastandlikest vormidest Creeperi kontseptiga paremini sobitub. Isiklikult meeldib mulle rohkem teose atmosfääriline algus, mil aegamööda pinget kruttiva kuluga sel hetkel veel nähtamatu õuduse suhtes vaatajas efektiivselt hirmu külvatakse. Ega hilisemgi halb pole, aga algset setup'i arvestades on järgnev siiski võrdlemisi vaimuvaene ja sugugi mitte nii hirmuäratav, kui varasema järgi arvata võiks. "Jeepers Creepers" on sealjuures vast ka ainuke film, mille puhul olen mõelnud, et äkki oleks säärane idee found footage'ina paremini toiminud — igatahes pole suurt kahtlust, et tänavu oleks sellist sorti stsenaarium just nimelt väriseva käsikaameraga üles võetud, kõik eeldused selleks on selgelt olemas.

Palju on räägitud "Jeepers Creepersi" sügavamast tähendusest, tihti seoses sellega, et lavastaja Victor Salva on aasta jagu vangis istunud pedofiil. Teooriad intsesti ja homoseksuaalsuse kohta on igatahes huvitavad ja annavad võimaluse filmi märksa teistsugusest vaatenurgast näha, kuid arvestades režissööri hilisemaid teoseid, mille seas mitu küllalt lihtsameelset õudukat, võib "Jeepers Creepersit" ka puhtalt monster movie'na võtta (ja nii see ilmselt mõeldud ongi). Igatahes on tegu väga omanäolise tükiga, mis oma kummitusliku algusega kauaks meelde jääb, olgugi et premise annab potentsiaali terviklikumalt palju tugevamaks teoseks.

"Burying the Ex" (2014)

Joe Dante lõi 1984. aastal "Gremlinid" ja horror-maailm on talle selle eest endiselt tänulik. Nüüd on Dante jällegi oma juurte juurde naasnud ning loonud kentsaka õuduskomöödia (rõhk on selgelt komöödia peal), millel varuks tore idee ja nimeks "Burying the Ex".

Premise on suhteliselt lihtne: ühe kuti tüdruksõber sureb, kutt leiab endale uue tüdruku, eelmine tüdruksõber ärkab zombina ellu. Ma ei ole kindel, kas midagi sarnast on ka varem kinolinal näha saanud, kuid otseselt vahet ei ole, sest "Burying the Ex" pole niikuinii eriti pretensioonikas tükk ‒ õudukate seas see igatahes uusi tuuli puhuma ei pane. Tunnetusliku poole pealt võiks seda võrrelda näiteks "Shaun of the Deadiga", aga on suhteliselt selge, et uut satiiriliste õuduskomöödiate lainet seekord ei tekitata. Kuigi tolle filmi tagline  "A romantic comedy. With zombies" sobiks hästi ka "Burying the Ex'i" kirjeldama.

Olenemata sellest, et "Burying the Ex" on prestiižikast lavastajast hoolimata nähtavalt low-budget (operaatoritöö annab sellest kiiresti tunnistust), on peaosadesse sebitud küllalt kuulsad nimed: eelkõige "Star Trekist" tuntud Anton Yelchin, "Videviku" saagas Alice'it kehastanud Ashley Greene ja lummav Alexandra Daddario, kelle hiilgeaeg ilmselt alles tulemas on. Ainuüksi tugevast cast'ist ei piisa, et filmi heaks teha, aga oluline koht on sel siiski, ja "Burying the Ex" võlgneb väga suure osa oma nauditavusest just nimelt andekatele näitlejatele, eriti Daddariole, keda säärastes rollides alati lausa lust vaadata on. Stsenaariumgi on korralik ja meeldivalt eneseteadlik ‒ dialoog on muhedalt horror-viiteid täis pikitud. Sügavust sel filmil eriti pole ja dramaatiline väärtus on enamvähem samal tasemel keskmise romantilise komöödia omaga, kuid huumor ja toredad osatäitmised teevad oma töö ning muudavad lõpptulemuse päris sümpaatseks.

"Lake Placid vs. Anaconda" (2015)

Lühidalt pärast seda, kui Wes Craven üheksakümnendate keskpaigas "Screami" abil õudusfilmid taas moodi tõi, hakati uuesti katsetama ka niinimetatud natural horrori tootmist. Tollal ilmunud "Anakonda" ja "Lake Placid" tegid kinodes korralikult kassat, teenides oma eelarve vastavalt kolme- ja kahekordselt tagasi, ehkki kriitikuid neid filme kunagi armastanud ei ole. Edukate õudukate puhul on meeletu järgede väntamine tundunud alati loogiline, kuid nende kahe frantsiisiga on hoopis huvitavamad lood.

"Anakonda" järjelugu, mis nägi ilmavalgust seitse aastat pärast originaalfilmi, lasti omal ajal isegi kinodesse, kus ta tegi jällegi pea kolmekordse eelarve jagu kassat. "Lake Placid" kanti aga kohe maha ning kõik tema järjed on toodetud otse telesse. Tänaseks on kummaski seerias viis filmi (lugedes uusimat osa mõlema järjeks, mitte spin-off'iks) ja jõutud on Syfy odav-väljalasete hulka.

Niisiis jõuamegi "Lake Placid vs. Anaconda" juurde. Tegu on ilmselgelt halva filmiga, see on kindel juba enne vaatama asumist. Lootust annab vaid tõsiasi, et iga "Lake Placid" on senimaani olnud vähemalt mõnes mõttes lõbus või nauditav, ja on küllalt märgatav, et seekordne film on palju rohkem "Lake Placid 5" anakondadega kui vastupidi. Tagasi on toodud Yancy Butler, kelle kehastatud Reba (kahest eelnevast "Lake Placidi" osast) on nüüdseks igasuguse teravuse kaotanud ning mõjub oma kõrivähi-häälega pigem tüütult. Naaseb ka horror-maestro Robert Englund, kuid tema roll on surmavalt igav ja vanahärra paistab lihtsalt väsinud olevat. Pole kahtlust, et tema jaoks pole sellised filmid midagi rohkemat kui palgatšekk, sest tegelikult on Englund siiani enamaks võimeline.

Ainuke, kes sel korral vähegi positiivsemalt meelde jääb, on šerifi totakat abilist Fergusoni kehastanud Oliver Walker. Näitlejana ta ilmselt suurem asi pole, aga igatahes pani teda ümbritsev koomika mu korduvalt muhelema. Dewey (David Arquette) "Screami" filmidest on stsenaristidel selgelt meeles mõlkunud.

Nagu sellistes filmides ikka kombeks, on kohal ka grupp teismelisi ‒ kari naiivseid tüdrukuid, kes mingisse tobeda nimega sorority'sse pääseda loodavad. Olen viimaste aastate jooksul näinud tohutus koguses rumalaid õudukaid, aga julgen päris ausalt pakkuda, et "Lake Placid vs. Anaconda" varustab meid tegelastega, kes filmiajaloo lollimate hulka kuuluvad. Siinsed tüdrukud ei tee mitte lihtsalt halbu otsuseid ega käitu idiootselt, vaid on sajaprotsendiliselt debiilikud. Neile kirjutatud dialoog on niivõrd kohutav ja kaugel reaalsusest, et tekib küsimus, kas stsenaristid soovisidki vaatajat neid kõiki vihkama panna või kukkus neil töö lihtsalt kehvasti välja. Võib-olla on näitlejaandega tüdrukud tänaseks aru saanud, et Syfy toodetud krokodilli-anakonda-filmis osalemine ei ole just kõige nutikam karjäärivalik, eriti kui see eeldab osalist või täielikku alastiolekut...

Lõpuks töötavad olematu arendusega karakterid mõnes mõttes isegi terviku kasuks, kuna nii ebainimlike tegelaste kiiret surmamist vaadata on puhas nauding. See on antud filmi juures ühtlasi pea ainuke lunastav element.

Mida on vaatajal õigus sellise pealkirjaga filmilt oodata?

Esmalt tundub loogiline, et meile näidataks küllaga krokodillide ja anakondade võitlusi. Kahjuks pole filmis mitte ühtegi stseeni, mida tõsimeeli eelnimetatud elukate duelliks kutsuda saaks. Anakonda satub krokodilliga kokku küll, aga see vastasseis leiab lõpplahenduse kiiremini kui Mel Gibsoni ja Sly oma "Palgasõdurites". Enamiku ajast on anakondad üldse pildist väljas ja tapatöö eest hoolitsevad krokodillid, kinnitades veelkord arusaama, et tegu on pigem "Lake Placidi" filmi kui millegi muuga.

Tõenäoliselt oleks lubatud loota ka enamvähem aktsepteeritavaid eriefekte, aga neid siinkohal kahjuks pakkuda ei ole ‒ näib, et CGI läheb selle seeria puhul küll iga korraga aina halvemaks. Anakondad näevad nüüdseks välja umbes nagu kunagised Windows 95 screensaver'id.

Kui oodata värvikaid ja loomingulisi surmastseene, siis otseselt pettuma ei pea, kuna tegelasi satub krokodillide lõugade vahele nagu murdu. Iseasi on muidugi see, kui realistlikult need teostatud on, sest nagu juba eelpool mainitud, on elukate tehniline teostus pehmelt öeldes kohutav.

Lõpuks võiks oodata ju ka lõbusat filmielamust, aga seda "Lake Placid vs. Anaconda" kahjuks pakkuda ei suuda. See on väsinud ja vaimuvaene lisandus seeriatesse, mis kumbki juba ammu lõppenud peaks olema. Vaadata tasub seda ainult siis, kui ülejäänud frantsiis nähtud, ja selgi juhul vaid "et kõik nähtud oleks" põhimõtte pärast. Ei soovita.

"Sharknado 3: Oh Hell No!" (2015)

Mõni aasta tagasi ei oleks seda ilmselt keegi osanud ennustada, aga sõnulseletamatult tobe "Sharknado" filmiseeria on nüüdseks jõudnud triloogia staatusesse. Syfy ja The Asylum on varemgi mitmetele frantsiisidele aluse pannud, kuid siiani on neid saatnud edu olnud küllalt tagasihoidlik. "Sharknado" abil on asjalood aga muutunud ja loodud on interneti sensatsioon, mille populaarsusele veel lõppu ei paista.

"Sharknado" seeria on jabur olnud juba esimesest sissekandest saati ja just seetõttu ta säärase vastukaja ära teeninud ongi. Filmi, mis räägib tornaados lendavatest haidest, saaks väga vabalt teha ka lihtsalt halvasti, kuid "Sharknado" on loodud erilise oskuslikkusega, mis tagab hoopistükkis erakordselt lõbusa ja humoorika elamuse. Nii ongi iga järgneva osaga aina pöörasemaks mindud ning nüüd on jõutud täielikku kaosesse, kust ei puudu ka kosmoselaevad ja David Hasselhoff.

"Sharknado 3", mis kannab sobilikku alapealkirja "Oh Hell No", jätab kõrvale eelmiste osade struktuuri (või üleüldse igasuguse filmidele omase loogilise ülesehituse) ning alustab juba esimestel hetkedel pöörase lammutamisega, mis kestab vahelduva eduga teose lõpuni, tehes vaid mõne antiklimaatilise pausi. On raske öelda, kas see töötab pigem filmi kasuks või kahjuks, kuna ühest küljest jätab see vähem aega kohutavale dialoogile ja näitlemisele, kuid teisalt paneb tempo ja pinge progresseeruvale tõusule selge põntsu. Igatahes muutub uue "Sharknado" tegevustik lõpuks päris segaseks ja iseenda ületrumpamine häirivalt intensiivseks, nii et kogu seda kremplit on küllalt keeruline jälgida. Teine osa suutis selles suhtes mõistlikku piiri pidada.

Minu üllatuseks on uues "Sharknados" kohati täiesti arvestatavat näitlemist... või siis vähemasti mõni hetk, mis võrdlemisi tõsiseltvõetavalt mõjub. Eriliselt hästi on välja kukkunud Fin'i (Ian Ziering) ja Gilberti (David Hasselhoff) viimane ühine stseen, mis oma relatiivselt imalast teostusest hoolimata täitsa südamlik on. Fännide lemmiku tiitli võtab kindlalt ära seksikas Cassie Scerbo, kelle kehastatud reformeeritud Nova tapjahaidele igati vääriline vastane on. Ziering sel korral eriti palju badass-momente ei saa.

Üleüldiselt ei ole "Sharknado 3" oma eelkäijatest eriti palju nõrgem, ehkki pisut kaootilisem ja stiihilisem ‒ seda enamjaolt negatiivses mõttes. Vähemasti ei ole debiilsete fantaasiate pealt sugugi kokku hoitud ja Thunder Levinil on ka selleks korraks nii mõnigi eepiline moment varuks. Isegi eriefektid on osaliselt paranenud, kuigi vastukaaluks on kohe pakkuda erakordselt amatöörlik kaameratöö. Igal juhul on Syfy saanud hakkama järjekordse õnnestumisega ja loonud ühe lõbusalt absurdse teose, mis "Sharknado" kultuuripärandi kinnistamisele kõvasti abiks on. Ei jää muud üle, kui järgmist suve ja neljandat osa oodata.

"American Burger" (2014)

Noored filmitegijad proovivad tihti olematu eelarve eest omaenda "halba õudukat" vändata. Sunnitult tobedad filmid on harva õnnestumised ning enamasti kukuvad nad välja lihtsalt kehvasti, aga "American Burger" on enamjaolt positiivne erand.

See üllatuslikult rootslaste toodetud teos räägib bussitäiest ameerika kooliõpilastest, kes on Euroopasse klassiekskursioonile tulnud. Aktsentide järgi võiks arvata, et tegevus toimub kuskil Rumeenia metsade vahel, aga film sellele oletusele kinnitust pakkuma ei vaevu. Juhuse tahtel satuvad reisilised burgeritehasesse, kus neile kiiresti selgeks saab, et sealne toodang on valmistatud inimlihast. Neid võtab vastu tehase ülevoolavalt ekstsentriline peakokk (kes välimuse poolest koledal kombel Mart Sanderit meenutab) koos oma kümnete maskeeritud käsilastega, kelle ülesanne on ameeriklased ilusti kinni püüda ja konveierile toimetada.

Sissejuhatusele kulutab film aega üsna napilt ning seda arusaadava põhjusega – näitlejad on üldiselt kohutavad ja stsenaariumgi pole tugevamate killast. Kiirelt minnakse lihtsama vastupanu teed ja asutakse tegelasi arutuil viisidel tapma ning tuleb tunnistada, et siinkohal on see olnud ka ainuõige otsus. Verevalamisega kergelt juba tagasi ei hoita ja ükski tegelane pole ohutsoonist väljas – igaüks võib suvalisel hetkel oma vägivaldse lõpu leida. See on tõenäoliselt ka ainus juhus filmiajaloos, mil täielikult arendamata tegelased loo ettearvamatu kulu kasuks mängivad.

Nagu arvatagi võib, on suur osa sellest jaburavõitu filmist rajatud koomika peale ning see pole just teose kõige edukam osa. Stsenaristid on kahtlemata kirglikud õudukafännid, aga enamasti tunduvad nad oma oskusi üle hindavat. Dialoog pole sugugi nii andekas või witty, kui ette nähtud, ja žanrisisesel huumoril jääb vajaka teravust. Siiski on hulganisti ka õnnestumisi ja vähemalt paar naerupahvakut peaks selle totra filmi seltsis garanteeritud olema.

"The City of the Dead" (1960)

1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.

"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.

Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.

Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.

Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.

Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.

Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu. 

Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.

Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.

kultuur.err.ee

"It Follows" (2014)

Olen "It Followsist" üritanud korduvalt kirjutada, aga alati on sõnade seadmisega mingit sorti raskused tekkinud. Üks põhjustest on kahtlemata see, et tegu on sõnulseletamatult imelise teosega, kuid teisalt on see film ka üks sellistest, mille sisu osas oleks targem lakooniliseks jääda, et mitte kellegi teise potentsiaalset elamust rikkuda. Mina näiteks ei olnud "It Followsist" enne selle nägemist midagi kuulnud ja üllatus sai ilma eelneva haibita eriti suur olema.

"It Follows" on läbi ja lõhki vanakooli õudukas, millesarnaseid näeb tänapäeval aina harvemini. Lähiajaloost meenubki vaid Ti Westi "House of the Devil", mille tugevaim külg oli samuti rõhuv atmosfäär ja võrdlemisi rahulik tempo. "It Follows" on oma tunnetuse poolest midagi klassikalise Argento ja Carpenteri vahepealset – olulisel kohal on muusika, stiil, sümbolism, värvid, kaameratöö. Omalt poolt on lavastaja David Robert Mitchell lisanud kurblikkust, depressiivsust, valu, mis muudab kogu filmi kuidagi põletavalt nukraks. Tegelaste väljapääsmatu olukord ja süvenev lootusetus haarab endasse ka vaataja ning väga tõetruult kujutatud raskemeelsus annab filmile ootamatult haavava varjundi. Olenemata sellest, et käsitletav situatsioon on fantastilise loomuga ja jääb tegelikkuses reaalelust kaugele, on tegelaste emotsioonid ja ahastus siiski tugevalt tõepärased ning see jõuab selgelt ka vaatajani. Selle eest võib osaliselt kindlasti tänada veetlevat peaosalist Maika Monroed, kes mängib kurvameelse Jay rolli suurepäraselt välja, ja kelle näitlejaannet viimasel ajal selge põhjusega usinalt märkama on hakatud.

Kui jõuda nüüd selle pooleni, mille alusel "It Followsit" Argento säravamate teostega võrreldakse, tuleb välja tuua filmis kujutatud sürrealistlik maailm, mis oma unenäolise tühjusega kahtlemata pikaks ajaks meelde jääb. Mitchell on visuaali ja värve väga täpselt enda tahtmise järgi sättinud ning tulemuseks on saadud midagi stilistiliselt küllalt unikaalset. Carpenteri ja täpsemalt "Halloweeni" mõjutusi on tunda läbivalt: pikad libisevad kaadrid ja meeldejäävalt lihtne soundtrack mängivad sobiva atmosfääri loomisel tähtsat rolli. Kõige otsesem viide on stseen klassiruumis – me kõik teame, kuidas 1978. aastal nägi Laurie Strode (Jamie Lee Curtis) aknast Michael Myersit ning kuidas too vaid mõni sekund hiljem kadunud oli. "It Follows" viib sama olukorra hoopis uuele tasemele: mis saab siis, kui sa pöörad pilgu eemale, aga kardetud boogeyman läheneb sellest hoolimata?

"It Followsil" on siiski ka omad puudused, ehkki neid on tõepoolest võrdlemisi vähe. Kõige ebasobivam on minu jaoks stseen rannal, kus müstilisele jälitajale liialt füüsiline vorming antakse ja vaikselt üles krutitud põnevus enneaegselt vabastatakse. Üldiselt seesuguseid vigu ei tehta ja ehmatuskohti on mõistlikult väheses koguses, hirmu loomiseks on valdavalt kasutatud vaataja teadmatuses hoidmist.

Kui ma "It Followsit" esimest korda novembris PÖFFil nägin, ei olnud ma tegelikult väga vaimustatud. Põhjus oli ilmselt selles, et tegu on ameerika õuduse kohta küllaltki eriskummalise teosega ning ma ei suutnud sellest ühe vaatamisega selget sotti saada. Mööda pimedaid tänavaid kodu poole kõndides sain ma aga aru, et film on mulle sügavat mõju avaldanud ning sellel ööl oli rahulik magamine oodatust keerukam ülesanne. "It Follows" jäi mind jälitama ligikaudu pooleks aastaks, kuni ma mõni nädal tagasi filmi taaskord kinos ära vaatasin. Minu üllatuseks sundis ka päise päeva ajal lõppenud seanss mind isegi rahvarohketes kohtades pidevalt seljataha vaatama ning midagi sedavõrd tõhusat ei ole juba ammu mulle ükski film teinud.

"Poltergeist" (2015)

Hollywoodi uusversioonide tulv ei paista kohe kuidagi lõppevat, ehkki näitab juba pikemat aega väsimise märke. 1982. aasta klassikuks nimetatav "Poltergeist" on üks neist filmidest, mis remake’i sugugi ei vajanud, aga ometi on see nüüdseks valmis vändatud ja kõikidele huvilistele kinolinal nähtav.

Uus "Poltergeist" ei paku sisulisest poolest midagi, mida juba originaalis nähtud pole. Värskust on püütud vägisi lisada kõiksugu tehnika rakendamisega – kurja vaimu mõjul hakkavad jupsima nii mobiiltelefonid, trenažöörid, signalisatsioon kui ka vana hea televiisor, millega on tõenäoliselt seotud ka 1982. aasta filmi ikoonilisim osa. Minu kurvastuseks on surnud hinged tänaseks kineskoopteleri Full HD vastu vahetanud ja sellega kaasnevalt on kõnealune stseen oma mõjuvusest vähemalt poole kaotanud.

Minu jaoks on originaali suurim võlu see, et vähemalt esimesed kaks kolmandikku filmist on küllaltki tavapärasel tasemel kogupere-horror ning alles siis läheb tõeline möll lahti ja toon muutub kardinaalselt. Uusversioon sellist käiguvahetust ei tee ja kogu film jääb kuidagi väga poolkõvaks. Kohati nagu üritatakse vaatajat hirmutada ja seatakse üles mitmed päris paljutõotavad jump scare’id, aga nendega ei julgeta kunagi lõpuni minna ja kulminatsioon jääb kahjuks tulemata. Iseenesest on see ju mõistetav, sest nagu "Z maailmasõda" tunamullusel suvel näitas, on PG-13 ratinguga korralikku õudusfilmi teha praktiliselt võimatu, ja parim võimalik tulemus paistabki olevat "enamvähem okei", mis sobib hästi kirjeldamaks ka kõnealust filmi.

Kui "Poltergeist" mingis mõttes vajalik oli, siis ilmselt vaid selleks, et originaali olemasolu uuesti meelde tuletada ja noortes Tobe Hooperi (või Spielbergi) klassikalise kummitusloo vastu uut huvi tekitada. Uusversioon on tehniliselt küll täiuslikum, kuid südant on tas kordades vähem.

"The Tingler" (1959)

Kui Vincent Price oleks nõnda surematu nagu tema kehastatud karakterid, oleks ta võinud täna tähistada oma 104. sünnipäeva. Õnneks ei ole õudusfännid selle legendaarse mehe panust filmimaailma kaugeltki unustanud ja nii otsustasin ka mina horror-maestro sünniaastapäeva tähistamiseks ette võtta 1959. aastal ilmunud kultusstaatusesse tõstetud linateose, mil nimeks "The Tingler".

Vincent Price ei ole sugugi ainus tuntud nimi, kes "Tingleriga" seotud on. Filmi lavastas William Castle, kes on tõenäoliselt kõige rohkem kuulsust kogunud filmiga "House on Haunted Hill", mille peaosas oli samuti Price. Castle on end õudusajalukku jäädvustanud aga tegelikult teiselgi viisil: ta jumaldas Alfred Hitchcocki ja üritas teda igal võimalikul moel jäljendada. 1960. aastaks sai Hitchil sellest küllalt, ta otsustas Castle’ile tagasi teha ja tema edu valemit kopeerida – tulemuseks oli "Psycho", Hitchi omaenda odava eelarvega õudukas. Ei ole vist vaja mainidagi, et Castle ise oma elu jooksul ühegi niivõrd hea filmiga maha ei saanud.

"Tingler" paistab esmajoones silma oma ägeda idee ja sisu poolest. Dr Warren Chapin (Vincent Price) on hullunud teadlane, kes üritab aru saada, kuidas kehas hirm tekib ja kas sellel on ka mingi füüsiline kehastus. Filmi esimene stseen näitab, kuidas Price hukatud kurjategija surnukeha lahkab ja lahkunu sugulasega mõtteid vahetab, ja see stseen võib vabalt olla üks paremaid näiteid vanameistri tohutust andekusest. Pole kellelegi saladuseks, et Price on ülimalt karismaatiline ja omab hiiglaslikku screen presence’it, aga "Tingleri" avastseen toob väga tugevalt esile mehe meisterlikkuse puhtalt näitlejana. Price’i suust kõlab kogu teaduslik jutt veenva ja realistlikuna, nii et isegi paberil naeruväärsena tunduvad sõnad hirmu olemuse kohta muutuvad tema suus usutavaks.

Castle üritab iga enda filmi mingil moel uudseks või huvitavaks muuta. Mäletan, et näiteks "Homicidalis" (mis on kusjuures eriti otsene "Psycho" jäljendus) on enne lõpplahenduse teada saamist umbes 30-sekundine paus, mis annab hirmunud kinokülastajatele võimaluse saalist enneaegselt lahkuda. Seevastu "Tingleri" seansside jaoks pandi kinos toolide külge teatud vibreerivad lelud, mis vaatajat sobival ajal šokeerima pidid. Minu jaoks oli kõige ägedam võte aga see, et muidu täielikult mustvalges filmis oli ühes stseenis verd kujutatud värviliselt. "Schindleri nimekirjas" on sellist stilistiliselt kavalat nõksu muidugi nähtud, aga viiekümnendate kontekstis oli see kahtlemata värske lähenemine ja üllatas ka mind.

"The Tingler" on täpselt see, mis ta olema peabki – väikese raha eest vändatud meelelahutuslik fantaasiaõudukas, mis ei ole tänu oma innovaatilisusele siiani ajale jalgu jäänud, ehkki kohati võib ülepingutatud hirmutamise tõttu muie näole tulla küll. Igale härra Price’i fännile on see igal juhul kohustuslik vaatamine, kuna tegu on ühe tema parema filmi ja rollisooritusega.

Palju õnne, Vincent Price! Puhka rahus.