"Deathgasm" (2015)

Kui hakkad vaatama filmi, mil nimeks "Deathgasm", on ootused teatud mõttes juba seatud. Ja pettumust igal juhul ei valmistata – tegu on täpselt sama räige veresaunaga, nagu nime järgi eeldada võib. Kombineeritud on kaks minu absoluutset lemmikut, õudusfilmid ja metal-muusika, ning tulemus on oodatust imelisemgi. "Deathgasm" ei hoia mitte üheski aspektis tagasi, lajatab samaaegselt nii jõhkra vägivalla kui ka terava huumoriga, muutes end sellega vaat et aasta meeleolukaimaks filmielamuseks.

"Deathgasm" tuleb Uus-Meremaalt ja inspiratsiooni ei ole tarvis kaugelt otsida – sealsamas lavastas ka Peter Jackson oma esimesed filmid ning siiani maailma veriseima filmina tuntud "Braindeadi" mõjutusi on "Deathgasmis" tunda küll. Üks tegelastest kannab lausa "Bad Taste'i" postriga särki. Siiski on tegu küllalt ainulaadse teosega, vähemalt praegusel ajal, kuna õnnestunud splatterid võib endiselt kahe käe sõrmede peal üles lugeda. Õppust on võetud ka "Evil Deadist" – sarnasusi leidub nii kasutatud relvades (mootorsaag) kui deemonite kõnepruugis.

Näitlejad on head, huumor on asjalik, tegijad on ilmselgelt hingega asja juures. Isegi kui mul sisu osas mingeid etteheiteid oleks, ei suudaks ma neid siin objektiivselt välja tuua, kuna "Deathgasm" on vaieldamatult üks ägedamaid filme, mida üle pika aja näha saanud olen, ja splatterid on žanrisiseselt alati mu lemmikute hulka kuulunud.

Üldiselt on tegu väga lõbusa väikese filmiga, mis ühe kinoõhtu suurepäraselt ära täidab, aga hilisemaks kuigi palju mõtteainet ei paku. Oma lühikese kestusaja ja kerge sisu tõttu on "Deathgasm" tüdimust tekitamata sobilik ka mitmekordseks vaatamiseks, nii et poleks suur ime, kui see juba mõne aasta pärast kultusklassiku staatusesse jõudnud oleks. Loodan südamest, et "Deathgasm" saab piisavalt ülemaailmset tähelepanu, et Howden ka järje tegemise ette võtaks.

Minu suurimad tänusõnad PÖFFile, et "Deathgasm" tänavusse kavasse võeti. Kusjuures eestikeelne pealkiri "Surmgasm" kõlab ehk isegi paremini kui originaalvariant. Eilsele publikule paistis teose absurdsus ja mõõdutundetu julgus igatahes istuvat.

"Must alpinist" (2015)

Olen pikalt oodanud, et saaksin oma blogis kord ka mõnd kodumaist õudusfilmi lahata. Mõne päeva pärast kinoekraanidele jõudvat "Musta alpinisti" kahjuks puhtakujuliseks õudukaks nimetada ei saa, aga omajagu hirmuäratav on ta küll ning jääb oma iseäraliku sisu tõttu pärast vaatamistki mõneks ajaks kummitama. Igatahes on see järjekordne tõestus, et Eestiski on võimalik korralikult põnevaid filme vändata – isegi kui "Must alpinist" hetkelt klassikuks ei saa, on tegu juba pelgalt oma ainulaadsuse poolest väärt tükiga.

"Must alpinist" jutustab erakordse loo õnnetust matkagrupist, mis Siberisse nefriiti otsima suundub. Üks matkajatest jääb aga kadunuks ja ülejäänud satuvad kummalisse burjaatide külla, kus olukord progressiivselt aina meeleheitlikumaks muutub. Lavastaja sõnul põhineb filmis toimuv lausa 90 protsendi ulatuses tõestisündinud juhtumistel, kuid vaatajana on seda pisut raske uskuda, kuna filmi sündmused paistavad kohati tahes tahtmata üleloomulikena. Esmapilgul on tegu küllalt tavalise survival thriller'iga, kuid mida aeg edasi, seda veidramaks sündmustik muutub.

Žanrifilmidel on senini siinmail küll vähe lööki olnud, aga ei saa öelda, et "Must alpinist" eelnevate teerajajate puudumise arvelt kannataks – tegijate enesekindlus on erakordne, eriti silmas pidades asjaolu, et säärase filmi väntamine Eestis riskantsevõitu on. Urmas E. Liivi režii on tugev, isegi kui mõned valikud kiirete montaažide osas pisut kaheldavad on ja paremini ilmselt hoopis treilerisse või telesse sobiksid. Igatahes on suhteliselt lineaarne lugu valatud äärmiselt põnevasse ja müstilisse vormi, mis edukalt mõningaid sisulisi puudujääke varjab.

Operaatoritöö on imetlusväärne. Kahtlemata on just võimsad maastikukaadrid need, mis pärast filmi vaatamist iseloomulikuna meelde jäävad. Siberi loodus annab Liivile hiilgavaid võimalusi oma küllalt väikese eelarve eest vändatud teosele suurust ja majesteetlikkust lisada ning režissöör ei lase ühelgi sellelaadsel võimalusel käest lipsata. Pidevalt lumiste mäenõlvadega kaunistatud "Must alpinist" on tõeline eye candy, eriti kinoekraanilt vaadates.

Muusikalise külje eest on Arian Levini kõrval vastutanud ka virtuoosne Tiit Kikas, nii et pole ilmselt vaja mainidagi, kuivõrd hästi terve heliriba kõlab. Kuigi filmi päris õuduseks lahterdada ei saa, on soundtrack'is nii mõnigi kaunis hetk, mis viiuli abil klassikalisi õõvafilme nagu "Friday the 13th" või Hitchcocki "Psycho" meelde tuletavad. Muusika poole pealt igatahes laitusi pole – see kõlab ekraanil toimuvaga kenasti kokku.

Kui tahta kriitilisemaks minna, võib abi otsida filmi dramaatilisematest stseenidest, mis jällegi eestlaslikul kombel ebarealistlikku dialoogi sisaldavad. Intriigidega on Eesti filmides alati pahasti olnud ja sellest pole päris puhtalt pääsenud ka "Must alpinist", mis muidu igati korraliku stsenaariumi ja näitlemisega silma jääb. Priit Pius on minu meelest koomikuna säravam kui tõsise näitlejana, aga üldiselt tunduvad sellelaadsed etteheited niivõrd õnnestunud filmi puhul ülemäärastena. Pealegi oli nooruslik avastamisrõõm ja kambavaim täitsa esindatud.

Tabasin end filmi ajal mõttelt, et mul ei ole õrna aimugi, mis täpsemalt ekraanil sünnib. "Kas toimuvas on üleloomulikku või on tegu tavalise matkaõnnetusega?" Sellist läbivat teadmatust saab tunda kinos harva ja Eesti filmide puhul peaaegu et üldse mitte, nii et kõik positiivsed emotsioonid võimenduvad selle arvelt veelgi. "Musta alpinisti" läbiv müsteerium on tõsiselt hästi üles ehitatud ja presenteeritud oodatust andekamate võtetega. Iga esitatud küsimus teose lõpuks ammendavat vastust ei saa, aga see ainult süvendab kujutatud saladuslikkust.

Eestlasena on "Musta alpinisti" tegelikku väärtust pisut keeruline täieliku objektiivsusega hinnata, kuid kahtlusteta on tegu äärmiselt põneva ja omanäolise tükiga, mis loodetavasti ka teisi siinseid tegijaid žanrifilmide väntamiseks vajaliku julgusega varustab. Liiv on igatahes hakkama saanud erakordselt põneva teosega, mille kütkestavalt kummituslik atmosfäär pikalt meelde jääb. Eesti on nüüd žanrikino jaoks avatud.

kultuur.err.ee

Christopher Lee Dracula-filmid

Juunis lahkus meie seast legendaarne Sir Christopher Lee. Õudusfilmifännina on raske jätta märkamata tema tohutut panust filmimaailma ‒ mees osales elu jooksul ometi 278 filmis. Lee teostega on üles kasvanud mitu põlvkonda kinohuvilisi ja tema ikoonilised rollid hirmutavad noori vaatajaid tänaselgi päeval. Christopher Lee oli legend selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

On teada, et Lee ei pidanud oma rolli Draculana paljuks, aga just sellega kogus ta esimese kuulsuse ning jäädvustas end igaveseks inimeste südametesse. Seetõttu pidasingi sobivaks vaadata vanameistri mälestuseks esmakordselt otsast lõpuni ära kaks kümnendit väldanud Hammeri toodetud kultusliku vampiiriseeria. Kokku kuulub seeriasse üheksa filmi, millest seitsmes Lee osales. Lisaks võtsin ette Jesus Franco lavastatud "Count Dracula" ja prantslaste komöödia "Dracula and Son".

Täispikk artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino novembrinumbris.

"The Green Inferno" (2013)

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivali-ekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus film" ja "1980ndate stiilis kannibalikas" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole (kui just Deodato ise oma liistude juurde naasta ei plaani), kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Cannibal Holocaust" on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Kinokunstilisest poolest oleks kohane võrdlus tunamulluse Ti Westi "The Sacrament'iga" – seda nii ühiskonnakriitika kui ka visuaali põhjal paralleele luues. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

kultuur.err.ee

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.

Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:

1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.