teisipäev, 27. jaanuar 2015

"Blackhat" (2015)

Mu blogi on üldiselt orienteeritud vaid õudukatele. Täna kirjutan ma filmist, mis oli nii halb ja pettumust valmistav, et sobib samuti õuduse kategooriasse. See ei ole "The Room", see on midagi palju hullemat.

Michael Mann alustas oma tööd filmimaailmas juba 1960. aastatel. Tema tuntuimaks filmiks on siiani 1995. aasta "Heat", mida peetakse tihti üheks ajaloo parimaks krimimäruliks. Vaid mõned aastad tagasi nägi ilmavalgust "Public Enemies" Johnny Deppiga peaosas ja kuigi see polnud niivõrd meisterlik kui lavastaja varasemad ponnistused, paistis anne ja ambitsioonikus ikkagi ilusti välja. Sama ei saa kaugeltki aga öelda "Kübertormi" kohta.


Kõik algas positiivselt - näidati huvitavat simulatsiooni, mis esitles arvuti sisemust uudsel viisil. Selle lõppedes hakkas aga pihta niivõrd amatöörlikult kirjutatud ja lavastatud film, et tekib suisa kahtlus, kas keegi selle üldse enne avaldamist üle vaadata viitsis. Esimene suurem märulistseen näeb välja nagu oleks Uwe Bolli lavastatud, kuid ka see on tegelikult pisut liiga positiivne hinnang, kuna edasine toob kaasa ainult veelgi hullema. Kõigis kiiremates tulevahetustes ja kaklustes kasutatakse shaky-cam’i, mis näitab selgelt lavastaja ebakindlust ning meeleheitlikku püüdu ekraanil toimuvat korralagedust vaatajale huvitavaks muuta. See ei ole mitte mingil juhul kogenud režissöörile aktsepteeritav teguviis.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Parim hetk saabub siis, kui kolm peategelast viiest ühe stseeni jooksul ootamatult ära tapetakse, kuid tõele au andes on isegi see juba 20 aastat tagasi "Heat’is" märksa efektsemalt ära tehtud. See on väga dramaatiline käik ja lisab kahtlemata filmi sündmustele tõsisust ning sügavust. Negatiivne on vaid see, et ellu jäänud tegelaste seas on peategelase silmarõõm, kes on kahtlemata üks filmiajaloo häirivamaid ja ebavajalikumaid naistegelasi. Nende armusuhe on justkui õhust võetud, mõjub täiesti ebaloomulikult ning on pinnuks silmas kuni filmi lõpuni.

Viimane kolmandik on üldse täiesti teisest ooperist ja läheb tunnetuslikult esimese poolega vastuollu, kuid sealjuures on see veelgi halvem kui kõik eelnev. Tegevustik muutub süvenevalt aina igavamaks ja tundevaesemaks, näitlejad isegi ei ürita enam arvestatavaid rolle teha ja ka lavastajatööl ei ole mingeid paranemismärke.


Film õpetas mulle eelkõige seda, kui halvasti ja ebaprofessionaalselt on võimalik staažikal lavastajal kehvale, et mitte öelda olematule stsenaariumile rajatud filmi kokku panna. Sisulisest poolest ei olnud küll tegu täieliku katastroofiga, aga mitmete negatiivsete tegurite kokkujuhtumise tõttu on "Kübertorm" lihtsalt piinlik vaatamine, mida ei soovitaks ka oma vaenlastele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar