Jõulud peaksid iseenesest olema küll headuse ja armastuse aeg, aga see ei tähenda, et nende ümber keerlevast tohutust mütoloogiast ei leiaks ainest ka verdtarretavate õuduslugude tarbeks. Nagu paljud teisedki sellelaadsed veidravõitu hirmujutud on legend sarvilisest jõuludeemonist nimega Krampus pärit Saksamaalt (või Austriast) ning sobib oma iidse ja müstilise tagatausta poolest ühe korralikult vaatemängulise õudusfilmi aluseks nagu valatult.
Lugu keerleb ühe düsfunktsionaalse perekonna ümber, mis oma pideva kombetuse ja mõnitamise poolest "Üksinda kodus" seeriast tuttavaks saanud McCallisteridega äravahetamiseni sarnane on. Õigupoolest võib nimetatud jõuluklassiku ja "Krampuse" proloogi vahel veel hulgemini paralleele tõmmata, sealhulgas pere pisipoja kiusamine, tüütu ja matslik onu, kõigi jaoks ebamugav sagimine ning igasugune jõulutunde puudumine. Isegi Maxi valjuhäälne deklaratsioon, et ta oma tervet perekonda vihkab, meenutab kahtlaselt Kevini klassikalisi monolooge.
See selleks, "Krampus" on õudusfilmide seas üldiselt isegi päris originaalne ja n-ö jõuluõudukate hulgast üks kvaliteetsemaid. Nagu öeldud, töötab tõepoolest sajanditevanune legend loo mõjuvusele tublisti kaasa ning lisab sinna hulga müstikat. Lavastaja Michael Dougherty oskab kõiki pakutud eeldusi hästi ära kasutada ning loob hirmujutu baasil külma (nii otseses kui kaudses mõttes) ja saladusliku atmosfääri. Kusjuures sääraseid lumetorme näeb Hollywoodi filmides üsna harva, nii et seda rõõmustavam on asjaolu, et Dougherty on rasked ilmastikuolud niivõrd efektselt ekraanile tuua suutnud.
Olgu lugu nii põnev kui tahes, enamik filmi võlust jääb ikkagi näitlejate kanda. Siinpuhul on peaosas karismaatiline Adam Scott, kes otseselt küll ei sära, aga ainuüksi oma kohalolekuga filmile soojust lisab. David Koechner, kes suundumuselt vist Scottist isegi otsekohesem koomik on, ei saada samuti midagi üleliia vaimukat korda, kuid selliste tuntud nägude osalus on "Krampusele" siiski heaks kvaliteedimärgiks. Kõige vahvama rolliga astub üles Conchata Ferrell, kes otsekoheselt ropusuise vanatädina nii mõnelgi korral naeru suule toob.
"Krampuse" põhiprobleem seisneb nõrgas lõpus – kogu set-up on liialt tugev, et lõppvaatus kuidagi ootustele vastata saaks. Paistab, et Dougherty on ühel hetkel märganud, et filmi kestusaeg venib juba üleliia pikaks ning otsustanud seega pikemalt mõtlemata lahtised otsad kokku tõmmata. Üldiselt võinuks ju filmiga isegi rahule jääda, aga niivõrd hooletult juurde poogitud lõpplahendust pole juba ammu näinud ning see devalveerib teose koguväärtust ikka päris korralikult.
Tervikuna ei ole "Krampusel" väga viga, ühekordseks vaatamiseks kõlbab ta täitsa hästi. "Gremlinsi"-sarnast jõuluklassikat siit sellegipoolest otsida mõtet pole, kuna sel juhul valmistaks pakutav lihtsalt pettumuse. Suurematel õudukafännidel tasuks meeles pidada, et filmi vanusepiirang on PG-13, nii et vere ja jõhkruse osas tegijatele erilist mänguruumi jäetud pole, ehkki "Trick ’r Treati" lavastanud Dougherty tõenäoliselt vastupidist eelistanud oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar