"Cooties" (2014) † "I Survived a Zombie Holocaust" (2014)

Zombi-komöödiad on nüüd juba nii tavapäraseks saanud, et täiesti tõsimeelset zombikat leida on paras haruldus. Minu meelest on sellest alamžanrist vajalikud ainult kaks teost: "Shaun of the Dead" ja "Zombieland", aga pole hullu, kui filmitööstus minuga ei nõustu, kuna üldiselt on zombi-komöödiaid (või zomöödiaid?) nende minimaalsest filmikunstilisest väärtusest hoolimata siiski lõbus vaadata. "Cooties" ja "I Survived a Zombie Holocaust" ei ole selles osas erandiks.

"Cooties" leiab aset ühes Fort Chickeni algkoolis, kus sööklas pakutud kananagitsad seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik õpilased näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev abiõpetaja Clint (Elijah Wood) võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos teiste pedagoogide ja äsja kohatud love interest'iga end surnute koolist elusana välja võidelda.	"I Survived a Zombie Holocaust" leiab aset ühe zombifilmi võtteplatsil, kus kraaniveega leviv bakter seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik filmitegijad näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev jooksupoiss Wesley võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos ülejäänud meeskonna ja äsja kohatud love interest'iga võtteplatsilt eluga pääseda.

Kummagi peaosas on nohikuna esitletud loomeinimene (ühes kirjanik, teises stenarist), kel pole võimalust oma unistust realiseerida ja peab selle asemel hoopis nigelamat ametit pidama. Tegelasteks on mõlemal puhul küllaltki iseäralik kamp kolleege, kes omavahel eriti hästi läbi ei saa, kuid sellest hoolimata koostööd tegema peavad. Lisaks kahtlaselt sarnasele sisule on mõlemad filmid analoogsed ka oma stiili ja tunnetuse poolest. Huumor läheb üldiselt täiesti ühte auku, ehkki "I Survived a Zombie Holocaust" viitab oma tegevustikust tingituna tihemini zombifilmidele ja paneb koomikaga rohkem täkkesse, ehkki meta-potentsiaal jääb suuremas osas kasutamata.

At the end of the day ei ole kumbki neist filmidest mingi eriline meistriteos, kuid puhtakujulise meelelahutusena funktsioneerivad nad küllalt hästi. Koomilised tegelased ja kiire tempo teevad mõlemast väga lihtsasti jälgitavad ja kergesti omastatavad teosed, mille nautimine mingit vaatajapoolset vaeva ei nõua. Zombi-komöödiate fännidele julgen soovitada küll.

"The Visit" (2015)

M. Night Shyamalan on legendaarne India visionäärist režissöör, kes 1999. aastal linastunud pingelise põnevikuga "Kuues meel" tervet maailma rabas ja plot twist'i mõiste uue põlvkonna jaoks ümber defineeris. Järgnenud "Unbreakable" ja "Signs" olid samuti edukad, kuid nüüd on kunagise hitt-lavastaja viimasest kiidetud filmist möödunud üle kümnendi. Tihti on inimestel tarvis täielikku ebaõnnestumist, et end lõpuks kokku võtta, ning pole kahtlustki, et tunamullune "After Earth" andis Shyamalanile just selle viimase otsustava paugu, mis ta nüüd jälle õigele rajale tõukas.

"Külaskäik" on üle pika aja esimene Shyamalani film, mis loomingulise vabaduse ja kontrolli täielikult lavastaja kätte jätnud on, ja lõpptulemust nähes on ilmselge, et selline lähenemine töötab talendika Shyamalani jaoks kõige paremini ning stuudio sekkumine vaid pärsib mehe annet. Sellise vabaduse kulul kannatab muidugi ka filmi eelarve, kuna keegi pole enam nõus korduvalt ebaõnnestunud Shyamalanile suuri rahasummasid usaldama, kuid lõpuks kukub kõik välja ikkagi suurepäraselt, sest minna on otsustatud hoopis found footage'i rada. Üldiselt on värisev käsikaamera lihtne moodus produktsioonikulude vähendamiseks ja põhimõtteliselt on see nii ka sedapuhku, aga Shyamalan on antud idee teose sisuga kenasti kooskõlla viinud ning loogiline teostus tõstab "Külaskäigu" koheselt found footage filmide paremikku.

Sisulisest küljest on "Külaskäigu" suurim trump tema sügavalt ebatraditsiooniline süžee, mis vaataja üsnagi tundmatus kohas vette viskab. Õudusfilmide peamine viga on tihti liigne ettearvatavus, olgu selle väljundiks siis pahatahtlikud kummitused või surematud tapamasinad, kuid seniilsed vanavanemad on kurjategijatena üldjoones ennenägemata lahendus. Shyamalan kasutab vaataja teadmatust oskuslikult ära ning mängib kinopublikuga pingelist äraarvamismängu, andes sealjuures just piisaval hulgal vihjeid, et vaatajat pingsalt mõtlemas hoida, aga mitte lõpplahendust liialt vara ära aimata lasta. Seetõttu on "Külaskäik" ärev vaatamine ka kogenumale õudusfilmigurule.

Suur osa teose võlust tuleb erakordselt usutavate näitlejatööde arvelt. Ei ole sugugi ebaharilik, et lapsnäitlejad filmides tüütult ja ebaloomulikult mõjuvad, aga "Külaskäigu" õe-venna duo on täiesti fantastiline ja neile kirjutatud (tõenäoliselt osaliselt improviseeritud) dialoog tundub nii orgaaniline kui vähegi võimalik. Aastatepikkust suhet pole laste puhul sugugi kerge simuleerida, aga siinpuhul on see välja kukkunud pea täiuslikult. Võrdväärselt muljetavaldavad on ka vanavanemate ülesastumised – eelkõige Deanna Dunagani oma, kelle rolli variatiivsus kahtlemata tohutut talenti nõuab. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, kuid Dunagani aastatepikkune kogemus teatrilaval on end ilmselgelt ära tasunud.

"Külaskäik" on viimaste aastate õudusfilmide seast vaieldamatult üks paremaid. Julgus midagi uut proovida on algatuseks hea, aga veelgi parem on see, kui filmil jagub piisavalt jõudu, et oma põneva ideega õnnestunult lõpuni välja tüürida, ning nii see "Külaskäigu" puhul kahtlemata on. See on praegust õudukamaastikku valitsevate tondilugude vahele kui sõõm värsket õhku ning igasugune värskus on hetkel ülimalt teretulnud.

kultuur.err.ee

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Bloodsucking Bastards" (2015)

Surmtõsiseid vampiirifilme on aegade jooksul vändatud lugematult, nii et on suhteliselt mõistetav, miks viimased aastad on sellesse žanrisse toonud enamjaolt vaid koomilise varjundiga lisandusi. "Bloodsucking Bastards" ei ole selles osas erandlik, ehkki huumori vallas on tegu kindlasti tänavuste teoste seast ühe säravamaga.

Filmi peaosas on "Cabin in the Woodsist" tuntud Fran Kranz, kes siin kahjuks erilise humoorikusega ei sära, vähemasti mitte teose esimeses pooles. Tema kehastatud Evan on siinsete karakterite seast üks igavamaid kujusid, kuid õnneks korvavad Joey Kern ja Pedro Pascal (sarmikas Oberyn "Troonide mängust") kõrvalosades Kranzi puudujäägid täielikult. Lugu keerleb ümber pankroti äärele jõudnud müügifirma, mille laisad töötajad ükshaaval kohusetundlikeks vampiirideks muutuvad. Evan on näiliselt ainuke, kes seda silmnähtavat muutust tähele paneb ja just tema ülesandeks jääb ka kasvava ebasurnute armee peatamine.

Meeleolu poolest õuduskomöödiate etalonfilmi "Shaun of the Deadi" meenutav teos žanrisiseselt mägesid ei liiguta; "Bloodsucking Bastardsi" võlu võib panna üldjoones andekate näitlejate ja nutika dialoogi arvele. Peamiselt tundmatutest nimedest koosnev cast töötab üheskoos suurepäraselt ja peaosatäitjate keemia on vapustav. Ainus laitus läheb filmi liiga lühikese kestusaja pihta ning sedagi vaid lihtsal põhjusel, et kõik nähtu on nii tore, et tahaks seda pikemalt nautida. Minu lootused on järje peal.

Tegu ei ole filmiga, mis pärast vaatamist väga pikaks ajaks meelde jääks, kuid värskete õuduskomöödiate seast valides võiks "Bloodsucking Bastardsi" nägemise prioriteediks võtta küll. Kerge ajaviitena toimib see igatahes fantastiliselt ja tegijatepoolset entusiasmi on selgelt tunda.

"Knock Knock" (2015)

Eli Rothi nimi on õudusfilmiskeenel figureerinud juba aastaid. Pea kümnend tagasi Tarantino enda poolt oma mantlipärijaks tituleeritud Roth on pikalt lavastajatoolist eemale hoidnud ning usinalt produtsenditööga tegelenud, kuid pole kahtlust, et see tema täit potentsiaali esile tuua ei suuda. "Knock Knock" on Rothi esimene film üle kaheksa aasta (kui seniavaldamata "The Green Inferno" arvestamata jätta).

Oleks mõistlik arvata, et "Cabin Feveri" ja jõhkra šokifilmi "Hosteliga" tuntuks saanud Roth on lisandunud vanuse ja abiellumisega rahulikumaks jäänud, kuid nii see sugugi pole ‒ mehe fantaasia on endiselt sama sadistlik ja ainulaadne. "Knock Knock" algab küll suhteliselt rahulikult, aga tuure keeratakse progressiivselt juurde ja lõpuks on olukord nii pöörane, et ei teagi päris täpselt, kas peaks peategelase pideva ebaõnne tõttu kurvastama või tema üle naerma. Mullune Kevin Smithi "Tusk" oli selles mõttes sarnane ‒ suhteliselt kohatu must huumor jätab mõlema teose tegeliku sihi ja sõnumi küllalt arusaamatuks. Võib-olla proovis Smith lihtsalt vändata kõige jaburamat filmi, mida suudab, kuid Rothi teosel on nähtavalt taga sotsiaalne kriitika. Küsimus seisnebki vaid selles, mispidi teda mõista tuleks, kuna filmi lõpp teeb peategelasest hoopis naerualuse ja jätab tõlgendamise lahtiseks.

Sündmustik keerleb Keanu Reevesi kehastatud õnneliku pereisa Evani ümber, kelle naine ja lapsed mõneks päevaks rannapuhkusele sõidavad ja mehe üksinda koju töötama jätavad. Öösel ilmuvad tema uhke majapidamise ukse taha kaks võhivõõrast tütarlast, kes on ära eksinud ja vihma kätte jäänud ning abivalmis Evan kutsub nad lahkesti tuppa. Sellel on aga katastroofilised tagajärjed, kuna tüdrukute eesmärk on pereisa rahulik elu üleöö pea peale pöörata.

Juba filmi esimeste kaadritega paistab silma Rothi režii eksimatus, millega viidatakse kergelt seitsmekümnendate exploitation-kinole. Üleüldse on "Knock Knock" oma teostuse ja stsenaariumi poolest veidi retrohõnguline, mis tõenäoliselt Rothi enda lemmikajastule viitab. Nutitelefonidel ja sotsiaalvõrgustikel on siin küll oma roll mängida, kuid põhitemaatika on ikkagi õudusfilmide parimatest aastatest näpatud ja omalt poolt vunki juurde keeratud. Olgu samas öeldud, et tegu pole traditsioonilises mõttes sugugi õudukaga, pigem sadistliku huumoriga vürtsistatud põnevikuga või kõige klassikalisemas vormis lihtsalt tragöödiaga. Film on oma sisulisest küljest küll kohati päris räige ja ärritav, aga Rothi eelnevate teoste stiilis verd ega soolikaid siin näha ei saa.

Tõenäoliselt oleks "The Green Inferno" Rothi tavapärase toodangu armastajatele efektsema comeback'ina mõjunud, kuid pole küsimustki, et "Knock Knock" on tänasel õudukamaastikul väga oodatud nähtus. Selle mõju ei ulatu ilmselt küll "Hosteli" tasemele, aga vajalikus koguses värskust ja isikupära on tas siiski, et vaatajas vastandlikke mõtteid ja emotsioone tekitada. Teose ainulaadsuses kahelda ei saa.

kultuur.err.ee

"Scream: The TV Series" - 1. hooaeg (2015)

Wes Craven on meie seast lahkunud ja samaaegselt on lõpule jõudnud ka tema teostel põhineva seriaali esimene hooaeg. MTV toodetud "Screami" kümme esimest episoodi ei ole filmiseeria fännideni toonud loodetud kvaliteeti, kuid põnevust on siiski jagunud küllalt, et teinegi hooaeg ära teenida.

Kevin Williamsoni kirjutatud pilootosa on kahtlemata üks sarja parematest, ehkki ambitsioonikas avastseen, milles leiab oma otsa endine Disney lapstäht Bella Thorne, kahvatub samanimelises filmiseerias nähtute ees. Siiski on tegu viisaka homaažiga Wesi poolt loodule ning seda võib üldjoones öelda ka kogu ülejäänud seriaali kohta. Tegelased on suhteliselt ühedimensioonilised ega suuda oma emotsioonitus olekus eriti reaalseid inimesi meenutada, kuid lunastavaid elemente on neis peidus siiski ning kümne episoodi jooksul võib nii mõnigi neist vaatajale päris sümpaatseks muutuda. Fännide lemmiku tiitli pälvib kindla peale filminohik Noah (John Karna), kes tõtt tunnistades on vaid Jamie Kennedy kehastatud Randy hale vari, aga sellegipoolest muhedaim karakter, mis sel sarjal pakkuda on.

Teise episoodiga näitab seriaal oma palet juba selgemalt ‒ tegu on "Teen Wolfi" viimaste hooaegade stiilis keskpärase noortedraamaga, mille peamine sihtgrupp koosneb teismelistest, kes Craveni filmiseeriast kunagi kuulnudki pole. Õnneks on häid ja halvemaid osasid sarjas umbes pooleks, nii et rahuldatuna suudetakse hoida ka vanemad fännid.

Sari saavutab oma kõrgeima taseme 9. episoodiks ning põhjust pole vaja kaugelt otsida ‒ lavastajatoolile on toodud üks praeguse aja oskuslikemaid horror-režissööre, härra Ti West isiklikult. Tegu on hooaja kõige korralikuma osaga ja praktiliselt ainukesega, mille ülesehituse ja arengu kohta mul mingeid pretensioone pole. Õnnestunud on ka sarja finale, mis tapja osas küll suuri üllatusi ei too, kuid siiski päris põnev vaatamine on. Andekaid viiteid filmiseeriale jagub uhkesti nii sõnas kui pildis.

"Screami" sarja näol ei ole kahjuks tegemist kvaliteet-televisiooniga ja üldine tase on häirivalt kõikuv, aga omad võlud tal siiski on ja kõneainet pakub ta küllaga. Tuleb vaid loota, et teine hooaeg tuleb tervikuna parem ning annab vaatajale lahendamiseks veidi keerukama mõrvamüsteeriumi. Potentsiaali jagub igatahes oluliselt rohkemaks.

Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.

"Sinister 2" (2015)

Viimastel aastatel kinolevisse jõudnud õudusfilmide seast on üldpildis edukaim olnud Jason Blumi produktsioonifirma Blumhouse'i toodang. Tema odavad linateosed on pea alati oma eelarve mitmekordselt tagasi teeninud ning sealjuures päris tihti ka kriitikutele meele järele olnud.

Nagu õudusfilmide puhul juba ammugi kombeks on, peab iga vähegi edukam tükk endale viivitamatult järje (ja tavaliselt päris mitu) saama. Esimene "Sinister" keskendus aga küllalt konkreetsele mõrvamüsteeriumile, mis filmi lõpus võrdlemisi ammendava lahenduse leidis, nii et teine osa ja sama loo jätkamine tundus esmapilgul mitte ainult ebavajalik, vaid ka praktiliselt võimatu. Seda üllatavam on asjaolu, et vaadates tundub "Sinister 2" vaat et üks põhjendatumaid järgesid, mida õudusfilmile viimaste aastate jooksul tehtud on.

Film hakkab pihta enamvähem samast kohast, kust eelmine pooleli jäi, ehkki aega on natukene mööda läinud. Lugu järgneb esimese osa kõige sümpaatsemale tegelasele, endisele šerifiabile (James Ransone), kes on ühtlasi põhimõtteliselt ainuke, kes üldse originaalfilmi sündmused üle elas. Nüüd on ta otsustanud müsteeriumi uurimist iseseisvalt jätkata ja kurjusele viimaks lõpp teha, olles samal ajal endistviisi koomiline ja kohmakas, nagu eelmiseski osas nähtud.

Olgugi et "Sinister 2" toetuseks on kirjutatud tõenäoliselt parim võimalik stsenaarium, ei tundu see teos kordagi väga intelligentne või paeluv. Tegu on hea järjefilmiga, mis ei mõju pelgalt originaali imitatsioonina, kuid eraldiseisva tükina pole "Sinister 2" ikkagi just kuigi palju väärt. Publikut püütakse lõksu meelitada kergekäeliste ehmatuskohtadega, mida kogenum vaataja juba miilide kauguselt tulemas näeb, ning ohtliku atmosfääri loomiseks selle kõrvalt aega enam ei jää. Sarnast viga on teinud paljud modernsed õudusfilmid, esimene "Sinister" kaasa arvatud, aga siinpuhul on eriti selge, et hirmutamisega on vaeva nähtud vaid mõnes konkreetses stseenis, samas kui ülejäänud teose ajal pinge nullilähedane on.

"Sinister 2" tugevaim aspekt on lisaks huvitavale loole tema karakterid, peamiselt muidugi eelpool mainitud šerifiabi, kelle identiteeti selgi korral ei paljastata. Tiitrites on ta nimetus lihtsalt "Ex-Deputy So & So" – nii kutsus teda Ethan Hawke'i kehastatud Oswalt esimeses osas. Ransone'i tegelase realistlik ja sügavalt inimlik olek muudab ta vaataja jaoks kergesti samastatavaks; talle kaasa elamine muudab kinoelamuse kahtlemata märksa põnevamaks. Siiski tuleb tunnistada, et ta ei avasta selle filmi jooksul pea midagi uut ning tema panus detektiivina on suhteliselt mõttetu, eriti teose viimast stseeni arvesse võttes. Aga kui "Sinister" peaks kunagi kolmanda osa saama, mida ma praeguse nõrga vastukaja tõttu hästi uskuda ei tahaks, on Ransone'i naasmine pea kohustuslik – just tema nimi võiks ajapikku selle (tulevase) seeriaga sünonüümseks saada.

Üldiselt ei ole "Sinister 2" suurem asi õudusfilm, ent thriller'ina on tal elujõudu küllaga. Igatahes on kindel, et esimese osa tase jääb saavutamata, kuid ometi oleks võinud tulemus ka kordades hullem olla – praegusel kujul on tegu ühe eeskujuliku järjega, mis peab eelmise filmi mütoloogiast kenasti kinni ja näitab originaali suhtes üles austust.

kultuur.err.ee

"Jeepers Creepers" (2001)

Selle sajandi alguspoolde jäänud õudukad pakuvad täna harva kõneainet: kui millestki räägitakse, siis pigem 1990. aastate lõpus alanud teen slasher'ite tulvast või hilisematest uusversioonidest. "Jeepers Creepersi" tegelasi võib tinglikult teismelisteks lahterdada küll (ehkki üks näitlejatest oli tollal 30 täis), aga klassikalisest lõikumisfilmist on asi suhteliselt kaugel. Üldiselt on seegi linateos möödunud aastate jooksul unustusehõlma vajunud, osaliselt kindlasti just sellepärast, et on liialt eriskummaline ja ebatraditsiooniline, et mõnda konkreetsesse voolu kuuluda, kuid teatud fännid on sel omapärasel tükil siiski säilinud.

"Jeepers Creepers" on tõenäoliselt kõige originaalsem toode, mida tänapäeval Hollywoodist saada võib. Teatud paralleele saab luua n-ö traditsioonilise maantee-horror'iga nagu "Duel" või "Joy Ride" (ilmus kusjuures samuti 2001. aastal), aga "Jeepers Creepers" on oluliselt mitmedimensioonilisem ja teeb läbi päris arvukalt käiguvahetusi (pun intended). Filmi esimene pool on teisega küllalt kontrastne, nii et fännidki pole alati nõus, kumb neist erilisuse vastandlikest vormidest Creeperi kontseptiga paremini sobitub. Isiklikult meeldib mulle rohkem teose atmosfääriline algus, mil aegamööda pinget kruttiva kuluga sel hetkel veel nähtamatu õuduse suhtes vaatajas efektiivselt hirmu külvatakse. Ega hilisemgi halb pole, aga algset setup'i arvestades on järgnev siiski võrdlemisi vaimuvaene ja sugugi mitte nii hirmuäratav, kui varasema järgi arvata võiks. "Jeepers Creepers" on sealjuures vast ka ainuke film, mille puhul olen mõelnud, et äkki oleks säärane idee found footage'ina paremini toiminud — igatahes pole suurt kahtlust, et tänavu oleks sellist sorti stsenaarium just nimelt väriseva käsikaameraga üles võetud, kõik eeldused selleks on selgelt olemas.

Palju on räägitud "Jeepers Creepersi" sügavamast tähendusest, tihti seoses sellega, et lavastaja Victor Salva on aasta jagu vangis istunud pedofiil. Teooriad intsesti ja homoseksuaalsuse kohta on igatahes huvitavad ja annavad võimaluse filmi märksa teistsugusest vaatenurgast näha, kuid arvestades režissööri hilisemaid teoseid, mille seas mitu küllalt lihtsameelset õudukat, võib "Jeepers Creepersit" ka puhtalt monster movie'na võtta (ja nii see ilmselt mõeldud ongi). Igatahes on tegu väga omanäolise tükiga, mis oma kummitusliku algusega kauaks meelde jääb, olgugi et premise annab potentsiaali terviklikumalt palju tugevamaks teoseks.

"Burying the Ex" (2014)

Joe Dante lõi 1984. aastal "Gremlinid" ja horror-maailm on talle selle eest endiselt tänulik. Nüüd on Dante jällegi oma juurte juurde naasnud ning loonud kentsaka õuduskomöödia (rõhk on selgelt komöödia peal), millel varuks tore idee ja nimeks "Burying the Ex".

Premise on suhteliselt lihtne: ühe kuti tüdruksõber sureb, kutt leiab endale uue tüdruku, eelmine tüdruksõber ärkab zombina ellu. Ma ei ole kindel, kas midagi sarnast on ka varem kinolinal näha saanud, kuid otseselt vahet ei ole, sest "Burying the Ex" pole niikuinii eriti pretensioonikas tükk ‒ õudukate seas see igatahes uusi tuuli puhuma ei pane. Tunnetusliku poole pealt võiks seda võrrelda näiteks "Shaun of the Deadiga", aga on suhteliselt selge, et uut satiiriliste õuduskomöödiate lainet seekord ei tekitata. Kuigi tolle filmi tagline  "A romantic comedy. With zombies" sobiks hästi ka "Burying the Ex'i" kirjeldama.

Olenemata sellest, et "Burying the Ex" on prestiižikast lavastajast hoolimata nähtavalt low-budget (operaatoritöö annab sellest kiiresti tunnistust), on peaosadesse sebitud küllalt kuulsad nimed: eelkõige "Star Trekist" tuntud Anton Yelchin, "Videviku" saagas Alice'it kehastanud Ashley Greene ja lummav Alexandra Daddario, kelle hiilgeaeg ilmselt alles tulemas on. Ainuüksi tugevast cast'ist ei piisa, et filmi heaks teha, aga oluline koht on sel siiski, ja "Burying the Ex" võlgneb väga suure osa oma nauditavusest just nimelt andekatele näitlejatele, eriti Daddariole, keda säärastes rollides alati lausa lust vaadata on. Stsenaariumgi on korralik ja meeldivalt eneseteadlik ‒ dialoog on muhedalt horror-viiteid täis pikitud. Sügavust sel filmil eriti pole ja dramaatiline väärtus on enamvähem samal tasemel keskmise romantilise komöödia omaga, kuid huumor ja toredad osatäitmised teevad oma töö ning muudavad lõpptulemuse päris sümpaatseks.