"Freaks of Nature" (2015)

Kamp nohikuvõitu teismelisi, rohkelt verd, lihtsakoeline huumor, olematu sisu, zombid ‒ mõnikord tundub, et olen selliseid filme juba natukene liiga palju näinud. "Freaks of Nature" on täpselt see, mida premise'i järgi eeldada võikski: mitte sugugi parem, mitte sugugi halvem. Ekraanil toimub kogu aeg piisavalt palju, et igavust peletada, aga kui film on lõppenud, jääb sisse kuidagi tühi tunne. Jah, need möödunud 90 minutit olid tõepoolest päris lõbusad ja mulle meeldis see, mida nägin, kuid pärastiseks jäävad, nagu Gunnar Grapski nõustuks, ainult tühjad pihud ‒ mul ei ole mitte midagi analüüsida, mitte midagi, mille kallal pead murda.

Lugu on lihtne. Leiab see aset Dillfordi linnakeses, kus inimesed, zombid ja vampiirid on mingi ime läbi rahu sõlminud ning elavad suuremate probleemideta koos. Asi läheb käest alles siis, kui kohale jõuavad tulnukad: see ajab arusaadavatel põhjustel kogu linna marru ning tekitab kohutava kaose. Üllataval kombel on otsest verevalamist sellist sorti filmi kohta isegi päris vähe, eriti kui äsja ilmunud uusmeremaalaste "Deathgasm" värskelt nähtud on. Ei teagi, kust selle põhjuseid otsida tuleks: R-rating on ju enamvähem lõputu tühermaa, nii et oleks võinud vabalt praktiliste efektidega veidi rohkem hullu panna.

Filmi parimaks osaks pean, nii seksistlik, kui see ka poleks, Mackenzie Davist, kuna ta on heatahtliku vampiiritüdruku rollis lihtsalt äraütlemata tore ja armas. Mõne aasta eest oleksin ilmselt vaimustuses olnud ka Nicholas Brauni kehastatud ontlikust peategelasest, aga praeguseks hetkeks olen selliseid milestellerlike poisse juba natuke liiga palju näinud, et neist suuremat hoolida. Küllap pakub mõnele huvi ka Vanessa Hudgens, kes siin väikese kõrvalosa teeb, kuid minu arust pole ta roll seekord just kõige õnnestunum ‒ liialt üheplaaniline ja igav. Võimalik muidugi, et midagi muud ta saavutada ei üritanudki, kuna Hudgensi kehastatud Lorelei on sihilikult üleseksualiseeritud pothead.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et "Freaks of Nature" on piisavalt hea ja meelelahutuslik, et 90 minuti vältel vaatajalt täit tähelepanu nõuda, aga nagu juba öeldud, siis sellega kogu filmi tegelik väärtus piirdubki. Kui oled paari viimase kuu jooksul midagi sarnast juba näinud (olgu selleks siis näiteks oktoobris Eesti kinodes jooksnud "Zombisõja teejuht teismelistele"), on targem mõte "Freaks of Nature'i" vaatamisega natukene oodata, kuna tegu on omas žanris ikka väga traditsioonilise teosega.

"Ash vs Evil Dead" (2015) - 1. hooaeg

Ashley J. Williams riputas 1992. aastal mootorsae varna ning fännid on sellest ajast peale muretsenud, et toonane "Army of Darkness" jäigi tema viimaseks seikluseks. 23 aasta jooksul on kuulda saanud lugematul hulgal kõlakaid, kuid veidral kombel pole mitte ükski neist ette näinud, et seeria järgmine sissekanne endale seriaali kuju leiab. Tegemist pole sellise üdini brutaalse splatter'i jaoks loomulikult ideaalse meediumiga, aga iganädalane võimalus Ashi uutes situatsioonides näha kaalub selle küllaga üle.

Kuigi "Ash vs Evil Dead" ei ole oma kümneosalise hooaja jooksul sugugi ühtlaselt tugev sõit, ei lange tase kordagi liialt madalale ning tugevamad episoodid on tõeliselt head, et mitte öelda suurepärased. Tihtilugu juhtub olema nii, et sääraste populaarsete frantsiiside uute sissekannete tegemisel peetakse silmas vaid rahalist edu ning loomingulisusest ja värskusest jääb vajaka, kuid siin sellist muret pole, kuna Starz on fännide unelmate täitmisele lähenenud äärmise julguse ja kohusetundlikkusega. Tegijate kirglikkust on tõepoolest rõõm näha, eriti kui tegu on õudukamaastikul millegi niivõrd tähtsaga kui "Evil Deadi" saaga.

Pole vist tarvis mainidagi, et suur osa "Evil Deadi" seeria võlust on Bruce Campbelli ja tema tohutu screen presence'i kanda, olgugi et 2013. aasta filmiversioon kenasti ilma temata hakkama sai. Nii on vaieldamatult ka sarja puhul ning kõigist sarmikatest kõrvaltegelastest hoolimata on tähelepanu keskpunktis alati ainult Ash, kes on vahepealsete aastatega veelgi isekamaks muutunud, aga sellegipoolest oma sarmi minetanud pole. Tegu on sellise karakteriga, keda mitte keegi päriselus tunda ei tahaks, kuid kelle juustuseid one-liner'eid ja jõhkraid läbielamisi mingil seletamatul põhjusel teleekraanilt tõeline lust jälgida on. Kõrvaltegelastest tõstaksin esile vaid Samara Weavingi, kes hooaja viimastes episoodides kaasa lõi. Ülejäänud olid samuti tublid, aga see on juba 1981. aastast selge, et Ashi kõrval on võimalik särada vaid erakordselt ilusatel inimestel ning sellele kirjeldusele vastab ainult Weaving.

Sisulise poole pealt on tegu suhteliselt lineaarse looga, kuid "Evil Deadi" puhul olekski mingit erilist komplekssust imelik oodata. Kui verd on piisavalt, on rahul ka fännid, ning sellest põhimõttest on tegijad kenasti aru saanud. Võiks ju arvata, et kaabeltelevisiooni puhul on vägivalla ja sõnakasutuse osas teatud piirangud, aga "Ash vs Evil Deadi" korral on neist igatahes mööda vaadatud, sest nii mõnigi episood teeb originaaltriloogias nähtule jõhkruse poolest silmad ette ning ropendamise osas ei paku filmid sarjale mitte mingit konkurentsi. 1x09 ajal tabasin end korraks isegi mõttelt, et ega brutaalsusega äkki isegi liiga kaugele minda, ja minu ülimalt verist filmimaitset arvestades ütleb see sarja kohta üpris palju.

Öelda, et "Ash vs Evil Dead" on täpselt see, mida fännid üle kahekümne aasta oodanud on, oleks ehk pisut liialdatud, kuna esiteks ei osanud keegi arvata, et Bruce alles 57-aastasena pumppüssi uuesti kätte haarab, ja teiseks tuli ka teleseriaali mõte enamusele paraja šokina, aga 2015. aastal vändatud "Evil Deadi" jätkult oleks tõesti raske midagi rohkemat tahta. Isegi 30-minutine formaat, mille osas paljud esialgu skeptilised olid, töötab edukalt kiire tempo ja läbiva põnevuse säilitamise kasuks. Ning kui vastab tõele, et plaanis on veel neli hooaega, pole mul küll sugugi kahju, et filmi tegemise plaanid nurja läksid. Ash on lõpuks ometi tagasi!

"Krampus" (2015)

Jõulud peaksid iseenesest olema küll headuse ja armastuse aeg, aga see ei tähenda, et nende ümber keerlevast tohutust mütoloogiast ei leiaks ainest ka verdtarretavate õuduslugude tarbeks. Nagu paljud teisedki sellelaadsed veidravõitu hirmujutud on legend sarvilisest jõuludeemonist nimega Krampus pärit Saksamaalt (või Austriast) ning sobib oma iidse ja müstilise tagatausta poolest ühe korralikult vaatemängulise õudusfilmi aluseks nagu valatult.

Lugu keerleb ühe düsfunktsionaalse perekonna ümber, mis oma pideva kombetuse ja mõnitamise poolest "Üksinda kodus" seeriast tuttavaks saanud McCallisteridega äravahetamiseni sarnane on. Õigupoolest võib nimetatud jõuluklassiku ja "Krampuse" proloogi vahel veel hulgemini paralleele tõmmata, sealhulgas pere pisipoja kiusamine, tüütu ja matslik onu, kõigi jaoks ebamugav sagimine ning igasugune jõulutunde puudumine. Isegi Maxi valjuhäälne deklaratsioon, et ta oma tervet perekonda vihkab, meenutab kahtlaselt Kevini klassikalisi monolooge.

See selleks, "Krampus" on õudusfilmide seas üldiselt isegi päris originaalne ja n-ö jõuluõudukate hulgast üks kvaliteetsemaid. Nagu öeldud, töötab tõepoolest sajanditevanune legend loo mõjuvusele tublisti kaasa ning lisab sinna hulga müstikat. Lavastaja Michael Dougherty oskab kõiki pakutud eeldusi hästi ära kasutada ning loob hirmujutu baasil külma (nii otseses kui kaudses mõttes) ja saladusliku atmosfääri. Kusjuures sääraseid lumetorme näeb Hollywoodi filmides üsna harva, nii et seda rõõmustavam on asjaolu, et Dougherty on rasked ilmastikuolud niivõrd efektselt ekraanile tuua suutnud.

Olgu lugu nii põnev kui tahes, enamik filmi võlust jääb ikkagi näitlejate kanda. Siinpuhul on peaosas karismaatiline Adam Scott, kes otseselt küll ei sära, aga ainuüksi oma kohalolekuga filmile soojust lisab. David Koechner, kes suundumuselt vist Scottist isegi otsekohesem koomik on, ei saada samuti midagi üleliia vaimukat korda, kuid selliste tuntud nägude osalus on "Krampusele" siiski heaks kvaliteedimärgiks. Kõige vahvama rolliga astub üles Conchata Ferrell, kes otsekoheselt ropusuise vanatädina nii mõnelgi korral naeru suule toob.

"Krampuse" põhiprobleem seisneb nõrgas lõpus – kogu set-up on liialt tugev, et lõppvaatus kuidagi ootustele vastata saaks. Paistab, et Dougherty on ühel hetkel märganud, et filmi kestusaeg venib juba üleliia pikaks ning otsustanud seega pikemalt mõtlemata lahtised otsad kokku tõmmata. Üldiselt võinuks ju filmiga isegi rahule jääda, aga niivõrd hooletult juurde poogitud lõpplahendust pole juba ammu näinud ning see devalveerib teose koguväärtust ikka päris korralikult.

Tervikuna ei ole "Krampusel" väga viga, ühekordseks vaatamiseks kõlbab ta täitsa hästi. "Gremlinsi"-sarnast jõuluklassikat siit sellegipoolest otsida mõtet pole, kuna sel juhul valmistaks pakutav lihtsalt pettumuse. Suurematel õudukafännidel tasuks meeles pidada, et filmi vanusepiirang on PG-13, nii et vere ja jõhkruse osas tegijatele erilist mänguruumi jäetud pole, ehkki "Trick ’r Treati" lavastanud Dougherty tõenäoliselt vastupidist eelistanud oleks.

kultuur.err.ee

"A Christmas Horror Story" (2015)

Jõuluaeg on jälle käes ning õudukafännid seisavad taaskord iga-aastase mure ees: korralikke jõulu-õudukaid praktiliselt polegi. "Black Christmas" – nii hea, kui ta ka poleks – regulaarseks vaatamiseks hästi ei kõlba, kuna nii võib ta oma õuduselemendi kaotada, nii et alles jääbki vaid käputäis teisi. Sarnaselt "Tales of Halloweeniga" on "A Christmas Horror Story" tänavu oktoobris välja antud õnnestunud antoloogiafilm, mis üllatuslikult kohati ka reaalselt hirmus on.

"A Christmas Horror Story" sisaldab nelja õuduslugu, mis minu rõõmuks omavahel osavasti põimitud on: täielikult eraldatud peatükid ei toimi antoloogiafilmides üldse nii hästi ning mõjuvad sellise stiili puhul pigem raiskamisega. "A Christmas Horror Story" erinevad lood on aga nii stiili kui sisu poolest omavahel ideaalses kooskõlas ja moodustavad ühtse korraliku terviku. Isegi seda probleemi pole, et mõni peatükk teistest nõrgem oleks – tase on ikka väga stabiilne.

Nelja loo seast on isegi lemmikut raske valida, kuna kõik toetavad üksteist ja töötavad tugeva terviku kasuks. Tegelaste poolest meeldis mulle vast enim kooli keldris aset leidnud tondilugu, kuid hirmsaimaks nimetaksin hoopis mustanahalise perekonna ümber keerlenud peatükki, millesarnane olukord tegelikkuses ikka korralikult judinad seljale tooks. Isegi lugu jõuludeemon Krampusest ei vea ootusi alt, olgugi et tänavu samateemalisi õudukaid rohkem kui üks on (Universali "Krampus" jookseb hetkel kinodes ja üliodav "Krampus: The Reckoning" ilmus novembris), nii et konkurents tavapärasest märksa tugevam on.

"A Christmas Horror Story" on oodatust oluliselt korralikum õudusfilm ning jõuluõudukate seas kindla peale üks tugevamaid. Ta ei ole võib-olla päris nii lineaarne ja lihtne, nagu oleks tarvis, et korduvat vaatamist taluda, aga kui seekordseks jõuluõhtuks on tarvis üks õudusfilm valida, oleks minu valik just nimelt "A Christmas Horror Story" (ja mitte tema kallim kaksikvend "Krampus"). Julgen maiamatele õudukafännidele soovitada küll.

Tunnuslugu - https://www.youtube.com/watch?v=zoK4tZzLhNY

"Scream Queens" (2015) - 1. hooaeg

Õudukafännide seas veidravõitu antoloogiasarja "American Horror Story" abil kiirelt tuntust kogunud Ryan Murphy alustas sel sügisel uhiuue seriaaliga. Läbivast absurdihuumorist lokkav "Scream Queens" on vastuvõtlikumale žanrifanaatikule tõeline maiuspala, kuna lisaks traditsioonilise slasher'i ülesehitusele ja pidevatele popkultuuri-viidetele on üle pikkade aastate õudusžanrisse tagasi toodud "Halloweenist" tuntud Jamie Lee Curtis, kes teadupoolest üks meie aja legendaarsemaid scream queen'e on. Lisada juurde veel Murphy nutikas (ja võrdlemisi must) huumorimeel, omapärane stiil ja Emma Roberts ning saamegi ühe praeguse hetke lõbusama sarja, mille sihilikult jabural stsenaariumil mitte mingeid loomingulisi piire pole.

"Scream Queens" on algusest peale küllalt konkreetne satiir, mille tegelased rohkem karikatuure kui reaalseid inimesi meenutavad, nii et tugevat emotsionaalset sidet tekkida ei saa - just nagu slasher'itele alati kohane olnud on. Huumor jätab õudusfaktori kiiresti tagaplaanile ning see on ilmselt ka üks põhjustest, miks konservatiivsemad žanrifännid sarja veel avasüli vastu pole võtnud. Tegelased on peaaegu eranditult täielikult idioodid ning see võib esmalt pisut ehmatavalt mõjuda, kuid sarja kulgedes hakkab lokkav debiilsus hetketi isegi naturaalsena tunduma. Mõne tegija käes muutuks selline karakterite käsitlus kiiresti tüütuks ja üksluiseks, aga Murphy suudab nendest idiootidest äärmiselt huvitavad tegelaskujud luua, kes üheski episoodis oma sügava ja põhjaliku rumalusega üllatamast ei lakka. Lisaks Emma Robertsile, kes selliste rollidega varemgi hiilanud on, saavad külmade ilueedidena hästi hakkama ka Glen Powell ja Billie Lourd – minu kaks isiklikku lemmikut. Powelli mängitud Chad Radwell on traditsiooniliselt isekas ja kitsarinnaline jock, keda päriselus keeruline mitte vihata oleks, kuid sarjas on ta mingil veidral põhjusel oma väikluses erakordselt sümpaatne ja tore tegelane, kelle arulagedaid ja alatihti täiesti seosetuid väljaütlemisi alati lust kuulata on. Lourdi kehastatud Chanel #3 väga eemaletõukavalt rumal tegelikult polegi, ta võiks mulle oma kuiva huumori tõttu ehk reaalsuseski meeldida, kuid hingetu ja ebainimlik on ta ikkagi. Täpsustuseks ütlen, et eelnimetatud omadused pole selle sarja kontekstis sugugi halvad.

Kuna tegu on idee poolest ikkagi whodunit'iga, on loogiline, et suur roll on mängida ka mõrvamüsteeriumil ja selle järkjärgulisel lahti rullumisel. "Screami" sarja puhul rääkisin, et edukat äraarvamismängu on sarjavormis keeruline (või lausa võimatu) teostada, aga tuleb tunnistada, et "Scream Queens" tuleb selle ülesandega täitsa esinduslikult toime. Oma koht on siin muidugi ka asjaolul, et tegelasteks on enamjaolt ettearvamatu ja ebaloogilise käitumisega sotsiopaadid, nii et mõrv ei ole ühegi karakteri jaoks liiga suur hüpe. Lisaks on sari piisavalt goofy, et omaenda kehtestatud reeglitest mitte ülemäära hoolida. Silmnähtavaid sisuauke sellegipoolest pole.

Nagu sarjade puhul ikka kipub olema, on siingi 13 episoodi hulka sattunud ka pisut nõrgemaid ja igavamaid, kuid üldmulje jääb siiski üdini positiivne. Mul on väga hea meel näha, et õudusžanr ja slasher'i-kultus imbub vaikselt ka telesse ning seda veel eriti millegi nii õnnestunu kui "Scream Queensi" näol. Murphy ei saanud ilmselt küll nii eufoorilist vastuvõttu, kui ta oodanud oli, ja madalad vaatajanumbrid võivad teise hooaja tegemise kahtluse alla seada, aga korraliku sarjaga on tegemist sellegipoolest ning olen kindel, et avatuma meelega õudukafännid suudavad seda ka vastavalt hinnata. Mina jään igatahes järge ootama.

"Deathgasm" (2015)

Kui hakkad vaatama filmi, mil nimeks "Deathgasm", on ootused teatud mõttes juba seatud. Ja pettumust igal juhul ei valmistata – tegu on täpselt sama räige veresaunaga, nagu nime järgi eeldada võib. Kombineeritud on kaks minu absoluutset lemmikut, õudusfilmid ja metal-muusika, ning tulemus on oodatust imelisemgi. "Deathgasm" ei hoia mitte üheski aspektis tagasi, lajatab samaaegselt nii jõhkra vägivalla kui ka terava huumoriga, muutes end sellega vaat et aasta meeleolukaimaks filmielamuseks.

"Deathgasm" tuleb Uus-Meremaalt ja inspiratsiooni ei ole tarvis kaugelt otsida – sealsamas lavastas ka Peter Jackson oma esimesed filmid ning siiani maailma veriseima filmina tuntud "Braindeadi" mõjutusi on "Deathgasmis" tunda küll. Üks tegelastest kannab lausa "Bad Taste'i" postriga särki. Siiski on tegu küllalt ainulaadse teosega, vähemalt praegusel ajal, kuna õnnestunud splatterid võib endiselt kahe käe sõrmede peal üles lugeda. Õppust on võetud ka "Evil Deadist" – sarnasusi leidub nii kasutatud relvades (mootorsaag) kui deemonite kõnepruugis.

Näitlejad on head, huumor on asjalik, tegijad on ilmselgelt hingega asja juures. Isegi kui mul sisu osas mingeid etteheiteid oleks, ei suudaks ma neid siin objektiivselt välja tuua, kuna "Deathgasm" on vaieldamatult üks ägedamaid filme, mida üle pika aja näha saanud olen, ja splatterid on žanrisiseselt alati mu lemmikute hulka kuulunud.

Üldiselt on tegu väga lõbusa väikese filmiga, mis ühe kinoõhtu suurepäraselt ära täidab, aga hilisemaks kuigi palju mõtteainet ei paku. Oma lühikese kestusaja ja kerge sisu tõttu on "Deathgasm" tüdimust tekitamata sobilik ka mitmekordseks vaatamiseks, nii et poleks suur ime, kui see juba mõne aasta pärast kultusklassiku staatusesse jõudnud oleks. Loodan südamest, et "Deathgasm" saab piisavalt ülemaailmset tähelepanu, et Howden ka järje tegemise ette võtaks.

Minu suurimad tänusõnad PÖFFile, et "Deathgasm" tänavusse kavasse võeti. Kusjuures eestikeelne pealkiri "Surmgasm" kõlab ehk isegi paremini kui originaalvariant. Eilsele publikule paistis teose absurdsus ja mõõdutundetu julgus igatahes istuvat.

"Must alpinist" (2015)

Olen pikalt oodanud, et saaksin oma blogis kord ka mõnd kodumaist õudusfilmi lahata. Mõne päeva pärast kinoekraanidele jõudvat "Musta alpinisti" kahjuks puhtakujuliseks õudukaks nimetada ei saa, aga omajagu hirmuäratav on ta küll ning jääb oma iseäraliku sisu tõttu pärast vaatamistki mõneks ajaks kummitama. Igatahes on see järjekordne tõestus, et Eestiski on võimalik korralikult põnevaid filme vändata – isegi kui "Must alpinist" hetkelt klassikuks ei saa, on tegu juba pelgalt oma ainulaadsuse poolest väärt tükiga.

"Must alpinist" jutustab erakordse loo õnnetust matkagrupist, mis Siberisse nefriiti otsima suundub. Üks matkajatest jääb aga kadunuks ja ülejäänud satuvad kummalisse burjaatide külla, kus olukord progressiivselt aina meeleheitlikumaks muutub. Lavastaja sõnul põhineb filmis toimuv lausa 90 protsendi ulatuses tõestisündinud juhtumistel, kuid vaatajana on seda pisut raske uskuda, kuna filmi sündmused paistavad kohati tahes tahtmata üleloomulikena. Esmapilgul on tegu küllalt tavalise survival thriller'iga, kuid mida aeg edasi, seda veidramaks sündmustik muutub.

Žanrifilmidel on senini siinmail küll vähe lööki olnud, aga ei saa öelda, et "Must alpinist" eelnevate teerajajate puudumise arvelt kannataks – tegijate enesekindlus on erakordne, eriti silmas pidades asjaolu, et säärase filmi väntamine Eestis riskantsevõitu on. Urmas E. Liivi režii on tugev, isegi kui mõned valikud kiirete montaažide osas pisut kaheldavad on ja paremini ilmselt hoopis treilerisse või telesse sobiksid. Igatahes on suhteliselt lineaarne lugu valatud äärmiselt põnevasse ja müstilisse vormi, mis edukalt mõningaid sisulisi puudujääke varjab.

Operaatoritöö on imetlusväärne. Kahtlemata on just võimsad maastikukaadrid need, mis pärast filmi vaatamist iseloomulikuna meelde jäävad. Siberi loodus annab Liivile hiilgavaid võimalusi oma küllalt väikese eelarve eest vändatud teosele suurust ja majesteetlikkust lisada ning režissöör ei lase ühelgi sellelaadsel võimalusel käest lipsata. Pidevalt lumiste mäenõlvadega kaunistatud "Must alpinist" on tõeline eye candy, eriti kinoekraanilt vaadates.

Muusikalise külje eest on Arian Levini kõrval vastutanud ka virtuoosne Tiit Kikas, nii et pole ilmselt vaja mainidagi, kuivõrd hästi terve heliriba kõlab. Kuigi filmi päris õuduseks lahterdada ei saa, on soundtrack'is nii mõnigi kaunis hetk, mis viiuli abil klassikalisi õõvafilme nagu "Friday the 13th" või Hitchcocki "Psycho" meelde tuletavad. Muusika poole pealt igatahes laitusi pole – see kõlab ekraanil toimuvaga kenasti kokku.

Kui tahta kriitilisemaks minna, võib abi otsida filmi dramaatilisematest stseenidest, mis jällegi eestlaslikul kombel ebarealistlikku dialoogi sisaldavad. Intriigidega on Eesti filmides alati pahasti olnud ja sellest pole päris puhtalt pääsenud ka "Must alpinist", mis muidu igati korraliku stsenaariumi ja näitlemisega silma jääb. Priit Pius on minu meelest koomikuna säravam kui tõsise näitlejana, aga üldiselt tunduvad sellelaadsed etteheited niivõrd õnnestunud filmi puhul ülemäärastena. Pealegi oli nooruslik avastamisrõõm ja kambavaim täitsa esindatud.

Tabasin end filmi ajal mõttelt, et mul ei ole õrna aimugi, mis täpsemalt ekraanil sünnib. "Kas toimuvas on üleloomulikku või on tegu tavalise matkaõnnetusega?" Sellist läbivat teadmatust saab tunda kinos harva ja Eesti filmide puhul peaaegu et üldse mitte, nii et kõik positiivsed emotsioonid võimenduvad selle arvelt veelgi. "Musta alpinisti" läbiv müsteerium on tõsiselt hästi üles ehitatud ja presenteeritud oodatust andekamate võtetega. Iga esitatud küsimus teose lõpuks ammendavat vastust ei saa, aga see ainult süvendab kujutatud saladuslikkust.

Eestlasena on "Musta alpinisti" tegelikku väärtust pisut keeruline täieliku objektiivsusega hinnata, kuid kahtlusteta on tegu äärmiselt põneva ja omanäolise tükiga, mis loodetavasti ka teisi siinseid tegijaid žanrifilmide väntamiseks vajaliku julgusega varustab. Liiv on igatahes hakkama saanud erakordselt põneva teosega, mille kütkestavalt kummituslik atmosfäär pikalt meelde jääb. Eesti on nüüd žanrikino jaoks avatud.

kultuur.err.ee

Christopher Lee Dracula-filmid

Juunis lahkus meie seast legendaarne Sir Christopher Lee. Õudusfilmifännina on raske jätta märkamata tema tohutut panust filmimaailma ‒ mees osales elu jooksul ometi 278 filmis. Lee teostega on üles kasvanud mitu põlvkonda kinohuvilisi ja tema ikoonilised rollid hirmutavad noori vaatajaid tänaselgi päeval. Christopher Lee oli legend selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

On teada, et Lee ei pidanud oma rolli Draculana paljuks, aga just sellega kogus ta esimese kuulsuse ning jäädvustas end igaveseks inimeste südametesse. Seetõttu pidasingi sobivaks vaadata vanameistri mälestuseks esmakordselt otsast lõpuni ära kaks kümnendit väldanud Hammeri toodetud kultusliku vampiiriseeria. Kokku kuulub seeriasse üheksa filmi, millest seitsmes Lee osales. Lisaks võtsin ette Jesus Franco lavastatud "Count Dracula" ja prantslaste komöödia "Dracula and Son".

Täispikk artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino novembrinumbris.

"The Green Inferno" (2013)

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivali-ekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus film" ja "1980ndate stiilis kannibalikas" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole (kui just Deodato ise oma liistude juurde naasta ei plaani), kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Cannibal Holocaust" on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Kinokunstilisest poolest oleks kohane võrdlus tunamulluse Ti Westi "The Sacrament'iga" – seda nii ühiskonnakriitika kui ka visuaali põhjal paralleele luues. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

kultuur.err.ee

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.