"The Crescent" (2017)

Nagu korralikule õudusfilmifännile kohane, olen suurema osa oma tänavusest PÖFFi menüüst valinud just "Öiste värinate" programmist. Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") sobib programmi nimega suurepäraselt, ehkki värinad pole tingitud eeskätt sellest, et filmis oleks midagi õudset, vaid füüsilisest ebamugavusest, mida film vaatajale lahkelt pakub. Ma olen oma elu jooksul näinud ligi 2000 teost, aga mitte kunagi varem pole ma kinosaalis pidanud tundma sellist piina ja ängistust.

"Poolkuu" teeb haiget. Ainuüksi mõte, et inimesed, kes on selle 99-minutilise teose kokku klopsinud, on arvanud, et see film kõlbab kusagilgi näitamiseks, rääkimata siis ühest Euroopa mainekamast filmifestivalist, on liiga absurdne, et suudaks seda haarata. Kuidas, lihtsalt KUIDAS, suutis lavastaja Seth A. Smith lõpp-produkti nähes öelda, et "jah, see on täpselt see, mida ma tahtsin, jätamegi nii". Ma rõhutan – tegemist on 99-minutilise filmiga! Kui kestusaeg oleks umbes 80 minutit ja film ikkagi samamoodi veniks, võiks ju aru saada, et on üritatud vägisi täispika filmi mahtu täis saada, aga siin sellist õigustust pole. Arusaam, et kõik, mis ekraanil toimub, on sinna jõudnud täiesti tahtlikult ja teadlikult, teeb vaatajana lihtsalt haiget.

Tegelikult on "Poolkuu" taga üks võrdlemisi nutikas lugu, millesarnaseid kohtame sageli iseseisvalt vändatud lühifilmides. Niisiis tundub igati loogiline, et lavastaja varasemat filmograafiat piiludes sealt täispikki teoseid ei leia. See ei seleta aga muidugi tõika, miks Seth A. Smith oma vaatajaid nii jubedalt vihkab, sest andekat ideed saab kahtlemata serveerida ka ilma pidevate merekaadrite, kajakate, trippy'de maalide, koduvideote ja mis kõige tähtsam, vaataja piinamiseta. Eks see ole teistele õpetuseks, et nii juhtubki, kui kamp amatööre, kellel napib raha, kogemusi ning õigupoolest ka oskusi ja ideid, otsustab tavapärase veerandtunnise lühifilmi asemel täispika linateose vändata, taipamata sinna sealjuures sisu lisada.

Poolkuu-meetod ehk "kuidas täita filmi kestusaega, kui ideid ja raha pole"

Kusjuures filmi eestikeelsel pealkirjal pole teose sisuga vähimatki seost. Kaaslane sosistas enne linastuse algust, et kui "Poolkuu" räägib libahuntidest, teeb ta kiirelt vehkat, kuid tagantjärele oleks üks korralik libahundifilm märksa rohkem huvi pakkunud kui sisutu kunstifilm ema ja lapse suvalisest ringiuitamisest. Kunstifilm on see aga sõna otseses mõttes – peategelase maaliteosed hõivavad filmis täiesti põhjendamatult palju ekraaniaega, paisates jälle õhku küsimuse, et kes kurat kõik need dekoratsioonstseenid heaks kiitis. Algul on värvide segamist täitsa kena vaadata, kuid kui ühel hetkel aru saad, et üksluine visuaalporno ongi filmi õnnestunuim osa, kisub meel üpris mõruks. Ma olen kindel, et lavastaja kunstiandele on ka kohasemaid väljundeid kui täispikk õudusfilm.

Kusjuures õudusfilmina on teos kohati isegi peaaegu adekvaatne – ja ma ei pea sedapuhku silmas, et kõnealune film on nõnda halb, et lausa õudne hakkab (kuigi ka see pole tõest kaugel). Filmi esimeses pooles, mil vaataja veel kindlalt ei tea, et tegijad on hõivatud rohkem maalikunsti promomise kui publiku hirmutamisega, on nii mõnigi klassikalist sorti atmosfääriline hirmustseen, mis teose tegevuspaika, üksikut mereäärset majakest arvestades võrdlemisi efektsena mõjub. Kahjuks lörtsitakse seegi aspekt kiiresti ära, kuna vaataja saab varem või hiljem aru, et hirmutamisel pole mingit tegelikku väljundit, ning kõik, mida filmil pakkuda on, ongi plärisev uksekell ja pahaendelised merekaadrid.

Loodan, et film satub näiteks produtsent Roger Cormani kätte, kes lõikab selle natuke konkreetsemaks ringi, paneb pealkirjaks "Sea Zombies" ja laseb seda SyFyl telefilmina kedrata. Praegusel kujul on "Poolkuu" vaatamiskõlbmatu.

Peategelase murelik näoilme kattub vaataja omaga – "kas lavastaja vaimne tervis on ikka päris korras?"

kinoveeb.delfi.ee

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.

Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

kinoveeb.delfi.ee

"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)

kinoveeb.delfi.ee

Õudus PÖFFil

Täna algab Eesti suurim filmifestival ja teist aastat järjest on olemas spetsiaalselt žanrifriikidele kokku pandud programm nimega "Öised värinad". Just nimelt, saate õigesti aru, õudus PÖFFil ei piirdu enam pelgalt kallite piletihindadega ‒ näeb ka tõsiselt ägedaid õudukaid. Ja noh, mis hindadesse puutub, siis viis piletit korraga ostes saab tegelikult jumala okei diili. Tänavune PÖFFi kava, kui uinamuina draamad ja kunstifilmid kõrvale jätta, ei jää kvaliteedilt (ega suuremal määral kvantiteediltki) sugugi alla HÕFFi omale.

Tubli õudukafänni watchlist peaks PÖFFil välja nägema umbes selline:

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")

Minu raudne soovitus kõigile noorteõudukate fännidele. Fantastiliselt värske ja lõbus õuduskomöödia. Võtan kamba sõpru kaasa ja 25. novembril Plazasse!

Soome filmid

Pildil "Saun" ("Sauna") ‒ soomlaste esiõudukas jälle suurel ekraanil

"Valge põhjapõder" ("The White Reindeer") ‒ tõeline klassika

"Kuupaistesonaat" ("Moonlight Sonata") ‒ metsamajaõudukas soomlaste võtmes

Prantsuse film "Kättemaks" ("Revenge")
Nagu üks korralik 70ndate stiilis (ehkki värske väljanägemisega) rape & revenge film olema peab ‒ verine, jõhker ja rõve. Tõeliselt meelelahutuslik ja pingeline vaatamine, mida tasub soovitada võid raudse närvikavaga gorno-fännidele.

Pildil Kanada film "Aplus" ("The Ravenous") ‒ täna õhtul on seanss, kiirustage!

Iisraeli film "Allakäigu lapsed" ("Children of Fall") ‒ slasher, jee

Jaapani film "Vampiirisavi" ("Vampire Clay")

Portugali film "Koerte saar" ("Island of Dogs")

Pildil Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") ‒ pilet taskus ja ootus suur

Saksa film "Neljal käel" ("Four Hands")

Läti film "Esmasündinu" ("Firstborn") ‒ kohal ka filmi produtsent Q&A sessiooni jaoks

Brasiilia film "Mootorratas" ("Motorrad")

Ja viimaseks Alexandre O. Philippe intrigeeriv dokkfilm "78/52" Hitchcocki "Psühho" (minu lemmikfilmi) kurikuulsa dušistseeni kohta...

Kohtume PÖFFil!

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

kinoveeb.delfi.ee

"Gerald's Game" (2017)

Stephen King on jälle moes. Augustis kinolevisse paisatud "Tume torn" pidi teenitult rinda pistma nii kriitikute kui vaatajate pahameelega – eks ta üks hingetu käkk ka oli –, aga vaevalt keegi pärast Muschietti hiljutist triumfi, mil nimeks "It", enam eespool mainitud ebaõnnestumist mäletab. Rekordeid purustanud klounifilmi edust tiivustatuna on nüüd publiku ees järjekordne Kingi romaanil põhinev õuduslugu, Netflixi omatoodang "Gerald's Game".

"Geraldi mäng" põhineb 1992. aastal ilmunud Kingi põnevusromaanil, mis on seni kirjaniku nimekamate teoste varju jäänud – eesti keelde seda tänini tõlgitud pole. Selge on aga see, et filmi- ja eelkõige õudusfilmihuvilistele lähevad Kingi haigevõitu fantaasia viljad peale, nii et pole suur üllatus, et nüüd mehe tundmatuma loomingu kallale kiputakse.

"Gerald's Game" pole adaptatsiooniks tegelikult sugugi parim materjal. Teoorias on see lugu naisest, kes üksinda voodi külge aheldatuna oma elu eest võitlema peab, reaalsuses aga pilk surmasuus inimese alateadvusse. Palju on tegelaste sisekõnet, paranoiat ja nägemusi, mälestuste ja reaalsuse vahel pendeldamist, mis kõik raamatulehekülgedelt loetuna hoopis loomulikumana tunduks. Ekraaniteoses, mille lavastanud muide andekas õudusfilmirežissöör Mike Flanagan, puudub samal lool aga õige fookus ja stiil.

Seetõttu ongi "Gerald's Game" paras virvarr. Flanagan, kes sel kümnendil mitu silmapaistvat žanrifilmi on vändanud, tõestab siingi, et suudab meisterlikult õudu ja põnevust luua, kuid pikitult peategelase päikeseliste mälestuste ja absurdikomöödia valda tikkuvate nägemustega pole mehe talendil suuremat efekti. Tõsi küll, parematel hetkedel ei jää film sugugi alla lavastaja mullusele sissetungiõudukale "Hush". Just samasugust konkreetset fookust "Gerald's Game" vajanukski!

Niisiis võib puudujäägid osalt algmaterjali kaela ajada – no kuidas sa teed head ellujäämisõudukat, kui stsenaarium hoopis psühholoogilist draamat nõuab? Tulemuseks keskpärane "ei liha ega kala" põnevik, mil draamana absoluutselt põhjapanevust pole ning trillerina napi tegevustiku tõttu lihtsalt liialt põgusaks jääb. Filmi tõhusaim osa saabubki alles viimases vaatuses, mil kogu psühholoogiline jamps ära lõpetatakse ja reaalne tegevus pihta hakkab.

Ausalt ka – kui esimesed kümmekond minutit välja arvata, ei toimu teoses enne lõppvaatust mitte midagi, mis tegelikkuses sündmustiku kulgu muudaks. Mis pagana ellujäämispõnevik see on, kus peategelane voodis lamab, iseendaga räägib ja vanu aegu meenutab, selle asemel et elu eest võidelda? Mitte et too tegelane kuidagi rumal või saamatu oleks – Jessie, keda kehastab võrratu Carla Gugino, on igati sümpaatne kuju –, vaid sündmustik eeldabki lihtsakoelist lahendust, milleni lõpuks ka jõutakse. Kahjuks eelneb nimetatud lahendusele tunni jagu mõttetut heietamist, mis vaatajat ega tegelasi sugugi targemaks ei tee. Seep see Stephen Kingi eripära õigupoolest ongi, kuigi raamatulehtedelt on säärane heietamine hulga vastuvõetavam.

"Geraldi mängu" ebaõnnestumiseks nimetada oleks aga liialdus. Igati väärikalt ja professionaalselt vändatud tükk, ehkki eelarveliste piirangute tõttu selgelt primitiivsem kui paljud omasugused (mitte et ellujäämis- või sissetungipõnevikud kunagi hiigeleelarvet vajanud oleks, vormiltki ju vähenõudlik žanr). Pigem on alt mindud algmaterjali valikuga – Flanagan oleks võinud vabalt Kingi romaani aluseks võtta ja selle põhjal ägeda trilleri vändata, üks-ühele adaptatsioon pole alati sugugi parim valik.

Parajalt eriilmeline ja meeldejääv tükk on ta sellegipoolest – lihtne vaatamine pealekauba, ehkki sisulisest küljest suhteliselt mõttetu. Vähemasti huumor toimib kenasti ja peategelast kimbutavate nägemuste arengut on huvitav jälgida.

kinoveeb.delfi.ee

"Cult of Chucky" (2017)

"Child's Play" seeria, 80ndate reliikvia, kuulub väheste filmisarjade sekka, mis ligi kolmkümmend aastat ilma uusversioonita vastu on pidanud. Tänada selle eest tuleb meest nimega Don Mancini, kes alates 1988. aastast, mil seeria alguse sai, pingsalt valvanud on, et kurikuulus tapjanukk Chucky valedesse kätesse ei satuks.

Kui esialgu juhtis Mancini Chucky tegemisi vaid stsenaristina, istub nüüd mees juba kolmandat korda ka lavastajatoolil. Ja tuleb üpris kenasti välja, kuna alates 2004. aasta "Chucky pojast" on seeria vaid ülesmäge läinud. Tõsi küll, kinodesse enam ei pääseta ja eelarvedki on napid, kuid ega see tänasel netflixiajastul mingi häbiasi pole – annabki tegijatele suurema vabaduse igasugu hullusteks, mida kinolinal proovida ei söendaks. "Cult of Chucky" läheb selles vabaduses ehk isegi natuke liiga kaugele, kaotades mõneti ära traditsioonilise filmi ülesehituse, kuid vaevalt see seeria fänne eriliselt morjendab.

Nimelt on "Cult of Chucky", seeria seitsmes sissekanne, ennekõike järjelugu või episood filmisarjast. See vast tema suurim nõrkus ongi – eraldiseisva teosena ta tervikut ei moodusta. Iseenesest poleks sellest lugu, kuna viimasel ajal tuginevad kinofilmidki (mõelge näiteks "Näljamängude" viimastele peatükkidele) sarjalikule põhimõttele, kus üks film ei alusta süžeeliine ega ka lõpeta neid, jättes fännid järge ootama, kuid "Chucky" seeriaga on pisut teisiti. Nimelt pole väikese kaliibriga õudusfilmisarja korral sugugi nii kindel, et järg üleüldse tuleb – ning kui tulebki, siis kes teab millal. "Cult of Chucky" jaoks läks aega neli aastat ning vaevalt järgminegi kiiremini valmis saab – seetõttu on ebaviisakas fännidele, kes kaua oodanud, filmi lõppedes sisuliselt tühjad pihud jätta.

Aga olgu, oletame hetkeks, et "Chucky 8" on juba eeltootmisel ning ilmub 2018. aasta oktoobris. Sellisel tingimusel on "Cult of Chucky" üks pagana vinge ja pöörane trip, mis viib Chucky kohtadesse, kus ta veel kunagi käinud pole (seda tegelikult nii otseses kui kaudses mõttes). See on 1988. aastal alanud filmisarja kohta hullumeelselt uuenduslik ja värske, säilitades siiski seeriale omase tunnetuse, õuduse ja koomika suurepärase tasakaalu. Erinevalt näiteks tulevast "Halloweenist" või "Terminaatorist" (peaksid ilmavalgust nägema vastavalt järgmisel ja ülejärgmisel aastal) ei salga "Child's Play" seeria ühtki oma varasemat sissekannet maha – risti vastupidi! Viiteid jagub liialdamata igale osale ning tagasi on ka esimese ja teise filmi peategelane Andy Barclay kunagise lapsnäitleja Alex Vincenti kehastuses. Teist nii tihedalt seotud õudusfrantsiisi pole veel kohata õnnestunud.

Kui "Cult of Chucky" lõppenuks ammendavalt või vähemasti mõõduka cliffhangeriga, poleks mul vaat et midagi kritiseerida. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu seerias, mille keskmes on ropu suuga ja kentsaka väljanägemisega tapjanukk – mida siit ikka peale loominguliste mõrvastseenide, ägedate one-linerite ja hullumeelsete ideede oodata? Sealjuures ollakse eeskujuks otse-videole-žanrifilmidele üleüldiselt – pole tingimata vaja suurt eelarvet ja stuudiot, et midagi vinget teha. Fänni õudukaisu täidab "Cult of Chucky" ära, iseasi kas päris neljaks aastaks...

kinoveeb.delfi.ee

"Amityville: The Awakening" (2017)

Amityville'i lugu on legendaarne. Jõhkrad mõrvad ja ajaloo üks kajastatumaid kummitamisjuhtumeid on alust andnud tohutule hunnikule õudukaile, mis kõik keerlevad just selle pahaendelise maja ümber. Tõesõna, Amityville'i-nimelisi teoseid on tänaseks kahekümne kanti, üks hullem kui teine. Isegi filmisarja esimene osa, 1979. aastal ilmunud nimekas "The Amityville Horror", on pigem kultuslik kui reaalselt kvaliteetne teos, ehkki oma võlu tal tänini on. Hiljem on seeria, kui 2005. aasta uusversioon välja arvata, mandunud telefilmide tasemele ning asjaolu, et tänavune "Amityville: Kurjuse ärkamine" üldse kinolinal laiutab, on paras üllatus.

Lausa anomaalia, kui aus olla. Nimelt on uut "Amityville'i" korduvalt nii ringi lõigutud, edasi lükatud kui ka ümberfilmitud ja -nimetatud, kuid kolme aastaga see USA kinodesse siiski pääsenud pole. Isegi nüüd, kui "The Awakening" Eesti kinopublikule vabalt kättesaadav on, ootavad ameeriklased teadmatuses uut linastuskuupäeva, mida tõenäoliselt sel aastal (või siis üldse kunagi) ei tule. Nojah, ega nad selle arvelt paljust ilma jää.

Tõsi ta on – uusim osa, sarnaselt eelkäijatega, pole kuigi õnnestunud tükk. Järjega tegelikult tegemist pole, kuigi pealkirja järgi võiks seda ehk reboot'iks pidada; "Amityville: Kurjuse ärkamine" on eraldiseisev lugu, mis leiab lihtsalt aset samas majas, kus Ronald DeFeo jr 1974. aastal oma pere jõhkralt mõrvas. Ses mõttes on uus "Amityville" isegi parajalt nutikas, et tegevustik toimub n-ö päris maailmas – üks tegelastest, klišeelikult tobe õudukafänn Terrence (Thomas Mann), vehib nii "Amityville'i õuduse", selle järje kui ka uusversiooni DVD-dega. Noh, analoogne metavärk nagu Wes Craveni "Uues luupainajas" ("New Nightmare", 1994), aga loomulikult mitte pooltki nii nutikas või läbimõeldud. Pigem ongi uitmõte stiilis "mõtle, kui lahe oleks, kui tegelased Amityville'i majas vana "Amityville'i õudust" vaataksid" pikemalt kaalumata filmi susatud. Pahaks ma seda ei pane, kuid täit potentsiaali antud lähenemise puhul kindlasti kasutatud pole.

Filmi üldjoontes igavalt traditsioonilisele sisule – teate küll, pere kolib vanasse hirmsa väljanägemisega majja, kus kummitab – lisab vürtsi asjaolu, et nõrgim pereliige, paranähtustele vastuvõtlikem tegelane, on sedapuhku kõne- ja liikumisvõimetu James (Cameron Monaghan), mitte mõni väike laps. Kahjuks pole "Kurjuse ärkamine" lugu paralüüsis noormehe ränkraskest võitlusest deemonitega, kes teda painavad; sündmustiku keskmes on hoopis tema kaksikõde Belle (imeilus Bella Thorne) ja James pole oma luukereliku väljanägemisega palju enamat kui tont, keda karta. Kuna erilist sümpaatiat ühegi tegelase vastu ei teki – pereema depressiivsus rajab teed psühhoosile ja mainitud õde pole enamat kui pohhuistlik tiinekatšikk – kutsub õnnetus olukorras James esile pigem ehmatusi ja õudu kui kaastunnet.

Kõigele vaatamata ei hakka film hetkekski otseselt vastu: kui tead, mida vaatama lähed (ja "Amityville'i" puhul on see üpris selge), ei saa ju ka pettuda. See on naiivne, täis kesist näitlemist ja telefilmilikult odava väljanägemisega, võrdluseks näiteks "Ringid" või MTV telesari "Scream", kuid ebameeldivana see meelde ei jää: juures on mingi sõnulseletamatu lunastav aspekt, võib-olla seesama mainitud õudukafänni-perspektiiv, mis etteheited kehtetuks muudab. Noh, ütleme nii, et kui tuleb välja, et iga teine jump scare on hoopis mõne tegelase õudusunenägu, on film selgelt piisavalt rumal, et kriitikast mitte välja teha. Niisiis ongi "Kurjuse ärkamine" madala lennu ja väheste taotlustega filmike ning tema primitiivsuse peale otseselt mõtet pahandada pole. Tõsiasi on see, et läbivalt kehvakesest filmisarjast on uus "Amityville" üks etemaid, olgugi et sel võrdlusel pole komplimendina erilist väärtust.

NB! Postrit ma seekord ei postita, kuna sel filmil pole ühtegi ilusat postrit.

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."

"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.

Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.

Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.

Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbivalt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.