Aeg käib ikka ringiratast ning pole sugugi erakordne, et mõned ideed 42-aastase intervalliga korduvad. Kuna "
The Boy" ja "
Bad Ronald" on tegelikult esmapilgul kardinaalselt eriilmelised teosed, on neid spoileriteta küllalt keeruline võrrelda, kuna juba ainuüksi ühe sisututvustus reedab ära teise filmi üllatavamad pöörded. Seetõttu soovitan käesolevat arvustust lugeda vaid neil, kel "The Boy" juba nähtud, et mitte oma elamust suuremal määral rikkuda. Mainitud filmi spoileritevaba arvustuse leiab
siit.
Kinoleviõudukad on pahatihti äärmiselt vaimuvaesed ega paku lakkamatute ehmatuskohtade kõrval midagi sügavamat, nii et need harvad korrad, kui Eesti kinodesse mõni päriselt hea õudusfilm jõuab, on minu ja eeldatavasti ka paljude teiste õudukafännide jaoks erilisel kohal. Ja "
The Boy" on kahtlemata üks nende seast, isegi kui ta algul vaid järjekordse kummitusloona tundub. Õigupoolest töötab see "väikeste ootuste" faktor lõppude lõpuks isegi filmi mõjuvuse kasuks, kuna just pealtnäha sarnaste teoste vaimuvaesus muudab "The Boy" lõpplahenduse nii üllatavaks ja originaalseks.
Nagu öeldud, on "Poiss" oluliselt nauditavam, kui selle sisu kohta eelnevalt võimalikult vähe teada – mina näiteks polnud isegi treilerit näinud ning sain seega filmi jooksul nii mõnegi üllatuse osaliseks, mis tõenäoliselt teistele juba promost tuttavad olid. Tegemist on iselaadi müsteeriumiga, mille mõjuvuse juures mängib tähtsat rolli pidev teadmatustunne ning selle saavutamine on vaatajal igasuguste eelteadmisteta märksa lihtsam. Siiski on filmil varuks nii mõnigi peadpööritav trikk, mida treileris reedetud pole ja mis ka kogenumale filmifriigile paraja üllatusena peaks tulema, nii et vaatamisväärset jagub siin kõigile. Julgeksin "Poisi" oma olemuse poolest paigutada samasse punti "
Orphani" ja "
The Visitiga", aga ei hakka nende omavahelisi sarnasusi siinkohal pikemalt lahkama – äkki on kellelgi üks eelnimetatutest veel nägemata.
Minu suureks rõõmuks on "Poiss" eelkõige suunatud õudukafännidele ning seda muidugi mõista ainult kõige paremas mõttes. Filmitööstust dikteerib üldiselt ikka kinopublik ning õudusfilmide puhul moodustavad kahjuks enamiku sellest kaheldavate nõudmistega teismelised, kelle ettekujutuses peaks korralik õudukas koosnema ilmselt vaid ehmatuskohtadest ja kurjadest kummitustest. Seepärast ongi "The Boy" laialevi õudukate seas niivõrd teretulnud vaheldus, kuna eelnimetatud kriteeriumeid ootavad kinokülastajad jäävad seekord pika ninaga – "Poiss" on oluliselt tugevam teos, kui keegi üldse eeldada oleks osanud.
Nimelt algab "The Boy" nagu iga teinegi tondilugu ja see ta esmapilgul paistabki olevat – lihtsalt üks järjekordne kummitusfilm. Kuid ainuüksi filmi kontsept teeb teistele omasugustele originaalsuse poolest silmad ette: kaks pururikast pensionäri peavad judinaid tekitava väljanägemisega puunukku oma tulekahjus hukkunud pojaks ning palkavad pahaaimamatu lapsehoidja tema järele valvama.
Creepy, eks? Siinkohal tuleks muidugi tervitused saata ka tunamullusele "
Annabelle'ile", kuna vaevalt ilma nimetatud filmi rahalise eduta "Poisile" roheline tuli antud oleks. Tegemist on mõistagi kahe eri sorti teosega, mille sisulised sarnasused erilistesse detailidesse ei ulatu, kuid pole kahtlustki, et Hollywoodis on nukuõuduka väntamist märksa lihtsam ratsionaliseerida, kui teine seesugune just üüratul hulgal raha sisse toonud on.
"The Boy" puhul muudab olukorra veelgi pinevamaks asjaolu, et tegevustik leiab aset täielikus eraldatuses, nii et nimetatud lapsehoidja, keda kehastab muuseas "The Walking Deadist" tuntud võluv
Lauren Cohan, on enamiku filmi kestusajast nukuga hiiglaslikus majas kahekesi. Ja kes on varem mõnd õudusfilmi näinud, teab isegi, et kurjakuulutava nukuga kahekesi jäämine ei ole kunagi eriti hea mõte, eriti kui tsivilisatsioon mitmete kilomeetrite kaugusele jääb. Atmosfääri osas ei tee "Poiss" samas ära midagi esmaklassilist – õhustik nagu igas teiseski üksildases kummitusmajas.
Hea tahtmise korral võiks muidugi ka nii paljutõotava
premise'i raisku lasta ja maitsetu teostusega ära rikkuda, aga "The Boy" seda õnneks ei tee. Hea küll, siiagi on sattunud mõni tegelikult päris ebavajalik ehmatuskoht, kuid need julgen kerge südamega stuudio süüks ajada: tõenäoliselt märkas keegi, et stsenaarium paistab eelpool kirjeldatud teismeliste jaoks liiga intelligentne ning palus paar lihtsakoelisemat
jump-scare'i juurde kirjutada. Siiski on napid ehmatuskohad piisavalt hästi teostatud, et mitte tõsisemat pahameelt tekitada, olgugi et kaks
dream sequence'i on ilmselge liig ning mõjub niivõrd nutika filmi juures ääretult tobedana.
Ja ongi käes aeg jõuda täiesti jalustrabava pöörde juurde, mis "The Boy" enamvähem kõigist konkurentidest kohe peajagu kõrgemale tõstab. Teame kõik, et tänapäeva õudukamaastikul on slasheritel tõsiseid raskusi kinodesse pääsemisega ning "Poiss" pakub probleemile enneolematult nutika lahenduse: slasheri-faktor muudetakse
twist'iks ja filmi reklaamitakse hoopis kummitusfilmina, millesarnased hetkel märksa paremini kaubaks lähevad. Märgin ära, et mul pole olnud senini õnne ühtegi slasherit tõelises kinosaalis näha (HÕFFi siinkohal ei arvesta), nii et minu arvamus võib olla pisut kallutatud, kuid võite vaid kujutleda minu eufooriat sel hetkel, kui mõistsin, et Annabelle on tegelikult Jason Voorhees ja minu silme ees on kõige ehtsam 80ndate stiilis lõikumisfilm, mitte lihtsalt üks järjekordne tondilugu. Selles mõttes võib filmitööstusele ehk isegi tänulik olla: kui slasherite vastu praegu nii ebaõiglaselt intolerantsed poldaks, ei oleks ilmselt keegi sellise
twist'i peale tulnudki. Tegu on stsenarist
Stacey Meneari esimese tööga, nii et ei saa olla päris kindel, mis ajendil ta niivõrd geniaalse stsenaariumi kokku pani, kuid minu hinnangul saab küll tegu olla vaid kirgliku õudukafänniga, kes otsustas slasheri-puuduse lahendamisele pisut teise nurga alt läheneda ning nüüdseks juba hinge vaakuva žanri
twist'i abil kinolinale tagasi aidata. Olen talle ja kogu "The Boy" tiimile igatahes südamest tänulik – ma pole juba pikalt ekraanil toimuva üle niivõrd suurt rõõmu tundnud kui "Poisi" kinoseansi ajal.
Ja slasheri-osa ei ole teostatud sugugi lõdvalt või poolkõvalt, nagu karta võiks: see on puhtavereline 80ndate joones andmine, millega suudetakse nimetatud alamžanri võlud vaid mõne minutiga adekvaatselt kokku võtta ja taasluua. Erilist rõõmu võivad tunda "
Friday the 13thi" fännid, kuna kogu
twist'i järel aset leidev episood on suuresti just seeria teisest osast inspireeritud, alustades Brahmsi väljanägemisest ja lõpetades sisuliste sarnasustega. Hea tahtmise korral võiks Brahmsist järgmine õudukaikoon saada küll: mask on parajalt meeldejääv ja füüsis piisavalt ähvardav. Võimalused järjeloo jaoks on igatahes olemas, ehkki teist korda midagi niivõrd rabavat korda saata on paras katsumus.
Kuulsin üht sõpra kommenteerimas, et teist sellise lõpuga filmi pole maailmas kunagi tehtud ja olgugi, et sellist sorti väljaütlemised kõlavad reeglina küllalt ignorantsetena, on see siinkohal täiesti tõene. Tänavu on tulemas ka kauaoodatud "
The Conjuring 2" ja James Wan paistab olevat vahepealsete aastatega veelgi julgemaks muutunud, nii et ma ei julge veel aasta parima õudusfilmi pärja ennatlikult "The Boy" kaela riputada, kuid kindel on see, et tegemist on ühe viimase aja omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis vähemasti oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks ajaks meelde jääb. Ma ei ole täielikult veendunud, kui hästi ta korduvat vaatamist kannatab, kuna
twist'i teadmine võib eelnevalt toimuva salapärasust omajagu õõnestada, aga hea filmiga on tegu sellegipoolest. Mul on alati tore näha, eriti stuudiofilmi puhul, kui fännid prioriteedina kassatulust ettepoole sätitakse, ning see peab "Poisi" puhul täielikult paika.
"
Bad Ronald" on üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm, mis vaevalt ilma "The Boy" ilmumiseta kunagi mu huviorbiiti sattunud oleks. Omalaadne on see küll, kahtlemata, kuid teostuslik pool on telefilmile vastavalt võrdlemisi nigel ega paista otseselt millegagi silma, ehkki film pole sugugi mitte halb ega isegi mitte keskpärane, pigem lihtsalt üdini tavaline, alustades režiist ja lõpetades näitlejatöödega. Idee järgi võiks vabalt tegemist olla millegi eriliselt kriipiva ja otseses mõttes õudsega ning kohati on atmosfäär isegi sinna poole teel, aga samal aastal ilmunud "
Black Christmas" on tolle aja filmide jaoks minu silmis lati nii kõrgele seadnud, et sellest üle hüpata on paras katsumus. Võimalik muidugi, et korraliku eelarve puhul poleks tulemus perfektsusest kaugel olnud, kuid vähesed rahalised ressursid teevad oma töö ja potentsiaal jääb valdavalt realiseerimata. Pealtnäha on mainitud "tavapärasus" siiski kesises režiis kinni: näiteks atmosfääriga ei paista olevat üldse tööd tehtud.
Kui sisusse süüvida, leiab sarnasusi "The Boyga" hulgi – ehk isegi piisavalt palju, et tänavu ilmunud filmi mingit sorti uusversiooniks või taaskujutamiseks nimetada. Ma ei oleks sugugi šokeeritud, kui keegi "The Boy" meeskonnast mõne aja pärast teataks, et inspiratsiooniks just nimelt "Bad Ronaldit" tarvitati, kuna nii mõnigi sisuline element, mida on raske puhtalt kokkusattumuseks pidada, esineb üksüheselt mõlemas filmis. "Bad Ronald" on vaatajate suhtes muidugi avameelsem ega panusta põrutava
twist'i peale, kuid omamoodi "The Boy" eelloona võib seda kohelda küll. Nimelt on "Bad Ronaldi" nimitegelane kiusatud teismeline poiss, kes pärast ühe noore blondi tüdruku tapmist oma maja seinte sisse elama peab kolima, et niiviisi karistusest pääseda. Kui "The Boy" jääb Brahmsi taustaloo osas võrdlemisi napisõnaliseks, siis "Bad Ronald" näitab ilusti, kuidas täpsemalt mitmekorruselise maja seintes liikumine ja teiste elanike spioneerimine välja peaks nägema, ning seda on peale "The Boy" saladuslikkust tõeline lust jälgida. Igatahes paistab Brahmsi näiline teleportatsioonivõime nüüd hoopis realistlikumana.
Kui Ronaldi ema sureb, kolib majja pahaaimamatu pere, mille liikmed küllalt kiiresti aru saavad, et kõik ei ole päris nii, nagu olema peaks. Minu rõõmuks tulevad uued elanikud kohe mõttele, et majas kummitab – täpselt seda sama arvaks ka iga filmivaataja, kes "Bad Ronaldit" ilma eelneva proloogita nägema satuks (ning loomulikult kasutab seda ideed ka "The Boy"). "Bad Ronald" pole küll otseselt
meta, kuid on alati tore näha tegelasi, kes elavad maailmas, kus õudusfilmid ja tondilood eksisteerivad. Kusjuures Woodide pereelu nähes meenub esimesena "
Poltergeist", ehkki too film ilmus pea kümme aastat hiljem, nii et sarnasus on arvatavasti juhuslik.
Detailipõhiseid paralleele võib leida veelgi, kuid need jätan teiste avastamisrõõmule mõeldes siinkohal mainimata. Pööraksin tähelepanu pigem asjaolule, et Brahmsi perverssus väljendub eelkõige selles, et lapse mõistusega alaarenenud mees jälgib täiskasvanud naist, samas kui Ronald on umbes 18-aastane teismeline, kes armub hinnanguliselt 14-aastasesse tüdrukusse, keda ta kõigi eelduste kohaselt alatasa ka mõnevõrra
ebasündsates olukordades näeb. Situatsiooni muudab veelgi veidramaks see, et tegu pole sugugi pere ainukese tütrega, nii et Ronald oleks tahtmise korral võinud vabalt ka omaealisesse tüdrukusse kiinduda. See jääb muidugi vaataja enda otsustada, kumb kahest stsenaariumist hullem või ebainimlikum on.
Nagu öeldud, ei ole "Bad Ronald" midagi väga erilist, isegi kui sisuline pool oma aja kohta täitsa esinduslik on. Julgen eeldada, et Jack Vance'i samanimeline
romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi ega koperda ekraniseeringu kombel rahaliste puudujääkide taha. "Bad Ronaldit" soovitan vaatamiseks tõesti ainult neile, kes juba varasemast 70ndate õudusega sina peal, kuna võhik vaevalt seda nautida suudaks. Või siis ka neile, kellele "The Boy" kustumatu mulje jättis.
