"Sweet Home" (2015)

Home invasion on mulle žanrisiseselt temaatikana alati passinud. Küllap on sissetungifilmide võlu nende teatavas eluläheduses: kui paljud teised lõikumisfilmid tihtipeale erilist realistlikkust ei taotle, siis koduinvasiooniga (või vähemalt ideega sellest) peaks enamvähem iga vaataja mõningal määral saama samastuda küll. "Kodu on traditsiooniliselt turvaline koht, kuhu välismaailma õuduste eest häda korral peituda saab, nii et kui ka see võimalus meilt ära võetakse, kust siis üldse kaitset otsida?" Või vähemasti sedasorti psühholoogia peaks sissetungifilmide efektiivsuse taga lasuma.

Iroonilisel kombel ei toimu "Sweet Home'i" sündmustik üldsegi peategelaste kodus, nii et filmi nimi paistab mõnevõrra juhuslikuna (sarnast motiivi on sama alamžanri juures varemgi kasutatud, nii et küllap see pealkiri turustamisega seotud ole). Nimelt on filmi keskmes noor kinnisvaramaakler (igati sümpaatne Ingrid García Jonsson), kes oma töökoha privileege ära kasutab ja poiss-sõbra tolle sünnipäeva puhul ühte vanasse kortermajja, mille võtmed neiul niikuinii parasjagu käepärast on, tähistama viib.  Olgu möödaminnes mainitud, et film esitab seda ideed oluliselt ratsionaalsemana, kui see paberi peal kõlab. Igatahes kisuvad asjalood küllalt kiiresti halvaks ja... vaevalt sisu home invasion'i austajatele enam pikemat seletamist vajab. Erilist veresauna siiski oodata ei tasu, kuna esiteks on tegelasi vähevõitu (kedagi pole tappa!) ja film on kaameraesise jõhkruse koha pealt üleüldse konservatiivsevõitu.

Filmi päritolumaa on minule mõnevõrra üllatuslikult Hispaania (ja Poola, WTF?) ‒ Euroopas on nõnda otsekoheste õudukate väntamine rahalistel põhjustel juba aastaid kahetsusväärselt keeruline olnud. Itaallaste kunagine õuduskino on näiteks täielikult välja suretatud, 80ndate hiilgusest pole enam haisugi. Piiratud ressursid paistavad kahjuks siin-seal välja ka "Sweet Home'i" ambitsioonikamates stseenides, aga vaatamist need otseselt segama ei hakka. Kusjuures kõnekeeleks on filmis ikkagi inglise, kuna peategelase poiss-sõber on välismaalane ega räägi kohalikku keelt. Lombitaguste vaatajate rõõmuks käib lõviosa suhtlusest just nimelt tema läbi. Ma pole küll süvenenud, kuidas (või kas üldse) Einar Kuuse šedöövris inglise keele kõnelemist põhjendatakse, aga vaevalt sealne lahendus "Sweet Home'i" nutikusele konkurentsi pakub. Potentsiaalset rahvusvahelist edu silmas pidades igatahes tark võte.

"Sweet Home" on põnev, kiire, pingeline, kohati isegi natuke õudne. Kui mõningane veider montaaž ja kaameratöö kõrvale jätta, on see sissetungifännile igati sobilik vaatamine. Tingimuseks muidugi ka see, et viitsid eluohtlikus situatsioonis tegelastele ning nende kaheldava väärtusega tegudele ja otsustele omalt poolt vastu tulla ega käitu nagu need teismelised sotsiopaadid, kes hetkel kinodes Blake Lively ratsionaalses mõtlemisoskuses valjuhäälselt kahtlevad. Kinoetikett ennekõike!

"Summer Camp" (2015) † "GirlHouse" (2014)

"It's just not what I was expecting. Where are the cabins and canoes?"

Just nii võtab filmi peategelane vaatajate tunded 10. minutil kokku. "Summer Camp" ei ole slasher ega üks lugematutest "Reede 13" filmiseeria kloonidest, nagu pealkirja järgi eeldada võiks. Kui see kuhugi alamžanrisse üldse langeb, on see zombikas, kuid sedagi vaid ääriveeri. Tegevus toimub Hispaania suvelaagris, mis mingil imelikul põhjusel vanas mahajäetud mõisas aset leiab ‒ julgen arvata, et see otsus langetati ennekõike eelarvet, mitte teose sisu või stiili silmas pidades (kuigi kasuks tuleb see sellegipoolest). Vahel satuvad tegelased, keda kusjuures ainult neli on, siiski ka metsa, nii et tinglikult võib "Summer Campi" metsamaja-horroriks nimetada küll. Avastamisrõõmu pakub film tõepoolest eelkõige zombifännidele, sest viirus, mis tegelasi järgemööda möirgavateks jõhkarditeks transformeerib, on oma vormi poolest antud alamžanri jaoks suhteliselt ainulaadne. Kasuks tulevad ka tegelased, kellele teose progresseerudes aina rohkem kaasa elada saab: näiteks Christy (Jocelin Donahue), keda esialgu saamatu linnatibina portreteeritakse, on filmi lõppedes juba päris tõsine badass. Põhiline tõmbenumber on aga lakkamatu tempo, millega pinget läbivalt ülal hoitakse ‒ kui möll pihta hakkab, siis põnevusest enam puudu ei jää. Ära tasuks märkida ka teose radikaalne lõpplahendus, mis minul vähemalt mõneks sekundiks suu lahti jättis. Soovitan soojalt! - 7/10

---

 "I really don't see how anything bad could happen."

Kui puhast slasherit otsida, on "GirlHouse" märksa õigem valik (iseenesest irooniline, sest filmi esimese ~pooltunni järgi ei pakuks sugugi, et tegemist lõikumisfilmiga on, samas kui "Summer Camp" täpselt vastupidist olukorda esindab). Idee on jällegi värske ‒ ainus kontseptuaalselt sarnane teos, mis kohe pähe torkab, on "Halloween: Resurrection", aga too on tänaseks vananenud ega ole tegelikult lihtsalt eriti hea film. "GirlHouse" on idee poolest unistuste slasher: nimelt toimub tegevus salastatud asukohaga majas, mille igasse ruumi kaamerad paigaldatud ja imekenad tüdrukud elama kutsutud. Videopilti näeb interneti kaudu üle kogu maailma, nii et põhimõtteliselt on tegu edasiarenenud pornosaidiga, mille eripäraks võimalus ihaldusobjekte (näiliselt) tundma õppida. Niisiis on filmis lisaks verevalamisele garanteeritud ka alastus ‒ ideaalne slasher, kas pole? Nali naljaks: tegelikult on filmil pakkuda märksa enamat kui paljast ihu või füüsilist vägivalda. Peategelane Kylie (Ali Cobrin) saab päris korralikult karakteriarendust, nii et kui ta teose lõpuks läbielatust emotsionaalselt täielik wreck on, võib vaatajalgi natuke kurb hakata. Ainus otsene probleem tekkis mul filmiga mõrvari osas ‒ taustalugu üritati talle genereerida küll, aga minu jaoks jäi ta sellegipoolest isikupäratuks ja igavaks näotuks maniakiks. Filmi julgen uuendusmeelsetele slasheri-huvilistele soovitada küll. - 6/10

"The Shallows" (2016)

Haifilmid on juba puht kontseptuaalselt vigane alamžanr. 1976. aastal, kui inimesed veel rumalamad olid ja Steven Spielberg maailma esimest suvist kassahitti ette valmistas, võis hairünnaku peale filmi üles ehitada küll, aga praegu, 40 aastat hiljem on sama ülesanne ideoloogiliselt märksa keerukam. Filmivaataja on kriitilisem – eeldab ülemäärast realistlikkust kohast, kus seda kunagi olnud pole.

Sarnane saatus on õigupoolest tabanud pea kõiki n-ö ellujäämispõnevikke. Mingil põhjusel leiab (kino)publik tihtipeale just sedasorti filmide ajal õigustuse tegevustikku valjuhäälselt kommenteerida ja karakterite otsuseid järjekindlalt maha laita. Ise pole ma seesugusest lähenemisest kunagi aru saanud: komöödiaid vaadates ei arva keegi, et reaalsed inimesed nõndapalju nalju ei tee, märulite puhul ei laideta tavakodanike superkangelaslikkust; millega siis eluohtlikesse situatsioonidesse sattunud tegelased kogu selle viha ära on teeninud? Hairünnak pole ju ometi olukord, mida keskmine filmivaataja kogenud on, nii et tobe hoiak tegelastele vahetpidamata õpetussõnu jagada tundub lihtsalt rumalana.

"Madalik" pääseb selles vallas tegelikult üsna kergelt, kuna peategelase Nancy (võluv Blake Lively) ellujäämisoskused on enamvähem samal tasemel kinokülastaja fantaasia hüpoteetilise geniaalsusega. Film kõnelebki võrdlemisi primitiivse loo äsja pereliikme kaotanud arstitudengist, kes Mehhikosse surfama tulnuna õnnetult merele jääb ning seetõttu verejanulise mõrtsukhaiga rinda pistma peab. Vürtsi lisab asjaolu, et Nancy on terve filmi vältel kaldast vaid paarisaja meetri kaugusel, nii et pidevast ohust tingituna on pääsemine ühtaegu käegakatsutav kui ka lootusetu.

Nagu öeldud, on lugu küllalt lihtlabane, aga tulemus sellevõrra üllatuslikult ei kannata. Kestust on filmil ligikaudu 80 minutit ning see on täidetud otsast otsani verdtarretava põnevuse ja pingega. Hingetõmbepause on samuti, sest ühelt kivilt teisele ujumine ei saaks just kuigi kaua huvitavana püsida, eriti kui tegelasi vaid üks on, kuid need on sedavõrd intensiivsete action-stseenide vahele täitsa teretulnud. Lisaks on loo keskmes olev tütarlaps mõnevõrra sümpaatsem kuju kui sedasorti filmide puhul tavaks – pärast esimest suuremat hairünnakut tabasin end isegi mõttelt, et film sel hetkel lõppekski ja peategelane turvaliselt koju pääseks. Kahjuks 30-minutilisi filme Hollywoodis veel ei aktsepteerita.

Kuna "Madalik" on haifilm, tuleb poolkohustuslikus korras ära märkida ka võrdlusmoment Spielbergi klassikalise hirmulooga "Jaws", mis 40 aasta eest inimesed vähemalt mõneks ajaks veest välja lõi. Erilisi sarnasusi nimetatud teostest tegelikult ei leia – mõlema tegevustik keerleb muidugimõista ühe hiigelsuure haikala ümber, aga "Madaliku" kiire tempo vastandub Spielbergi slow-burn-stiilis meistritööga täielikult. Kumb lähenemine vaatajale rohkem istub, on juba individuaalsemat sorti küsimus. Igatahes pole kuulujutt, et "Madalik" on parim haifilm, mis pärast 1976. aastat tehtud, täielikult aluseta. Soovitan!

kultuur.err.ee

"The Neon Demon" (2016)

"Neoondeemon" on haige film. Ma arvan, et see on täiesti sobilik väide, millega seesuguse teose arvustamist alustada. Kuna spetsialiseerun õudusfilmidele, olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud täielikku maksimumi. Kes arvas, et "Drive'is" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumit, mis kusjuures näitlejate sõnul osaliselt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi suure üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullumeelses enesekindluses niivõrd kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab väga vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.

kultuur.err.ee

"Lights Out" (2016)

Kõikvõimas James Wan on maha saanud järjekordse õnnestumisega. Seekord on nimetatud õudusfilmimeister küll ainult produtsendikohal, kuid korrapära on selge: igat õudukat, mis Wani käe alt läbi käinud, peab saatma edu. Minge ime läbi (võib-olla ongi selleks Wani osalus?) on "Lights Out" võitnud nii publiku kui kriitikute südamed, ning nagu sellest veel vähe oleks, on roheline tuli antud ka järjele. Kusjuures film jookseb kinodes alles esimest nädalat, nii et säärane edulugu paneb tõepoolest imestama.

Kel mõne aasta tagune samanimeline lühifilm nähtud, on selge ka filmi kontsept: tegelasi kimbutab Diana-nimeline koletar, kes ilmub välja vaid siis, kui tuled kustus on. Kahtlesin enne uue "Lights Outi" nägemist, kas niivõrd primitiivne idee on piisavalt kaalukas, et selle peale täispikka filmi rajada tasuks, kuid skepsis oli tegelikult asjata, kuna villaini olemus võib vabalt olla antud teose tugevaim külg. Pahatihti rikutakse koletise või deemoni "võlu" ja müstilisus liigse seletamisega ära, aga siin sellist muret pole, kuna valguskartlikule kollile kirjutatud taustalugu on tõenäoliselt hirmutavamgi kui see, mida vaataja kujutlusvõime iseseisvalt fabritseerida suutnuks. Võrdlusmoment Samaraga on nii mõneski aspektis täitsa olemas.

Peamiseks probleemiks peavad kriitikud vist seda, et mainitud tont on pisut liiga füüsiline ega representeeri Sophie' (tegelane, keda Diana kõige agressiivsemalt kimbutab) depressiooni ‒ seega lastakse raisku väärt metafoor ning tulemuseks on märksa lihtlabasem õudukas, kui kriitikud lootnuks. Mina isiklikult seda aga eriliseks puudujäägiks ei pea: psühholoogilist ja punnitatult sügavamõttelist õudust oleme paari viimase aasta jooksul niigi juba natuke liiga palju näinud. Viimase väite tõestuseks võib võtta kasvõi tänavuse HÕFFi, mille kavas polnud minu mäletamist mööda mitte ühtegi nõnda otsekohest õudukat kui "Lights Out". Ei taha sugugi väita, et psühholoogiline horror kuidagi halb oleks ‒ reeglina on ta ikka selle žanri üks tugevamaid vorme ‒, aga kui film suudab naha alla pugeda ka ilma et ta teab mis deep üritaks olla, ei näe ma nurisemiseks põhjust.

Sellegipoolest ei pea ma "Lights Outi" päris nii tugevaks filmiks, kui senine vastukaja eeldada lubaks. Ta on täitsa okei õudukas ‒ umbes-täpselt selline, nagu neid viimasel ajal ikka kinos näha saanud ‒, aga midagi erilist või mäletamisväärset ta siiski ei paku. 76-protsendine skoor Rottenis on minu jaoks paras müstika, ehkki vahelduseks on muidugi tore näha, et ka õudusfilm ‒ mis siis, et nõnda keskpärane ‒ kriitikute heakskiidu pälvida võib. "Lights Outi" soovitan igatahes üle vaadata: kestust on sel vaid 80 minuti jagu (sedagi koos tiitritega), nii et pikalt ei pea piinlema ka see, kellele film sugugi ei passi. Mitte et selline oht eriti realistlik oleks.

Ilmselt tasuks ära märkida ka asjaolu, et "Tuled surnuks" on õudusfilmile äraütlemata paslik pealkiri; üks neist vähestest kordadest, mil tõlge originaalnimest üle on. Ja kui juba ära märkimiseks läks: kui tihti ikka kinoekraanil imeilusaid blondiine (loe: Teresa Palmerit) näeb, kelle koduseinu Slayeri postrid ehivad?

"The Purge: Election Year" (2016)

"Patupuhastuse" seeria sai alguse 2013. aastal, mil tuntud õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud odavfilm oodatust kordades rohkem raha teenis. Tänavu oleme jõudnud kolmanda osa juurde. Kui "Valimisaastal" üldse mingeid probleeme on, peituvadki need suuresti tema enda eelkäijates: kolmandal korral ei jää muud üle, kui vaatajale tuttav info uuesti läbi kedrata. Iga "Patupuhastus" keskendub erinevatele tegelastele, aga nende teguviisid on sellegipoolest võrdlemisi sarnased, ning seetõttu tekitabki "Valimisaasta" tunde, nagu kinoekraanil toimuv oleks juba pisut teistsuguses versioonis ära nähtud. Filmi keskosas leitakse oma identiteet ning siis muutub olukord põnevamaks, aga üldpildis jääb värskusest vajaka. Tavalise kinokülastaja jaoks ei tohiks "Valimisaastal" aga suurt viga olla: korralikud näitlejad, stiilipuhas režii, ärev tempo ja kamaluga põnevust – suvise meelelahutusena "Patupuhastus" alt ei vea.

Täielikku arvustust lugege Kinoveebist.

"Terrordactyl" (2016)

"Terrordactyl" pole üks neist vaimuvaesetest Syfy omatoodang-kräppväljalasetest, mis millegi muu kui lõbusalt kõlava pealkirja poolest ei hiilga. Tegemist nimelt lustliku indiekaga, mille tegijad selgelt kursis on, mida publik ühelt odavalt monster movielt ootab, ning oma funktsiooni (tõsi küll, küllalt primitiivset) täidab "Terrordactyl" kenasti.

Ma ei ole kindel, kuidas ja kas sellist sorti B-filmi üldse kontseptuaalselgi tasemel heaks saab nimetada, kuid oma eesmärkide elluviimisega tuleb "Terrordactyl" toime fantastiliselt. Peaosades küllalt sümpaatsed igapäevakangelased, üks neist kusjuures Indrek Ojari lombitagune teisik, kelle elu hetkega muutub, kui nad Los Angelese äärealadelt Maale langenud meteoriidi leiavad ning selle rumala peaga endaga kaasa veavad. Nimelt asuvad kosmosekivi jälitama eelajaloolised lendsisalikud, keda ohmoonivõitu peategelased eksikombel pterodaktüloste asemel terrordaktülosteks kutsuvad. Kui näiteks "Zombeaversi" puhul kuulutasin kurvalt, et vahva sõnamäng ongi kogu teose andekaim osa, siis "Terrordactyl" suudab pakkuda veidi rohkemat, kuigi, nagu varemalt mainisin ja pealkirjagi järgi eeldada võib, pole selle filmi ambitsioonid iseäranis kõrged. Kõrge pole olnud ka eelarve ning see kajastub selgelt eriefektides, kuid mingil imelikul põhjusel töötavad pehmelt öeldes ebarealistliku ja üldiselt lihtsalt tobeda väljanägemisega lendsisalikud hoopis üldmulje kasuks. Olgu veelkord rõhutatud, et kõnealune film ei ürita olla kuidagimoodi tõsiseltvõetav ega teaduslikult täpne – kasvõi seletus pterodaktüloste tänapäevasele eksistentsile on parajalt debiilne – ning seetõttu ongi iga tahtlik või ka tahtmatu puudujääk lõpptulemusele pigem kasulik. Nuriseda võiks vaid dialoogi üle, kuna see pole sugugi nii vaimukas, kui stsenarist endale ilmselt ette kujutanud, aga mõned vahvad one-linerid teevad sellegi tasa. Põhiline on siiski see, et vaatajal oleks lõbus, ja sellega on valdavalt toime tuldud küll. Lõbus paistis olevat ka asjaosalistel, nii et lõppkokkuvõttes võidavad kõik (v.a pterodaktülosed, nemad pannakse suuremas osas põlema).

Seega jääb üle teha vaid üht: küsige endalt võtmeküsimus "Are you ready to kick some past?" ning kui vastus on jaatav, libistage "Terrordactyl" rahumeeli videomängijasse ja laske end iidsetel lendsisalikel pöörasesse seiklusesse tirida.

"Fright Night" (2011)

Anton Yelchin on surnud. Selle lause jaoks on küll umbes kuuekümne aasta jagu liiga vara, aga 2016 on olnud halastamatu, ning praegu ei jää üle muud kui noormehe üürikeseks jäänud elu ja karjääri parematest hetkedest viimast võtta. Aega ei antud Yelchinile palju, aga kasutas ta seda targasti, sest tema resümee sai nappide aastatega täis nii kassahitte kui ka žanrikulda. Me ei saa kunagi teada, mida kõike võrratut tema paljulubav karjäär tulevikus tuua võinuks, kuid endast maha jättis ta igatahes äraütlemata austusväärse pärandi, mis Yelchinit niipea unustada ei lase. Täna oleme šokeeritud, aga mäletama jääme teda ühe igavesti naerusuise ja muheda kutina, kelle siiras positiivsus ja inimlikkus filmilindilt kunagi ei kao. Yelchini mälestamiseks võtsin ette sellise filmi, mille ta oma etteastega täielikult ära omab – 2011. aasta "Fright Night".

Ma ei ole see vend, kes pärast näitleja surma kõiki tema osalusega filme taevasse tõstma asub, ja võin kohe öelda, et "Fright Night" ei ole õuduselementidega noortekomöödia kategoorias midagi erilist, kuid lõbus ja tore on see film küll ning uusversioonina lahterdaksin ta pikema kahtluseta õnnestunuks. Siinjuures tuleks siiski mainida, et 1985. aasta "Fright Night" ei ole minu silmis kuidagimoodi eriline ning selle sisust ei mäleta ma tänaseks suurt midagi, nii et kahe filmi vahelise võrdluse osas pean kahjuks sedapuhku lakooniliseks jääma. Õige tunnetus on siiski tabatud ja ohtrast CGI-st olenemata on ka uusversioonis tunda teatud 80ndatelikkust või vähemasti tollele ajale omast lapselikult rõõmsat suhtumist. Filmi lõpuks küll asjalood enam eriti positiivsed ei ole, aga esimest poolt võrdleksin atmosfääri osas näiteks "Monster Squadiga" küll.

Sedasorti teoste puhul kipub tõele vastama tees, et film on täpselt nii hea, kui hea on tema cast, ja see kehtib ka "Fright Nighti" kohta. Yelchin on kindlalt sõiduvees – just selliste rollide jaoks ta siia ilma toodigi – ja sügavalt sümpaatne on ka Imogen Poots, kes on eelkõige lihtsalt armas, kuid keemia varalahkunud näitlejaga on eitamatu ning koos võlutakse "Fright Nighti" lihtsakoelisest stsenaariumist ja loost välja pisut rohkemat kui üks järjekordne õuduskomöödia. Maailmakuulsa vampiiriküti Peter Vincenti rolli valitud David Tennant on küll kergelt miscast, aga sellegipoolest piisavalt sümpaatne, et oma roll pisut teistsuguses võtmes toredaks mängida. Colin Farrell ja Dave Franco on niigi nimeka cast'i jaoks kui kirsid tordil.

Nii et kui teil Yelchini tööde vastu huvi on ja "Fright Night" siiani nägemata, tasub see nüüd vaatamiseks võtta küll. Kiire tempo ja muhedate tegelastega vampiirikomöödia, mis pärast nägemist ilmselt kiiremas korras unustusse vajub, aga oma kestusaja vältel siiski piisavalt põnevust pakub, et vahva elamus tagada.

Ja kui Yelchini tegelane lõpuminutitel pärast surnuks kuulutamist vaikselt oma silmad avab ja naeratuse näole veab, pole ka pisarad sugugi välistatud.

Puhka rahus, Anton Yelchin.

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.

kultuur.err.ee

"Before I Wake" (2016)

"Enne kui ärkan" on õudusfilm unenägudest (et mitte öelda luupainajatest), mis võivad halvimal juhul oma nägija ka tõelises elus surmata. Jah, ma tean, mida mõtlete: "Elm Streeti luupainaja" tehti juba 30 aasta eest ära ja selline premise ei kõla praegu enam sugugi uudsena. Uudne see film tegelikult eriti polegi, aga päris maha kanda teda samuti ei tasuks. Nimelt on mingi ime läbi näitlejatena pardale saadud Thomas Jane, kes pereisana lihtsalt üdini meeldiv on, ja 9-aastane Jacob Tremblay, kes möödunud aastal "Roomis" täiesti fantastilise osatäitmise tegi ning minu silmis üpris ebaõiglaselt Oscari-nominatsioonist ilma jäeti. Siin ta sarnast taset ei saavuta (ja ega seda nõutud olegi), aga kena rollisooritus on see ikkagi ‒ eriti kui silmas pidada, millise reaktsiooni lapstegelased õudusfilmides reeglina kaasa toovad.

Tänapäevase kino-õudusfilmi kohta on "Enne kui ärkan" suhteliselt leebe: intensiivseid stseene küll jagub, aga vaataja hirmutamise asemel rõhutakse pigem inimsuhetele ja perekondlikule traagikale. Ka unenäod pole tingimata päris nii luupainajalikud, kui õudusfilmides nägema harjutud: enamasti lendavad neis ringi värvilised liblikad ja lippavad surnud lapsed (nojah, see kõlab pisut hirmsamalt, kui tegelikult on). Tegu on selgelt PG-13 filmiga ja see paistab õudsematest stseenidest selgesti välja. Samas ei tasu lasta end eksitada ‒ kui filmi keskne kurikael ekraanile ilmub, on ikkagi parajalt ebamugav olla, kuna nimetatud koletise veidral moel timburtonlik disain on pehmelt öeldes omalaadne ja liigutused täiesti ettearvamatud.

Mainisin enne küll ebaoriginaalsust, aga tegelikult on võrdlus "Elm Streetiga" suhteliselt pealiskaudne paralleel ja filmi suurim puudujääk on hoopis selle sisu, mis oleks praegusel kujul pigem paslik lühifilmi jaoks ega suuda kuidagi oma 97-minutist kestusaega ära põhjendada. Liiga pikalt keskendutakse poisi erivõimetele, mis teose kulgedes õigupoolest eriti huvitavamaks ei muutugi, ning jäetakse seetõttu unarusse taustaloo uurimine, millest oleks võinud vabalt näiteks "The Ringi" eeskujul keskse teema arendada. Jah, unenäod on mõnd aega põnevad, aga kui tähelepanu ainult neile suunata ja siis põhjuste väljaselgitamine (mis iseenesest palju huvitavam on) filmi viimases vaatuses umbes kümne minuti sisse pressida, jääb teosest ülesehituslikus mõttes suhteliselt lombakas mulje.