Teisipäev, 25. juuni 2013

"Hatchet III" (2013)

Vaatasin 15. juunil terve perega (!) selle filmi ära, väga mõnus meelelahutus. Tegelikult ma ei teagi, miks ma seda nii väga ootasin, sest esimesed kaks osa on mulle küll üsna meeldinud, aga kumbki neist pole tundunud sellise filmina, mida veel viitsiksin vaadata. Kui kolmas osa augustis blu-ray peal välja tuleb, kavatsen igal juhul kõik filmid võimalikult järjestikusena ära vaadata ning äkki isegi oma koopiad hankida.


"Kirves 3" on hetke emotsioonide põhjal mu jaoks triloogia parim. Kui teises osas kasutati väga täpselt esimese filmi ülesehitust, siis kolmas ikkagi üritas veidi erinev olla. Sellist one by one suremist oli küllaltki vähe ning paralleelselt toimus ju tegevus ka soost väljas Marybethi ja Amandaga, nii et mind küll liigne sarnasus ei häirinud. Pealegi on "Hatcheti" filmid eelkõige austusavalduseks kaheksakümnendate slasherižanrile, kus tehti sama asja kümneid ja kümneid kordi järjest.


Spoilerid!

Päris täpselt oli jälgitud "Scream 3" poolt paika pandud triloogia viimase osa reegleid - pahalane on veelgi tugevam, absoluutselt iga tegelane on surmaohus ning kõike võib juhtuda. Need kaks viimast seadust pandi paika Derek Mearsi tegelase minu jaoks väga ootamatu tapmisega. Fännid olid kõik lootnud, et saavad näha Mears vs. Hodder ehk siis kahe Jason Voorheesi võitlust, aga Mearsil polnud vähimatki võimalust... Hodder samas pidi seda kindlasti nautima, sest on ju teada, kuidas ta kõikidesse teistesse Jasoni kehastajatesse suhtub. Anyway, sealt edasi tundsin igale tegelasele kaasa. Schneiderman (kes oli tegelikult päris nutikas tegelane) sai eriti ränga surma osaliseks, šerif ja Adam Greeni naine lõhuti ka päris korralikult ära. Tahaks loota, et Marybeth jäi pärast oksaga kohtumist ikka elama, ehkki tõenäoliselt enam neljandat "Kirvest" ei tule ja me seda ei näe. Victor Crowley liigne tugevus mind sugugi ei häirinud, pigem muutis see ta veelgi hirmuäratavamaks.

Green tegi mõne näitleja osaluse varjamisega päris head tööd - tõenäoliselt poleks ma sugugi nii palju Sid Haigi või Joel David Moore'i nähes rõõmustanud, kui oleks teada olnud, et nad osalevad. Moore'i cameo oli eriti üllatav.

Kusjuures ma kahtlustan, et Adam Green oli selle filmi juures tegelikult palju rohkem, kui lihtsalt stsenarist või produtsent. Võtteplatsil viibis ta niikuinii kogu filmimise aja, nii et ma olen üsna kindel, et tema nägemust on siin palju rohkem näha kui McDonnelli oma.



Mis puutub järgmisesse osasse, siis... tegelikult ma tahaksin veel, aga kuna see oli nii hea punkt triloogiale, kui üldse olla saab, siis oleks vast parem, kui "Kirves 4" ei tuleks. Green minu teada ei taha rohkem neid teha. Samas teades, mis filme Hodder ja Harris praegu teevad, siis võib üsna kindel olla, et kui keegi neljandat filmi väntama hakkab, saab ta nemad ka uuesti punti. Eks me näe.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:



Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.

"Zombi 2" (1979)

"Zombi 2" on Itaalia gore-kuninga Lucio Fulci mitteametlik järg zombi-isa Romero lavastatud "Dawn of the Deadile". Mitte, et sel filmil eriti palju "Surnute koidikuga" ühist oleks, aga zombikaid võib ju omavahel võrrelda küll ja mulle meeldis "Zombi 2" ikkagi rohkem. Zombid on ohtlikud, nad näevad kuradi ägedad välja ning mis kõige tähtsam – nad ei kuku nii lihtsalt pikali.

Juba ainuüksi veealuse stseeni ja zombi vs. hai võitluse pärast peaks seda vaatama, sellist asja kuskil mujal näha ei saa. Õudusfilme veidi vähem vaadanud tegelastele peaks see film tänapäevalgi ülimalt hirmus tunduma – on täiesti arusaadav, miks kinoseanssidele oksekotid kaasa anti.



Soundtrack on ülimalt meeldejääv – mitte küll tingimata õudne, aga kuidagi kriipiv ja perfektselt filmi stiiliga haakuv. Kuna "Zombi 2" (v.a algus- ja lõpustseen) valmis tegelikult "Dawniga" umbes samal ajal, siis mingeid märke Romero kopeerimisest pole ja Fulcil on ikkagi omaenda stiil.
Näitlejad ei olnud just kõige veenvamad, aga tulid üldiselt täitsa normaalselt toime. Naised olid päris armsad.

Üks ilusamaid zombipostreid üldse:

Lõpp oli super, lootsingi midagi sellist. Läks väga ilusti "Dawn of the Deadiga" kokku.