"P2" (2007)

Jätkame jõuluõudukate radadel.

Franck Khalfouni lavastatud ja kirjutatud õudustriller "P2" räägib töönarkomaan Angelast (Rachel Nichols), kes püüab jõuluõhtul pärast pikale veninud tööpäeva koju pere juurde sõita, kui avastab, et peale tema pole kontorihoones enam kedagi ning uksed on lukku keeratud. Maa-aluse parkla kaudu väljapääsu otsides selgub, et naine pole siiski päris üksi ning algab verine kassi ja hiire mäng.

Rohkem ei teadnud ma filmi sisust enne vaatamist midagi. Ainult seda, et postril on kirvega naine. Sellest piisas, et juba aastate eest huvi äratada, ent olin kursis ka Rotteni madala reitinguga ning hoidsin ootusi madalal. Algul tundus, et põhjusega. Pinget nappis (Rotten ütleb ka, et "low on suspense") ja antagonist, kelle peal ma spoilereid vältida püüdes pikemalt ei peatuks, tekitas ennekõike lihtsalt vastumeelsust, mitte ühtki positiivsema varjundiga negatiivset emotsiooni (noh, näiteks hirmu või midagi).

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see film mulle meeldima hakkas. Imestasin, kui päevakohane selle sisu 15 aastat hiljem on – incel'i kommuunide õitsengu valguses vast isegi aktuaalsem kui kunagi varem. Võiks lausa öelda, et "P2" on oma ajast ees. IMDb trivia kastist ei leidnud ma praktiliselt midagi, mis selle filmi sünnilugu seletaks, aga eeldan, et Khalfoun konstrueeris antagonisti teadlikult kõiki incel'ite mõttemustreid silmas pidades, seejuures muutmata tegelast liigseks karikatuuriks.

Üllataval kombel kommenteerib film tabavalt ka #MeToo liikumist, mida toona ei eksisteerinud. Seejuures tehakse kõike tüütult targutamata, millega tänapäeva filmides enam millegipärast hakkama ei saada. Sotsiaalsete sõnumitega tuleb väga delikaatselt ümber käia, muidu mõjuvad need tehisliku moraalilugemisena. "P2" läbib selle proovikivi fantastiliselt.

Nüüd läheb pisut spoilerisemaks. Esialgu ei jõudnud ma ära oodata, millal peategelasest kujuneb kannatuste kaudu karm badass, kellesuguseid oleme sellistes filmides nägema harjunud ("Evil Deadi" Ash on vist kõige tuntum näide, aga sobib ka Sidney "Screamist"), aga lõppkokkuvõttes hindan hoopis rohkem, et Angelast seda kunagi ei saanud. Oleks igati ootuspärane karakterikaar, kui kinni seotud ja piinatud naine lõpuks oma jälitaja sama sadistlikul kombel sihikule võtaks (mis seal salata, seda oleks ka lõbusam näha), aga Angela tegelaskuju on bad bitch täpselt sellisel moel, nagu ise tahab, ega loobu oma tõekspidamistest ka surmasuus. Jah, ta teeb seda, mida vaja, et end kaitsta, aga ta ei ole nõus olukorraga "kohanema" ega vägivallaga kaasa minema (stseen koeraga on selle suurepärane näide – Angela püüab viimase hetkeni vägivalda vältida). Sellist kangelannat on vahelduseks äge näha.

Võib-olla annan ma liiga palju au asjade eest, mis kukkusid filmitegijatel välja juhuslikult (või näiteks eelarve nappuses), aga mulle tõesti väga meeldib, millist sõnumit see film – kas tahtlikult või mitte – edasi annab.

Ainsa tõsise kaebusena tuleb tõdeda, et kui juba postril on kirvega naine, siis on täiesti lubamatu, et seda kirvest kellegi poolitamiseks ei kasutata.

"Black Christmas" (2006)

2013. aastal olen "Black Christmasi" uusversiooni kohta kirjutanud nõnda: "Väga halb ei olnudki, aga originaalile ka mitte üheski aspektis järele ei jõua. Tapja tutvustamisega nulliti ta salapärasus ära, kuid võib-olla oligi selle uue külje sisse toomine sobilik, kuna otsustati minna niikuinii seda "tapame võimalikult palju inimesi erinevat moodi ära ja paneme vahele paar naljakat one-liner'it (merry fucking christmas!), mida keegi reaalselt sellises olukorras ei kasutaks" rada ja mingist tõsiseltvõetavusest või põnevusest rääkida ei saa. Remake'i ja originaali võrreldes võib öelda, et minimaalsus on kohati parem, sest 1974. aastal tehti palju vähemaga ikka kõvasti hirmuäratavam õudusfilm, mis päris pikalt kummitama jäi."

Ma ei saa öelda, et mul poleks olnud õigus – nagu ikka, teeb võrdlusmoment erakordselt tugeva originaaliga uusversioonile karuteene. Küll aga on mul hea meel lugeda, et olen juba toona suutnud oma subjektiivsest hinnangust kaugemale näha ja mõista, et uusversioon võttiski teadlikult suuna 70ndate originaalist eemale. Ja see on täiesti okei.

Armastan esimest "Black Christmasit" (kas see on õige käänamine? loodame) sama kirglikult kui kõik need aastad tagasi, aga olen juba pikalt rääkinud, et mida aeg edasi, seda enam hakatakse nullindate uusversioone ja toonaseid õudusfilme üleüldiselt hindama. Küll aga ei osanud ma arvata, et see mu enda kohta käib. Mäletasin "Black Christmasi" 2006. aasta uusversiooni kui keskpärast rapperit, mille vastu mul mingeid tundeid polnud.

Praegu, üheksa aastat hiljem vaatan ma seda täpselt sama pilguga nagu samast ajast pärit "The Hills Have Eyesi" või "Texase mootorsaemõrvade" uusversioone. Toonastes õudukates oli toorust ja otsekohesust, mida tänapäeva nn elevated horror ei paku. Seda ei paku ka 80ndate juust ega 90ndate klants-õudukad (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga ehk mõistate, mida silmas pean). Igal ajastul on oma võlu ning ma ei saa sugugi öelda, et üht teisest paremaks peaksin, kuid nullindate kohta olen kiidulaulu kuulnud kõige vähem. Seepärast peangi ise laulma.

Kõik algab sellest, et film nagu "Black Christmas" ei vaja uusversiooni. See on üks filmiajaloo parimaid rappereid. Ehk mitte hinnatumaid või populaarsemaid, kuid parimaid. See on fakt. "Black Christmas" on perfektne täpselt sellisena, nagu see on. Niisiis on mõistetav (või kui mitte, siis vähemasti oodatav), et leidub fänne, kes oma lemmikfilmi kaitsta püüdes mittemingisugustest "jätkudest" kuulda ei taha. Võib-olla kuulusin ma isegi üheksa aasta eest otsapidi nende sekka. Kuidas sa remake'id täiuslikkust? Kas nii nagu Gus Van Sant "Psühhot"? Ma tahan loota, et vastasid oma peas eitavalt, sest kui mitte, siis meil ei ole enam millestki rääkida.

Korbitüdrukud, keda seekord rapitakse, on tänaseks päris tuntud nimed-näod. Tore boonus!

Milleks proovida välku teist korda pudelisse püüda, kui on võimalus ka pudel puruks lüüa ja sellega paar silmamuna peast välja koukida (hoiatus: seda tehakse uusversioonis päris mitu korda, küll mitte pudeliga)? Kui juba täiuslikkust remake'ida, siis olen veendumusel, et seda tuleb teha täpselt nii nagu 2006. aasta "Black Christmasit". Võetud on originaalfilmi kontseptsioon – korbitüdrukud hakkavad jõuluvaheaja eel üksteise järel susse püsti viskama – ja seda lustides edasi arendatud. Ja jõutud nii kaugele, et enam pöörasemat lähenemist ei oskaks vist tahtagi.

Kui originaali võlu ja õudus peitus suuresti selles, et me ei saanud tapja kohta mitte midagi teada, siis uusversioonis sama trikki ei korrata (see ei töötakski, kuna originaal mängis whodunit'i peale), vaid keskendutakse sadistliku mõrtsuka jubedale minevikule. Tihti on kõiksugu uutmisversioonide ja eellugude paheks, et kiputakse lahti seletama asju, millest keegi midagi teada ei taha. Ega "Black Christmasi" puhul ole teisiti. Aga Billy (originaalis tapja nime tegelikult ei kinnitatud) taustalugu on nii raju ja läheb sellistesse kaugustesse, et annab esimesele filmile ainult juurde. Või kui mitte, siis vähemalt ei võta midagi ära.

Ma ei mäletanud, kui verine 2006. aasta "Black Christmas" on. See on ülitempokas ja rõve, jah, suhteliselt lihtsakoeline, aga vaieldamatult meeleolukas sõit. Kas sellel filmil on väärtused, mis tegid originaali nii meeldejäävaks? Pigem ei ole. Kas see on originaalfilmi kombel kõhe ja salapärane? No ei ole üldse. Aga kas see on üks kuradi raju andmine? Hell jee!

Vastupidise näitena võib võtta sama filmi 2019. aasta uusversiooni, mis on "Black Christmas" tõesti ainult nime poolest ega ole kuidagi originaalist inspireeritud. Kusjuures too film püüab olla enda arust "ebaõudusfilmilikult" feministlik, ise taipamata, et järgneb kahele filmile, mis on feministlikud selle sõna kõige paremas vormis – näidates ägedaid naisi olemas täpselt sellised, nagu nad ise tahavad, ja mitte allumas ühiskondlikele ootustele. Võib-olla on see üks põhjustest, miks 2006. aasta uusversioon mulle tänase pilguga palju rohkem südant mööda on kui üheksa aastat tagasi. Kui filmil kollasest maksahaigusega sadistist ja tema intsestibeebist saab üldse südamega mingit pistmist olla.

Kui olete sellest filmist aastate jooksul ringiga mööda käinud või kunagi vaadanud ja pettunud, siis tehke endale jõulukink ja andke "Black Christmasile" võimalus. Ja kui ei sobi, siis võite alati originaali rüppe tagasi minna. Seal on jube kindel. Ja kindlalt jube.

Ilu on vaataja silmades. Ja silmad on mõrvari jõulukuuse otsa riputatud.

"Lifeforce" (1985) † "Species" (1995)

Sattusin pooljuhuslikult kahe sarnase tulnukaõuduka peale ja tahtsin oma tähelepanekuid teiega jagada (loe: interneti musta auku paisata). Kasutan edaspidi pealkirjas mainitud filmide eestikeelseid nimetusi, kuna mul pole aimu, kuidas "Species" eesti keeles käänduma peaks. Filmiveebis on selle nimeks pandud "Mutant" ja selle sõnaga oskan juba paremini toimetada.

Elukutselise õudukafännina olen nii "Elujõust" kui "Mutandist" aastaid teadnud, aga ei saa kuidagi väita, et oleksin neist midagi pealkirjast kaugemale kuulnud. Võib-olla olen viimase kohta kuskilt kiidusõnu lugenud, aga kindlasti pole tegemist filmidega, mida "õudukakogukonnas" palavalt armastatakse. Või vihatakse – ka sellisel juhul oleksin paremini kursis.

Neist kahest võib "Elujõul" olla ajalooliselt ehk pikem "kõlblik kuni" (või rohkem elujõudu, hahaa!) ning seda ainult põhjusel, et lavastajaks on "Texase mootorsaemõrvade" ja "Poltergeisti" autor Tobe Hooper. Igas muus aspektis on see "Mutandist" selgelt kehvem tükk. Mul pole aimugi, kas "Mutandi" tegemisel tegelikult "Elujõust" elujõudu ammutati, kuid lihtsalt peale vaadates võib öelda, et üks on teise prototüüp (kumb kumma, seda võib valmimisaastast järeldada). "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks joosta. Või oota, veelgi tabavamalt: "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks keele su koljust läbi suruda.

Et kiiresti konteksti anda, on mõlema teose keskmes üks kaunis maaväline naisterahvas, kes kinnisest asutusest välja pääseb, Maa-inimeste sekka infiltreerub ning paksu pahandust külvab, vist eesmärgiga planeet oma liigiga üle võtta. "Elujõus" nimetatakse teda vampiiriks, kes pealkirjale vastavalt inimestest elujõudu ammutab (kasutab ta selleks oma hüpnootilist veetlust), "Mutandis" on tegemist inimese ja tulnuka hübriidiga, kes püüab eelkõige lihtsalt eksisteerida. Temalgi on eeliseks laitmatu välimus, kuid murrab ta vaid, kui haistab ohtu (või kui korvi saab). Ja siis on tiim teadlasi või agente, kes üritavad džinni tagasi pudelisse suruda, nii et laibarada jääks võimalikult lühike.

Njämm-njämm, elujõud!

Kosmosevampiir imeb Maa-inimese elust nii tühjaks, et järel vaid luud ja nahk.

"Mutanti" vaatasin neist kahest esimesena. Kel veel võimalust, soovitan vastupidi teha (miks, selgitan hiljem). Selle filmi tegijatest ei tea ma mitte midagi ega hakka teesklema ka, nagu teaksin. Vaatasin korra nii stsenaristi kui režissööri IMDb lehele ega täheldanud seal midagi märkimisväärset. Seda üllatavam, et tegemist on ühe omapärasema 90ndate ulmeõudukaga. Tõesti tekib küsimus, kuidas ma seda filmi alles praegu nägin. Vapustav cast, silmapaistvad efektid, nii praktilised kui eri-, ja üks filmiajaloo kõige kuumemaid pahalasi (kui tahta teda niimoodi nimetada – tegelikult vääriti mõistetud tegelane, omamoodi sarnane "Stranger Thingsi" Eleveniga). Michael Madsen teeb siin ühe oma lahedama rolli – sellist sleazy't venda on ta perfektne mängima.

Minu filmielamuse võtab kokku tsitaat, mille poetab üks tegelastest vahetult pärast tulnukinimesega vahekorras olemist: "I enjoyed that immensely!"

Selline tiim ajab "Mutandis" tulnukat taga.

Kuidas kaht filmi omavahel eristada? Ühes tahavad kõik tulnukat panna, aga väga ei õnnestu, teises tahab tulnukas kõiki panna, aga väga ei õnnestu.

Kui panna selle kõrvale brittide "Lifeforce", on võrdlusmoment eelkõige koomiline. Kui USAs (ehk "Mutandis") uuritakse maavälist olendit ülisalajases tipptehnoloogilises laboris ning jahitakse valitsuse kokku kutsutud meeskonnaga, kuhu kuuluvad parimatest parimad igast valdkonnast, siis Ühendkuningriigis tehakse sama asi ära mingis suvalises morgis (või arestimajas? Ega täpselt aru ei saagi), kus julgeoleku peale on mõeldud umbes sama palju kui Rimis. Vanamees valvelauas ja kõik. Niimoodi siis toimetatakse kosmosest toodud müstiliste võõrkehadega.

Isegi kui olukord käest läheb, ei suudeta "Elujõu" universumist leida kompetentset abiväge, vaid missiooni juhtimine jääb mingi suvalise jorsi õlule, kes näeb välja nagu Simon ja Garfunkel oleks lapse teinud. Filmi lõpuni ei saa täpselt aru, miks neil kõigil nii suva on, et kosmosest pärit vampiir mööda Londonit ringi silkab. (Okei, kohe alguses ei osatud riske päris täpselt hinnata, aga kui tulnukvampiir kõigi silme all inimesest viimsegi elumahla välja imeb, võiks ju nagu kohale jõuda, et tegemist pole tavalise Scotland Yardi juurdlusega. Millegipärast on kõigil aega maa ja ilm, et juurelda ja kohtuda ja läbi rääkida, selmet otsustavalt tegutseda. Isegi seda, et London põleb, kuulevad tegelased pooljuhuslikult BBC-st.)

Kas keegi suudab uskuda, et see püssiga vend ühtki tulnukat peatab?

See pole kriitika "Elujõu" kui filmi kohta, vaid tähelepanek, et kui Hooperi nägemus Londonist mingilgi moel tegelikkust peegeldab, vajavad nad hädasti kriisijuhtimise kiirkursust. Covidiga läks pekki, kosmosevampiiridega samamoodi, mis järgmiseks?

Nagu mainitud, kel võimalust või viitsimist, soovitan "Elujõudu" ja "Mutanti" vaadata järjest, kuna tegemist on väga selge evolutsiooniga (kindlasti leiab varasemast veel mõne eelkäija, mis temaatikasse sobib, aga ise ei oska kohe pakkuda). Kasvõi visuaalefektide osas on põnev vaadata, kui kaugele 10 aastaga areneti. Kuid ka sisuliselt (jah, mõlemas on paljas naine, kes inimesi tapab, aga see pole mu point). Jämedalt võib öelda, et "Species" on oma olemuselt "Lifeforce'i" Hollywoodi versioon. Või teisiti: "Species" on "Lifeforce'ile" sama, mis James Cameroni "Aliens" on Ridley Scotti "Alienile".