Cinema Dentata: "Possession" (1981)

HÕFF pole sugugi ainus võimalus suurel kinolinal friigiõudukaid vahtida: Sõpruse igakuine Cinema Dentata veereb aga edasi ning sedapuhku ehk isegi paremini kui kunagi varem. Märtsi viimasel päeval oli kultuskino ekraanil tunamullu meie seast lahkunud poola lavastaja Andrzej Zulawski meistriteos "Vaimust vaevatud" – räige šokifilm, mida sobib kõige paremini kirjeldada kui "Hiilguse" ("The Shining", Stanley Kubrick) ja "Põrgusigitise" ("Hellraiser", Clive Barker) haiglast kokteili. Või ehk pisut päevakajalisem võrdlus: "Possession" on justkui tänavu parima filmi Oscari võitnud "Vee puudutuse" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro) täiskasvanute versioon. Ehkki ma pole päris kindel, et keegi kunagi nii täis kasvab, et Zulawski hullumeelsuseks täielikult valmis olla.

Väita, et "Possession" on klassikalises mõttes hea film, oleks ehk liialdus, küll aga kuulub see šokifilmide paremikku ning väärib oma kohta teiste veidrate ja eriskummaliste kultusfilmide seas. Filmi peamine häda on tema kahetunnine kestusaeg, mis pole kaugeltki vastavuses süžee sisutihedusega. Kuigi imelik on "Possession" kohe algusest peale, kisub lugu filmi kulgedes aina pöörasemaks ja segasemaks, jättes lõpuks järele pigem arutute performance-stiilis etteastete kollektsiooni kui tervikliku mängufilmi. Samas on äärmuslik eksperimentalism üks põhjustest, miks "Vaimust vaevatud" niivõrd sügavale mällu sööbib, nii et nõuda hullult kunstnikult koherentsemat visiooni pole kuigi õigustatud. Sellegipoolest – lühem ja tabavam saanuks film olla kindlasti, isegi kõigi oma pöörasuste juures.

Kellele ekstreemkino passib, leiab siit nii mõndagi huvitavat – šokeeriv ja rõve on "Possession" kohe kindlasti. Põnev on jälgida ka noort Sam Neilli (kes näeb endiselt välja nagu Freddie Highmore), kuna nii räiges teoses pole "Jurassic Parkist" tuntud näitleja minu teada rohkem kaasa löönud. Ehkki filmi peamine staar on ikkagi Zulawski, kes kõik need jälkused ja õudused välja mõtles ning efektimeistrite abil ekraanile tõi.

"Schulmädchen-Report: Was Eltern nicht für möglich halten" (1970)

Olen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali keldrisaali sattunud ainult ühel korral. See oli ülemöödunud aastal, kui põhiprogrammi film varasemalt nähtud oli, ja seetõttu kavast põnevamaid alternatiive otsisin. Tol korral linastus seal Cannoni retrospektiivi kuulunud "The Last American Virgin" – üdini seksuaalsusest nõretav tobe noortekomöödia, mil festivali nimega midagi ühist polnud. See äraütlemata kummaline film, milles loogika ja inimmõistus teisejärguline, on mul senini kenasti meeles.

Ma ei tea öelda, kas Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja, püüab end aasta-aastalt üle trumbata, kuid hetkeseisuga paistab nii, et tänavuse festivali kõige vallatum out of left field film linastub selles samas keldrisaalis – rahvale tuleb näitamiseks "Koolitüdrukute raport, osa 1".

Tegemist 1970. aasta Lääne-Saksamaa exploitation-hitiga, millele mingi ime läbi aastate jooksul 12 järge vändatud on. Filmitegijad üritavad iga hinna eest jätta muljet, nagu teose eesmärk oleks lapsevanemaid tolle aja noorte seksuaalkäitumise osas harida, kuid ilmselt hammustab naiivseimgi vaataja läbi, et võltsmoraal on lihtsalt ettekääne, millega pooleldi kriminaalsete alatoonidega erootikat õigustada. Nimelt on filmi kangelased, koolitüdrukud, enamjaolt alaealised ega tohiks ilmselt sedalaadi teoses figureerida, kuid softcore pornot dokumentaalina serveerides on lugu muidugi märksa teistsugune. Olematu raha eest vändatud kõmuline "Koolitüdrukute raport", mis tabusid puudutada ei peljanud, teenis Saksa kinodes oma eelarve tagasi umbes 40-kordselt ning sööstis kinoedetabelite tippu – sündinud oli tõeline kultushitt.

Praeguseks on "Koolitüdrukute raporti" kunagine võlu vaid aimatav – kujutage ette, kuidas reageerisid pea poole sajandi tagused läänesakslased, kes pornoga kunagi kokku puutunud polnud (vähemasti mitte legaalselt), kui suurelt ekraanilt seksuaalsusest tulvil alasti tiinekaid nägid. Tänapäeva kinodes muidugi selline toode ellu ei jääks, kultuuris seesugusele hullumeelsusele kohta pole – eks ta ole nišivärk. Kui aga "fantaasiafilmi" definitsioon hõlmab ka seksuaalfantaasiaid, sobib antud teos HÕFFile nagu valatult. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mille saatel lõbusa seltskonnaga mõnd vägijooki pruukida ja naljatleda; nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda.

HÕFF 2017

"Jeepers Creepers" (2001)

Selle sajandi alguspoolde jäänud õudukad pakuvad täna harva kõneainet: kui millestki räägitakse, siis pigem 1990. aastate lõpus alanud teen slasher'ite tulvast või hilisematest uusversioonidest. "Jeepers Creepersi" tegelasi võib tinglikult teismelisteks lahterdada küll (ehkki üks näitlejatest oli tollal 30 täis), aga klassikalisest lõikumisfilmist on asi suhteliselt kaugel. Üldiselt on seegi linateos möödunud aastate jooksul unustusehõlma vajunud, osaliselt kindlasti just sellepärast, et on liialt eriskummaline ja ebatraditsiooniline, et mõnda konkreetsesse voolu kuuluda, kuid teatud fännid on sel omapärasel tükil siiski säilinud.

"Jeepers Creepers" on tõenäoliselt kõige originaalsem toode, mida tänapäeval Hollywoodist saada võib. Teatud paralleele saab luua n-ö traditsioonilise maantee-horror'iga nagu "Duel" või "Joy Ride" (ilmus kusjuures samuti 2001. aastal), aga "Jeepers Creepers" on oluliselt mitmedimensioonilisem ja teeb läbi päris arvukalt käiguvahetusi (pun intended). Filmi esimene pool on teisega küllalt kontrastne, nii et fännidki pole alati nõus, kumb neist erilisuse vastandlikest vormidest Creeperi kontseptiga paremini sobitub. Isiklikult meeldib mulle rohkem teose atmosfääriline algus, mil aegamööda pinget kruttiva kuluga sel hetkel veel nähtamatu õuduse suhtes vaatajas efektiivselt hirmu külvatakse. Ega hilisemgi halb pole, aga algset setup'i arvestades on järgnev siiski võrdlemisi vaimuvaene ja sugugi mitte nii hirmuäratav, kui varasema järgi arvata võiks. "Jeepers Creepers" on sealjuures vast ka ainuke film, mille puhul olen mõelnud, et äkki oleks säärane idee found footage'ina paremini toiminud — igatahes pole suurt kahtlust, et tänavu oleks sellist sorti stsenaarium just nimelt väriseva käsikaameraga üles võetud, kõik eeldused selleks on selgelt olemas.

Palju on räägitud "Jeepers Creepersi" sügavamast tähendusest, tihti seoses sellega, et lavastaja Victor Salva on aasta jagu vangis istunud pedofiil. Teooriad intsesti ja homoseksuaalsuse kohta on igatahes huvitavad ja annavad võimaluse filmi märksa teistsugusest vaatenurgast näha, kuid arvestades režissööri hilisemaid teoseid, mille seas mitu küllalt lihtsameelset õudukat, võib "Jeepers Creepersit" ka puhtalt monster movie'na võtta (ja nii see ilmselt mõeldud ongi). Igatahes on tegu väga omanäolise tükiga, mis oma kummitusliku algusega kauaks meelde jääb, olgugi et premise annab potentsiaali terviklikumalt palju tugevamaks teoseks.

"Unfriended" (2014)

Kui teile tundub, et found footage on muutunud liialt igavaks, siis olge mureta, kuna "Unfriended" toob meile odav-horrori uue väljundi. Arvutiekraani kasutamine tegevuspaigana on esmapilgul küll huvitav idee, aga reaalset täispikka filmi vaadates muutub see kiiresti väsitavaks ning hoidku jumal meid selle eest, et kübernaturaalne lähenemine uueks trendiks peaks saama.

Möödunud sügisel vaatasin PÖFFil Nacho Vigalondo lavastatud "Open Windows’it" ja kiitsin hispaanlase uudset lähenemist. Sellegi filmi puhul toimus suur osa tegevusest just nimelt arvutiekraanil, kuid toimuva muutis märksa loogilisemaks see, et teos oli ka sisulisest poolest häkkimisega tugevalt seotud ning mulle tulemus täitsa istus. "Unfriended" keskendub seevastu aga õuduse üleloomulikule poolele ja idee häkkivast kummitusest on vähemalt minu jaoks kõike muud kui tõsiseltvõetav.

Film räägib kuuest noorest, kes aasta eest põhjustasid (otseselt või kaudselt) Laura-nimelise tüdruku enesetapu. Nüüd on tüdruk otsustanud teispoolsusest kätte maksta ning selleks on ta nähtavasti ära õppinud tipptasemel häkkimise, sest just arvuti kaudu ta oma endisi sõpru terroriseerima asubki. Vaimude ja muud sorti üleloomulikkusega seotud õudukad nõuavad niigi omajagu suspension of disbelief’i, aga kummitustüdruk, kes kättemaksu Skype’i grupivestluses teostab, on ikka tase omaette.

Kui rääkida konkreetselt filmist ja mitte ainult tema kentsakast ideest (mis arusaadava põhjusega kõik muu varjutab), siis on tegu üsnagi tavapärase noorteõudukaga, mis ei jää muule sama temaatikaga horrorile sugugi alla. Kõige tugevamaks küljeks on vast karakterid ja nende esialgu varjatuks jääv kahepalgelisus, kuna sugugi mitte paljud teosed ei julge oma peategelastele niivõrd negatiivset tausta omistada. Seetõttu algaski filmi põnevaim osa siis, kui kummituse ettepaneku peale "Never have I ever" nime all tuntud joomismängu mängima asuti ja üksteise saladusi paljastama hakati. Mulle endale meeldisid väga ka surmastseenid, mis olid küll lühidad ja katkendlikud, aga siiski jõhkrad ja mõneti päris šokeerivad, eriti esimesed kaks.

Kui tahate tingimata oma sammud kino poole seada, siis soovitan vaatamiseks võtta hoopistükkis klassikalise "It Follows’i", mis hirmutamisega märksa efektiivsemalt hakkama saab, kuid kui teile sellest veel päris küllalt ei saa, siis on "Unfriended" samuti täiesti arvestatav võimalus. Tuleb vaid loota, et siit "Paranormal Activity" laadset fenomeni ei teki ja et arvuti-horror kiiresti unustatud saab.

"Wrong Turn 3: Left for Dead" (2009)

"Wrong Turn 3" on üks neist meistriteostest, mida ma olen enne oma filmiteadlikku elu korduvalt vaadanud ning päris korralikuks pidanud. Eile pakkus aga TV6 oma "õuduka õhtuga" suurepärase võimaluse mälu pisut värskendada ja "Vale pöörde" seeria halvim osa taaskord üle vaadata.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtsa lausega: inimesed lähevad metsa ja saavad surma. Kolmandas osas satuvad deformeerunud kannibalide lauale põgenenud kurjategijad ning mõned neid vanglabussil valvanud korrakaitsjad.

Oma kurvastuseks avastasin ma päris kiiresti, et "Wrong Turn 3" pole kaugeltki mitte nii hea, kui ma mäletanud olin. Alles hiljuti neljandat osa vaadates olin ma madala kvaliteedi pärast üsna nördinud, aga tegelikult on kolmandas olukord vist veelgi halvem: läbi ja lõhki straight to video, olematu eelarve paistab igast nurgast välja. Budgetiks on märgitud 2 mln dollarit, kuid isegi see tundub kahtlaselt suur summa, sest kohutavad pole mitte ainult näitlejatööd, vaid ka eriefektid ja grimm. Ainuke hetk, mis on tõesti korralikult tehtud, on punapäise autovarga surm. Mäletan, et mõned aastad tagasi olin sellest päris šokeeritud; näeb ka praegu vaadates väga brutaalne välja. Kogu ülejäänud filmi väärtus seisab "nii halb, et hea" faktoris, kuid kahjuks ei tööta seegi eriti hästi.

Kiitust tuleb avaldada päris värvikate surmastseenide eest, mis oleksid korralike efektide puhul tõepoolest meeldejäävad olnud. Fantaasiast tegijatel igal juhul puudu ei jäänud: kaht samasugust surma siit ei leia ning inimesi tükeldatakse igal võimalikul viisil.