"Amityville: The Awakening" (2017)

Amityville'i lugu on legendaarne. Jõhkrad mõrvad ja ajaloo üks kajastatumaid kummitamisjuhtumeid on alust andnud tohutule hunnikule õudukaile, mis kõik keerlevad just selle pahaendelise maja ümber. Tõesõna, Amityville'i-nimelisi teoseid on tänaseks kahekümne kanti, üks hullem kui teine. Isegi filmisarja esimene osa, 1979. aastal ilmunud nimekas "The Amityville Horror", on pigem kultuslik kui reaalselt kvaliteetne teos, ehkki oma võlu tal tänini on. Hiljem on seeria, kui 2005. aasta uusversioon välja arvata, mandunud telefilmide tasemele ning asjaolu, et tänavune "Amityville: Kurjuse ärkamine" üldse kinolinal laiutab, on paras üllatus.

Lausa anomaalia, kui aus olla. Nimelt on uut "Amityville'i" korduvalt nii ringi lõigutud, edasi lükatud kui ka ümberfilmitud ja -nimetatud, kuid kolme aastaga see USA kinodesse siiski pääsenud pole. Isegi nüüd, kui "The Awakening" Eesti kinopublikule vabalt kättesaadav on, ootavad ameeriklased teadmatuses uut linastuskuupäeva, mida tõenäoliselt sel aastal (või siis üldse kunagi) ei tule. Nojah, ega nad selle arvelt paljust ilma jää.

Tõsi ta on – uusim osa, sarnaselt eelkäijatega, pole kuigi õnnestunud tükk. Järjega tegelikult tegemist pole, kuigi pealkirja järgi võiks seda ehk reboot'iks pidada; "Amityville: Kurjuse ärkamine" on eraldiseisev lugu, mis leiab lihtsalt aset samas majas, kus Ronald DeFeo jr 1974. aastal oma pere jõhkralt mõrvas. Ses mõttes on uus "Amityville" isegi parajalt nutikas, et tegevustik toimub n-ö päris maailmas – üks tegelastest, klišeelikult tobe õudukafänn Terrence (Thomas Mann), vehib nii "Amityville'i õuduse", selle järje kui ka uusversiooni DVD-dega. Noh, analoogne metavärk nagu Wes Craveni "Uues luupainajas" ("New Nightmare", 1994), aga loomulikult mitte pooltki nii nutikas või läbimõeldud. Pigem ongi uitmõte stiilis "mõtle, kui lahe oleks, kui tegelased Amityville'i majas vana "Amityville'i õudust" vaataksid" pikemalt kaalumata filmi susatud. Pahaks ma seda ei pane, kuid täit potentsiaali antud lähenemise puhul kindlasti kasutatud pole.

Filmi üldjoontes igavalt traditsioonilisele sisule – teate küll, pere kolib vanasse hirmsa väljanägemisega majja, kus kummitab – lisab vürtsi asjaolu, et nõrgim pereliige, paranähtustele vastuvõtlikem tegelane, on sedapuhku kõne- ja liikumisvõimetu James (Cameron Monaghan), mitte mõni väike laps. Kahjuks pole "Kurjuse ärkamine" lugu paralüüsis noormehe ränkraskest võitlusest deemonitega, kes teda painavad; sündmustiku keskmes on hoopis tema kaksikõde Belle (imeilus Bella Thorne) ja James pole oma luukereliku väljanägemisega palju enamat kui tont, keda karta. Kuna erilist sümpaatiat ühegi tegelase vastu ei teki – pereema depressiivsus rajab teed psühhoosile ja mainitud õde pole enamat kui pohhuistlik tiinekatšikk – kutsub õnnetus olukorras James esile pigem ehmatusi ja õudu kui kaastunnet.

Kõigele vaatamata ei hakka film hetkekski otseselt vastu: kui tead, mida vaatama lähed (ja "Amityville'i" puhul on see üpris selge), ei saa ju ka pettuda. See on naiivne, täis kesist näitlemist ja telefilmilikult odava väljanägemisega, võrdluseks näiteks "Ringid" või MTV telesari "Scream", kuid ebameeldivana see meelde ei jää: juures on mingi sõnulseletamatu lunastav aspekt, võib-olla seesama mainitud õudukafänni-perspektiiv, mis etteheited kehtetuks muudab. Noh, ütleme nii, et kui tuleb välja, et iga teine jump scare on hoopis mõne tegelase õudusunenägu, on film selgelt piisavalt rumal, et kriitikast mitte välja teha. Niisiis ongi "Kurjuse ärkamine" madala lennu ja väheste taotlustega filmike ning tema primitiivsuse peale otseselt mõtet pahandada pole. Tõsiasi on see, et läbivalt kehvakesest filmisarjast on uus "Amityville" üks etemaid, olgugi et sel võrdlusel pole komplimendina erilist väärtust.

NB! Postrit ma seekord ei postita, kuna sel filmil pole ühtegi ilusat postrit.

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."