Püha Sõprus: "Cannibal Holocaust" (1980)

Esimest korda kirjutan blogisse filmist, millest olen kord juba kirjutanud. Erandeid võib teha, kui film ise on nii erandlik, kui "Cannibal Holocaust" seda kahtlemata on.

Põhjus (et mitte öelda sundus) selle erandliku filmi vaatamiseks tuli Sõpruse eriprogrammist. Oktoobrikuule sobivalt on kinokavas veel John Carpenteri "The Thing" ja hispaanlaste kõige kõigem õudukas "[Rec]", mida näidatakse 27. oktoobril. "Cannibal Holocausti" olen varem näinud täpselt kaks korda ja viimasest vaatamisest on möödas üle üheksa aasta. Selle ajaga on mälu detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, ent seletamatu kihk "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata on minus ärganud pea igal aastal, eriti suve kuumematel päevadel, kui olemine on sama higine ja kleepuv kui selle filmi olustik. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.

Pühapäeval veendusin, et kõik need aastad on mu peas elanud selle filmi täiustatud versioon. Mälu lihvib ebatäiused ja jääb vaid sõnum, mida kannavad ebamugavalt realistlikud vägivallastseenid. Idee "Cannibal Holocaustist" on aga parem kui film ise.

"Cannibal Holocaust" räägib neljast noorest ameerika "dokumentalistist", keda huvitab rohkem rikkus ja kuulsus kui dokumenteerimine. Nad sõidavad Amazonase vihmametsa hõimurahvaid filmima ja jäävad kadunuks. Paraku õnnestub nende filmitud materjal džunglist üles leida ja sealt saame aimu, milliste jõhkrustega noored tegelikult tegelesid. Sealt tuleb mängu ka seksuaal- ja loomadevastane vägivald, mille poolest on film kurikuulus. Tegemist on ühe esimese found footage tüüpi filmiga ja kindlasti ühe mõjusama näitega selle stiili kasutusest.

See kõlab paratamatult kummaliselt, aga tabasin end muuhulgas mõttelt, et "Cannibal Holocaust" on natuke lastekas. Temaatika on vaieldamatult karm, ent seda antakse edasi täpselt nii robustselt ja otsesõnaliselt (film lõppebki sõnadega "I wonder who the real cannibals are" ja sama mõtet korrutatakse filmi jooksul veel), nagu loeks lapsele moraali. Režissöör Ruggero Deodato oli "Cannibal Holocausti" valmimise ajal üle 40, aga mõjub see kui varastes 20ndates filmitudengi emotsionaalne deklaratsioon. Nooruslikult naiivset toorust on siin palju. Seepärast läks "Cannibal Holocaust" üheksa aasta tagusele minule ka palju paremini peale.

Kahtlemata kõnekas on film juba ainuüksi paradoksi poolest, et "Cannibal Holocaust" sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest filmitegija oma tegelasi hukka mõistab. See paradoks kordub veel teist korda, kui seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Isegi see, kui paljut Deodato filmi hilisematest tõlgendustest tegelikult ette plaanis, on täiesti küsitav – tema hilisematest intervjuudest jääb mulje, et eetiliste küsimuste tuumik on temast kogu täiega mööda läinud.

"Cannibal Holocausti" vaataja, kui teda "sunnitakse" iseenda valitud filmi vaatama.

Deodato, kes 2022. aastal suri, rääkis korduvalt topeltstandardist: mis on ajakirjanduses ja dokumentalistikas lubatud, on lavastuslikus filmis ja teles keelatud või suisa hukka mõistetud. Seda mõtet film ise välja ei kanna, juba ainuüksi põhjusel, et "Cannibal Holocaustis" näidatakse muuhulgas tõelist, mitte lavastatud vägivalda. Filmi rassismi- ja vägivallavastane sõnum võiks isegi vett pidada, kui võtetel poleks piinatud näitlejaid ja tapetud loomi. "Cannibal Holocaust" oli vihase inimese film, mis loodud selleks, et vihastada. Et see lisaks vihastamisele ka kõnetab (veel 44 aastat hiljem), võib olla täiesti juhuslik. Puudustest hoolimata vajutab Deodato film nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada. Oli seda kõike siis vaja, on 44 aastat hiljem mõttetu vaielda. Aga arutada on põnev.

Kui lõputiitrid üle Sõpruse kinolina rullusid, mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem ma seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma "Cannibal Holocausti" pidanud kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja taban end ikka selle filmi peale mõtlemast. Juhuslikult või mitte, ju siis mingile närvile sai Deodato pihta.

Kui kellelgi on huvi vaadata Deodato teisi filme, julgen soovitada 1986. aasta metsa-slasher'it "Camping del terrore" ehk "Body Count", mis on nii klišeeline ja totakas, et mõjub kui "Reede 13" paroodia. Kui tahate paremat kannibalifilmi, võiks kõlvata Deodato "kannibalitriloogia" esimene film "Ultimo mondo cannibale" ehk "Last Cannibal World", mis tegeleb rohkem sisu ja vähem rõvetsemisega. Giallo-sõpradele võib meeldida "Vortice mortale" ehk "The Washing Machine", milles on põnevust ja pöördeid rohkem kui ühest 90ndate erootilisest krimipõnevikust ootaks. Tema viimane täispikk film, 2016. aasta "Ballad in Blood", ei kõlba kuhugi.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Friday the 13th" (1980)

Kui "Friday the 13th" omal ajal ilmavalgust nägi, poleks keegi osanud arvata, et see ka 35 aastat hiljem nii paljudel fännidel üle kogu maailma eredalt meeles on. Taheti teha "Halloweeni" stiilis odavat slasherit, kuid loodi hoopis sensatsioon, mis tõi endaga 10 järge, ühe uusversiooni ja ikoonilise Jason Voorheesi.

Olgu kuidas on, aga esimene "Reede 13" ei ole mitte mingil juhul hea film, ta ei ole isegi eriti meeldejääv. Praegu vaadates jääb pisut segaseks, miks peaks keegi sedavõrd geneerilise tüki peale pöördesse minema või sellele järge tahtma vändata. Filmi ainuke selge trump on see, et ta oli omas vallas esimene. Slashereid oli enne kaheksakümnendaid küll tehtud juba parasjagu, aga cabin in the woodsi teema võttis esmalt kasutusele just nimelt "Friday the 13th". Sellele filmile võib atributeerida ka mitmete klišeede rajamise: laipade välja ilmumine filmi viimases kolmandikus, filmi lõpetamine jump-scare’iga, suur body count, palju alastust jms, ning just sellepärast mõjubki "Reede 13" hetkel nagu iga teine tolleaegne õudukas, kuna tema oligi säärase trendi algataja. Kahjuks mängib see fakt praegu tugevalt filmi mõjuvuse vastu.

Siiski ei ole "Friday the 13th" oma rivaalidest ka eriti halvem – tegu ei ole lihtsalt millegi erilisega, nagu kuulsuse ja maine järgi eeldada võiks. Filmi tugevaim osa on minu meelest esimene pool, mil olustik veel võrdlemisi kerglane on ja tegelasedki veel suuremas hulgas hukka saanud pole. Tõelise paanika ja kaose vallandumise ajal on aga igal vaatamiskorral mu huvi ekraanil toimuva vastu täielikult lakanud: see ei ole põnev ega kaasahaarav, isegi lõbus mitte. Tõelisse sügavikku langeb film siis, kui proua Voorhees ja final girl Alice omavahel võitlema hakkavad. Nende kaklused võtavad ühtekokku aega 10 minutit, kuid vaadates tundub see kohmetu üksteise klobimine alati igavikuna. Film lõppeb siiski positiivsel noodil ühe filmiajaloo kõige efektiivsema jump-scare’iga.

Tervikuna ei ole "Friday the 13th" midagi eriti silmapaistvat, kuid episoodilisi andekusi leidub tas siiski. Esile tooksin Tom Savini eriefektid, mis teevad nii mõnegi surma päris meeldejäävaks; samuti väärib mainimist "Psycho" stiilis vaatajate petmine filmi alguses Annie tegelase näol ning oma "You're doomed!" tunnuslausega selgelt meelde jäänud hull Ralph.

Keskpärane slasher.

"La casa sperduta nel parco" (1980)

"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.

Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.

Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.

Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:

Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.