Kallid õudusfilmisõbrad, kui teil on nimekiri pealkirjaga "Õudusfilmid, mida pole mõtet mitte kunagi vaadata, kuna need pole absoluutselt mitte ühelgi moel intrigeerivad, omanäolised ega isegi mitte silmapaistvalt halvad", siis palun lisage sinna Netflixi "The Open House". Tegemist on tänavu ilmunud teosega, mis on üldiselt täitsa adekvaatselt tehtud, mõnel hetkel isegi paljulubav, kuid lõpuks lihtsalt sügavalt mõttetu ja vaimuvaene, üdini klišeeline sissetungifilm. Ärge end siiski eksitada laske: isegi home invasion'i fännidele pole filmil mitte midagi huvitavat pakkuda, kuna toosama sissetungi aspekt on lahendatud niivõrd pealiskaudselt, et ei ärata mingitki põnevust. Stsenaristid, kes on kusjuures hakkama saanud täiesti aktsepteeritava esimese poolega, muutuvad keset filmi ühtäkki nii laisaks, et ei viitsi teosele isegi korralikku lõppu kirjutada. "The Open House" on täielik ajaraisk.
