"Split" (2016)

India lavastaja M. Night Shyamalani üle on viimastel aastatel tohutult nalja visatud. 1990ndate lõpul alustanud visionäär, kelle repertuaaris senini peamiselt müstilised õuduspõnevikud, sai järjest kirja mitu täistabamust, rabades vaatajaid radikaalsete pööretega, millesarnaseid kinolinal varem nähtud polnud, kuid võidulaul ei saanud liialt kaua jätkuda: mida aeg edasi, seda nürimaks Shyamalani loome kulus. Õnneks on pea kümme aastat kestnud madalseis lõpuks läbi saanud ning Shyamalan oma parimas vormis tagasi.

Olgu öeldud, et "The Visit", Shyamalani tunamullune n-ö tagasitulekufilm, passis mulle märksa rohkem: tegemist musta huumoriga vürtsitatud nutika minimalistliku hirmulooga, mil võib-olla psühholoogiliselt isegi rohkem kaalu kui hetkel kinoedetabelite etteotsa kihutatud "Splitil". Püüdsin nii ühe kui teise teose puhul kinosaali siseneda igasuguste ootusteta: Shyamalanil ju šedöövreid ja läbikukkumisi hõlma all pea võrdselt, nii et eelarvamustel erilist mõtet pole.

Läbi see aga ei läinud, kuna tabasin end üsna varakult proovimas potentsiaalset pööret ette aimata, teadmata kindlalt, kas see tegelikult üldse tulemas on. Säärase jahimehepilguga vaatasin "Külaskäiku" 2015. aasta sügisel, samamoodi vaatasin eile "Spliti" – esimene neist meeldis mulle tohutult, teine lihtsalt meeldis. Puänt on järgmine: üritasin mõlema teose vaatamiselamust alateadlikult õõnestada, tehes vaatajana oluliselt rohkem tööd, kui eeldatud oli – "Külaskäik" töötas sellest olenemata laitmatult, "Lõhestunud" mitte.

Film jätab hulga potentsiaali kasutamata, võttes ette hulgemini suunamuutusi, milleks tegelikult erilist vajadust pole. Premise on äraütlemata põnev, aga sellest libisetakse kurvastava kiirusega üle, kuna lugu, mis kusjuures Shyamalanil juba üle 15 aasta meeles mõlkunud on, vajab kibekiirelt arendamist. Samas pole lõpptulemus sugugi nii läbimõeldud ja kaalutletud kui 15-aastane mõtlemisaeg eeldada lubaks.

Seega saame 23 eripalgelise identiteediga Kevinist teada ainult nii palju, kui süžee toimimiseks hädavajalik on, ning mitte grammigi rohkem. Mõnel teisel korral ütleksin, et salapära ongi hea, kuid "Lõhestunud" jätab lihtsalt natuke tormaka mulje, kuna ei süüvi oma temaatikasse piisavalt sügavuti. Pealekauba on Kevini rollis maruandekas James McAvoy, kelle talenti stsenaarium kahjuks ülearu kammitseb. Tegemist täpselt sellise rolliga, milles McAvoy-sugune näitleja korralikult hulluks saanuks minna, aga kuna selle jaoks võimalust ei anta, tuleb seekord leppida vaid kergekujuliste hullumeelsuse ilmingutega. McAvoy rollisooritus on sellegipoolest üks teose tugevamatest külgedest.

Kirjade järgi on "Split" psühholoogiline õudusfilm, kuid nimetatud psühholoogilisus väljendub suuresti vaid peategelase vaimuhaiguses, mitte meetodis, millega vaatajas hirmu külvatakse (mitte et "Split" õudusfilmina üldse eriliselt efektiivne oleks, ennekõike tegu põnevikuga). Jällegi raisatud potentsiaal, kuna McAvoy mitmekülgsust (selle sõna kõige hirmuäratavamas võtmes) võinuks kasutada märksa pingelisema ja intensiivsema koguterviku loomiseks. Shyamalanil on lavastajana samuti vastavad oskused olemas, nii et põhjus, miks ta neid sedapuhku kasutanud pole, jääb igaühe enda mõistatada.

Puudujääkidest olenemata pole tegu sugugi halva filmiga – kaugel sellest. "Lõhestunud" on kõnekas ja omanäoline ning just seetõttu ma kasutamata potentsiaalist niivõrd häiritud olengi: olemasoleva materjaliga saanuks teha midagi hoopis paremat. Kuigi mõne hinnangu järgi on "Split" üks Shyamalani õnnestunumatest ponnistustest, jääb minu silmis koherentne tervik moodustumata. Tekib tunne, nagu kogu filmi vältel valmistutaks ette millekski erakordseks, aga kuna vana hea psühholoogiline horror alistub lõpuks ikkagi tänastele üleloomulikele trendidele, pole tõhusal buildup'il retrospektiivis enam erilist väärtust.

Probleem pole sugugi mitte selles, et üleloomulikkusel kategooriliselt midagi viga oleks, aga sedasorti teosel, mis esmapilgul kujutatud hirmude realistlikkusele rõhub, oleks targem fantaasiamaailmast eemale hoida. Tunnen end vaatajana lihtsalt mõnevõrra petetuna, sest antud kontekstis pole see muud kui kergema vastupanu teed minek: kuna lugu realistliku maailma piiridesse mahutada ei õnnestunud, on tulnud kujutlusvõime appi võtta. Vähemalt niimoodi näib.

Iseasi on muidugi see, kuhu antud looga pisut realistlikumas versioonis üldse välja oleks jõutud ja kas see tegelikult eriti palju etem variant oleks olnud: võib-olla Shyamalani aastatega välja kujunenud visioon just üleloomulikul kulminatsioonil põhineski. Seega jään "Spliti" puhul kahevahele: tahan uskuda, et "vähem on rohkem" suhtumine oleks paremini passinud, aga kes seda tagantjärele enam öelda oskab – lõpplahendusel on tegelikult piisavalt kaalu, et nii mõnigi varemalt kaheldav otsus või suund ära põhjendada. Kordaminek igatahes.

kultuur.err.ee

"The Autopsy of Jane Doe" (2016)

Kirgliku õudusfilmifännina ei suuda ma väheseid õõvalugusid, mis kodumaisesse kinolevisse jõuavad, kunagi vahele jätta. Esialgu PÖFFi "Öiste värinate" programmi raames linastunud "The Autopsy of Jane Doe", üks lõppenud aasta silmapaistvamaid õudukaid, jookseb kinodes jõuluajast ning üle tuli kaeda seegi.

Tegemist briti õudusfilmiga, milles isa ja poeg (rollides vastavalt Brian Cox ja Emile Hirsch), mõlemad koronerid, ühel hilisel õhtul näiliselt väliste vigastusteta naise surnukeha lahkama peavad. Šerifil on vaja kiiremas korras välja selgitada surmapõhjus, et hommikul tundmatu naisukese päritolu või taustaloo kohta meediale aru oskaks anda. Mida aeg edasi, seda müstilisemaks asjalood muutuvad: saladust ei oska lahti harutada ei taibukas poeg ega kogenud isa.

Nimetatud müstilisuses teose peamine võlu seisnebki. Kerge ja lustaka tunnetusega alanud "Tundmatu naise lahkamine" (jutumärgid pole hetkel isegi tingimata vajalikud – pealkiri võtab tabavalt kokku ka filmis toimuva) suundub kiiresti hoopis karmimale teele: võimust võtab äraütlemata pahaendeline atmosfäär ja pinge kruvitakse järk-järgult laeni. Kõik, mis otseselt lahkamisse puutub, on filmitegijatel, just nagu tegelastelgi, teostatud kirurgilise täpsusega: vankumatu režii, laitmatu pacing.

Probleemid saavadki alguse siis, kui esialgne stiil ja suund ootamatult seljataha jäetakse. Tõsi, ainult lahkamisele keskendudes oleks teose väärtus puhtakujulise õudusfilmina mõnevõrra kaheldav, kuna filmi esimest poolt võib kirjeldada pigem müstilise põneviku kui lubatud õõvaloona, kuid vaevalt osaline žanrimuutus kedagi sedapuhku heidutaks. Ma ei ole aldis väitma, et mõne linateose õudusfilmiks kategoriseerimine selle väärtust alandab, sest üldjuhul pole see lihtsalt tõsi, aga seekord usun kindlalt, et "The Autopsy of Jane Doe" oleks parem või igatahes märkimisväärselt terviklikum, kui see stiilis nii ekstreemseid vangerdusi ei teeks.

Siiski, siiski, head jagub ka filmi viimasesse vaatusesse, isegi kui sel esimese poole hitchcocklikule pingekerimisele suurt midagi vastu pole panna. Tõsiselt problemaatiline on ainult ligikaudu kümneminutine vaheepisood teose keskosas, mille jooksul filmi üleüldine intelligents ja võlu millegipärast täielikult maha raputatakse ning see hollywoodlikult lihtsakoelise hirmutamistehnikaga asendatakse. Miks sedavõrd andekas režissöör nagu André Øvredal (lavastanud näiteks 2011. aasta HÕFFil linastunud menuka "Trolliküti") üldjoontes suurepäraselt õnnestunud, raudkindla režiiga linateoses ühtäkki ehmatuskohtadele nõjatuda otsustas, jääb igaühe enda nuputada. Korralik tõrvatilk meepotis.

Negatiivset napib, et teose üldmuljet põrmustada, kuid jagub siiski piisavalt, et kiidusõnu pärssida. "Tundmatu naise lahkamises" on peidus fantastiline thriller (sealjuures üks möödunud aasta paremaid), keskpärane kinoleviõudukas ning näpuotsatäis head ameerika žanrikino. Jah, olen endiselt kursis, et tegemist briti filmiga, aga see ei muuda asjaolu, et sel mõningane 80ndate (või miks mitte ka tänapäeva) USA indie-kinole omane vaikne ja minimalistlik hõng on. Lõpuks lihtsalt üks hea film, kuigi sisaldab endas tükikest täiuslikkust.

kultuur.postimees.ee

"Bodom" (2016)

Eesti õudukakultuur teeb endiselt esimesi samme. Meil on oma žanrifilmifestival – üks tunnustatumaid Euroopas, hulganisti paljutõotavaid lühifilme, mõni õudukasugemetega põnevik ning nüüdsest ka üks täiesti tõsiseltvõetav õudusfilm, mille valmimises eestlastel päris korralikult käsi sees olnud.

Tõsi küll, väljamaalasele näib "Bodom" ikkagi soome filmina. Soome näitlejad ja lavastaja, aineseks soomlaste kuulsaim mõrvamüsteerium, keel samuti põhjanaabrite oma. See ei takista meid aga uhkust tundmast: pagan küll, kui filmis saab näha Viimsi Kooli, siis kes julgeb öelda, et tegu pole Eesti oma kinotükiga! Pealekauba on siinpool piiri üles võetud väidetavalt lausa 90 protsenti tervest filmist ning kaamera taga sebis valdavalt kodumaine tööjõud, nii et võime ju osa aust endale napsata küll.

Iseasi on muidugi see, kas "Bodom" on üldse piisavalt hea film, et omandiõiguse üle vaidlemist õigustada. Žanrifännile on märkimisväärne juba ainuüksi säärase teose võimalikkus ja olemasolu: Soomes on õudukatega kööga – viimane vändati ligikaudu kümnendi eest – ja eestlastel on selles vallas seni ette näidata vaid poolkõvad katsetused. Ometigi jookseb alates homsest Eesti kinodes korralik, professionaalse väljanägemisega õudusfilm, mis valminud just nimelt kahe nimetatud riigi koostöös. Uskumatu, kas pole? Vaevalt aasta eest imestasin "Musta alpinisti" üle, mida ilmselt kõige paslikum "õudukalaadse tootena" kirjeldada oleks – selliseidki teoseid on Eestis varemalt nappinud –, aga "Bodom" annab lootust, et kodumaistel õõvalugudel võib ka vähe jõhkramas vormis tulevikku olla.

Siiski, siiski, kõrgkvaliteedilisest horrorist või tulevasest õudusklassikast sedapuhku veel rääkida ei saa: hetkel tuleneb minu vaimustus ennekõike sellest, et tegemist žanripuhta õudukaga, millesarnaseid siinmail vaat et kunagi nähtud (õigemini tehtud) pole. Jah, iseenesest pole filmil endal ka midagi viga, aga vaevalt see minus ilma kultuurilise taustata erilisi emotsioone tekitaks: USA žanrikinos "Bodom" nii naljalt silma ei paistaks.

Märkimisväärne on aga tegijate sihi- ja enesekindlus. Isegi kui kogu "Eestis ega Soomes pole mõistlik õudusfilme toota" aspekt kõrvale jätta, on tegemist äraütlemata julge tükiga. Võib-olla et isegi liiga julge – filmi ülevoolav ambitsioonikus võib olla teose suurim komistuskivi. Tean seda tunnet küll, kui oled alustav filmitegija ning üritad paberile panna stsenaariumit, mis nutikam kui Hitchcocki "Psühho", innovaatilisem kui Williamsoni "Scream" ja peadpööritavam kui Goddardi "Metsamajake": enda arust võid isegi õnnestuda, kuid tulemuseks pahatihti ülekompenseeriv hullumeelsus, mis pretensioonikaid ideid vastavalt ei realiseeri ning seetõttu parajalt kentsaka mulje jätab. Teose nii lavastanud kui kirjutanud Taneli Mustonen pole sugugi nõnda uus tegija, nagu filmist õhkuvate hoiakute järgi arvata võiks, kuid iseenda ületrumpamist harrastab ta sellegipoolest. Mitte et ambitsioonikus üldiselt kuidagi paha oleks – novaatorluseks just seda tarvis ongi –, kuid aeg-ajalt tasuks endalt siiski küsida, kas iga idee, mis esmapilgul geniaalsena tundub, väärib kohta kinolinal. "Bodomi" autorid seda kahjuks teinud pole.

Ebaõnnestumiseks ma "Bodomit" siiski ei tembeldaks. Kodumaises žanrikinos on see tähtis verstapost, siinsetele slasherifännidele ilmselt päris põnev vaatamine. Pole kahtlust, et võimalusi oli rohkemaks: tõsiselt ägedaid stseene jagub siin-seal mitmeid, kuid miljoni eest vändatud indie-filmi kohta pole "Bodom" küll sugugi kehvasti välja kukkunud. Näeb teine üllatavalt professionaalne välja, pakub oodatust keerukamaid lahendusi (ehkki mitte nii nutikaid, kui tegijad ise arvanud on) ja täidab odava õudukana oma primitiivseimat eesmärki. Ühalt mitte midagi erilist, teisalt üks kodumaise filmiajaloo erilisemaid tükke.

kinoveeb.delfi.ee