"Busanhaeng" (2016)

Zombifilme ei peeta põhjuseta üheks õudusžanri vaimuvaesemaks väljundiks. Aeglaselt inimajude poole loivavad nakatunud monstrumid, pahupidi silmad peas, ei paku enam ammu midagi uuenduslikku: enam-vähem samasugust lähenemist on nähtud juba pea 50 aastat, mil George A. Romero senini voodoo-teemade ümber keerelnud zombikaid esmakordselt reformima kukkus.

Isegi AMC hittsari "The Walking Dead" on tänaseks tõestanud, et ainus viis, kuidas sarja veel selle hilises staadiumis põnevaks muuta, on tähelepanu zombidelt salamahti muule juhtida: olgu selleks siis pere- või üldisemalt inimsuhted, psühholoogilised probleemid, moraal ja eetika, võim, inimloomuse varjatumad küljed või lihtsalt eluspüsimine, mis postapokalüptilises maailmas samuti parasjagu peavalu valmistab. "Rong Busanisse", Lõuna-Koreas toodetud kahetunnine suurfilm, mida tänavusel PÖFFil "Öiste värinate" programmi raames näha saab, kasutab tegelikult üpris sarnast lähenemist. Idee järgi on muidugi tegemist zombifilmiga, seda ei saa kuidagi eitada, kuid sisu kätkeb endas sellegipoolest palju enamat kui pehmete kolpadega inimnäoliste elajate ajude pudruks peksmist (selle jaoks peate ikkagi "The Walking Deadi" vaatama).

Mõneti sobiks paralleele tuua 1996. aasta "Iseseisvuspäevaga" ("Independence Day"), mis kontseptuaalselt küll ulmefilm tulnukarünnakust, kuid sisult pea iga inimgrupiga resoneerub. "Rong Busanisse" nii suuri mastaape kompama ei ulatu, aga võrdlus on siiski kohane: mõlemad teosed räägivad üleloomulike sündmuste varjus loo inimsuhetest ja nende mitmetest erinevatest külgedest. Puudutatud temaatika on hoopiski laiem, kui sõna „zombifilm“ eeldada lubaks: antud filmi sihtgrupp ei päädi mingil juhul ainult õudukafännidega. Mõnes mõttes on isegi kahju, et tegemist sedavõrd verise õudusfilmiga, kuna sisuga võiksid tegelikult samastuda enam-vähem kõik lastest vanavanemateni. Nõrganärvilistele seda siiski kahjuks soovitada ei saa.

Tuleb tunnistada, et Lõuna-Korea filmitööstus on minu jaoks senini laiemas laastus võõraks jäänud. Olen paadunud õudusfilmifännina kursis, et asiaatide toodetud horror on nii mõneski mõttes maailma mastaabis esirinnas (ka Hollywoodis sai umbes kümnendi eest massiliselt n-ö J-horrorit toodetud), kuid paari üksiku erandiga on see hullustus minust seni mööda läinud. Seetõttu ongi niivõrd suur rõõm tunnistada, et "Rong Busanisse", mälu järgi üks esimesi Lõuna-Korea õudukaid, mida üldse näinud olen, õigustab sajaprotsendiliselt kogu Aasia filmitööstuse ümber keerlevat haipi ning teeb silmad ette praktiliselt igale zombifilmile, millega Ühendriikide filmitegijad nii umbes viimase kümnendi jooksul maha on saanud.

Tegemist tõeliselt põneva seiklusega, mis karakteriarenduse kõrval ka jalustrabava tempoga hiilgab. Tegevus toimub suurema osa ajast rongis, mis pealkirjale kohaselt Busani-nimelise sadamalinna poole teel on, kuid piiratud tegevuspaik ei pärsi sugugi sündmustiku mitmekesisust. "Rong Busanisse" garanteerib küllaga närvikõdi, tavapärasest märksa kiirema pulsi, võib-olla isegi mõned pisarad ja sutsukese hirmu. Õudusfilmidest ilmselt tänavuse PÖFFi kindlaim valik!

kinoveeb.delfi.ee

"Summer Camp" (2015) † "GirlHouse" (2014)

"It's just not what I was expecting. Where are the cabins and canoes?"

Just nii võtab filmi peategelane vaatajate tunded 10. minutil kokku. "Summer Camp" ei ole slasher ega üks lugematutest "Reede 13" filmiseeria kloonidest, nagu pealkirja järgi eeldada võiks. Kui see kuhugi alamžanrisse üldse langeb, on see zombikas, kuid sedagi vaid ääriveeri. Tegevus toimub Hispaania suvelaagris, mis mingil imelikul põhjusel vanas mahajäetud mõisas aset leiab ‒ julgen arvata, et see otsus langetati ennekõike eelarvet, mitte teose sisu või stiili silmas pidades (kuigi kasuks tuleb see sellegipoolest). Vahel satuvad tegelased, keda kusjuures ainult neli on, siiski ka metsa, nii et tinglikult võib "Summer Campi" metsamaja-horroriks nimetada küll. Avastamisrõõmu pakub film tõepoolest eelkõige zombifännidele, sest viirus, mis tegelasi järgemööda möirgavateks jõhkarditeks transformeerib, on oma vormi poolest antud alamžanri jaoks suhteliselt ainulaadne. Kasuks tulevad ka tegelased, kellele teose progresseerudes aina rohkem kaasa elada saab: näiteks Christy (Jocelin Donahue), keda esialgu saamatu linnatibina portreteeritakse, on filmi lõppedes juba päris tõsine badass. Põhiline tõmbenumber on aga lakkamatu tempo, millega pinget läbivalt ülal hoitakse ‒ kui möll pihta hakkab, siis põnevusest enam puudu ei jää. Ära tasuks märkida ka teose radikaalne lõpplahendus, mis minul vähemalt mõneks sekundiks suu lahti jättis. Soovitan soojalt! - 7/10

---

 "I really don't see how anything bad could happen."

Kui puhast slasherit otsida, on "GirlHouse" märksa õigem valik (iseenesest irooniline, sest filmi esimese ~pooltunni järgi ei pakuks sugugi, et tegemist lõikumisfilmiga on, samas kui "Summer Camp" täpselt vastupidist olukorda esindab). Idee on jällegi värske ‒ ainus kontseptuaalselt sarnane teos, mis kohe pähe torkab, on "Halloween: Resurrection", aga too on tänaseks vananenud ega ole tegelikult lihtsalt eriti hea film. "GirlHouse" on idee poolest unistuste slasher: nimelt toimub tegevus salastatud asukohaga majas, mille igasse ruumi kaamerad paigaldatud ja imekenad tüdrukud elama kutsutud. Videopilti näeb interneti kaudu üle kogu maailma, nii et põhimõtteliselt on tegu edasiarenenud pornosaidiga, mille eripäraks võimalus ihaldusobjekte (näiliselt) tundma õppida. Niisiis on filmis lisaks verevalamisele garanteeritud ka alastus ‒ ideaalne slasher, kas pole? Nali naljaks: tegelikult on filmil pakkuda märksa enamat kui paljast ihu või füüsilist vägivalda. Peategelane Kylie (Ali Cobrin) saab päris korralikult karakteriarendust, nii et kui ta teose lõpuks läbielatust emotsionaalselt täielik wreck on, võib vaatajalgi natuke kurb hakata. Ainus otsene probleem tekkis mul filmiga mõrvari osas ‒ taustalugu üritati talle genereerida küll, aga minu jaoks jäi ta sellegipoolest isikupäratuks ja igavaks näotuks maniakiks. Filmi julgen uuendusmeelsetele slasheri-huvilistele soovitada küll. - 6/10

"Maximum Overdrive" (1986) † "Dead & Breakfast" (2004)

Kui Stephen Kingilt küsida, miks ta ainult ühe filmi lavastanud on, vastab ta, et vaadake seda ainukest filmi ja saate põhjusest aru. See ainus film on "Maximum Overdrive", 1986. aasta suvel kinodesse lastud hullupööra camp ja lõbus õudukas, mis mitmest päris jõhkrast seigast hoolimata pigem märuliks kategoriseerub. Algmaterjaliga ma tuttav pole, nii et ei saa olla päris kindel, kui tõsine (või tõsiseltvõetav) "Maximum Overdrive" tegelikult olema peaks, aga nüüd, 30 aastat hiljem, on see igatahes äärmiselt meelelahutuslik vaatamine, isegi kui esialgne pettumus mõnes mõttes mõistetav on. Eks ta üpris kummaline tükk ole: näiteks heliriba on spetsiaalselt filmi jaoks valmis treinud AC/DC ja üldist "lapsesõbraliku seiklusfilmi" vibe'i rikuvad hetkelised jõhkrused. Signatuursena jääb meelde tegelasi algusest lõpuni saatev lämmatav suvekuumus, mida vaataja hea tahtmise korral ka läbi teleekraani tunda võib. King ise sellega ilmselt nõustuda ei tahaks, aga atmosfääri oskab ta luua isegi täielikus narkouimas olles, ja "Maximum Overdrive'i" õhustik on juba üksi rohkem väärt kui nii mõnigi sama perioodi õudukas tervikuna. Lisada juurde veel noor Emilio Estevez ja tulemuseks ongi üks üdini 80ndatest nõretav tujuküllane seiklus. Iseenesest taluks algmaterjal ka hulga tõsisemat käsitlust ning samateemaline minisari oleks igati teretulnud (probleem on tänapäeval ju isegi aktuaalsem kui tollal), aga "Maximum Overdrive" on liialt nauditav, et sügavama tähenduse puudumist pahaks panna. - 7/10

---

"Dead & Breakfast" on, nagu nimegi järgi eeldada võib, suhteliselt hullumeelne zombikomöödia. Nähtavalt väikese raha eest vändatud film üritab kõigest jõust olla meta ja eneseteadlik, aga tegelikult pole ta rohkemat kui rahuldav meelelahutus (ja isegi see on mõneti vaieldav). Verega ei koonerdata, eriti filmi viimases vaatuses, ning see võib hetkeliselt nii mõnegi žanrifänni tuju tõsta, kuid sääraseid momente pole teose peale piisavalt palju, et "Dead & Breakfast" tervikuna kuidagi meelde suudaks jääda. Nii ülevoolavalt otsekohest verevalamist on sellegipoolest rõõmustav näha, eriti kui praeguse hetke õudukamaastikku võrdlusena silmas pidada. Positiivsest küljest jääb meelde ka näitlejateansambel, kelle hulgas arusaamatult suurel hulgal tuttavaid nägusid on. Eriti tore on näha Oz Perkinsit, kes pole küll pooltki nii vägev näitleja kui Anthony, kuid siiski piisaval määral oma kadunud isa meenutab, et mind kui tulihingelist "Psühho" fänni põnevuses hoida. Muus osas on "Dead & Breakfast" pigem kesine. - 5/10

"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10

---

Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"Freaks of Nature" (2015)

Kamp nohikuvõitu teismelisi, rohkelt verd, lihtsakoeline huumor, olematu sisu, zombid ‒ mõnikord tundub, et olen selliseid filme juba natukene liiga palju näinud. "Freaks of Nature" on täpselt see, mida premise'i järgi eeldada võikski: mitte sugugi parem, mitte sugugi halvem. Ekraanil toimub kogu aeg piisavalt palju, et igavust peletada, aga kui film on lõppenud, jääb sisse kuidagi tühi tunne. Jah, need möödunud 90 minutit olid tõepoolest päris lõbusad ja mulle meeldis see, mida nägin, kuid pärastiseks jäävad, nagu Gunnar Grapski nõustuks, ainult tühjad pihud ‒ mul ei ole mitte midagi analüüsida, mitte midagi, mille kallal pead murda.

Lugu on lihtne. Leiab see aset Dillfordi linnakeses, kus inimesed, zombid ja vampiirid on mingi ime läbi rahu sõlminud ning elavad suuremate probleemideta koos. Asi läheb käest alles siis, kui kohale jõuavad tulnukad: see ajab arusaadavatel põhjustel kogu linna marru ning tekitab kohutava kaose. Üllataval kombel on otsest verevalamist sellist sorti filmi kohta isegi päris vähe, eriti kui äsja ilmunud uusmeremaalaste "Deathgasm" värskelt nähtud on. Ei teagi, kust selle põhjuseid otsida tuleks: R-rating on ju enamvähem lõputu tühermaa, nii et oleks võinud vabalt praktiliste efektidega veidi rohkem hullu panna.

Filmi parimaks osaks pean, nii seksistlik, kui see ka poleks, Mackenzie Davist, kuna ta on heatahtliku vampiiritüdruku rollis lihtsalt äraütlemata tore ja armas. Mõne aasta eest oleksin ilmselt vaimustuses olnud ka Nicholas Brauni kehastatud ontlikust peategelasest, aga praeguseks hetkeks olen selliseid milestellerlike poisse juba natuke liiga palju näinud, et neist suuremat hoolida. Küllap pakub mõnele huvi ka Vanessa Hudgens, kes siin väikese kõrvalosa teeb, kuid minu arust pole ta roll seekord just kõige õnnestunum ‒ liialt üheplaaniline ja igav. Võimalik muidugi, et midagi muud ta saavutada ei üritanudki, kuna Hudgensi kehastatud Lorelei on sihilikult üleseksualiseeritud pothead.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et "Freaks of Nature" on piisavalt hea ja meelelahutuslik, et 90 minuti vältel vaatajalt täit tähelepanu nõuda, aga nagu juba öeldud, siis sellega kogu filmi tegelik väärtus piirdubki. Kui oled paari viimase kuu jooksul midagi sarnast juba näinud (olgu selleks siis näiteks oktoobris Eesti kinodes jooksnud "Zombisõja teejuht teismelistele"), on targem mõte "Freaks of Nature'i" vaatamisega natukene oodata, kuna tegu on omas žanris ikka väga traditsioonilise teosega.

"A Christmas Horror Story" (2015)

Jõuluaeg on jälle käes ning õudukafännid seisavad taaskord iga-aastase mure ees: korralikke jõulu-õudukaid praktiliselt polegi. "Black Christmas" – nii hea, kui ta ka poleks – regulaarseks vaatamiseks hästi ei kõlba, kuna nii võib ta oma õuduselemendi kaotada, nii et alles jääbki vaid käputäis teisi. Sarnaselt "Tales of Halloweeniga" on "A Christmas Horror Story" tänavu oktoobris välja antud õnnestunud antoloogiafilm, mis üllatuslikult kohati ka reaalselt hirmus on.

"A Christmas Horror Story" sisaldab nelja õuduslugu, mis minu rõõmuks omavahel osavasti põimitud on: täielikult eraldatud peatükid ei toimi antoloogiafilmides üldse nii hästi ning mõjuvad sellise stiili puhul pigem raiskamisega. "A Christmas Horror Story" erinevad lood on aga nii stiili kui sisu poolest omavahel ideaalses kooskõlas ja moodustavad ühtse korraliku terviku. Isegi seda probleemi pole, et mõni peatükk teistest nõrgem oleks – tase on ikka väga stabiilne.

Nelja loo seast on isegi lemmikut raske valida, kuna kõik toetavad üksteist ja töötavad tugeva terviku kasuks. Tegelaste poolest meeldis mulle vast enim kooli keldris aset leidnud tondilugu, kuid hirmsaimaks nimetaksin hoopis mustanahalise perekonna ümber keerlenud peatükki, millesarnane olukord tegelikkuses ikka korralikult judinad seljale tooks. Isegi lugu jõuludeemon Krampusest ei vea ootusi alt, olgugi et tänavu samateemalisi õudukaid rohkem kui üks on (Universali "Krampus" jookseb hetkel kinodes ja üliodav "Krampus: The Reckoning" ilmus novembris), nii et konkurents tavapärasest märksa tugevam on.

"A Christmas Horror Story" on oodatust oluliselt korralikum õudusfilm ning jõuluõudukate seas kindla peale üks tugevamaid. Ta ei ole võib-olla päris nii lineaarne ja lihtne, nagu oleks tarvis, et korduvat vaatamist taluda, aga kui seekordseks jõuluõhtuks on tarvis üks õudusfilm valida, oleks minu valik just nimelt "A Christmas Horror Story" (ja mitte tema kallim kaksikvend "Krampus"). Julgen maiamatele õudukafännidele soovitada küll.

Tunnuslugu - https://www.youtube.com/watch?v=zoK4tZzLhNY

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"Cooties" (2014) † "I Survived a Zombie Holocaust" (2014)

Zombi-komöödiad on nüüd juba nii tavapäraseks saanud, et täiesti tõsimeelset zombikat leida on paras haruldus. Minu meelest on sellest alamžanrist vajalikud ainult kaks teost: "Shaun of the Dead" ja "Zombieland", aga pole hullu, kui filmitööstus minuga ei nõustu, kuna üldiselt on zombi-komöödiaid (või zomöödiaid?) nende minimaalsest filmikunstilisest väärtusest hoolimata siiski lõbus vaadata. "Cooties" ja "I Survived a Zombie Holocaust" ei ole selles osas erandiks.

"Cooties" leiab aset ühes Fort Chickeni algkoolis, kus sööklas pakutud kananagitsad seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik õpilased näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev abiõpetaja Clint (Elijah Wood) võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos teiste pedagoogide ja äsja kohatud love interest'iga end surnute koolist elusana välja võidelda.	"I Survived a Zombie Holocaust" leiab aset ühe zombifilmi võtteplatsil, kus kraaniveega leviv bakter seletamatu viiruse valla on päästnud ja pea kõik filmitegijad näljasteks zombideks muutnud. Esimest päeva tööl olev jooksupoiss Wesley võtab ohjad enda kätte ning otsustab koos ülejäänud meeskonna ja äsja kohatud love interest'iga võtteplatsilt eluga pääseda.

Kummagi peaosas on nohikuna esitletud loomeinimene (ühes kirjanik, teises stenarist), kel pole võimalust oma unistust realiseerida ja peab selle asemel hoopis nigelamat ametit pidama. Tegelasteks on mõlemal puhul küllaltki iseäralik kamp kolleege, kes omavahel eriti hästi läbi ei saa, kuid sellest hoolimata koostööd tegema peavad. Lisaks kahtlaselt sarnasele sisule on mõlemad filmid analoogsed ka oma stiili ja tunnetuse poolest. Huumor läheb üldiselt täiesti ühte auku, ehkki "I Survived a Zombie Holocaust" viitab oma tegevustikust tingituna tihemini zombifilmidele ja paneb koomikaga rohkem täkkesse, ehkki meta-potentsiaal jääb suuremas osas kasutamata.

At the end of the day ei ole kumbki neist filmidest mingi eriline meistriteos, kuid puhtakujulise meelelahutusena funktsioneerivad nad küllalt hästi. Koomilised tegelased ja kiire tempo teevad mõlemast väga lihtsasti jälgitavad ja kergesti omastatavad teosed, mille nautimine mingit vaatajapoolset vaeva ei nõua. Zombi-komöödiate fännidele julgen soovitada küll.

"Burying the Ex" (2014)

Joe Dante lõi 1984. aastal "Gremlinid" ja horror-maailm on talle selle eest endiselt tänulik. Nüüd on Dante jällegi oma juurte juurde naasnud ning loonud kentsaka õuduskomöödia (rõhk on selgelt komöödia peal), millel varuks tore idee ja nimeks "Burying the Ex".

Premise on suhteliselt lihtne: ühe kuti tüdruksõber sureb, kutt leiab endale uue tüdruku, eelmine tüdruksõber ärkab zombina ellu. Ma ei ole kindel, kas midagi sarnast on ka varem kinolinal näha saanud, kuid otseselt vahet ei ole, sest "Burying the Ex" pole niikuinii eriti pretensioonikas tükk ‒ õudukate seas see igatahes uusi tuuli puhuma ei pane. Tunnetusliku poole pealt võiks seda võrrelda näiteks "Shaun of the Deadiga", aga on suhteliselt selge, et uut satiiriliste õuduskomöödiate lainet seekord ei tekitata. Kuigi tolle filmi tagline  "A romantic comedy. With zombies" sobiks hästi ka "Burying the Ex'i" kirjeldama.

Olenemata sellest, et "Burying the Ex" on prestiižikast lavastajast hoolimata nähtavalt low-budget (operaatoritöö annab sellest kiiresti tunnistust), on peaosadesse sebitud küllalt kuulsad nimed: eelkõige "Star Trekist" tuntud Anton Yelchin, "Videviku" saagas Alice'it kehastanud Ashley Greene ja lummav Alexandra Daddario, kelle hiilgeaeg ilmselt alles tulemas on. Ainuüksi tugevast cast'ist ei piisa, et filmi heaks teha, aga oluline koht on sel siiski, ja "Burying the Ex" võlgneb väga suure osa oma nauditavusest just nimelt andekatele näitlejatele, eriti Daddariole, keda säärastes rollides alati lausa lust vaadata on. Stsenaariumgi on korralik ja meeldivalt eneseteadlik ‒ dialoog on muhedalt horror-viiteid täis pikitud. Sügavust sel filmil eriti pole ja dramaatiline väärtus on enamvähem samal tasemel keskmise romantilise komöödia omaga, kuid huumor ja toredad osatäitmised teevad oma töö ning muudavad lõpptulemuse päris sümpaatseks.

"Zombeavers" (2014)

Syfy kanal toodab sarnaste pealkirjade ja ideedega filme pidevalt, kuid "Zombeavers" ei ole sugugi rahaahnete odavfilmitootjate järjekordne käkerdis. Vahva nimega teose taga on hoopis mees nimega Jordan Rubin, kellel varasem lavastajakogemus küll puudub, aga ambitsiooni jagub sellest hoolimata küllaga. Tuleb tõdeda, et linastuse-eelset haipi oli oluliselt rohkem, kui film seda tegelikult väärinud oleks, kuid sääraseid hullumeelseid õuduskomöödiaid on alati meeldiv vaadata ning uued tegijad on žanris kahtlemata teretulnud.

Seda on niimoodi pisut kurb öelda, kuid filmi suurim trump ongi tema pealkiri. Tundub, nagu kogu kompott olekski üles ehitatud ainult zombikobraste ideele, mis oli tõenäoliselt Jordani või mõne tema sõbra suvaline mõttevälgatus, ning see muudab kogu ülejäänud ploti lihtsalt vahendiks, mille abil pealkirjaga vaatajale edasi antud lubadust täide viia. Film näeb enneolematul määral vaeva, et olla oma nime vääriline ning kõik tundub natuke liialt pingutatud ja surutud, aga lõpuks saadakse ülesandega ikkagi enamvähem aktsepteeritavalt hakkama. Minu peamine kartus oli see, et film ei julge kõigist eeldustest olenemata midagi tõeliselt pöörast ette võtta, kuid õnneks ma eksisin ning mõnest üldtunnustatud piirist astutakse üle päris julmalt. Midagi "Tusk’i" stiilis šokeerivat siiski pole, sest tegu on üsna puhtaverelise komöödiaga, mis väga tugevalt vaatajat raputada ei soovigi. Loomasõpradele ei pruugi kõik stseenid samas meele järele olla...

"Zombeavers" ei ole mingi "Sharknado" ega isegi mitte "Piranha 3DD", ehkki ta kogu jõuga sarnasesse staatusesse pürgida üritab. See film jääb kentsakalt kõikuma kuhugi kahe äärmuse vahele: ta ei ole piisavalt halb, et olla hea ega mitte ka piisavalt hea, et teda väga tõsiselt võtta saaks. Vaatajat proovitakse naerutada nigela dialoogi ja ebarealistlike tegelaste abil ning kuigi see mõnel korral ka töötab, mõjub säärane kaalutletud jaburus küllaltki tehislikult. Ma usun, et so bad it's good kategooriasse langevat filmi saab teha ka sihilikult ja tihti see nii ongi, aga "Zombeavers" kahjuks seda väidet küll ei kinnita. Filmi tugevuseks on põhiliselt hoopis tõsiseltvõetavad momendid viimases kolmandikus, mil sündmused pisut "Evil Dead’ile" sarnaneva pöörde võtavad.

Ehkki mu arvustus siiani enamjaolt negatiivsetes toonides on olnud, ei ole ma tegelikult "Zombeavers’i" peale sugugi pahane ning võin ausalt öelda, et mulle see film täitsa meeldis. Soovitan vaatamiseks eelkõige neile, kes pidevalt Syfy soperdisi vaadates mõtlevad, et keegi võiks kunagi sarnase idee põhjal mõne korraliku filmi teha. "Sharknado" on parem, aga "Zombeavers" on ka täiesti okei.

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Wyrmwood" (2014)

Juba pikalt on zombidele uut vormi ja hingamist otsitud. Viimase viie aasta jooksul on elavad surnud arusaamatult populaarseks muutunud ning nendega on tehtud enamvähem kõike, mida üldsegi teha annab. Just seetõttu ongi austraallaste "Wyrmwood" tõsiselt värskendav vaatamine - nii lõbusat zombimöllu pole nähtud juba aastaid.

Filmi premise on lihtne: on zombide apokalüpsis ning Barry (Jay Gallagher) peab oma röövitud õde otsides elavate surnutega rinda pistma. Asja teeb eriliseks kiire tempo, nutikas huumor ja filmi üleüldine meelelahutuslikkus. Ei ole haletsemist, nuttu ega kunstlikult juurde poogitud dramaatilisust, on vaid palju zombisid ja verd. Enne filmi ilmumist kuulsin isegi spekulatsioone, et "Wyrmwood" on liiga gory ning ootasin seetõttu veelgi hullemat veresauna, aga tegelikult kasutatakse seda imelist punast ollust täpselt nii palju, kui vaja on ega minda kordagi liialt üle võlli. Innovatiivse poole pealt võiks esile tuua zombide hingeõhu kütusena kasutamise - humoorikas mõte, millesarnast pole mina küll varem näinud.

Ära tasuks märkida ka näitlejatööd, kuna enamik osalejatest pole varem üldse filmides osalenud ning tegid seda silmas pidades "Wyrmwoodis" ikka väga korralikku tööd. Film on üles võetud nelja aasta jooksul (ainult nädalavahetustel), nii et lavastaja Kiah Roache-Turner väärib kindlasti kiidusõnu ka järjepidevuse eest. Vaevalt ta seda projekti alustades arvas, et tulemus niivõrd positiivse vastukaja võib saada.

Siiski tuleb tõdeda, et tegu on lihtsa meelelahutuse ning mitte millegi rohkemaga. Odavalt ja eeldatavasti vaid oma lõbuks tehtud filmi kohta on "Wyrmwood" tõepoolest korralik saavutus, mida on tegijate ambitsioonikuse ja ekraani vahenduselgi selgelt tuntava õhina tõttu tore vaadata, kuid kahjuks pole tulemus siiski midagi revolutsioonilist. Järge ootan sellegipoolest.

http://2015.hoff.ee/

"Chillerama" (2011)

Antoloogiad ei ole tavaliselt minu teetass, kuid kuna "Chillerama" juhtivateks jõududeks on minu lemmiklavastaja Adam Green ja tema parim sõber Joe Lynch, otsustasin sellele filmile oma võimaluse anda. Ning see oli väga õige tegu.

"Chillerama" koosneb kolmest lühifilmist, mida ümbritseb Lynchi zombilugu drive-in kino viimasele linastusele tulnud noortest. Tavaliselt on antoloogiate puhul n-ö surrounding story funktsiooniks vaid ülejäänud katkendid üheks siduda, kuid "Chillerama" näitab, et seda saab ka palju huvitavamalt kasutada ja nii ongi Lynchi "Zom-B-Movie" kogu filmi andekaim osa. Jagub palju viiteid kultusteostele nii õuduse kui actioni vallast ja tegelased on klassikalised õudukafännid, kelle käekäiku on jälgida märksa huvitavam kui mõne traditsiooniliselt idiootse tiineka oma. Richard Riehle'i kehastatud kinoomaniku näol pakutakse vaatajale ka reaalset mõtteainet kinokogemuse olemuse muutumise kohta läbi aastate.

Pikalt ei jää maha Adam Rifkini hirmnaljakalt debiilne "Wadzilla", milles võime näha inimkonna võitlust hiiglasliku spermatosoidi vastu. Geniaalsuse ja idiootsuse vahel on õhkõrn piir ning "Wadzilla" paigutub küllaltki edukalt täpselt selle piiri peale.

Adam Greeni "The Diary of Anne Frankensteini" paigutaksin nelja filmi järjestuses kolmandaks. Huumor oli oodatult kõrgel tasemel ning kogu natsi-teema ja Frankensteini omavahel sidumine kukkus küllaltki hästi välja, kuid gigantsperma sobib tahes tahtmata drive-in kino juustuse ideega paremini. Võib isegi öelda, et Green suhtus oma ülesandesse liigse nutikusega. Igas muus kontekstis lööks ta Rifkini lihtsa vaevaga jalust.

Vaieldamatult kõige halvema lühifilmiga sai hakkama Adam Sullivan, kes varasemalt on muuhulgas lavastanud samuti võrdlemisi nõrga "2001 Maniacsi". Tema segment nimega "I Was a Teenage Werebear" on algusest lõpuni amatöörlik, ebahuvitav ja rumal. Ainsaks päästjaks on vahele põimitud muusikalinumbrid, aga ka need ei suuda lolli sisuga eriti midagi ette võtta. Õnneks oli iga lühifilmi osakaal liiga väike, et "I Was a Teenage Werebear" kuidagi "Chillerama" üldmuljet rikkuda oleks suutnud.

"Chillerama" on igale antoloogia-fännile täiesti kohustuslik vaatamine ning ülejäänud õudukasõpradele lihtsalt sügavalt soovitatav.

"Død Snø 2" (2014)

Kui "Dead Snow" tundus kellegi jaoks liiga verine või üle võlli, pole tal teist osa kohe kindlasti mõtet vaadata. Wirkola teab täpselt, mida ta fännid soovivad ja nii ongi "Dead Snow: Red vs. Dead" kordades pöörasem kui selle eelkäija.

Film hakkab samast hetkest, kust eelmine pooleli jäi. Ainus ellujääja Martin saab zombide eest põgenema, kuid juba mõne aja pärast peab ta taas elavate surnutega rinda pistma, sest nüüd on nad oma plaaniks võtnud terve linna hävitamise.

Olemasolev fännibaas ja 7-kordselt (!) suurenenud eelarve on andnud Wirkolale loomingulises mõttes täiesti vabad käed ning see paistab ka igast nurgast välja: story on kordades mahukam, efekte palju rohkem, cast suurem, film hoopis jõhkram ja julgem. Fantaasiarikkuse poolest on "Død Snø" järg nagu "Evil Dead II" oma originaali suhtes - piirid viiakse veelgi kaugemale. Õuduskülg on, kui shock value välja arvata, täielikult kadunud ning asendunud eufoorilise märuli ja veelgi sadistlikuma zombi-huumoriga. Verevalamisest ei säästeta kedagi, isegi mitte vanureid, invaliide ega imikuid.

Huumorit üritatakse lisada ka kolme ameeriklasest ZombieSquadi liikme näol, kuid see ei kuku just kõige paremini välja, kuna "Star Warsi" tsiteerivad nerdid on ühe Norra zombi-õuduka jaoks juba pisut liiga palju. Pigem oleks filmi sobinud ühed professionaalsed koletisetapjad, sest iga teine karakter oli niigi täielikuks naljanumbriks kirjutatud. Kõige lõbusamalt mõjus mulle hoopis Martini zombi-käe ümber rajatud koomika: mitte liialt pingutatud ega sadistlik.

Üldiselt siiski väga lõbus järg ning on ilmselge, et originaali ületamiseks on palju pingutatud. Mulle meeldis esimese jao minimalistlikkus rohkem, kuid tore vaatamine oli seegi. Loodan mõne aasta pärast ka kolmandat osa näha.

"The Returned" (2013)

"The Returned" on ilmselt eelmise aasta üks paljulubavamaid zombifilme, kuid tõsi on see, et midagi enneolematut või maailmamuutvat ta zombimaailmas pole. Tähelepanu on ta saanud ilmselgel põhjusel ning selleks on hea premise, mis filmi esimese poole päris huvitavaks teeb, aga olen varemgi öelnud, et ainult idee peal täispikka filmi välja ei vea.

Lugu siis selline: apokalüpsisejärgses maailmas on suutnud teadlased välja töötada ravimi, mida igapäevaselt süstides on võimalik kõik zombitunnused varjata. Nüüd on ravim aga otsakorral ning peategelastest naasnute (just niimoodi nakatunuid kutsutakse) elu seetõttu ohus. Ütlen hoiatavalt ära, et mingit outbreaki siin filmis ei toimu ja gore'i ega massilist zombinottimist näha ei saa.

Igatahes kui vaimustus heast ideest umbes poole tunniga ära kaob, jääb lisaks storyle, mis minu jaoks pisut igavalt ja segaselt mõjus, alles ka sotsiaalne kommentaar ja usutavalt kujutatud maailm protestide, kuritegevuse ja depressiivsusega. Filmi suurimaks plussiks ongi tõenäoliselt selle tumedus ja hallus, millisena kujutaksin ma ette ka reaalset katastroofijärgset maailma.

Lõpp oli väga "The Mist" all over again, aga töötas siiski.

"Land of the Dead" (2005)

Romero surnute seeria esimesed osad on ilmselgelt kunstifilmid ja nendena ka tunnustatud, "Land of the Dead" on aga tavaline zombifilm, millesarnaseid leidub veel sadu. Ometi pole see tingimata negatiivne märkus, kuna käes on uus sajand ning teistsuguse, tänapäeval tavapärasema suuna võtmine peaaegu möödapääsmatu. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas vaatasid seda filmi "Day of the Deadile" 20 aastat järge oodanud inimesed, kuid minu jaoks polnud see üldse nii defineeritud pettumus ja ebaõnnestumine, nagu paljud fännid mulje jätavad.

Kõigile paistavad probleemiks olema liialt targad zombid. Eks need tavainimese igapäevaseid tegevusi jäljendada üritavad surnud pisut kentsakatena näisid, kuid sel juhul peaksime hukka mõistma ka "Day of the Deadi" relva käsitseva Bubi. Romero on ju ometi need tänapäeval tuntud sorti zombid välja mõelnud, las ta siis teeb nendega, mida tahab!

Niisiis, superzombid kaitstud, võib pöörduda ülejäänud filmi juurde. Liiga tavaline. Polnud midagi eriti silmapaistvat: üsna näotu cast, tagasihoidlikult gore'i, vana tuntud lugu. Linnasüsteemis elamine peaks nagu põhimõtteliselt uus idee olema, aga konflikt jõukamate ja vaesemate elanike vahel jäi niivõrd pealiskaudseks, et mõjus lihtsalt igavana. Ainus huvitavam tegelane oli Robert Joy kehastatud peategelase põletatud vend Charlie, kuid kahjuks sai ta sügavama arvamuse väljakujunemiseks liiga vähe tähelepanu. Asia Argento kohta ei suuda ka midagi negatiivset öelda...

Tom Savini zombina

Arvustus kukkus välja küll negatiivne, kuid ega tegelikult sel filmil tavalise zombikana väga viga polegi - oleksid ootused madalamad olnud, võiks kogu loo ka positiivses võtmes ümber kirjutada. Lihtsa meelelahutusena kõlbab ilusti ning neile veel eriti, kes Romero varasemaid filme näinud pole.

"Day of the Dead" (1985)

Otsustasin Romero surnute seeria korralikumalt ette võtta ja "Day of the Dead" oli kronoloogiliselt kõige loogilisem valik. Esmane tähelepanek: gore! Polnud verest ja vägivallast puudust ka esimeses kahes osas, aga "Päevas" viib Savini asja ikka hoopis teisele tasemele. Kõiksugu soolikad on küll pisut ebareaalselt erepunased, kuid võrreldes "Dawni" siniseks võõbatud nägudega pikalikukkuja-zombidega on tehtud ikka uskumatu edasiminek. Paralleeli tooks "Return of the Living Deadi" seeriaga, mille esimesed kolm osa lisaks suurepärasele huumorimeelele ka eeskujuliku gore'iga silma paistavad.

"Day" kõige meeldejäävam tegelane on vaieldamatult Joe Pilato kehastatud kapten Rhodes, kes on elavatest surnutest kordades jälgim kuju. Ta ülesandeks on maa-aluses sõjaväebaasis oma meeste ja teadlaste elu juhtida, kuid ilmselgelt on pealtnäha kõva koorega mees apokalüpsisest üsna häiritud ning ratsionaalse mõtlemise seljatanud. Niisiis ei hoia baasielanikke hirmuvalitsuse all mitte ainult väljas varitsevad elavad surnud, vaid ka türanlik kapten. Rhodesi tegelase abil üritab Romero tõenäoliselt edastada sõnumit, mida näiteks ka Kuberner "The Walking Deadi" vaatajale seletab - olgu olukord milline tahes, inimene võitleb ikkagi inimese vastu. Hea point igatahes.

"Day of the Deadis" on märulit ja reaalset tegevust hulganisti rohkem kui tema kahes eelkäijas (ehkki enamik sellest on jäänud filmi viimasesse kolmandikku), kuid sellest hoolimata on tegu inimloomust tundma õppiva teosega, milles zombid vaid lisandiks. Isegi postril nähtav õppimisvõimeline põhizombi sümboliseerib pigem inimest kui mingisugust elukat.

"Night of the Living Dead" (1968)

Olles varasemalt näinud Romero "Surnute koidikut" ja selles pettunud, ei julgenud ma ka zombifilmide kuningaks ristitud mehe esimesest filmist midagi loota. Pettumuse vältimiseks vaatasin suvel lausa ära Savini 1990. aasta uusversiooni, et klassikuga pisut kaudsemal teel tutvuda. Praegu saan aga öelda, et 1968. aastal zombimaaniat alustanud film on superior kõikidele oma järgedele ja variatsioonidele*.

Mõtlesin terve vaatamise aja, et film näeb oma valmimisaasta ja väikese eelarve kohta ekstreemselt viimistletud ja tänapäevane välja. Küllap aitab aegumatusele kaasa must-valge pilt, mis peidab kõik gore'i ja zombide välimuse poole pealt vajaka jäänud detailid. Kui poleks olnud Beni moest välja läinud lokke, siis oleks võinudki vast uskuma jääda, et tegu on "Nebraska" stiilis must-valgena tehtud selle või mõne viimase aasta filmiga.

Romero suudab väga andekalt filmi odavust ja minimaalsust igas mõttes (tegelased, set, zombid) enda kasuks tööle panna. Võiks ju eeldada, et lavastaja vilumatus paistab välja ka vaataja ekraanile, kuid - ma ei tea, kas Romero on hea peitusemängija või lihtsalt ülimalt andekas mees - kõik, mida lõpp-produktis näha saab, paistab olevat peensusteni läbi mõeldud ja töötatud.

Ainuke, mis mind natuke häirima jäi, oli Barbra tegelane, keda üritati näidata positiivsena, kuid kes ei suutnud minu jaoks küll oma sümpaatsust ja vajalikkust välja teenida. Eks reaalse zombi-apokalüpsise puhul oleks selliseid inimesi hulgim, aga filmis muutuvad saamatud tegelased ikka väga kiiresti irriteerivaks.

Pisut selgusetu on minu jaoks see, kas "Elavate surnute ööst" tasuks mingit sügavamat sõnumit otsida või ongi see film see, millena ta põgusamal vaatamisel näib - üleni traditsiooniline zombikas. Lõpusündmustest oleks võinud lugeda välja rassismi, inimkonna rumalust ja suhtumist, kuid kas mitte kõigest ei või välja lugeda kõike, kui seda vaid tahta? Preestri kõne tagatausta ma samuti lahti mõtestada ei oska - kas oli see siis tõesti usku ülistav või vastupidiselt irooniliselt religioonivastane? Las ta jääb.

*Snyderi "Koidik" on actioni ning Fulci "Zombi 2" oma unenäolisuse ja sürreaalsuse poolest isiklikult ikkagi meeldivamad, aga kumbki neist pole ka "Nightiga" otseselt seotud.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:

Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.

"Zombi 2" (1979)

"Zombi 2" on Itaalia gore-kuninga Lucio Fulci mitteametlik järg zombi-isa Romero lavastatud "Dawn of the Deadile". Mitte, et sel filmil eriti palju "Surnute koidikuga" ühist oleks, aga zombikaid võib ju omavahel võrrelda küll ja mulle meeldis "Zombi 2" ikkagi rohkem. Zombid on ohtlikud, nad näevad kuradi ägedad välja ning mis kõige tähtsam – nad ei kuku nii lihtsalt pikali.

Juba ainuüksi veealuse stseeni ja zombi vs. hai võitluse pärast peaks seda vaatama, sellist asja kuskil mujal näha ei saa. Õudusfilme veidi vähem vaadanud tegelastele peaks see film tänapäevalgi ülimalt hirmus tunduma – on täiesti arusaadav, miks kinoseanssidele oksekotid kaasa anti.



Soundtrack on ülimalt meeldejääv – mitte küll tingimata õudne, aga kuidagi kriipiv ja perfektselt filmi stiiliga haakuv. Kuna "Zombi 2" (v.a algus- ja lõpustseen) valmis tegelikult "Dawniga" umbes samal ajal, siis mingeid märke Romero kopeerimisest pole ja Fulcil on ikkagi omaenda stiil.

Näitlejad ei olnud just kõige veenvamad, aga tulid üldiselt täitsa normaalselt toime. Naised olid päris armsad.

Üks ilusamaid zombipostreid üldse:

Lõpp oli super, lootsingi midagi sellist. Läks väga ilusti "Dawn of the Deadiga" kokku.