pühapäev, 20. november 2016

"The Void" (2016)

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on veel kaugel, aga tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" filmiprogramm pakub krõbedama kino sõpradele igati sobivat alternatiivi. "Tühjusesse" on täpselt sedasorti teos, millesuguseid muidu vaid HÕFFi kavas trehvata võib.

Olgu öeldud, et filmi "headus" sõltub igast vaatajast endast: objektiivsusest, mis nagunii igasuguse (filmi)kriitika puhul üsnagi vaieldava väärtusega on, antud teose kontekstis kohe kindlasti kõnelda ei saa. Tegelikult ei tea ma isegi, kas olen nähtuga rahul või mitte: "Tühjusesse" on lihtsalt niivõrd eriskummaline teos. Ei oska ettegi kujutada, mida mõtleks inimene, kes nn indie horror'iga varem kokku pole puutunud: kinofilmid, eriti õudusžanri puhul, on kõnealuse teosega kõrvutades hoopis teist masti nähtused. Võib-olla sellepärast igapäevasemate filmihuviliste ja tõeliste žanrifännide arusaamad õudusfilmide olemusest niivõrd drastiliselt lahknevadki.

Aga õudukate puhul poolkohustuslikuks kujunenud küsimusele "kas on siis õudne ka?", mis mind üldiselt natuke ärritab, kuna leian, et taoliste filmide võlu ulatub pelgalt hirmutundest palju kaugemale, võin ma seekord siiski vastata: jah, on küll. "Tühjusesse" on õudne, on rõve, on müstiline, on pingeline, on mida kõike veel. Õigupoolest ongi ta üheaegselt nii palju erinevaid asju, et lõpuks on pisut raske aru saada, mida nähtu endast üldsegi kujutas. Tinglikult olen ta jaganud kolme vaatusesse – lihtsalt selleks, et ise asjale paremini pihta saaks: esiteks sissejuhatus, mil oht end alles vargsi ilmutab, teiseks põhitegevustik haiglas, mil põnevus ilmselt haripunktis on, ning kolmandaks kõik, mis alates keldrisse sisenemisest juhtuma hakkab. Kolm eri ooperit, mis iseenesest küll seotud on, kuid siiski täiesti erinevaid tugevusi ja õudusžanri mõneti isegi vastuolulisi väljundeid esindavad. Üheti rõvedalt füüsiline, otsapidi body horror'i valda tikkuv õudus, teisalt müstika ja atmosfääri peale rajatud hirmutunne. Või siis lihtsalt "Neoondeemoni" stiilis hüpnootiline visuaalidemäng, mis mõne epilepsia all kannatava vaataja jaoks tõenäoliselt samuti õuduse alla kvalifitseeruks.

Ühesõnaga on tegemist suhteliselt hullumeelse filmiga, mille adekvaatseks kirjeldamiseks jääb üksnes kirjakeelest ilmselt väheseks. Eraldi peaks ära mainima Aaron Poole'i rollisoorituse, mis oma jõulisuses filmi ühe tugevama faktorina meelde jääb. Tema kehastatud politseinik Daniel on külma närvi ja kiire otsustusvõimega tõepoolest sümpaatne kuju. Õigupoolest on sümpaatne ka kogu teda ümbritsev teos, olgugi et pisut kaootiline ja struktureerimata. Žanrifännil tasuks pilk peale visata küll, teistele nii uljalt ei soovitaks.


laupäev, 19. november 2016

"Busanhaeng" (2016)

Zombifilme ei peeta põhjuseta üheks õudusžanri vaimuvaesemaks väljundiks. Aeglaselt inimajude poole loivavad nakatunud monstrumid, pahupidi silmad peas, ei paku enam ammu midagi uuenduslikku: enam-vähem samasugust lähenemist on nähtud juba pea 50 aastat, mil George A. Romero senini voodoo-teemade ümber keerelnud zombikaid esmakordselt reformima kukkus.

Isegi AMC hittsari "The Walking Dead" on tänaseks tõestanud, et ainus viis, kuidas sarja veel selle hilises staadiumis põnevaks muuta, on tähelepanu zombidelt salamahti muule juhtida: olgu selleks siis pere- või üldisemalt inimsuhted, psühholoogilised probleemid, moraal ja eetika, võim, inimloomuse varjatumad küljed või lihtsalt eluspüsimine, mis postapokalüptilises maailmas samuti parasjagu peavalu valmistab. "Rong Busanisse", Lõuna-Koreas toodetud kahetunnine suurfilm, mida tänavusel PÖFFil "Öiste värinate" programmi raames näha saab, kasutab tegelikult üpris sarnast lähenemist. Idee järgi on muidugi tegemist zombifilmiga, seda ei saa kuidagi eitada, kuid sisu kätkeb endas sellegipoolest palju enamat kui pehmete kolpadega inimnäoliste elajate ajude pudruks peksmist (selle jaoks peate ikkagi "The Walking Deadi" vaatama).

Mõneti sobiks paralleele tuua 1996. aasta "Iseseisvuspäevaga" ("Independence Day"), mis kontseptuaalselt küll ulmefilm tulnukarünnakust, kuid sisult pea iga inimgrupiga resoneerub. "Rong Busanisse" nii suuri mastaape kompama ei ulatu, aga võrdlus on siiski kohane: mõlemad teosed räägivad üleloomulike sündmuste varjus loo inimsuhetest ja nende mitmetest erinevatest külgedest. Puudutatud temaatika on hoopiski laiem, kui sõna „zombifilm“ eeldada lubaks: antud filmi sihtgrupp ei päädi mingil juhul ainult õudukafännidega. Mõnes mõttes on isegi kahju, et tegemist sedavõrd verise õudusfilmiga, kuna sisuga võiksid tegelikult samastuda enam-vähem kõik lastest vanavanemateni. Nõrganärvilistele seda siiski kahjuks soovitada ei saa.

Tuleb tunnistada, et Lõuna-Korea filmitööstus on minu jaoks senini laiemas laastus võõraks jäänud. Olen paadunud õudusfilmifännina kursis, et asiaatide toodetud horror on nii mõneski mõttes maailma mastaabis esirinnas (ka Hollywoodis sai umbes kümnendi eest massiliselt n-ö J-horrorit toodetud), kuid paari üksiku erandiga on see hullustus minust seni mööda läinud. Seetõttu ongi niivõrd suur rõõm tunnistada, et "Rong Busanisse", mälu järgi üks esimesi Lõuna-Korea õudukaid, mida üldse näinud olen, õigustab sajaprotsendiliselt kogu Aasia filmitööstuse ümber keerlevat haipi ning teeb silmad ette praktiliselt igale zombifilmile, millega Ühendriikide filmitegijad nii umbes viimase kümnendi jooksul maha on saanud.

Tegemist tõeliselt põneva seiklusega, mis karakteriarenduse kõrval ka jalustrabava tempoga hiilgab. Tegevus toimub suurema osa ajast rongis, mis pealkirjale kohaselt Busani-nimelise sadamalinna poole teel on, kuid piiratud tegevuspaik ei pärsi sugugi sündmustiku mitmekesisust. "Rong Busanisse" garanteerib küllaga närvikõdi, tavapärasest märksa kiirema pulsi, võib-olla isegi mõned pisarad ja sutsukese hirmu. Õudusfilmidest ilmselt tänavuse PÖFFi kindlaim valik!