"Stranger Things 5" (2025)

Sisaldab spoilereid.

"Stranger Things" on minu jaoks esimene sellises mastaabis sari, millega olen sisuliselt esimesest päevast lõpuni välja kaasas olnud. Annab juurde, et tegelased on (õigemini olid) lapsed, kellega koos nüüd kümmekond aastat kasvada on saadud. Kui esimesi hooaegu sai vaadatud suvevaheajal oma toas arvutist, kui vanemad magasid (kas Netflix üldse oli siis Eestis?), siis vahepeal on mitu elu elatud. Kõik need mälestused – koos sarja enda mastaapsuse järkjärgulise kasvamisega – lisavad lõpule kaalu, mida üleöö kuskilt välja ei punnita.

Meenus, et kirjutasin kunagi "Troonide mängu" (küll seitsmenda, mitte katastroofilise viimase hooaja) kohta midagi, mille juurde tahaksin "Stranger Thingsi" kontekstis tagasi tulla:

"Imo on see sari kasvanud niivõrd hiiglaslikesse mõõtmetesse, et selle kohta midagi tarka öelda on praktiliselt võimatu. Isegi kui mõistus vaikselt sosistab, et "ou, tegevused liiguvad ju absurdselt kiiresti ja loogikale on pidurit pandud", peksab süda võimsalt üle, karjub "draakonid, white walkerid, lõpuks üks primaarne tegevusliin, fan service" ja ma olen jõuetu neid karjeid vaigistama. Ma olen lihtne mees – kui mulle meeldib, mida ma näen, ei peatu ma pikemaks mõtlemiseks, et nähtut laiali lammutada ja üleliigse mõttetööga õõnestada."

Kõik see (miinus draakonid ja white walkerid) kehtib minu jaoks ka "Stranger Thingsi" suure finaali järel.

Olen viimase kuu aja jooksul rewatchinud ka ülejäänud hooaegu, mis annavad võimaluse kinnitada, et jah, tõepoolest, vaieldamatult on viies ja viimane hooaeg sarja madalpunkt. Nii ligadi-logadi kirjutamist ei ole varem olnud. Nüansseeritud karakteritest on saanud üheülbalised šabloonid (eriti Joyce), dialoog, iseäranis huumor, on kaotanud oma teravuse. Filmitegemise kuldreeglit "näita, mitte ära räägi" eiratakse nii järjepideva tuhinaga, et terve hooaeg võib tulevikus olla õpikunäide, kuidas lugu jutustada ei tohiks. Tegelased seisavad ringis ja vaatavad, kuidas üks neist suvaliste esemete abil järjekordset võimatuna kõlavat plaani seletab. Ühe korra hooaja jooksul on see võluv, mitu korda ühe episoodi jooksul aga juba tüütu klišee.

Kõige üllatavam on vast see, et suurejoonelises maailmalõpumärulis on kaduma läinud ka "Stranger Thingsi" loodud fantaasiamaailma süngus ja tõsidus. Kui poleks varasemaid hooaegu äsja uuesti vaadanud, siis poleks mäletanudki, et vahe on öö ja päev.

Ka neljas hooaeg liikus juba sel suunal, aga toona meenutas Vecna siiski rohkem Freddy Kruegeri luupainajate hirmuvalitsust kui isikupäratut Marveli pahalast. See on mu unpopular opinion, aga köis lasti libisema Maxi ellujätmisega neljandas hooajas. 4. hooajas õnnestus panused ennenägematult kõrgeks ajada – mäletan hästi, kuidas kardeti absoluutselt kõigi tegelaste (esmajoones muidugi Steve'i) elu pärast, ja kartsin minagi. Aga kuna vaataja nägi, et kõikidest tillikatest hoolimata pääseb terve põhi-cast alati eluga, siis reetsid Dufferid oma käe enne finaal-hooaega ära. Ja sellest ei õnnestunud enam taastuda.

Aga nagu öeldakse: kus viga näed laita, seal tule ja anna 10/10. Kõikidest puudustest hoolimata jäi emotsioon lõpuks peale. Minu jaoks tabas finale praktiliselt igas aspektis naelapea pihta: pinge oli esimesest hetkest peale olemas, dialoogid olid tähendusrikkad, Mike sai lõpuks ekraaniaega, Joyce leidis selles loos oma koha jne. Kui maandumine õnnestub, läheb turbulents kiirelt meelest.

Saan objektiivselt aru etteheitest, et lõpulahing jäi lühikeseks ja sõjaväe storyline lahenes liiga lihtsalt, aga täiesti subjektiivselt kaalub epiloogi emotsioon kõik puudujäägid üle. Kui Robin oma raadiosaates ütles, et täna on lõpuaktus, siis panin juba kokku, et tuleb salfakad välja otsida, aga ei olnud valmis, kui raju stseen stseeni otsa sibulalõikamismaraton sellest tuleb.

Minu raamatus on siin ka parim lõpustseen teleajaloos (et oleks selge – mitte parim finale ega ammugi mitte parim lõpuhooaeg, aga just see viimane stseen). Ilusamat lõppu nendele tegelastele ja sellele loole ei oleks osanud isegi unes näha.

Me kõik olime Mike selles hetkes.

See öeldud, annaks jumal, et näen päeva, kui nad "Stranger Thingsile" järje väntavad. Tegevus toimub 2000ndatel. Will on elamas oma parimat gei-elu, kui ühtäkki tunneb, kuidas kuklas jälle pidu pihta hakkab. Mike, Dustin ja Lucas, kes on aastatega lahku kasvanud, peavad jõud ühendama, et leida pagendusest Eleven, kelle jälgi on Murray üle kümne aasta ajanud. Vaid tema abiga on võimalik värav Upside Downi lõplikult sulgeda.

Tegelikult olen ma veendunud, et Eleven on surnud, aga kah asi teda aastakümnete pärast kassaedu nimel ellu äratada.

Aga see ei saa ju Mike'i fantaasia olla, kuna muidu oleks kolm juga, mitte ainult kaks!

Ma ei oska öelda, kas "Stranger Things" tervikuna on mu lemmiksari (ehkki esimesed neli hooaega mulle tõepoolest väga meeldivad – ja praegu uuesti vaadates aina rohkem), aga see on saatnud mind minu elu kõige kujundavamatel aastatel ja pakkunud tohutult emotsioone, võib-olla rohkem kui ükski teine audiovisuaalne teos. Ma loodan, et selliseid fenomene tuleb veel. Ja kardan väga, et ei tule.

"The Pope's Exorcist" (2023)

Russell Crowe on "Paavsti eksortsist"! Tore tema jaoks. Ja meie jaoks ka, sest ta on selle filmi vahvaim osa.

Vabandust, kopin Filmiveebist sisukokkuvõtte: tõsielul põhinev lugu räägib Amorthist (Russell Crowe), kes uurib hirmuäratavat juhtumit kurjadest vaimudest vaevatud poisi kohta. Uuringu käigus paljastab Amorth sajanditevanuse vandenõu, mida Vatikan meeleheitlikult varjata on üritanud.

See vandenõu küll filmis eriti suurt rolli ei mängi ning tõsielulisuse seaksin samuti tagasihoidlikult kahtluse alla. Siiski nähtub nii tutvustusest kui muust promost, et asi on enam kui tõsine, kuna nii kõva eksortsisti pole kinolinal varem nähtud. Ühesõnaga panused on kõrgel, see on esimesest pilgust selge.

Filmis need panused nagu on ja ei ole ka. Asjad toimuvad suuremal skaalal kui teistes seestumisfilmides ja deemon on keskmisest võimsam ka, aga eriliselt kõrgenenud ohutunnet sellega kaasas ei käi. Filmi tonaalsus lihtsalt ei luba seda, kuna nimitegelane on nii kuradi kõrk vana, nagu ta isegi tunnistab, et igasugune hirm läheb kaduma, kohe kui ta seestunud poisi perele appi tõttab. See pole tingimata etteheide, olenevalt sellest, millist filmi keegi näha tahaks.

Mulle näiteks meeldis näha tänapäevast õudukat, mis ei tegele iga hinna eest vaataja hirmutamisega. Filmi turundus on selles suhtes eksitav, et tegemist on pigem musta komöödia kui sünge tõsielul põhineva eksortsismilooga. Deemon teeb suht samu asju, mida 1973. aasta "Eksortsistis" (jah, kohustuslik 180-kraadine peapööre on ka siin täitsa olemas), ainult kraadi võrra kangemini, nii et kohati mõjub see paroodiana. Jällegi – pole etteheide, aga igaühele selline värk ei meeldi.

Rotteni suhteliselt kõrge hinnang (praegu 64%) tuleb mulle tegelikult üllatusena, kuna filmis on nii juustused eriefektid ja labased loogikavead, et tõsiselt võtta seda küll ühegi nipiga ei anna. Näiteks toimub filmis mitu gaasiplahvatust (miks? ei tea!), mis on piisavalt võimsad, et suvalisi statiste surivoodile saata, ent ei pühi tolmugi samas kohas asuvatelt sajanditevanustelt skelettidelt. Nojah siis.

Aga ma ei julgeks öelda, et "Paavsti eksortsist" selliste koperduste tõttu kuigivõrd kehvem oleks. Minu meelest linateos erilisele tõsiseltvõetavusele ei pretendeeri (kui eksitav promo välja jätta), mistõttu ei saa näiteks loojutustamise lihtsakoelisust (läbivalt väääga heavy-handed exposition) absoluutselt ette heita. Kellele selline sõge B-film siis tegelikult mõeldud on, ma öelda ei oska, aga minul midagi selle vastu pole. Ehk eelsoojendus uue "Evil Deadi" jaoks? Ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui sellest nüüd seeria tuleks, nagu lõpus vihjati, aga hinge kinni hoidma ei jää.

PS. Habemega Russell Crowe on veits Genka moodi.

"Scream VI" (2023)

Ma olen "Karje" seeria tulihingeline fänn. Seega on mul seekord kaks eri arvamust: üks "Karje" fänni ja teine niisama filmisõbra oma.

Et aru saada, kui soe ja tähtis koht sel filmiseerial mu südames on, peame ajas natuke tagasi kerima. Mitte 27 aastat tagasi, kui esimene osa õudusfilmiajalugu muutis – siis polnud mind veel sündinud. Mitte ka 12 aastat tagasi, kui "Scream 4" (viimane osa, mille lavastas Wes Craven ja kirjutas Kevin Williamson) Eesti kinodes jooksis – siis olin sündinud küll, kahjuks aga mitte sellisest seeriast teadlik. Ghostface ehk Kummitusnägu oli minu jaoks tegelane "Scary Movie" esimesest jaost, mitte kurikuulus õudukapahalane. Mina pole süüdi, et Eesti teles jooksis alatasa "Õudse filmi" paroodiaseeria, aga mitte kunagi "Screami" saaga!

Minu põlvkonna noored teavad Ghostface'i tihti hoopis "Õudsest filmist", mitte "Karjest".

Tegelikult võib tagasi kerida umbes 11 aastat, sest täpselt nii palju möödub mul tänavu mais esimese osa nägemisest. Selle aja jooksul olen "Screami" saaga filme vaadanud kokku 27 korda (mitte igaühte eraldi 27 korda, igaks juhuks täpsustan). Kui Wes Craven 2015. aasta suve lõpul suri, panin "Screami" esimese osa mängima ja nutsin, teades, et üks peatükk filmiajaloost on lõplikult läbi. Midagi sellist enam taasluua ei saa. Mitte et viies osa toona üldse laual oleks olnud, aga lootus sureb ikka viimasena. Tookord koos Wesiga.

Seda suurem oli minu imestus, kui eelmise aasta "Scream" (või "Scream 5", kui ignoreerida vaimukat, aga ebapraktilist meta-pealkirja) osutus igast otsast täisväärtuslikuks peatükiks armastatud saagas. Saagas, millel on nii kindel käekiri ja hingamine, et seda on võimatu millegagi sassi ajada. Ja vähemalt sama keeruline ka jäljendada. Iga "Karje" on eksimatult "Karje" ja täpselt nii oli ka viiendaga. See oli toona minu jaoks suurim üllatus. Kui 2015. aastal nutsin leinates armastatud filmiseeria loojat, siis hiljem viiendat "Karjet" vaadates olen end tabanud nutmas rõõmust – et Craveni loodu elab endiselt edasi ja oi kui vitaalselt! Viies osa on täiuslik kummardus lahkunud maestrole, tema loodud filmisaagale, selle fännidele ja õudusfilmidele üldiselt.

Ja kuues osa lihtsalt ei ole seda. Ärge saage minust valesti aru – "Karje VI" ei ole halb film, mitte kaugeltki, ent see täidab kardinaalselt teist eesmärki kui tema eelkäija. Ütlesin viienda osa kohta juba aasta tagasi, et sellist filmi saab teha vaid korra (kuna see oli tribuut Cravenile ja piisavalt aega oli eelmistest möödas) ning arvan täpselt seda sama ka praegu. Nähtavasti taipasid sama ka filmitegijad, kuna kuues on täiesti teisest puust ja kindlalt kõige ebascreamilikum "Scream" siiani. Tegijad on isegi tõdenud, et kui eelmist "Screami" oli vaja tõrviku üleandmiseks, siis nüüd saavad nad teha täiesti oma asja – loomulikult kõike varasemat prügikasti viskamata, kuid siiski eksimatult oma asja.

Kui mõned objektiivsed puudujäägid* välja arvata, saadakse selle teisest puust "oma asjaga" väga hästi hakkama. Kui arvasite, et "Karje 5" oli pingeline, oodake, kuni näete kuuendat! Nii intensiivset filmi pole selles seerias veel olnud. Ghostface on ohtlikum kui kunagi varem ja karistab filmi keskmes olevat sõpruskonda nii halastamatult, et nood mõtlevad ühel hetkel loobumisvõidu anda. Kerglase meta-huumori asemel lajatatakse seekord draama, traagika, PTSD ja hirmuga. Objektiivselt väga kõva andmine, mis viib seeria täiesti uuele tasemele. New Yorgi setting on super ja sellest võetakse viimast. Filmisõber minus viskab mõlemad pöidlad püsti ja kiidab taevani.

Subjektiivselt meeldib mulle aga palju rohkem kõik, mida pakkus viies osa (ja eelnevad, aga viies eriti). Tundsin päris tegelastest (Sidney ja Dewey) ja õudukaklišeedel põhinevast meta-huumorist südamest puudust. Viies balansseeris väga ilusti vanakooli lõbusa ja jabura "Screami" ning uuekooli sügavama ja süngema n-ö elevated horror'i vahel – seekord vajutatakse aga viimasega pedaal korralikult põhja, nii et sellele, mis teeb minu jaoks "Screamist" "Screami", väga ruumi ei jätku. Mul on raske seda kellelegi ette heita, kuna see on selgelt olnud teadlik valik, mis on ka ilusti ellu viidud, aga minu isiklik eelistus on midagi muud. Kahju, aga samas on raske mitte rõõmu tunda, et see seeria uue põlvkonnaga edasi elab.

Ghostface möllab uues filmis New Yorgis.

Vaadake, kui lahe mask seekord tapjal on!

*Mainisin objektiivseid puudujääke. Pole päris spoiler, aga natuke on ka. Ärge siis lugege, kui ei taha. Pidasin silmas keskpärast killer reveal'i (ehkki teisel vaatamisel mõjus see juba hulga paremini) ja seda, et tegelased lihtsalt ei sure ära, isegi kui nad on meie silme ees ära tapetud. Ühe korra võib seda teha ja on lahe üllatus, kui surnuks peetud tegelane filmi lõpus ikka elus on, aga "Karje VI" teeb seda jälle ja jälle ning lükkab need piirid nii kaugele, et tapab viimasegi usutavuse.

"Lifeforce" (1985) † "Species" (1995)

Sattusin pooljuhuslikult kahe sarnase tulnukaõuduka peale ja tahtsin oma tähelepanekuid teiega jagada (loe: interneti musta auku paisata). Kasutan edaspidi pealkirjas mainitud filmide eestikeelseid nimetusi, kuna mul pole aimu, kuidas "Species" eesti keeles käänduma peaks. Filmiveebis on selle nimeks pandud "Mutant" ja selle sõnaga oskan juba paremini toimetada.

Elukutselise õudukafännina olen nii "Elujõust" kui "Mutandist" aastaid teadnud, aga ei saa kuidagi väita, et oleksin neist midagi pealkirjast kaugemale kuulnud. Võib-olla olen viimase kohta kuskilt kiidusõnu lugenud, aga kindlasti pole tegemist filmidega, mida "õudukakogukonnas" palavalt armastatakse. Või vihatakse – ka sellisel juhul oleksin paremini kursis.

Neist kahest võib "Elujõul" olla ajalooliselt ehk pikem "kõlblik kuni" (või rohkem elujõudu, hahaa!) ning seda ainult põhjusel, et lavastajaks on "Texase mootorsaemõrvade" ja "Poltergeisti" autor Tobe Hooper. Igas muus aspektis on see "Mutandist" selgelt kehvem tükk. Mul pole aimugi, kas "Mutandi" tegemisel tegelikult "Elujõust" elujõudu ammutati, kuid lihtsalt peale vaadates võib öelda, et üks on teise prototüüp (kumb kumma, seda võib valmimisaastast järeldada). "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks joosta. Või oota, veelgi tabavamalt: "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks keele su koljust läbi suruda.

Et kiiresti konteksti anda, on mõlema teose keskmes üks kaunis maaväline naisterahvas, kes kinnisest asutusest välja pääseb, Maa-inimeste sekka infiltreerub ning paksu pahandust külvab, vist eesmärgiga planeet oma liigiga üle võtta. "Elujõus" nimetatakse teda vampiiriks, kes pealkirjale vastavalt inimestest elujõudu ammutab (kasutab ta selleks oma hüpnootilist veetlust), "Mutandis" on tegemist inimese ja tulnuka hübriidiga, kes püüab eelkõige lihtsalt eksisteerida. Temalgi on eeliseks laitmatu välimus, kuid murrab ta vaid, kui haistab ohtu (või kui korvi saab). Ja siis on tiim teadlasi või agente, kes üritavad džinni tagasi pudelisse suruda, nii et laibarada jääks võimalikult lühike.

Njämm-njämm, elujõud!

Kosmosevampiir imeb Maa-inimese elust nii tühjaks, et järel vaid luud ja nahk.

"Mutanti" vaatasin neist kahest esimesena. Kel veel võimalust, soovitan vastupidi teha (miks, selgitan hiljem). Selle filmi tegijatest ei tea ma mitte midagi ega hakka teesklema ka, nagu teaksin. Vaatasin korra nii stsenaristi kui režissööri IMDb lehele ega täheldanud seal midagi märkimisväärset. Seda üllatavam, et tegemist on ühe omapärasema 90ndate ulmeõudukaga. Tõesti tekib küsimus, kuidas ma seda filmi alles praegu nägin. Vapustav cast, silmapaistvad efektid, nii praktilised kui eri-, ja üks filmiajaloo kõige kuumemaid pahalasi (kui tahta teda niimoodi nimetada – tegelikult vääriti mõistetud tegelane, omamoodi sarnane "Stranger Thingsi" Eleveniga). Michael Madsen teeb siin ühe oma lahedama rolli – sellist sleazy't venda on ta perfektne mängima.

Minu filmielamuse võtab kokku tsitaat, mille poetab üks tegelastest vahetult pärast tulnukinimesega vahekorras olemist: "I enjoyed that immensely!"

Selline tiim ajab "Mutandis" tulnukat taga.

Kuidas kaht filmi omavahel eristada? Ühes tahavad kõik tulnukat panna, aga väga ei õnnestu, teises tahab tulnukas kõiki panna, aga väga ei õnnestu.

Kui panna selle kõrvale brittide "Lifeforce", on võrdlusmoment eelkõige koomiline. Kui USAs (ehk "Mutandis") uuritakse maavälist olendit ülisalajases tipptehnoloogilises laboris ning jahitakse valitsuse kokku kutsutud meeskonnaga, kuhu kuuluvad parimatest parimad igast valdkonnast, siis Ühendkuningriigis tehakse sama asi ära mingis suvalises morgis (või arestimajas? Ega täpselt aru ei saagi), kus julgeoleku peale on mõeldud umbes sama palju kui Rimis. Vanamees valvelauas ja kõik. Niimoodi siis toimetatakse kosmosest toodud müstiliste võõrkehadega.

Isegi kui olukord käest läheb, ei suudeta "Elujõu" universumist leida kompetentset abiväge, vaid missiooni juhtimine jääb mingi suvalise jorsi õlule, kes näeb välja nagu Simon ja Garfunkel oleks lapse teinud. Filmi lõpuni ei saa täpselt aru, miks neil kõigil nii suva on, et kosmosest pärit vampiir mööda Londonit ringi silkab. (Okei, kohe alguses ei osatud riske päris täpselt hinnata, aga kui tulnukvampiir kõigi silme all inimesest viimsegi elumahla välja imeb, võiks ju nagu kohale jõuda, et tegemist pole tavalise Scotland Yardi juurdlusega. Millegipärast on kõigil aega maa ja ilm, et juurelda ja kohtuda ja läbi rääkida, selmet otsustavalt tegutseda. Isegi seda, et London põleb, kuulevad tegelased pooljuhuslikult BBC-st.)

Kas keegi suudab uskuda, et see püssiga vend ühtki tulnukat peatab?

See pole kriitika "Elujõu" kui filmi kohta, vaid tähelepanek, et kui Hooperi nägemus Londonist mingilgi moel tegelikkust peegeldab, vajavad nad hädasti kriisijuhtimise kiirkursust. Covidiga läks pekki, kosmosevampiiridega samamoodi, mis järgmiseks?

Nagu mainitud, kel võimalust või viitsimist, soovitan "Elujõudu" ja "Mutanti" vaadata järjest, kuna tegemist on väga selge evolutsiooniga (kindlasti leiab varasemast veel mõne eelkäija, mis temaatikasse sobib, aga ise ei oska kohe pakkuda). Kasvõi visuaalefektide osas on põnev vaadata, kui kaugele 10 aastaga areneti. Kuid ka sisuliselt (jah, mõlemas on paljas naine, kes inimesi tapab, aga see pole mu point). Jämedalt võib öelda, et "Species" on oma olemuselt "Lifeforce'i" Hollywoodi versioon. Või teisiti: "Species" on "Lifeforce'ile" sama, mis James Cameroni "Aliens" on Ridley Scotti "Alienile".

"The Texas Chainsaw Massacre" (2003) † "The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning" (2006)

Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.

Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.

Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!

Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.

2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.

Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).

Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!

Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.

Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!

Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.

Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.

"I Spit on Your Grave: Deja Vu" (2019) † "Death House" (2018)

Äratan selle blogi hetkeks varjusurmast, et rääkida teile kahest väga tähtsast filmist. Selleks, et teie neid vaatama ei peaks.

Tekst sisaldab spoilereid, aga ütlen ausalt, et te ei peaks hoolima. Teie elamust pole võimalik rikkuda.

1978. aasta "I Spit on Your Grave", õigemini "Day of the Woman", on vanakooli exploitation-klassikast üks mu lemmikuid. Ostsin mõne aasta eest isegi mingi ägeda Blu-ray versiooni, kus vahel oli filmi legendaarne poster, mille vanematekodus seinale riputasin. Uusversioon meeldis mulle samuti, selle järjed mulle nii väga peale ei läinud. Kui kuulsin, et Meir Zarchi, originaalfilmi lavastaja, on võtnud vaevaks 40 aastat hiljem otsene järg vändata, olin meeldivalt üllatunud, ehkki skeptiline. Mida sa teed vanamutiga, keda 40 aastat varem vägistati? Vastus, nagu filmist selgub, on üsna lihtne: tapa mutt kiirelt ära ja tee tema tütrega põhimõtteliselt esimese filmi remake. Nii et "deja vu" filmi pealkirjas pole sugugi asjata.

Film kestab, hoidke nüüd alt, kaks ja pool tundi, nii et ütlen ausalt ära, et mina piirdusin heal (või halval?) juhul umbes veerandiga sellest. Kohe filmi alguses on jutuajamine esimese osa ellujääja Jennifer Hillsi ja tema tütre vahel, kes peaks olema maailma kõige nõutum modell, mis näitab kiirelt ära, et Zarchi on tugevalt ülehinnanud oma oskust usutavat dialoogi kirjutada. Originaali juures töötab vabandus, et see ju ongi exploitation ja peabki aset leidma sellises unenäolises alternatiivreaalsuses, aga "Deja Vu" üritab olla mingil hoopis teisel tasandil tõsiseltvõetav ja sellest ei tule midagi välja. Minu mäletamist mööda mängis originaalis suurt rolli vaikus, seekord ei suuda tegelased mingi väega suud kinni hoida. Isegi Camille Keaton, kes oli esimeses osas nii võluv ja kaunis, ei suuda kehvast dialoogist midagi välja võluda. Samas ma pole kindel, et ta 70ndatelgi näitlemisvõimekuse poolest hiilgas. Ei tasu ikka exploitation'it tänapäeva tuua.

Igatahes otsustab Zarchi umbes kolmveerandtunni möödudes meie peakangelannal kõri läbi lõigata ja edasi liikuda Jenniferi tütre seltsis. Kas see pidi olema vägev ja ootamatu võte, millega fännid jalust rabada, ma kommenteerida ei oska, aga mõjub see pigem iseenda pärandi peal tallamisena. Tõsi küll, seda võib lausa terve filmi kohta öelda. Suurema tõenäosusega sai Zarchi lihtsalt aru, et keegi ei taha vaadata, kuidas pensioniealist naist vägistatakse, nii et liigutas tegevustiku sujuvalt noorukese tütre peale. Pea tund läheb aega, kuni naine alasti kistakse ning edasi kordub juba kõik see, mida originaalis, uusversioonis ja tolle järgedes nähtud... kokku siis vist lausa neli korda juba? Miks otsustas Zarchi, kes istus viimati lavastajatoolis 1985. aastal, et maailm vajab hädasti veel üht vägistamise ja kättemaksu filmi, pealegi täpselt samasugust, käib mul üle mõistuse.

Ei ole mõtet vaadata! Nii palju, kui mina nägin, ei olnud mitte midagi erilist ega omapärast. Kurikaelad on veel tüütumad ja rõvedamad kui sellistes filmides tavaliselt, aga saavad jälle täpselt sama karistuse: ühel lõigatakse riist maha, teist tulistatakse munadesse. Seejuures teostus eriti hiilgav pole, gore on pigem tagasihoidlik, nii et ei paku naudingut seegi. Kui hädasti on vaja üht rape & revenge filmi vaadata, võtke ette paar aastat tagasi PÖFFil linastunud prantslaste "Revenge". Palju-palju ägedam asi. Kui keegi viitsib need kaks ja pool tundi päriselt algusest lõpuni ära vaadata, andku teada.

Ja teine film on see kurikuulus "Expendables of horror" ehk "Death House", millest on räägitud juba pikalt-pikalt. Tähendab see siis seda, et kõik kuulsad õudusfilminäitlejad on ühte filmi kokku tulnud. Nimekiri on aukartust äratav: Tony Todd, Kane Hodder, Michael Berryman, Bill Moseley, Sid Haig, Barbara Crampton (Stuart Gordoni filmidest), Dee Wallace, Felissa Rose ("Sleepaway Campist") ja Lloyd Kaufman. Paar aastat tagasi hinge heitnud Gunnar Hansen, esimene Leatherface, teeb ka hologrammina sutsaka. Paar kõige-kõigemat nime on muidugi puudu: Bruce Campbell, Robert Englund, Doug Bradley. Nende jaoks ei jätkunud ilmselt raha.

Kuidas ma selle filmi viitsisin lõpuni vaadata, täpselt öelda ei oska, kuna midagi eriliselt head pole siingi. Vahepeal on natuke head gore'i, tegevustik liigub suhteliselt kiirelt, poolteist tundi möödus suhteliselt märkamatult. Ma pole ainult päris kindel, kas see kuigi hea tunnus on, sest see tähendab pigem seda, et ma isegi väga ei märganud, et filmi vaatan.

Tegevustik toimub vanglalaadses asutuses, kus maailma kõige jõhkramatele kurjategijatele tehakse ajupesu, et nad "moraalseks" muuta (kuigi Dee Wallace ütleb, et see pole ajupesu, kuna neil pole agendat???). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ütleb vangla turvasüsteem üles ning kaks noort agenti, filmi peategelased, on sunnitud õudukastaaride paraadi vastu võitlema. Kui on vaja teada, kui tõsiselt teose autorid ennast võtnud on, võin ära öelda, et üsna filmi alguses on stseen, kus nimetatud noored agendid, üht neist kehastab kaunis Cortney Palm, koos paljalt duši all juttu ajavad. Miks nad seda teevad ja miks see stseen nii kaua kestab, kui on selgelt näha, et kumbki pesemisega ei tegele, on küsimus, millele stsenarist vastata pole tahtnud. Kurb on muidugi ka see, et tegemist on umbes-täpselt filmi kütkestavaima stseeniga.

Tegelt näeb tisse ka, aga üritasin PG-13 olla.

Igatahes ei näe ma ka selle filmi puhul põhjust, miks seda kellelegi soovitama peaks. Jah, iseenesest on märgiline, et nii palju "tuntud" näitlejaid ühekorraga kokku on aetud, aga reaalsuses ei saa keegi neist maha märkimisväärselt hea või ikoonilise rollisooritusega. Pigem on raisatud potentsiaal. Kuna tegelikult on autorid vist aru saanud, et kõrgemat kunsti tegema pole tuldud, oleks võinud hulga rohkem hullu panna ja anda vaatajale vähemalt üks mõnusalt sõge põrgusõit. Aga vähemalt filmi tagline on äge: "Hell isn't a word, it's a sentence."

"Halloween" (2018)

Selle aasta oodatuim õudusfilm "Halloween" on nüüd kinodes. Film, mis pidavat tooma "Halloweeni" seeria tagasi juurte juurde. Film, milles löövad kaasa nii Jamie Lee Curtis kui ka originaalne Michael Myers – Nick Castle. Film, millele on muusika kirjutanud parim elav õudusfilmirežissöör, legendaarne John Carpenter isiklikult.

Kartsin kinno minekut. Kartsin, et minu elamus ei ole perfektne. Kartsin, et film, mis jääb nii või teisiti igaveseks õudusfilmiajalukku ülejäänud "Halloweeni" seeria sissekannete kõrvale, ei vasta mu ootustele. Aga ma võtsin julguse kokku ja käisin kinos ära. Ja nüüd ma ei saa enam millestki aru.

Ootasin seda filmi 40 aastat, aga taipasin kinosaalis, et ma isegi ei tea päris täpselt, mida ma kogu selle aja oodanud olin. Ütlesin lõputiitrite rulludes, et see polnud minu "Halloween". See ilmselt olekski kõige adekvaatsem hinnang. Ilmselt on David Gordon Greeni ja Danny McBride'i "Halloween" hea film, aga mitte see, mida ma seeria fännina näha tahtnuks. Kas see omakorda on hea või halb, seda ma öelda ei oska. "Halloweeni" seeria pole tervikuna nagunii midagi silmapaistvat, nii et fakt, et uus film eelnevate sekka ei sobi, pole tingimata paha asi.

Aga ma tunnen ikkagi, et olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naq") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida.

Räägiti, et uus "Halloween" on originaaliga sarnane, kuid seda ma küll ei täheldanud. Originaal oli üdini minimalistlik lineaarne, lihtne ja konkreetne lugu, värske film takerdub aga päris mitme süžeeliini otsa, mida tegelikult sugugi vaja polnuks (khm, uurivad ajakirjanikud). Liiga ekstsessiivne! Body count oleks võinud vabalt 3–4 korda madalam olla ja stsenaarium natukenegi paiksem, kohe üldse ei meeldi mulle selline edasi-tagasi tõmblemine.

Üle kõige väärib kiitust aga Myersi tegelaskuju, kes pole üheksa filmi jooksul kunagi ligilähedaseltki hirmutav olnud. Uue "Halloweeni" ajal on läbivalt selline tunne, et kui keegi Myersi lähiraadiusse satub ja tüüp käed külge saab, oled paari sekundiga kutu ja pole midagi ette võtta. Seetõttu tõusis pinge filmi viimaseks vaatuseks, Laurie ja Michaeli kauaoodatud vastuseisu ajaks tõeliselt kõrgele. Sel on muidugi ka oma varjukülg, kuna hetkiti mõjub Michael kõikvõimsa üliinimesena ning mõnes teises situatsioonis, kui stsenaarium seda parajasti vajab, saab temast lihtsa nipi abil jagu.

Need on mu mõtted. Aga ma ootasin seda filmi 40 aastat ja astusin äsja kinosaalist välja, nii et need mõtted ei saa kuidagi selged ega lõplikud olla. Ma ei leidnud sellest filmist tulevast klassikat, ma ei leidnud sealt lõbusat guilty pleasure slasherit ega sobilikku sissekannet "Halloweeni" seeriasse. Ja esimese korraga ei leidnud ma ka väga head filmi. Aga see ei ole lõplik. Ma pole uut "Halloweeni" veel viis korda näinud, ma ei tea.

Avaldatud Kinoveebis.

"The Open House" (2018)

Kallid õudusfilmisõbrad, kui teil on nimekiri pealkirjaga "Õudusfilmid, mida pole mõtet mitte kunagi vaadata, kuna need pole absoluutselt mitte ühelgi moel intrigeerivad, omanäolised ega isegi mitte silmapaistvalt halvad", siis palun lisage sinna Netflixi "The Open House". Tegemist on tänavu ilmunud teosega, mis on üldiselt täitsa adekvaatselt tehtud, mõnel hetkel isegi paljulubav, kuid lõpuks lihtsalt sügavalt mõttetu ja vaimuvaene, üdini klišeeline sissetungifilm. Ärge end siiski eksitada laske: isegi home invasion'i fännidele pole filmil mitte midagi huvitavat pakkuda, kuna toosama sissetungi aspekt on lahendatud niivõrd pealiskaudselt, et ei ärata mingitki põnevust. Stsenaristid, kes on kusjuures hakkama saanud täiesti aktsepteeritava esimese poolega, muutuvad keset filmi ühtäkki nii laisaks, et ei viitsi teosele isegi korralikku lõppu kirjutada. "The Open House" on täielik ajaraisk.

"Truth or Dare" (2018)

Kes verivärske õudusfilmi "Tõde või tegu" treilerit nägema on juhtunud, on teose absurdsevõitu kontseptsiooniga juba tuttav. Kamp ebameeldivaid noori sõidab kevadvaheajaks Mehhikosse, kus nad seltskonnamängu "Tõde või tegu" mängides jubeda needuse otsa komistavad. Mäng jälitab neid koju ning reeglite rikkumine lõpeb surmaga.

Idiootlikke kontsepte tuleb õudukates ette sageli, mõnel üksikul juhul õnnestub neid aga geniaalsusena serveerida. "Tõel või teol" siiski geeniusega suuremat pistmist pole, kuid on märkimisväärne, et ebausutavast (et mitte öelda naeruväärsest) ideest on vändatud täiesti asjalik õudukas. Kui sündmustiku keskmes poleks hunnik näotuid ja antipaatseid noorukeid, kellele on enamjaolt keeruline kaasa tunda, võiks filmi ehk suisa heaks nimetada.

Idee poolest on "Truth or Dare" uue põlvkonna "Lõpp-punkt" ("Final Destination", 2000) – sisuliselt vaid selle vahega, et esimeses jälitab tegelasi surmav mäng, teises aga lihtsalt surm. Nojah, lisaks on "Tõde või tegu" kehvema stsenaariumi ja umbes "Lõpp-punkt 4" tasemel mõttetute tegelastega. Samas võib-olla just sellised tegelased uut põlvkonda kirjeldama sobivadki, kuna silmatorkavalt pealiskaudseid ja võltse karaktereid kohtab praeguse aja populaarsetes noortefilmides ja -sarjades üha rohkem. Igatahes ei paneks ma sugugi pahaks, kui "Tõest või teost" samuti filmiseeria kujuneks, kuna esialgne idee pakub avastamisruumi küll ja veel.

Viimase aja kinoõudukate seast paistab "Truth or Dare" silma kui üks omapärasemaid, kuid samuti ka lihtsamaid. Läbivalt kiire tempoga üleloomulik slasher ei kuluta aega atmosfääri loomisele või vaataja sunniviisilisele hirmutamisele. Ehmatuskohti küll jagub (mõni neist isegi päris efektiivne), kuid kuna neile ei eelne mitmeminutilist pimedates tubades hiilimist vms, ei ole tarvis hetkekski hoogu maha võtta. Sündmustikku juhib lihtne formaat – räägi tõtt, tee tegu või sure – ning seetõttu on filmi läbivalt põnev jälgida. On küll väike oht, et lihtne ja konkreetne valem hakkab poolteise tunni jooksul ennast kordama (vt "Lõpp-punkti" seeria, kus pool ajast joostakse lihtsalt ühe surija juurest teise juurde), kuid siin seda probleemi veel pole. Filmis on piisavalt krutskeid, et ideed lõpuni värskena hoida.

Niisiis on "Tõde või tegu" erinevate probleemide ja ohtude kiuste täiesti arvestatav noorteõudukas. Värsked ideed on žanrifilmides alati vägagi teretulnud ning olgugi et teostus sedapuhku soovida jätab, pakub "Tõde või tegu" piisavalt närvikõdi ja põnevust, et kinoskäiku õigustada. Tõsi küll, samast ideest oleks andekamatel kätel õnnestunud välja väänata tulevane kultusklassik, kuid esialgu võib ju leppida ka lihtsalt enam-vähem korraliku slasher’iga.

Ilmunud Kinoveebis.

"The Strangers: Prey at Night" (2018)

Oh jah, kui ühest asjast siin maailmas kunagi puudust ei tule, siis on need halvad õudusfilmid!

2008. aasta juulis eesti kinolevisse jõudnud "Võõrad" oli üks äraütlemata pingeline ja hirmus sissetungiõudukas, mis oma üheksamiljonilise eelarve pea kümnekordselt tagasi teenis – seetõttu lükati kohe käima ka järjeplaanid. Kes oleks aga osanud arvata, et teine osa väikesele indie­-õudukale, mida paljud ilmselt enam ei mäletagi, alles kümnend hiljem valmis saab? Esiteks pole "Võõrad" isegi film, mis ilmtingimata järge vajaks, ja teiseks on aega juba tõesti liiga palju mööda läinud. Aga siin ta nüüd ometi on: "Võõrad: Öine jaht".

Oeh... juba filmi nimi kõlab nii tobedalt, et kutsun seda edaspidi parem esialgse pealkirja "Võõrad 2" järgi. "Öine jaht" (või ingliskeelne "Prey at Night") on sinna külge poogitud vaid seepärast, et inimesed, kes esimesest osast midagi kuulnud pole, kinno minemata ei jätaks: "2" annaks ju kohe märku, et tegemist on järjega, alapealkiri "Öine jaht" on aga just parajalt ebamäärane.

Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "The Strangers" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.

Loo keskmes on neljaliikmeline perekond, isa (vaese mehe Aaron Eckhart), ema, poeg (noor Pearu Paulus) ja tütar, kes sõidavad sugulaste juurde ühte täiesti inimtühja külasse (täiesti liialdamata – külas pole peale nende tõesti mitte ühtki inimest). Miks nad seda teevad, on pisut keeruline öelda, kuna reisi tegelik eesmärk on saata tütar, ääretult probleemne teismeline, kallisse internaatkooli. Kusjuures tüdruku "tõsine probleem", millel põhineb filmi esimese vaatuse keskne konflikt, ei seisne tegelikult muus kui nõrkades hinnetes ja halvas käitumises. Seetõttu paistab kogu olukord äärmiselt võlts ja ebausutav juba enne, kui filmi põhisündmused pihta hakkavad. Sissejuhatusele kulutatakse hulk aega, kuid sellest pole lõpuks mingit kasu, kuna viltune peredünaamika ja fabritseeritud konflikt ei anna ühtki põhjust, et tegelastele nende katsumustel kaasa elada.

Ja kui need katsumused lõpuks pihta hakkavad (ehk eelmisest osast tuntud kolm maskeeritud jorssi ründama asuvad), on näha, et nende igavate ja pealiskaudsete karakterite tegudel pole loogikat selliseski olukorras. Näiteks on filmis stseen, kus kaks naisterahvast satuvad vastamisi pealtnäha relvastamata tütarlapsega ning selmet talle vastu seista, pagevad kabuhirmus tualettruumi. Ma ei väida sugugi, et inimesed kriisisituatsioonides läbinisti ratsionaalselt käituma peaksid, kuid vaatajana oleks hulga lihtsam, kui tegelased ka täielikud hädapätakad poleks. Suur osa tegevustikust põhineb otseselt rumalatel ja ebaloogilistel valikutel, klassikalistele õudusfilmiklišeedele antakse korralikult valu ("Let’s split up!" on stsenaristide põhitrikk). Tasub ka meeles pidada, et tegelastel on olemas täiesti töökorras auto, millega muretult minema kihutada – selle asemel tormatakse aga mööda parke ja tänavaid ringi nagu peata kanad.

 

Pildil kaader filmi kõige õnnestunumast stseenist, stiilsest basseinivõitlusest

Eelmise osaga võrreldes on sündmustiku mängulava kordades suurem, kahjuks ohverdatakse selle arvelt intensiivsus ja tegevustiku kompaktsus. Sissetungiõudukate hirmuäratavaim aspekt ongi see, et need toimuvad kodus, iga inimese kõige turvalisemas paigas, "Võõrad 2" on selle valemi kahjuks hüljanud. Idee järgi võiks suurem tegevuspaik sündmustikule võimalusi ja mängulisust juurde anda ning osati see nii ongi, kuid valdavalt pendeldavad tegelased paari-kolme koha vahelt ja usutavat muljet inimtühjast külast ei tekitata. Pigem tundub, nagu olekski võtteplats koosnenud ainult metsatukast, ühest-kahest tänavast, laste mänguväljakust ja haagisest ning stsenaristid olnud hädas tegelaste paigutamisega. Miks nad muidu sihitult ringi joostes alatasa ühtesamasse kohta jõuavad?

Lollusi on veel: tüdruk põgeneb auto eest mööda sõiduteed, ära jooksmise asemel minnakse peitu, tegelastel puudub perifeerne nägemine. Pahad tegelased seisavad valdavalt lihtsalt paigal, head jooksevad neile varem või hiljem nagunii ise otsa – samuti suudavad maniakid aimata ette nende igat liigutust. Lühidalt: stsenaarium on nii idiootlik, et see on vähegi mõtlevale vaatajale lausa solvav.

Film kogub natuke hoogu, kui üks ohvritest lõpuks esimese vastulöögi teeb (sõna otseses mõttes), kahjuks juhtub see alles kolmandas vaatuses. Tegelastest pole siin kahjuks pöialt hoida kellelegi, kõik üsna näotud jorsid. Positiivset siiski ehk nii palju, et film on lavastatud küllalt adekvaatselt: see on johncarpenterilikult atmosfääriline ja taustaks mängib suurepärane, mõnusalt retro muusika. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et kuulaksin parema meelega selles filmis kõlanud laulude playlist’i kui vaataksin filmi uuesti.

Sellest vist esialgu piisab. "Võõrad 2" on vändatud kahetsusväärselt halva stsenaariumi põhjal ning seda on tunda igal sammul. Sekka on sattunud küll visuaalselt lahedaid stseene ja viimases vaatuses ka tõeliselt rahuldavaid momente, kuid üldmuljet see ei päästa. Siiski-siiski: kui korraldate seltskondlikku filmiõhtut või joomismängu, on "Võõrad 2" suurepärane valik – see film on sõna otseses mõttes naeruväärne.

PS! Postergi (ülal) on nukralt vaimuvaene.

Ilmunud Kinoveebis.

"Rock Steady Row" (2018)

Tänavuse Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avab üks väike ja vahva film nimega "Rock Steady Row", eestikeelsena "Märulikool". Žanriliselt rõhub linateos pigem HÕFFi esimesele F-tähele, põimides põnevat fantaasiamaailma videomängu (või ehk koomiksi?) stiilis peksumäruliga. Õudusega asjal pistmist pole, kuid film on piisavalt hullumeelne, et žanrifänne siiski kõnetada.

"Märulikool", ameerika indie-kino üks viimase aja omanäolisemaid saadusi, jutustab loo noorest kutist (rollis Heston Horwin, kes kusjuures HÕFFile ise kohale tuleb), kellelt varastatakse Rock Steady nimelise ülikooli kampusesse jõudes ära jalgratas. Jalgrattad on nimelt selle post-apokalüptilise väljanägemisega ülikoolilinnaku peamine valuuta. Teekond hinnalise ratta tagasisaamiseks kestab umbes-täpselt tunnikese ning selle jooksul toimub nii mõndagi humoorikat ja vaatemängulist.

Muusikaline kujundus, mõnus retrobiit (mida kuuleb kahjuks filmis vähem, kui esialgu eeldada võiks), on maha viksitud "Stranger Thingsi" heliribalt – 80ndad on endiselt väga moes – ning idee kõrvaklappide ja kassetimängijaga kangelasest on hiljuti "Baby Driveris" nähtud, kuid kartus, et "Rock Steady Row" pole suurt enamat kui 80ndate throwback'ide ja filmiviidete kogumik, osutub üldjoones põhjendamatuks. Olgugi et erinevaid mõjutusi on siin-seal tunda, on "Märulikool" omapärane nii süžee kui pildikeele poolest, rabades vaatajat kiire tempo ja meeleoluka montaažiga. Umbes sarnase meeleolu ja hingamisega heatujufilm nagu 2015. aastal HÕFFi avanud "Turbo Kid".

Silmailuks lööb teoses kaasa ka Margot Robbie kadunud teisik, kelle sarnasust menuka näitlejannaga hetkekski varjata ei üritata. Temast ma pilti ei pane – peate Haapsallu sõitma!

HÕFF

"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.

Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.

Algselt ilmunud Kinoveebis.

"Leatherface" (2017)

Küllap olen siin blogis juba vingunud, kuivõrd ebaühtlane ja loogikavaba "Texase mootorsaemõrvade" seeria ülesehituslikult on. Originaalfilm, selle kolm järge, millest kaks eiravad varasemalt toimunut, uusversioon ja selle eellugu, originaali reboot-järg, mis eirab kõiki eelmisi järgesid, ja nüüd originaali eellugu. Huuh! Õnneks muudab uus "Leatherface" olukorda pigem paremaks kui halvemaks, kuna pillub viiteid ka mainitud reboot-järjele, nii et nüüd võib kolmeosalist seeriat (prequel, originaal, reboot-järg) vaadata täiesti omaette, ilma et varasemate osade järele mingitki vajadust tekiks. Okei, kolmas osa, millel nimeks kusjuures samuti "Leatherface" (oeh, ma olen veendunud, et selle seeria järjestus ja pealkirjad on kellegi kuri nali), on tegelikult täitsa mõnus vaatamine, aga teisest ja neljandast ei tunneks ma küll sugugi puudust, kui neid enam kunagi näha ei saaks.

Nonii, timeline'i üle vingumine seljataga, lähme uue filmi juurde. See on vinge! Lavastajatooli jagavad prantslased Alexandre Bustillo ja Julien Maury, kes kümnend tagasi jõhkra veristamisfilmiga "Inside" maha said, nii et pole suur üllatus, et režii on kõva ja brutaalsuse pealt tagasi ei hoita. Vibe ei ole küll päris see, mis ta olla võiks ‒ teate küll, vanal originaalfilmil on selline väga distinktne atmosfäär, mida on keeruline sõnadesse panna ‒ ja "Leatherface" annab endast parima, et õige tunduda, aga veidi jääb ikka puudu. Kuigi väljapaistvalt rõve, räpane ja lehkav on ta küll. Kusjuures sain pärast vaatamist teada, et film on üles võetud hoopis Bulgaarias, nii et tegelikult on Texase õhustikku olude kohta niigi väga autentselt kujutatud.

Kujunemisloona on "Leatherface" täiesti suurepärane. Me kõik teame, kuidas Michael Myersi inimlikustamine "Halloweeni" uusversioonis välja kukkus (VÄGA HALVASTI), kuid "Leatherface" sarnaste orade otsa ei astu ja tegelase areng paistab ka kolme filmi tervikuna vaadates täiesti loogiline. Režii, olustik ja tegelased (eriti Clarice) on tegelikult suhteliselt robzombielikud, nii et on mõnevõrra irooniline, et "Leatherface" saab hakkama kõigega, milles Zombie "Halloween" ebaõnnestus. Nojah, see on tegelikult pigem maitse asi. Muuseas tegelased on ilgelt ägedad, eriti Stephen Dorffi kehastatud kättemaksuhimuline šerif, kes on nii halastamatu tõbras, et isegi Sawyerid on hirmul. Kui kõik õudusfilmipolitseinikud sellised oleksid, ei julgeks pooled Myersid või Chuckyd lillegi liigutada.

Ülesehituslikus mõttes on "Leatherface" igatahes värske: seeria vana head mustrit (kui ehk lõpp välja arvata) ei kasutata. Alguses näidatakse küll, kuidas 20ndates paarike Sawyerite farmi poole sõidab ‒ noh, selline tüüpiline USA õuduka algus ‒, aga nendega tehakse kiirelt üks-null ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Ehk siis sedapuhku hullumajja. Ja Leatherface hullumajas on ju päris cool kontsept! Ägedalt on tagasi toodud esimese filmi tuttavlikke elemente, samas kordagi fan service'iks muutumata.

Siit ma tegelikult ka lõpetaksin. Hoiatan ette, et film on räigelt jõhker, verine ja rõve, aga noh, lõppude lõpuks vaatate te ikkagi uut "Texase mootorsaemõrvade" osa, nii et küllap te sellist piinamispornot just soovite. Minu silmis on "Leatherface" igatahes seeria kõige rämedam peatükk (kurat, see seksistseen!) ja seda ainult heas mõttes. Soovitan!

tl;dr: Vaadake seeriat niimoodi:

1. "Leatherface" - suurepärane sissejuhatus meie kurikuulsa maniaki hingeellu
2. originaal "Texase mootorsaemõrvad" - Tobe Hooperi igavene klassika
3. 2013. aasta "Texas Chainsaw 3D" - jätkab sealt, kust originaal pooleli jäi, ja toob tagasi "Leatherface'is" näidatud nimitegelase inimlikkuse

"Star Wars: The Last Jedi" (2017)

Nonii, teeme siis "Star Warsi". Spoileritega. Sest sellest filmist ei saa suurt midagi rääkida, ilma et spoilerite territooriumile kasvõi pooljuhuslikultki ära eksiks. Isegi treileris Luke'i öeldud "This is not going to go the way you think", mida paljud (õigustatult) kõnealuse filmi motoks on nimetanud, on omamoodi spoiler, kuna muudab vaataja umbusklikumaks ja annab väikese eelise ütlemaks, et "haa, ma teadsin, et nad meid niimoodi ninapidi kavatsesid vedada!" Mitte et see "The Last Jedi" puhul väga paika peaks, sest kui keegi julgeb öelda, et nägi midagi sellist tulemas, on ta lihtsalt valevorst.

"TLJ" on kõige kõrgemate panustega "Star Warsi" film pärast viiendat episoodi. Kaks aastat tagasi nähtud "The Force Awakens" kandis oma koormat, kuna pidi seeria taaselustama ning uued tegelased vanadega ühitama, kuid see pole mitte midagi selle kõrval, mida Rian Johnson kõnealuse filmiga teinud on. Võrdlused "Empire Strikes Backiga" on kerged tulema ja tegelikult tahaksin ma neid vältida, kuna Johnsoni "TLJ" ei ole mitte millegi koopia ega imitatsioon, aga seeria üleüldise seisukorra ja edasiarenduse osas on kõrvutamine igati kohane. Esialgne "Star Wars" oli igati äge film ‒ minu jaoks isegi seeria parim, kuigi see on pärast uhiuut osa natuke kahtluse all ‒, aga on täiesti selge, et ilma "Empire Strikes Backita" poleks "Star Warsi" universumil kaugeltki sellist väärtust, nagu sel praegu on. Ja ilma värskete ideedeta, mida "Viimased jedid" hullumeelses koguses pakub, poleks väärtust Disney uuel triloogial. JJ tõestas kaks aastat tagasi, et nostalgia arvelt saab ühe kuradima ägeda seikluse kokku keevitada, aga Rian näitab nüüd seda, kuhu võib "Star Wars" 2017. aastal veel edasi areneda. Alles nüüd pärast kaheksanda episoodi nägemist mõistan ma, kui tuttavlik ja lihtne "Jõud tärkab" tegelikult oli. Mitte et ma seda filmi nüüd vähem hindaks või armastaks, aga see on suurepärane näide, kuidas toote või teenuse tarbija isegi ei tea, mida ta vajab või millest ilma jääb, kui seda paremat ja ägedamat alternatiivi (antud juhul "TLJ") laual pole. Järgnev säuts ütleb seda vast isegi tabavamalt kui mina:

Think of your ideal Star Wars movie. The one you’ve always dreamed of. The Last Jedi is better than that.

— Devindra Hardawar (@Devindra) December 12, 2017

"TLJ" näitab, milleks selle sajandi "Star Warsi" film tegelikult võimeline on, ja vastus sellele retoorilisele küsimusele on kordades vägevam, kui ma iial arvata osanuks. Vaid paar päeva tagasi uskusin ma siiralt, et JJ pakutud vahva retrohõnguline kosmoseseiklus ongi see "Star Wars", mida ma tahan ja vajan, ning ma oleks kindlasti täiesti rahule jäänud, kui Rian sama oleks teinud, aga selle asemel et vana rasva peal liugu lasta, murrab see mees nii palju uut maad nagu "Empire Strikes Back" 1980. aastal. Ja enne "Empire'it" oli ainult üks "Star Wars", nii et neid piire, millest läbi murda, oli tollal võrdlemisi lihtne leida. Nii et selles suhtes on Riani saavutus kordades ambitsioonikam, kuna mina (nagu senise tagasiside järgi eeldades ka enamik teisi) arvasin tõesti, et kõik, mida "Star Warsi" universumis teha saab, on juba ühel või teisel moel tehtud ja avastatud, ning nüüd on järel vaid taaskohtumisrõõm. "Rogue One" kinnitas seda ju samuti! Aga noh, spoiler alert ‒ mul ei olnud absoluutselt õigus, sest "TLJ" on tõesti erakordselt uuenduslik ja värske, ettearvamatu ja põnev ning mida kõike veel.

Ühel või teisel hetkel kartsin ma reaalselt enam-vähem kõikide tegelaste elude pärast ‒ "TLJ" panused on tõepoolest just nii kõrged ja seda on väga selgesti tunda. Kui Kylo Ren ja Rey on Snoke'i ees ning on teada, et keegi kolmest peab surema, olin ma hetkeks täiesti valmis uskuma, et meie triloogia peategelane jääb sealsamas punases ruumis oma peast ilma. Kui Luke läheb Kyloga duellile, olin ma kabuhirmus, et see ongi meie armastatud kangelase lõpp. Või kui Leia õhku lastakse või Finn oma suitsiidisõitu teeb. Või ka hoopis vastupidi: kartsin, et notitakse maha "Star Warsi" kohta erakordselt põnevalt ja mitmekülgselt kirjutatud villain Kylo Ren, kes muuseas pärast "TLJ" nägemist mu lemmiktegelaste hulka on tõusnud. On tunda, et me oleme nüüd kaardistamata territooriumil, all bets are off, ja tõesõna kõik võib juhtuda. Ja see pole ausalt öeldes midagi, mida ma ühegi teise "Star Warsi" kohta öelda söendaks.

Fännid jälgimas, milliste imedega Rian Johnson hakkama saab

"Star Warsi" maailma läbinisti tundmata ja mõistmata on "Viimaste jedide" tegelikku väärtust keeruline, et mitte öelda võimatu, vääriliselt hinnata, aga on kosmosesiililegi selge, et olemasoleva mütoloogia jaoks on Rian teinud tõesti hiiglasliku sammu. Iseasi on see, kas vaataja suudab Johnsoni nägemusega leppida, kuna "The Last Jedi" on tõesõna hullumeelne ja pole mingi ime, et see fännid kahte leeri laiali on löönud. Mu kallis kursavend, kes oli filmi enne mind näinud ja selles suhteliselt pettunud (idikas), soovitas mulle enne seanssi, et keskenduksin ainult loole ja nii ma ka tegin. Lülitasin oma ettekujutuse tunamulluse "TFA" perfektsest jätkuloost välja ja lihtsalt vaatasin, mida Johnson mulle pakub. Aga ma ei imesta absoluutselt, et paljud sellega hakkama ei saanud, kuna kui oled kaks aastat pead murdnud, kes Rey vanemad on ning kes on Snoke, võib ikka vihale ajada küll, kui sulle järsku öeldakse, et "well, sorry, aga sellel pole tegelikult üldse vahet", sest lugu, mida Rian tahab jutustada, on hoopis teistsugune. Rey pole uus Skywalker, Snoke pole uus Emperor – ja parem ongi. Või kui täpselt sel hetkel, mil virilad fanboy'd kisama tahavad hakata, et "jälle üks lumeplaneet, kas teil üldse värskeid ideid pole!?", üks Resistance'i sõduritest nagu muuseas maast näputäie valget kraami võtab, suhu pistab ning tõdeb, et tegemist on hoopis soolaga – kui palju geniaalsemaks annab veel minna?. Sellised konkreetsed "fuck you" momendid "The Last Jedi" nii eriliseks teevadki, kuid pole üllatav, et kõik nendega kohe leppida ei suuda – ikka on kehv tunnistada, et mingi poolsuvaline vennike teab paremini, mida "Star Wars" vajab, kui sina, aastatepikkune fänn. "Empire Strikes Back" võeti ju ka algul kehvasti vastu! Jah, ma ehmatasin ka ära, kui Luke oma lightsaber'i pikemalt mõtlemata üle õla viskas, aga selle asemel et takerduda oma kujutlustesse tegelaste ja sündmustiku "õigest" jätkust, otsustasin ma nautida seda, mida Rian mulle pakkuda soovis. Ja kui end täielikult tema kätesse usaldada, on sõit võrratu.

Mõelge näiteks hetkele, mil Kylo kõik Esimese Ordu relvad Luke Skywalkeri poole suunab ja halastamatult tuld annab. Ega me tol hetkel ju veel ei tea, et Luke'i tegelikult kohalgi pole, aga kui ta kuulivalangust vigastusteta pääseb, aktsepteerime seda enesestmõistetavusega: "Jah, muidugi elas Luke selle üle, I'm buyin' it." Täpselt nii sügavale ja kaugele suudab Johnsoni režii meid viia.

Sealjuures ei väida ma aga absoluutselt, et mind osa Johnsoni valikuid kahtlema ei pannud ‒ noh, selline "kuule, oled ikka kindel?" mõte käis filmi ajal pidevalt peast läbi. Tagantjärele olen aga otsustanud mõttetu vingumise asemel nähtut embrace'ida, sest ma usun, et Rian, ilmselgelt fantastiline režissöör ja stsenarist, teab paremini kui mina, mida see seeria vajab. Mis puutub fanboy'de halastamatusse vihasse, siis tegemist on ilmselt inimestega, kellele ei mahu kuidagimoodi pähe, et "Star Wars" võib olla (ja nüüd ongi) midagi muud kui need pähekulunud read 80ndatest. Let the past die, noh, isegi Kylo Ren teab seda. Kriitikud on ju filmiga vägagi rahul ‒ ja mitte ainult need vanad tähtsad filmikriitikud, vaid ka seeria tulihingelised fännid, kes podcast'e või videoarvustusi treivad. Mitte et tegemist veatu filmiga oleks ‒ Rose'i ja Finni kõrvalliini väärtuslikkus on kaheldav, seda kinnitan minagi ‒, aga tervikut see ei riku, eriti kuna see tegelastele (ja ka vaatajale) olulise õppetunni annab. Khm, khm, mitte üheski teises ("Star Warsi") filmis poleks selline kangelaslik plaan võinud ebaõnnestuda ja hoopis hävingut tuua. See on vaid üks paljudest ideoloogilistest sõnumitest, mida "TLJ" edukalt õpetab. Loomulikult on neid faktoreid veel ja veel, aga ühest vaatamisest ja arvustusest on vähe, et õiglaselt hoomata kõike, mida "TLJ" seeria fännile pakub.

Filmiaasta 2017 suurimad kangelased

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.

Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

kinoveeb.delfi.ee