esmaspäev, 15. juuni 2015

"The City of the Dead" (1960)

1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.

"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.

Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.

Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.


Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.

kolmapäev, 10. juuni 2015

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.

Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.

Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu. 

Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.



Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.

pühapäev, 7. juuni 2015

"It Follows" (2014)

Olen "It Followsist" üritanud korduvalt kirjutada, aga alati on sõnade seadmisega mingit sorti raskused tekkinud. Üks põhjustest on kahtlemata see, et tegu on sõnulseletamatult imelise teosega, kuid teisalt on see film ka üks sellistest, mille sisu osas oleks targem lakooniliseks jääda, et mitte kellegi teise potentsiaalset elamust rikkuda. Mina näiteks ei olnud "It Followsist" enne selle nägemist midagi kuulnud ja üllatus sai ilma eelneva haibita eriti suur olema.

"It Follows" on läbi ja lõhki vanakooli õudukas, millesarnaseid näeb tänapäeval aina harvemini. Lähiajaloost meenubki vaid Ti Westi "House of the Devil", mille tugevaim külg oli samuti rõhuv atmosfäär ja võrdlemisi rahulik tempo. "It Follows" on oma tunnetuse poolest midagi klassikalise Argento ja Carpenteri vahepealset – olulisel kohal on muusika, stiil, sümbolism, värvid, kaameratöö. Omalt poolt on lavastaja David Robert Mitchell lisanud kurblikkust, depressiivsust, valu, mis muudab kogu filmi kuidagi põletavalt nukraks. Tegelaste väljapääsmatu olukord ja süvenev lootusetus haarab endasse ka vaataja ning väga tõetruult kujutatud raskemeelsus annab filmile ootamatult haavava varjundi. Olenemata sellest, et käsitletav situatsioon on fantastilise loomuga ja jääb tegelikkuses reaalelust kaugele, on tegelaste emotsioonid ja ahastus siiski tugevalt tõepärased ning see jõuab selgelt ka vaatajani. Selle eest võib osaliselt kindlasti tänada veetlevat peaosalist Maika Monroed, kes mängib kurvameelse Jay rolli suurepäraselt välja, ja kelle näitlejaannet viimasel ajal selge põhjusega usinalt märkama on hakatud.

Kui jõuda nüüd selle pooleni, mille alusel "It Followsit" Argento säravamate teostega võrreldakse, tuleb välja tuua filmis kujutatud sürrealistlik maailm, mis oma unenäolise tühjusega kahtlemata pikaks ajaks meelde jääb. Mitchell on visuaali ja värve väga täpselt enda tahtmise järgi sättinud ning tulemuseks on saadud midagi stilistiliselt küllalt unikaalset. Carpenteri ja täpsemalt "Halloweeni" mõjutusi on tunda läbivalt: pikad libisevad kaadrid ja meeldejäävalt lihtne soundtrack mängivad sobiva atmosfääri loomisel tähtsat rolli. Kõige otsesem viide on stseen klassiruumis – me kõik teame, kuidas 1978. aastal nägi Laurie Strode (Jamie Lee Curtis) aknast Michael Myersit ning kuidas too vaid mõni sekund hiljem kadunud oli. "It Follows" viib sama olukorra hoopis uuele tasemele: mis saab siis, kui sa pöörad pilgu eemale, aga kardetud boogeyman läheneb sellest hoolimata?


"It Followsil" on siiski ka omad puudused, ehkki neid on tõepoolest võrdlemisi vähe. Kõige ebasobivam on minu jaoks stseen rannal, kus müstilisele jälitajale liialt füüsiline vorming antakse ja vaikselt üles krutitud põnevus enneaegselt vabastatakse. Üldiselt seesuguseid vigu ei tehta ja ehmatuskohti on mõistlikult väheses koguses, hirmu loomiseks on valdavalt kasutatud vaataja teadmatuses hoidmist.

Kui ma "It Followsit" esimest korda novembris PÖFFil nägin, ei olnud ma tegelikult väga vaimustatud. Põhjus oli ilmselt selles, et tegu on ameerika õuduse kohta küllaltki eriskummalise teosega ning ma ei suutnud sellest ühe vaatamisega selget sotti saada. Mööda pimedaid tänavaid kodu poole kõndides sain ma aga aru, et film on mulle sügavat mõju avaldanud ning sellel ööl oli rahulik magamine oodatust keerukam ülesanne. "It Follows" jäi mind jälitama ligikaudu pooleks aastaks, kuni ma mõni nädal tagasi filmi taaskord kinos ära vaatasin. Minu üllatuseks sundis ka päise päeva ajal lõppenud seanss mind isegi rahvarohketes kohtades pidevalt seljataha vaatama ning midagi sedavõrd tõhusat ei ole juba ammu mulle ükski film teinud.