laupäev, 13. jaanuar 2018

"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.


Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.


Algselt ilmunud Kinoveebis.

laupäev, 6. jaanuar 2018

2017. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

Žanrifilmide jaoks pööraselt edukas 2017 on nüüd seljataga. Kinorekordeid on purustanud teosed nii õudus- kui ulmežanrist ning festivalid toonud vaatajani kvaliteetkino igast maailma nurgast. Kuigi enamik filme ununevad enne, kui lõputiitridki rullumise lõpetanud, üritan nüüd ära nimetada need vähesed, mida lõppenud aastast tulevassegi kaasa võtta.

KINOLEVI PAREMIK
"Vastumürk tervisele" ("A Cure for Wellness")
"Issand jumal, Rasmus nimetab 2017. aasta parimaks õudusfilmiks 2016. aasta filmi!?" Kuulge-kuulge, olgu kohe öeldud, et kui film jõuab Eesti kinolinadele 2017. aastal, siis on eestlase jaoks tegemist 2017. aasta filmiga.
"Aga issand jumal, Rasmus nimetab aasta parimaks õudusfilmiks mingi filmi, millest ma midagi kuulnud pole!?" Nojah, sellepärast ma seda edetabelit ju kokku panengi, et teil midagi avastada oleks!
"Vastumürk tervisele" platseerub lõppenud aasta arvestuses esikohale just sellepärast, et ma pole aasta jooksul kuulnud praktiliselt mitte kedagi sellest eriskummalisest ja unenäolisest teosest rääkimas. Isegi ennast mitte!
Tegemist kahe ja poole tunnise rännakuga Šveitsi alpidesse, kus maailm ei toimi päris nii, nagu me harjunud oleme. Film märgib lavastaja Gore Verbinski ("The Ring") tagasitulekut õudusfilmide juurde. Painajalik teos, mis pähe kinni jääb ja sealt enam kuidagi välja tulla ei taha.

"Kao ära" ("Get Out")
See viimane lause kehtib muidugi ka järgmise filmi kohta. Kui "Get Out" lõppes, ütlesin oma kaaslasele, et just sellised peaksidki kõik õudusfilmid olema. Noh, muidugi natuke liialdades, sest hakkimist, soolikaid ja paljaid naisi on ikka ka vahel vaja, aga kui "Get Outi" masti filme jookseks kinos tihemini, oleks žanri maine kahtlemata palju kõrgem. "Kao ära" tõestab ka suurimale skeptikule, et õudusfilm võib olla intelligentne, kõnekas ja enamatki! Arvestades ülipositiivset tagasisidet on lavastaja Jordan Peele'ilt sarnaseid õnnestumisi oodata kindlasti veelgi.

"See" ("It")
Nojah, "Sellest" ei saa enam kuidagi üle ega ümber. Lõppenud aasta universaalselt kõige armastatum õudusfilm purustas rohkem kassarekordeid kui ükski sama žanri teos varem ja mis veelgi parem ‒ "Sellele" tuleb ju järg! "It" on klassikaline õudusfilm, millesarnaseid viimasel ajal suutnud edukalt vändata vaid James Wan ("Kurja kutsumine", "Astraal") ‒ nüüd on tal aga vääriline konkurent. "It" on ühtaegu nii hirmus, põnev kui ka vahva, sest tegelased ‒ suurem osa neist lapsed ‒ on ääretult sümpaatsed. Seetõttu pole ime, et vaatajal pulss lakke tõuseb, kui hiiglasliku suuga kloun neidsamu toredaid lapsi kimbutama tuleb.

"Palju õnne surmapäevaks" ("Happy Death Day")
Kinoedetabeli lõpetuseks sobib üks väiksema kaaluga lõikumisfilm, mida saatis samuti korralik kassaedu. Kusjuures verd ja jõhkrusi on filmis niivõrd vähe, et õudusfilmiks ma seda otseselt nimetama ei kipugi ‒ küll aga võib seda kutsuda näiteks õuduselementidega noortekomöödiaks. "Palju õnne surmapäevaks" märksõnad on sümpaatsed tegelased (seekord mitte väiksed lapsed), värske idee ja nutikas stsenaarium. Vormilt on tegemist "Lõputu küünlapäeva" õudusfilmiversiooniga, kuid reaalsuses pakub see palju rohkemat kui kontsept eeldada lubaks.

FESTIVALIDE PAREMIK
"Kättemaks" ("Revenge")
PÖFFil linastunud prantsuse rape & revenge film on lõppenud aasta märuliõudukate lipulaev. Märkimisväärselt meelelahutuslik "Kättemaks" ei oma küll erilist psühholoogist väärtust (kui intensiivne närvikõdi välja jätta), kuid pakub ühe äärmiselt põneva vaatamiselamuse, mille käigus saab kaasa elada pildil kujutatud südikale noorele neiule ja nalja heita teose mõningase absurdsuse üle. Ettevaatust: olgugi et lõbus ja meelelahutuslik, on "Revenge" ikkagi üle keskmise räige ja verine teos!

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")
Pisut veider on festivalitabelisse paigutada filmi, mis on vändatud Ühendriikides ja silma järgi hinnates täiesti korraliku raha eest; pole tegemist mingi kunstilise indie-filmiga. Kuid siin tema koht just on ‒ "Parem vaata ette" linastus PÖFFi noorteprogrammis ning rabas mind värskuse, energia ja pööraste ideedega. Noh, ütleme ehk nii, et "Parem vaata ette" pole sinu tavaline noorteõudukas. Õuduskomöödiate vallast kindlasti lõppenud aasta lemmikute seas.

"Toorelt" ("Raw")
12. HÕFFi kõige nimekam teos, festivaliskeenel mürinat teinud prantsuse kannibalifilm "Raw" polnud võib-olla päris nii räme ja üllatav, kui eelnenud haip oodata lubanuks, kuid erilise ja omanäolise filmina jääb ta meelde küll. Tegemist on šokeerivalt füüsilise teosega, mis kombinatsioonis nii mõnegi ootamatu lahendusega painajaliku vaatamiselamuse garanteerib. Pakub vaatajale nii brutaalsust ja verd kui ka psühholoogilist õudu. Nõrganärvilistel tasub sellest igatahes hoiduda.

KODUKINO PAREMIK
"Lapsehoidja" ("The Babysitter")
"Lapsehoidja" on selline kerglast sorti noorteõuduskomöödia, millesarnased mulle alati väga meeldinud on. Kahjuks on vaid vähesed neist nõnda coolid ja omapärased kui kõnealune "The Babysitter". Ägeda värvigamma, värvika näitlejateansambli ja hea huumoriga varustatud "Lapsehoidja" jääb silma ‒ nagu ka "Parem vaata ette" ‒ vahvate tegelaste, värskete ideede ja energilise tempoga. Hoiatus: vaatama tasub asuda igasuguste eelteadmisteta, nii on sündmustiku kulgu palju põnevam jälgida. Pildil on muide Bella Thorne ("Amityville: Ärkamine") ja ta saab siin maha oma senise elu parima osatäitmisega.

"Leatherface"
Legendaarse õudusfilmiseeria "Texase mootorsaemõrvad" uusim osa on originaali eellugu ning saab endale seatud ülesannetega võrratult hakkama. "Leatherface" kannab endas seeria algupärast vaimu, lisab juurde värskeid ideid ning ‒ mis kõige tähtsam ‒ kujundab tegelased välja just sellisteks, nagu nad originaalfilmis olema peavad, lisades nii uue varjundi ka pea poole sajandi tagusele õudusfilmiklassikale. Väga võimalik, et "Leatherface" on selle nimekirja rõvedaim film.

"Chucky kultus" ("Cult of Chucky")
Don Mancini "Child's Play" seeria on paremas seisus kui üks seeria ropu suuga punapäisest tapjanukust olla tohiks. "Chucky kultus", seitsmes osa, on varasematest veelgi hullumeelsem, kuid just seda mitukümmend aastat väldanud frantsiisil vaja ongi. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu, milles on olemas kõik, mida "Chuckyl" vaja: loomingulised mõrvastseenid, ägedad one-liner'id ja pöörased ideed. Tõeline meelelahutus!

ERIAUHIND: PARIM SLASHER
Jah, tõepoolest, lõppenud aasta parim slasher on uus "Reede 13" osa ja te isegi ei teadnud, et see eksisteerib! Okei-okei, tunnistan, päris tõtt ma ei räägi, kuna tegemist on fännifilmiga, aga üle ootuste korralik ja põnev on see sellegipoolest. Fännifilmi kohta äärmiselt professionaalse väljanägemisega "Never Hike Alone" täidab tühimiku seeria austajate südames, kuna ‒ nii kurb, kui see ka poleks ‒ uut osa pole enam isegi mitte silmapiiril, kuid Jasonit tahaks ju tegutsemas näha ikkagi! Kusjuures kõnealuse teose Jason on kindla peale autentsem kui nii mõnegi "päris" filmi oma.

TÄIELIKUD RÕIKAD
"Poolkuu" ("The Crescent")
Valisin "Poolkuud" näitlikustama pildi, mis on täpselt sama igav ja ebaintrigeeriv kui kõnealune film. Halbu filme oleme kohanud kõik, kuid 21. PÖFFil linastunud "Poolkuu" on nii kehv, et selle lõpuni vaatamine tekitab füüsilist ängi ja ärritust. Festivalifilmide absoluutne põhjakiht.

"Muundumine" ("Rupture")
Kuid rõikaid jagus ka kinolevisse. "Muundumine" on katastroofiliselt halb ulmefilm, millesarnased kuuluvad Rimi odavfilmide DVD-de kasti, mitte kinolinale. Tegemist on irriteerivalt mõttetu filmiga, milles ei toimu mitte midagi ega anta hetkekski vaatajale teada, miks ta sellise jamaga oma aega peaks raiskama.

"Kuso"
Ja lõpetame õudusfilmiga, mida nimetati viimase HÕFFi kõige jõhkramaks teoseks. Nojah, jõhker ta tõepoolest on, aga eelkõige sellepärast, et kogu ekraanil aset leidva absurdsuse talumiseks on vaja mehist kannatust. Tõsi küll, "Kusol" õnnestub olla ka märkimisväärselt jälk, kuid kui rõveduste taga pole sisu ollagi, pole sel vähematki väärtust.

"Leatherface" (2017)

Küllap olen siin blogis juba vingunud, kuivõrd ebaühtlane ja loogikavaba "Texase mootorsaemõrvade" seeria ülesehituslikult on. Originaalfilm, selle kolm järge, millest kaks eiravad varasemalt toimunut, uusversioon ja selle eellugu, originaali reboot-järg, mis eirab kõiki eelmisi järgesid, ja nüüd originaali eellugu. Huuh! Õnneks muudab uus "Leatherface" olukorda pigem paremaks kui halvemaks, kuna pillub viiteid ka mainitud reboot-järjele, nii et nüüd võib kolmeosalist seeriat (prequel, originaal, reboot-järg) vaadata täiesti omaette, ilma et varasemate osade järele mingitki vajadust tekiks. Okei, kolmas osa, millel nimeks kusjuures samuti "Leatherface" (oeh, ma olen veendunud, et selle seeria järjestus ja pealkirjad on kellegi kuri nali), on tegelikult täitsa mõnus vaatamine, aga teisest ja neljandast ei tunneks ma küll sugugi puudust, kui neid enam kunagi näha ei saaks.


Nonii, timeline'i üle vingumine seljataga, lähme uue filmi juurde. See on vinge! Lavastajatooli jagavad prantslased Alexandre Bustillo ja Julien Maury, kes kümnend tagasi jõhkra veristamisfilmiga "Inside" maha said, nii et pole suur üllatus, et režii on kõva ja brutaalsuse pealt tagasi ei hoita. Vibe ei ole küll päris see, mis ta olla võiks ‒ teate küll, vanal originaalfilmil on selline väga distinktne atmosfäär, mida on keeruline sõnadesse panna ‒ ja "Leatherface" annab endast parima, et õige tunduda, aga veidi jääb ikka puudu. Kuigi väljapaistvalt rõve, räpane ja lehkav on ta küll. Kusjuures sain pärast vaatamist teada, et film on üles võetud hoopis Bulgaarias, nii et tegelikult on Texase õhustikku olude kohta niigi väga autentselt kujutatud.

Kujunemisloona on "Leatherface" täiesti suurepärane. Me kõik teame, kuidas Michael Myersi inimlikustamine "Halloweeni" uusversioonis välja kukkus (VÄGA HALVASTI), kuid "Leatherface" sarnaste orade otsa ei astu ja tegelase areng paistab ka kolme filmi tervikuna vaadates täiesti loogiline. Režii, olustik ja tegelased (eriti Clarice) on tegelikult suhteliselt robzombielikud, nii et on mõnevõrra irooniline, et "Leatherface" saab hakkama kõigega, milles Zombie "Halloween" ebaõnnestus. Nojah, see on tegelikult pigem maitse asi. Muuseas tegelased on ilgelt ägedad, eriti Stephen Dorffi kehastatud kättemaksuhimuline šerif, kes on nii halastamatu tõbras, et isegi Sawyerid on hirmul. Kui kõik õudusfilmipolitseinikud sellised oleksid, ei julgeks pooled Myersid või Chuckyd lillegi liigutada.

Ülesehituslikus mõttes on "Leatherface" igatahes värske: seeria vana head mustrit (kui ehk lõpp välja arvata) ei kasutata. Alguses näidatakse küll, kuidas 20ndates paarike Sawyerite farmi poole sõidab ‒ noh, selline tüüpiline USA õuduka algus ‒, aga nendega tehakse kiirelt üks-null ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Ehk siis sedapuhku hullumajja. Ja Leatherface hullumajas on ju päris cool kontsept! Ägedalt on tagasi toodud esimese filmi tuttavlikke elemente, samas kordagi fan service'iks muutumata.

Siit ma tegelikult ka lõpetaksin. Hoiatan ette, et film on räigelt jõhker, verine ja rõve, aga noh, lõppude lõpuks vaatate te ikkagi uut "Texase mootorsaemõrvade" osa, nii et küllap te sellist piinamispornot just soovite. Minu silmis on "Leatherface" igatahes seeria kõige rämedam peatükk (kurat, see seksistseen!) ja seda ainult heas mõttes. Soovitan!


tl;dr: Vaadake seeriat niimoodi:
  1. "Leatherface" - suurepärane sissejuhatus meie kurikuulsa maniaki hingeellu
  2. originaal "Texase mootorsaemõrvad" - Tobe Hooperi igavene klassika
  3. 2013. aasta "Texas Chainsaw 3D" - jätkab sealt, kust originaal pooleli jäi, ja toob tagasi "Leatherface'is" näidatud nimitegelase inimlikkuse