"Il paese del sesso selvaggio" (1972)

Maailma esimeseks kannibalifilmiks kutsutud "Il paese del sesso selvaggio" ei ole sugugi nii šokeeriv ega verine, nagu tema tiitli järgi eeldada võiks. Võib lausa öelda, et korralikku gore'i ja piinastseene ootavale õudusfännile mõjub see paraja altvedamisena. Aga omad võlud on sel filmil ikkagi.

Inglise loodusfotograaf John pussitab poksimatšil suvalist pilusilma ning teeb seda, mida igaüks meist sellises olukorras teeks - põgeneb Tai vihmametsadesse. Seal võetakse ta vangi põliselanike poolt, kes millegipärast näevad välja nagu lõunaameeriklased, aga ma olen kindel, et sellele on kellelgi mõni hea põhjendus. Algus kõlab küll nagu traditsiooniliselt deodatolik kannibali-exploitation, kuid just sellest punktist alates lähebki film täiesti ootamatus suunas, muutudes õudus- ja seiklusfilmi elementidega romantiliseks draamaks, et mitte öelda softcore pornoks. Võluv naispeaosaline Me Me Lai on praktiliselt terve filmi vältel alasti ja kuigi teda käsitletakse tõesti lihatükina, ei saa tema ilu mitte kuidagi pahaks panna. Mingil määral muudab paljastus olukorda isegi realistlikumaks, kuna vaevalt vihmametsade metsikud hõimurahvad ennast eriti katma vaevuksid.

Kuigi harvad loomapiinamise ja muu jõhkrusega seotud stseenid tuletavad vaatajale ikka aeg-ajalt meelde, et tegu peaks idee järgi kannibalifilmiga olema, on palju huvitavam jälgida peategelase Johni arengut läbi erinevate situatsioonide ja katsumuste. Häirivast ja ebaloomulikult blondi peaga britist saab filmi vältel tõeliselt sümpaatne tegelane, kelle eneseleidmise ja südametunnistuse kasvamise vaatamine mõjub üle ootuste kaasahaaravalt. Teisi karaktereid ei jõutud küll piisavalt arendada, et ma nende saatusest hoolima oleksin hakanud, kuid ka ainult üks tegelane, kelle hingeelu vaataja tunneb, on kannibalifilmi kohta võrdlemisi suur saavutus.

Kogu üritus mõjub ilmselt oluliselt tugevamini, kui inimene teab, millist filmi ta vaatama hakkab. Mina ootasin traditsioonilist kannibalikat, nagu postrid ja kõik muu (sh Umberto Lenzi nimi projekti juures) eeldas, ning seetõttu pidin ka pettuma. Kui tahta kannibale näha, siis neid võib otsida "Cannibal feroxist" ja "Ultimo mondo cannibalest", aga "Il paese del sesso selvaggio" tasub valikust välja jätta. Korralik film sellegipoolest.

"Ghost of Goodnight Lane" (2014)

Võtsin selle filmi oma vaatamisjärjekorda, kuna osatäitjate hulgas on kaks minu lemmikut B-kategooria filminäitlejat: Billy Zane ja Danielle Harris. Kes oleks osanud aga arvata, et tegu võib reaalselt täiesti arvestatava kummitusõudusega olla, pidanuks küll prohvet olema, sest esmane pilguheit ei reetnud mitte midagi üleliia positiivset.

"Ghost of Goodnight Lane" räägib filmitegijate kambast, kes üritavad olematu eelarve ja meeskonnaga linateost relvadega tüdrukutest vändata. Nagu pealkirigi vihjab - stuudios kummitab.

Vähene budget pole probleemiks mitte ainult stsenaariumis elavatele tegelastele, vaid ka kõnealuse filmi tegelikule režissöörile Alin Bijanile, kes üritab (küllaltki edukalt) igal sammul kogu ürituse odavust peita. Tema lavastajakäsi on tegelikult olenemata tõenäolisest kogenematusest parajalt oskuslik; ilmselgelt on mees näinud piisavalt palju õudukaid, et teada, kuidas neid filmida tuleb. Samas pole sugugi tunda kellegi konkreetseid mõjutusi, mis on praeguse aja Wani-laine kummitushorrorit arvestades täiesti arvestatav saavutus. A for effort igal juhul.

Ei juhtu tihti, et muidu täiesti tõsise filmi leading man on ühtlasi ka comic relief. Isegi "The Conjuringi" puhul vinguti, et mõned tegelased on liiga koomilised ning rikuvad atmosfääri, kuid "Goodnighti tänava kummituse" peaosas olnud härra Billy 'paha mees Titanicust' Zane oli ikka täiesti straightforward naljamees ja see võttis tõepoolest mõnelt momendilt oma mõjuvust vähemaks. Olin kohati segaduses, kas tema roll peaks vaatajale negatiivselt või positiivselt mõjuma, kuid kuna mina olen arvamusel, et "ülenäitlemine on the right kind of näitlemine", ja ka Zane paistab sellega nõustuvat, siis mulle ta alati meeldib.

Ma ei olnud enne veel päris kindel, kas kummitusfilmid on see žanr, mille kallale raha puudumisel minna (found footage ei loe!), aga tuleb välja, et andekad inimesed suudavad teha kõike. Tõsi, eriefektid ei olnud igal hetkel top-notch ning selle üle tehti ka filmis endas nalja, kuid samas mitte ka niivõrd nõrgad, et saaks elamuse rikkumisest rääkida. Tugevusteks on realistlikud tegelased, parajalt efektiivsed jump-scare'id ning filmi lõpupoolel tehtud reveal, mis mu lihtsalt üle kere värisema jättis — kes iganes selle idee lauale pani, kuulub täiesti kindlalt nende inimeste hulka, kes teavad, mida õudukafännid ühest filmist tahavad. See ei muutnud pea kuidagi sündmuste kulgu, kuid andekas nüke anyhow.

Tegu pole millegi perfektsega, aga kes vähegi odavfilmidega on kokku puutunud ja neid tunneb, suudab näha tegijate pingutusi ning lõpp-produktist lugu pidada. Tubli!