Karud, eriti suured karud on küllaltki hirmuäratavad, kuid ometi pole neist tehtud sugugi nii palju õudukaid, kui konkureerivatest ohtlikest loomadest. Korralikumad tapjakarusid käsitlevad filmid võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal ning suuremateks õnnestumisteks võibki selles vallas vast pidada kaht "Grizzly" nime kandvat teost: viimane neist nägi ilmavalgust mullu ja esimene 1976. aastal.
Esimese "Grisli" suurim võlu on see, et tegu on nii vana ja ilmselgelt odava filmiga. Olen juba ammu märganud, et kui film paistab juba algusest peale amatöörlik, siis muutuvad vaataja hindamiskriteeriumid hoopis leebemaks ning filmil on lihtne positiivselt üllatada. Kes ikka halva pildi- ja helikvaliteediga filmist tugevaid karaktereid ja sisu ootaks, eks?
Ehkki Christopher George’i tegelase süveneva ahastuse abil on üritatud filmi ka teatavat sügavust süstida, on "Grizzly" sõiduvees just siis, kui tapjakaru reaalselt ekraanile ilmub ja hävingut külvab. Seda osa jääb kahjuks võrdlemisi väheseks, kuna ebavajalikult palju aega kulutatakse karakteri arendamisele, mis niikuinii kokkuvõttes mitte kuskile välja ei vii. Dialoogid on pikad ja lohisevad ning tegelaste plaanid karu kinni püüdmiseks auklikud. Suurim pluss on slasherile sarnanev mentaliteet tegelaste tapmisel: surmad ei ole enamasti seotud põhilise sisuliiniga, vaid lihtsalt illustreerivad suurenevat ohtu.
Uus "Grizzly" on vanast oluliselt tõsiseltvõetavam ja kvaliteetsem. Tegelased on mingil määral isegi huvitavad ning stsenaarium on igal juhul komplekssem ja paeluvam. Tegu on vormi poolest ikkagi B-filmiga, kuid maailmakuulsad nimed nagu Thomas Jane ja Billy Bob Thornton (kes teeb muuseas väga ägeda rolli) lisavad oluliselt kaalukust.
"Grisli" peamised puudused seonduvad nimirollis oleva karuga. Kui 1976. aasta filmi puhul ei tekkinud mingit kahtlust, et tegu on tõepoolest päris loomaga, siis 2014. aastal tundub see pisut ebausutav. Olgugi, et Bart the Bear on nimetatud juba algustiitrites, ei tundu tema liikumine ja välimus sugugi kogu filmi ajal naturaalne ning pidevalt on kahtlus, kas tegu on reaalse karu või palja eriefektiga. Kokkuvõttes on grisli ekraaniaeg (filmi pealkirja arvestades) niikuinii kahetsusväärselt üürike.
Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.
Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.
Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.
Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.
Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.
Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.
Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.
Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.
Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.
"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.
Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...
Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.
"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt metafilm, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?
Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.
Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:
"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.
Kui "Friday the 13th" omal ajal ilmavalgust nägi, poleks keegi osanud arvata, et see ka 35 aastat hiljem nii paljudel fännidel üle kogu maailma eredalt meeles on. Taheti teha "Halloweeni" stiilis odavat slasherit, kuid loodi hoopis sensatsioon, mis tõi endaga 10 järge, ühe uusversiooni ja ikoonilise Jason Voorheesi.
Olgu kuidas on, aga esimene "Reede 13" ei ole mitte mingil juhul hea film, ta ei ole isegi eriti meeldejääv. Praegu vaadates jääb pisut segaseks, miks peaks keegi sedavõrd geneerilise tüki peale pöördesse minema või sellele järge tahtma vändata. Filmi ainuke selge trump on see, et ta oli omas vallas esimene. Slashereid oli enne kaheksakümnendaid küll tehtud juba parasjagu, aga cabin in the woodsi teema võttis esmalt kasutusele just nimelt "Friday the 13th". Sellele filmile võib atributeerida ka mitmete klišeede rajamise: laipade välja ilmumine filmi viimases kolmandikus, filmi lõpetamine jump-scare’iga, suur body count, palju alastust jms, ning just sellepärast mõjubki "Reede 13" hetkel nagu iga teine tolleaegne õudukas, kuna tema oligi säärase trendi algataja. Kahjuks mängib see fakt praegu tugevalt filmi mõjuvuse vastu.
Siiski ei ole "Friday the 13th" oma rivaalidest ka eriti halvem – tegu ei ole lihtsalt millegi erilisega, nagu kuulsuse ja maine järgi eeldada võiks. Filmi tugevaim osa on minu meelest esimene pool, mil olustik veel võrdlemisi kerglane on ja tegelasedki veel suuremas hulgas hukka saanud pole. Tõelise paanika ja kaose vallandumise ajal on aga igal vaatamiskorral mu huvi ekraanil toimuva vastu täielikult lakanud: see ei ole põnev ega kaasahaarav, isegi lõbus mitte. Tõelisse sügavikku langeb film siis, kui proua Voorhees ja final girl Alice omavahel võitlema hakkavad. Nende kaklused võtavad ühtekokku aega 10 minutit, kuid vaadates tundub see kohmetu üksteise klobimine alati igavikuna. Film lõppeb siiski positiivsel noodil ühe filmiajaloo kõige efektiivsema jump-scare’iga.
Tervikuna ei ole "Friday the 13th" midagi eriti silmapaistvat, kuid episoodilisi andekusi leidub tas siiski. Esile tooksin Tom Savini eriefektid, mis teevad nii mõnegi surma päris meeldejäävaks; samuti väärib mainimist "Psycho" stiilis vaatajate petmine filmi alguses Annie tegelase näol ning oma "You're doomed!" tunnuslausega selgelt meelde jäänud hull Ralph.
