"Deathgasm" (2015)

Kui hakkad vaatama filmi, mil nimeks "Deathgasm", on ootused teatud mõttes juba seatud. Ja pettumust igal juhul ei valmistata – tegu on täpselt sama räige veresaunaga, nagu nime järgi eeldada võib. Kombineeritud on kaks minu absoluutset lemmikut, õudusfilmid ja metal-muusika, ning tulemus on oodatust imelisemgi. "Deathgasm" ei hoia mitte üheski aspektis tagasi, lajatab samaaegselt nii jõhkra vägivalla kui ka terava huumoriga, muutes end sellega vaat et aasta meeleolukaimaks filmielamuseks.

"Deathgasm" tuleb Uus-Meremaalt ja inspiratsiooni ei ole tarvis kaugelt otsida – sealsamas lavastas ka Peter Jackson oma esimesed filmid ning siiani maailma veriseima filmina tuntud "Braindeadi" mõjutusi on "Deathgasmis" tunda küll. Üks tegelastest kannab lausa "Bad Taste'i" postriga särki. Siiski on tegu küllalt ainulaadse teosega, vähemalt praegusel ajal, kuna õnnestunud splatterid võib endiselt kahe käe sõrmede peal üles lugeda. Õppust on võetud ka "Evil Deadist" – sarnasusi leidub nii kasutatud relvades (mootorsaag) kui deemonite kõnepruugis.

Näitlejad on head, huumor on asjalik, tegijad on ilmselgelt hingega asja juures. Isegi kui mul sisu osas mingeid etteheiteid oleks, ei suudaks ma neid siin objektiivselt välja tuua, kuna "Deathgasm" on vaieldamatult üks ägedamaid filme, mida üle pika aja näha saanud olen, ja splatterid on žanrisiseselt alati mu lemmikute hulka kuulunud.

Üldiselt on tegu väga lõbusa väikese filmiga, mis ühe kinoõhtu suurepäraselt ära täidab, aga hilisemaks kuigi palju mõtteainet ei paku. Oma lühikese kestusaja ja kerge sisu tõttu on "Deathgasm" tüdimust tekitamata sobilik ka mitmekordseks vaatamiseks, nii et poleks suur ime, kui see juba mõne aasta pärast kultusklassiku staatusesse jõudnud oleks. Loodan südamest, et "Deathgasm" saab piisavalt ülemaailmset tähelepanu, et Howden ka järje tegemise ette võtaks.

Minu suurimad tänusõnad PÖFFile, et "Deathgasm" tänavusse kavasse võeti. Kusjuures eestikeelne pealkiri "Surmgasm" kõlab ehk isegi paremini kui originaalvariant. Eilsele publikule paistis teose absurdsus ja mõõdutundetu julgus igatahes istuvat.

"Must alpinist" (2015)

Olen pikalt oodanud, et saaksin oma blogis kord ka mõnd kodumaist õudusfilmi lahata. Mõne päeva pärast kinoekraanidele jõudvat "Musta alpinisti" kahjuks puhtakujuliseks õudukaks nimetada ei saa, aga omajagu hirmuäratav on ta küll ning jääb oma iseäraliku sisu tõttu pärast vaatamistki mõneks ajaks kummitama. Igatahes on see järjekordne tõestus, et Eestiski on võimalik korralikult põnevaid filme vändata – isegi kui "Must alpinist" hetkelt klassikuks ei saa, on tegu juba pelgalt oma ainulaadsuse poolest väärt tükiga.

"Must alpinist" jutustab erakordse loo õnnetust matkagrupist, mis Siberisse nefriiti otsima suundub. Üks matkajatest jääb aga kadunuks ja ülejäänud satuvad kummalisse burjaatide külla, kus olukord progressiivselt aina meeleheitlikumaks muutub. Lavastaja sõnul põhineb filmis toimuv lausa 90 protsendi ulatuses tõestisündinud juhtumistel, kuid vaatajana on seda pisut raske uskuda, kuna filmi sündmused paistavad kohati tahes tahtmata üleloomulikena. Esmapilgul on tegu küllalt tavalise survival thriller'iga, kuid mida aeg edasi, seda veidramaks sündmustik muutub.

Žanrifilmidel on senini siinmail küll vähe lööki olnud, aga ei saa öelda, et "Must alpinist" eelnevate teerajajate puudumise arvelt kannataks – tegijate enesekindlus on erakordne, eriti silmas pidades asjaolu, et säärase filmi väntamine Eestis riskantsevõitu on. Urmas E. Liivi režii on tugev, isegi kui mõned valikud kiirete montaažide osas pisut kaheldavad on ja paremini ilmselt hoopis treilerisse või telesse sobiksid. Igatahes on suhteliselt lineaarne lugu valatud äärmiselt põnevasse ja müstilisse vormi, mis edukalt mõningaid sisulisi puudujääke varjab.

Operaatoritöö on imetlusväärne. Kahtlemata on just võimsad maastikukaadrid need, mis pärast filmi vaatamist iseloomulikuna meelde jäävad. Siberi loodus annab Liivile hiilgavaid võimalusi oma küllalt väikese eelarve eest vändatud teosele suurust ja majesteetlikkust lisada ning režissöör ei lase ühelgi sellelaadsel võimalusel käest lipsata. Pidevalt lumiste mäenõlvadega kaunistatud "Must alpinist" on tõeline eye candy, eriti kinoekraanilt vaadates.

Muusikalise külje eest on Arian Levini kõrval vastutanud ka virtuoosne Tiit Kikas, nii et pole ilmselt vaja mainidagi, kuivõrd hästi terve heliriba kõlab. Kuigi filmi päris õuduseks lahterdada ei saa, on soundtrack'is nii mõnigi kaunis hetk, mis viiuli abil klassikalisi õõvafilme nagu "Friday the 13th" või Hitchcocki "Psycho" meelde tuletavad. Muusika poole pealt igatahes laitusi pole – see kõlab ekraanil toimuvaga kenasti kokku.

Kui tahta kriitilisemaks minna, võib abi otsida filmi dramaatilisematest stseenidest, mis jällegi eestlaslikul kombel ebarealistlikku dialoogi sisaldavad. Intriigidega on Eesti filmides alati pahasti olnud ja sellest pole päris puhtalt pääsenud ka "Must alpinist", mis muidu igati korraliku stsenaariumi ja näitlemisega silma jääb. Priit Pius on minu meelest koomikuna säravam kui tõsise näitlejana, aga üldiselt tunduvad sellelaadsed etteheited niivõrd õnnestunud filmi puhul ülemäärastena. Pealegi oli nooruslik avastamisrõõm ja kambavaim täitsa esindatud.

Tabasin end filmi ajal mõttelt, et mul ei ole õrna aimugi, mis täpsemalt ekraanil sünnib. "Kas toimuvas on üleloomulikku või on tegu tavalise matkaõnnetusega?" Sellist läbivat teadmatust saab tunda kinos harva ja Eesti filmide puhul peaaegu et üldse mitte, nii et kõik positiivsed emotsioonid võimenduvad selle arvelt veelgi. "Musta alpinisti" läbiv müsteerium on tõsiselt hästi üles ehitatud ja presenteeritud oodatust andekamate võtetega. Iga esitatud küsimus teose lõpuks ammendavat vastust ei saa, aga see ainult süvendab kujutatud saladuslikkust.

Eestlasena on "Musta alpinisti" tegelikku väärtust pisut keeruline täieliku objektiivsusega hinnata, kuid kahtlusteta on tegu äärmiselt põneva ja omanäolise tükiga, mis loodetavasti ka teisi siinseid tegijaid žanrifilmide väntamiseks vajaliku julgusega varustab. Liiv on igatahes hakkama saanud erakordselt põneva teosega, mille kütkestavalt kummituslik atmosfäär pikalt meelde jääb. Eesti on nüüd žanrikino jaoks avatud.

kultuur.err.ee

Christopher Lee Dracula-filmid

Juunis lahkus meie seast legendaarne Sir Christopher Lee. Õudusfilmifännina on raske jätta märkamata tema tohutut panust filmimaailma ‒ mees osales elu jooksul ometi 278 filmis. Lee teostega on üles kasvanud mitu põlvkonda kinohuvilisi ja tema ikoonilised rollid hirmutavad noori vaatajaid tänaselgi päeval. Christopher Lee oli legend selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

On teada, et Lee ei pidanud oma rolli Draculana paljuks, aga just sellega kogus ta esimese kuulsuse ning jäädvustas end igaveseks inimeste südametesse. Seetõttu pidasingi sobivaks vaadata vanameistri mälestuseks esmakordselt otsast lõpuni ära kaks kümnendit väldanud Hammeri toodetud kultusliku vampiiriseeria. Kokku kuulub seeriasse üheksa filmi, millest seitsmes Lee osales. Lisaks võtsin ette Jesus Franco lavastatud "Count Dracula" ja prantslaste komöödia "Dracula and Son".

Täispikk artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino novembrinumbris.

"The Green Inferno" (2013)

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivali-ekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus film" ja "1980ndate stiilis kannibalikas" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole (kui just Deodato ise oma liistude juurde naasta ei plaani), kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Cannibal Holocaust" on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Kinokunstilisest poolest oleks kohane võrdlus tunamulluse Ti Westi "The Sacrament'iga" – seda nii ühiskonnakriitika kui ka visuaali põhjal paralleele luues. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

kultuur.err.ee

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.