"Hellraiser: Inferno" (2000)

Enne kui olid "Sinister" ja "Deliver Us from Evil", oli "Hellraiser 5". Scott Derricksoni debüütfilm oli omal ajal küll "Hellraiseri" seeriasse ootamatu või isegi ebasobiv lisandus, kuid retrospektiivis on see vast isegi terve frantsiisi parim osa.

Film keskendub Craig Shefferi kehastatud detektiivile, kes on avanud varasematest osadest tuttavaks saanud kuubiku ning sellega taaskord tsenobiidid välja kutsunud. Samal ajal üritab ta tabada Inseneriks kutsutud mõrvarit, kes järgemööda uurija tuttavaid tapab. Meie tunneme teda Pinheadi nime all.

Kuna tegu on proceduraliga, mille käigus süüdlast otsitakse, näeme me Pinheadi või tema uute nägudega kaastsenobiite niivõrd harva, et nende kohtamine mõjub lausa võõrastavalt. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu tegu oleks algselt olnud eraldiseisva krimipõnevikuga, mis lihtsalt hiljem "Hellraiseri" järjeks mugandatud. Minul ei ole sellega probleemi, kuna antud seeria pole mulle kunagi erilisel määral meeldinud, kuid mõistan täielikult fänne, kes pettusid, kui Pinheadi asemel pikkade juustega James Remari said. Kuigi "Inferno" on esimene osa, millel on olemas algusest lõpuni huvitav lugu, head näitlejad ja pahaendeline atmosfäär, on isegi minu jaoks kõige toredamad hetked need, mil vana hea tuttav põrguisand end ekraanil ilmutab. Lõpuks tuuakse mängu ka ülejäänud "Hellraiseriks" vajalikud elemendid: ketid, konksud, praktilised gore-efektid... minu soovid said rahuldatud küll.

"Hellraiserid" on alati olnud lood inimeste piinlemisest. "Inferno" näitab ilusti, et vaimne valu on kordades mõjuvam füüsilisest piinast: peategelane peab korduvalt läbi elama oma lähedaste kaotamist, ilma et ta selle takistamiseks midagi teha saaks, ning muutub seetõttu aina nõrgemaks. "Hellraiser: Inferno" on ootamatult hea film ning soovitan kindlasti neile vähestele, kellele seeria esimene osa meele järgi polnud. Sobib vaatamiseks ka eraldiseisvalt.

"La casa sperduta nel parco" (1980)

"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.

Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.

Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.

Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.

"Day of the Woman" (1978)

"Day of the Womani" sisu oli mulle juba tuttav 2010. aasta uusversioonist pealkirjaga "I Spit on Your Grave" ning sarnasusi leidub muidugi ka teiste rape and revenge filmidega, kuid 32aastase vahega välja antud teosed ei ole samast plotist hoolimata sugugi ühesugused. Remake, mis mulle samuti päris meeldib, väärib võrdlemist Eli Rothi "Hosteli" ja hitt-seeria "Saw" brutaalsete järgedega, kuid originaalfilmi muudavad meeldejäävaks hoopiski teised faktorid. Exploitationi üks võludest on sellega kaasnev eripärane maailm, mille loovad halvad näitlejad, odav varustus, tegijate ebaprofessionaalsus. Olenemata oskuste puudumisest on sääraste filmide lavastajad enamasti aga väga ambitsioonikad ja julged oma haiglast fantaasiat realiseerima ning selle tulemusena tekivadki ainulaadsed ajaloo pikimate vägistusstseenidega (25 minutit) meistriteosed.

Lavastaja Meir Zarchi sai väidetavalt filmi jaoks idee peale seda, kui oli ühe pilastatud tüdruku päästnud ja politseisse toimetanud ning just sellised lood töötavadki filmi mõjuvuse kasuks. "Day of the Womanit" vaadates on pidevalt lootusetuse tunne, kuna Camille Keatoni kehastatud Jenniferi situatsioon on tõepoolest äärmiselt nutune ning iga vähegi empaatiatundeline vaataja suudab näha, et tüdruk pole milleski süüdi ega saa ühelgi viisil olukorrast kahjuta pääseda. Ühtlasi tasub respekteerida kõiki osalenud näitlejaid, kes oma võimaliku karjääri ja maine filmi usutavuse tarbeks minema olid nõus viskama.

Kel uusversioon või mõni alternatiivne rape and revenge film nähtud, teab, et kättemaksudega minnakse pahatihti filmi teises pooles tugevalt üle võlli ning seda mõnikord isegi piirini, mil esialgne ohver muutub ebameeldivamaks tegelaseks kui kurjategijad. "Day of the Woman" säärast jama ei korralda ning kõik on ülimalt kaalutletud ja võimalikult viisakas. Madalkoht on filmi keskpaigas, kuid see on rape and revenge'i lugude vahetumise juures peaaegu vältimatu ning andestatav. Igal juhul pean antud filmi žanri väga tugevaks esindajaks, mille vaatamine annab üsnagi täpse ülevaate exploitationi õudusharu võludest ja stiilist.