"Halloween" (2018)

Selle aasta oodatuim õudusfilm "Halloween" on nüüd kinodes. Film, mis pidavat tooma "Halloweeni" seeria tagasi juurte juurde. Film, milles löövad kaasa nii Jamie Lee Curtis kui ka originaalne Michael Myers – Nick Castle. Film, millele on muusika kirjutanud parim elav õudusfilmirežissöör, legendaarne John Carpenter isiklikult.

Kartsin kinno minekut. Kartsin, et minu elamus ei ole perfektne. Kartsin, et film, mis jääb nii või teisiti igaveseks õudusfilmiajalukku ülejäänud "Halloweeni" seeria sissekannete kõrvale, ei vasta mu ootustele. Aga ma võtsin julguse kokku ja käisin kinos ära. Ja nüüd ma ei saa enam millestki aru.

Ootasin seda filmi 40 aastat, aga taipasin kinosaalis, et ma isegi ei tea päris täpselt, mida ma kogu selle aja oodanud olin. Ütlesin lõputiitrite rulludes, et see polnud minu "Halloween". See ilmselt olekski kõige adekvaatsem hinnang. Ilmselt on David Gordon Greeni ja Danny McBride'i "Halloween" hea film, aga mitte see, mida ma seeria fännina näha tahtnuks. Kas see omakorda on hea või halb, seda ma öelda ei oska. "Halloweeni" seeria pole tervikuna nagunii midagi silmapaistvat, nii et fakt, et uus film eelnevate sekka ei sobi, pole tingimata paha asi.

Aga ma tunnen ikkagi, et olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naq") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida.

Räägiti, et uus "Halloween" on originaaliga sarnane, kuid seda ma küll ei täheldanud. Originaal oli üdini minimalistlik lineaarne, lihtne ja konkreetne lugu, värske film takerdub aga päris mitme süžeeliini otsa, mida tegelikult sugugi vaja polnuks (khm, uurivad ajakirjanikud). Liiga ekstsessiivne! Body count oleks võinud vabalt 3–4 korda madalam olla ja stsenaarium natukenegi paiksem, kohe üldse ei meeldi mulle selline edasi-tagasi tõmblemine.

Üle kõige väärib kiitust aga Myersi tegelaskuju, kes pole üheksa filmi jooksul kunagi ligilähedaseltki hirmutav olnud. Uue "Halloweeni" ajal on läbivalt selline tunne, et kui keegi Myersi lähiraadiusse satub ja tüüp käed külge saab, oled paari sekundiga kutu ja pole midagi ette võtta. Seetõttu tõusis pinge filmi viimaseks vaatuseks, Laurie ja Michaeli kauaoodatud vastuseisu ajaks tõeliselt kõrgele. Sel on muidugi ka oma varjukülg, kuna hetkiti mõjub Michael kõikvõimsa üliinimesena ning mõnes teises situatsioonis, kui stsenaarium seda parajasti vajab, saab temast lihtsa nipi abil jagu.

Need on mu mõtted. Aga ma ootasin seda filmi 40 aastat ja astusin äsja kinosaalist välja, nii et need mõtted ei saa kuidagi selged ega lõplikud olla. Ma ei leidnud sellest filmist tulevast klassikat, ma ei leidnud sealt lõbusat guilty pleasure slasherit ega sobilikku sissekannet "Halloweeni" seeriasse. Ja esimese korraga ei leidnud ma ka väga head filmi. Aga see ei ole lõplik. Ma pole uut "Halloweeni" veel viis korda näinud, ma ei tea.

Avaldatud Kinoveebis.

"The Open House" (2018)

Kallid õudusfilmisõbrad, kui teil on nimekiri pealkirjaga "Õudusfilmid, mida pole mõtet mitte kunagi vaadata, kuna need pole absoluutselt mitte ühelgi moel intrigeerivad, omanäolised ega isegi mitte silmapaistvalt halvad", siis palun lisage sinna Netflixi "The Open House". Tegemist on tänavu ilmunud teosega, mis on üldiselt täitsa adekvaatselt tehtud, mõnel hetkel isegi paljulubav, kuid lõpuks lihtsalt sügavalt mõttetu ja vaimuvaene, üdini klišeeline sissetungifilm. Ärge end siiski eksitada laske: isegi home invasion'i fännidele pole filmil mitte midagi huvitavat pakkuda, kuna toosama sissetungi aspekt on lahendatud niivõrd pealiskaudselt, et ei ärata mingitki põnevust. Stsenaristid, kes on kusjuures hakkama saanud täiesti aktsepteeritava esimese poolega, muutuvad keset filmi ühtäkki nii laisaks, et ei viitsi teosele isegi korralikku lõppu kirjutada. "The Open House" on täielik ajaraisk.

"Truth or Dare" (2018)

Kes verivärske õudusfilmi "Tõde või tegu" treilerit nägema on juhtunud, on teose absurdsevõitu kontseptsiooniga juba tuttav. Kamp ebameeldivaid noori sõidab kevadvaheajaks Mehhikosse, kus nad seltskonnamängu "Tõde või tegu" mängides jubeda needuse otsa komistavad. Mäng jälitab neid koju ning reeglite rikkumine lõpeb surmaga.

Idiootlikke kontsepte tuleb õudukates ette sageli, mõnel üksikul juhul õnnestub neid aga geniaalsusena serveerida. "Tõel või teol" siiski geeniusega suuremat pistmist pole, kuid on märkimisväärne, et ebausutavast (et mitte öelda naeruväärsest) ideest on vändatud täiesti asjalik õudukas. Kui sündmustiku keskmes poleks hunnik näotuid ja antipaatseid noorukeid, kellele on enamjaolt keeruline kaasa tunda, võiks filmi ehk suisa heaks nimetada.

Idee poolest on "Truth or Dare" uue põlvkonna "Lõpp-punkt" ("Final Destination", 2000) – sisuliselt vaid selle vahega, et esimeses jälitab tegelasi surmav mäng, teises aga lihtsalt surm. Nojah, lisaks on "Tõde või tegu" kehvema stsenaariumi ja umbes "Lõpp-punkt 4" tasemel mõttetute tegelastega. Samas võib-olla just sellised tegelased uut põlvkonda kirjeldama sobivadki, kuna silmatorkavalt pealiskaudseid ja võltse karaktereid kohtab praeguse aja populaarsetes noortefilmides ja -sarjades üha rohkem. Igatahes ei paneks ma sugugi pahaks, kui "Tõest või teost" samuti filmiseeria kujuneks, kuna esialgne idee pakub avastamisruumi küll ja veel.

Viimase aja kinoõudukate seast paistab "Truth or Dare" silma kui üks omapärasemaid, kuid samuti ka lihtsamaid. Läbivalt kiire tempoga üleloomulik slasher ei kuluta aega atmosfääri loomisele või vaataja sunniviisilisele hirmutamisele. Ehmatuskohti küll jagub (mõni neist isegi päris efektiivne), kuid kuna neile ei eelne mitmeminutilist pimedates tubades hiilimist vms, ei ole tarvis hetkekski hoogu maha võtta. Sündmustikku juhib lihtne formaat – räägi tõtt, tee tegu või sure – ning seetõttu on filmi läbivalt põnev jälgida. On küll väike oht, et lihtne ja konkreetne valem hakkab poolteise tunni jooksul ennast kordama (vt "Lõpp-punkti" seeria, kus pool ajast joostakse lihtsalt ühe surija juurest teise juurde), kuid siin seda probleemi veel pole. Filmis on piisavalt krutskeid, et ideed lõpuni värskena hoida.

Niisiis on "Tõde või tegu" erinevate probleemide ja ohtude kiuste täiesti arvestatav noorteõudukas. Värsked ideed on žanrifilmides alati vägagi teretulnud ning olgugi et teostus sedapuhku soovida jätab, pakub "Tõde või tegu" piisavalt närvikõdi ja põnevust, et kinoskäiku õigustada. Tõsi küll, samast ideest oleks andekamatel kätel õnnestunud välja väänata tulevane kultusklassik, kuid esialgu võib ju leppida ka lihtsalt enam-vähem korraliku slasher’iga.

Ilmunud Kinoveebis.

"The Strangers: Prey at Night" (2018)

Oh jah, kui ühest asjast siin maailmas kunagi puudust ei tule, siis on need halvad õudusfilmid!

2008. aasta juulis eesti kinolevisse jõudnud "Võõrad" oli üks äraütlemata pingeline ja hirmus sissetungiõudukas, mis oma üheksamiljonilise eelarve pea kümnekordselt tagasi teenis – seetõttu lükati kohe käima ka järjeplaanid. Kes oleks aga osanud arvata, et teine osa väikesele indie­-õudukale, mida paljud ilmselt enam ei mäletagi, alles kümnend hiljem valmis saab? Esiteks pole "Võõrad" isegi film, mis ilmtingimata järge vajaks, ja teiseks on aega juba tõesti liiga palju mööda läinud. Aga siin ta nüüd ometi on: "Võõrad: Öine jaht".

Oeh... juba filmi nimi kõlab nii tobedalt, et kutsun seda edaspidi parem esialgse pealkirja "Võõrad 2" järgi. "Öine jaht" (või ingliskeelne "Prey at Night") on sinna külge poogitud vaid seepärast, et inimesed, kes esimesest osast midagi kuulnud pole, kinno minemata ei jätaks: "2" annaks ju kohe märku, et tegemist on järjega, alapealkiri "Öine jaht" on aga just parajalt ebamäärane.

Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "The Strangers" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.

Loo keskmes on neljaliikmeline perekond, isa (vaese mehe Aaron Eckhart), ema, poeg (noor Pearu Paulus) ja tütar, kes sõidavad sugulaste juurde ühte täiesti inimtühja külasse (täiesti liialdamata – külas pole peale nende tõesti mitte ühtki inimest). Miks nad seda teevad, on pisut keeruline öelda, kuna reisi tegelik eesmärk on saata tütar, ääretult probleemne teismeline, kallisse internaatkooli. Kusjuures tüdruku "tõsine probleem", millel põhineb filmi esimese vaatuse keskne konflikt, ei seisne tegelikult muus kui nõrkades hinnetes ja halvas käitumises. Seetõttu paistab kogu olukord äärmiselt võlts ja ebausutav juba enne, kui filmi põhisündmused pihta hakkavad. Sissejuhatusele kulutatakse hulk aega, kuid sellest pole lõpuks mingit kasu, kuna viltune peredünaamika ja fabritseeritud konflikt ei anna ühtki põhjust, et tegelastele nende katsumustel kaasa elada.

Ja kui need katsumused lõpuks pihta hakkavad (ehk eelmisest osast tuntud kolm maskeeritud jorssi ründama asuvad), on näha, et nende igavate ja pealiskaudsete karakterite tegudel pole loogikat selliseski olukorras. Näiteks on filmis stseen, kus kaks naisterahvast satuvad vastamisi pealtnäha relvastamata tütarlapsega ning selmet talle vastu seista, pagevad kabuhirmus tualettruumi. Ma ei väida sugugi, et inimesed kriisisituatsioonides läbinisti ratsionaalselt käituma peaksid, kuid vaatajana oleks hulga lihtsam, kui tegelased ka täielikud hädapätakad poleks. Suur osa tegevustikust põhineb otseselt rumalatel ja ebaloogilistel valikutel, klassikalistele õudusfilmiklišeedele antakse korralikult valu ("Let’s split up!" on stsenaristide põhitrikk). Tasub ka meeles pidada, et tegelastel on olemas täiesti töökorras auto, millega muretult minema kihutada – selle asemel tormatakse aga mööda parke ja tänavaid ringi nagu peata kanad.

 

Pildil kaader filmi kõige õnnestunumast stseenist, stiilsest basseinivõitlusest

Eelmise osaga võrreldes on sündmustiku mängulava kordades suurem, kahjuks ohverdatakse selle arvelt intensiivsus ja tegevustiku kompaktsus. Sissetungiõudukate hirmuäratavaim aspekt ongi see, et need toimuvad kodus, iga inimese kõige turvalisemas paigas, "Võõrad 2" on selle valemi kahjuks hüljanud. Idee järgi võiks suurem tegevuspaik sündmustikule võimalusi ja mängulisust juurde anda ning osati see nii ongi, kuid valdavalt pendeldavad tegelased paari-kolme koha vahelt ja usutavat muljet inimtühjast külast ei tekitata. Pigem tundub, nagu olekski võtteplats koosnenud ainult metsatukast, ühest-kahest tänavast, laste mänguväljakust ja haagisest ning stsenaristid olnud hädas tegelaste paigutamisega. Miks nad muidu sihitult ringi joostes alatasa ühtesamasse kohta jõuavad?

Lollusi on veel: tüdruk põgeneb auto eest mööda sõiduteed, ära jooksmise asemel minnakse peitu, tegelastel puudub perifeerne nägemine. Pahad tegelased seisavad valdavalt lihtsalt paigal, head jooksevad neile varem või hiljem nagunii ise otsa – samuti suudavad maniakid aimata ette nende igat liigutust. Lühidalt: stsenaarium on nii idiootlik, et see on vähegi mõtlevale vaatajale lausa solvav.

Film kogub natuke hoogu, kui üks ohvritest lõpuks esimese vastulöögi teeb (sõna otseses mõttes), kahjuks juhtub see alles kolmandas vaatuses. Tegelastest pole siin kahjuks pöialt hoida kellelegi, kõik üsna näotud jorsid. Positiivset siiski ehk nii palju, et film on lavastatud küllalt adekvaatselt: see on johncarpenterilikult atmosfääriline ja taustaks mängib suurepärane, mõnusalt retro muusika. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et kuulaksin parema meelega selles filmis kõlanud laulude playlist’i kui vaataksin filmi uuesti.

Sellest vist esialgu piisab. "Võõrad 2" on vändatud kahetsusväärselt halva stsenaariumi põhjal ning seda on tunda igal sammul. Sekka on sattunud küll visuaalselt lahedaid stseene ja viimases vaatuses ka tõeliselt rahuldavaid momente, kuid üldmuljet see ei päästa. Siiski-siiski: kui korraldate seltskondlikku filmiõhtut või joomismängu, on "Võõrad 2" suurepärane valik – see film on sõna otseses mõttes naeruväärne.

PS! Postergi (ülal) on nukralt vaimuvaene.

Ilmunud Kinoveebis.

"Rock Steady Row" (2018)

Tänavuse Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avab üks väike ja vahva film nimega "Rock Steady Row", eestikeelsena "Märulikool". Žanriliselt rõhub linateos pigem HÕFFi esimesele F-tähele, põimides põnevat fantaasiamaailma videomängu (või ehk koomiksi?) stiilis peksumäruliga. Õudusega asjal pistmist pole, kuid film on piisavalt hullumeelne, et žanrifänne siiski kõnetada.

"Märulikool", ameerika indie-kino üks viimase aja omanäolisemaid saadusi, jutustab loo noorest kutist (rollis Heston Horwin, kes kusjuures HÕFFile ise kohale tuleb), kellelt varastatakse Rock Steady nimelise ülikooli kampusesse jõudes ära jalgratas. Jalgrattad on nimelt selle post-apokalüptilise väljanägemisega ülikoolilinnaku peamine valuuta. Teekond hinnalise ratta tagasisaamiseks kestab umbes-täpselt tunnikese ning selle jooksul toimub nii mõndagi humoorikat ja vaatemängulist.

Muusikaline kujundus, mõnus retrobiit (mida kuuleb kahjuks filmis vähem, kui esialgu eeldada võiks), on maha viksitud "Stranger Thingsi" heliribalt – 80ndad on endiselt väga moes – ning idee kõrvaklappide ja kassetimängijaga kangelasest on hiljuti "Baby Driveris" nähtud, kuid kartus, et "Rock Steady Row" pole suurt enamat kui 80ndate throwback'ide ja filmiviidete kogumik, osutub üldjoones põhjendamatuks. Olgugi et erinevaid mõjutusi on siin-seal tunda, on "Märulikool" omapärane nii süžee kui pildikeele poolest, rabades vaatajat kiire tempo ja meeleoluka montaažiga. Umbes sarnase meeleolu ja hingamisega heatujufilm nagu 2015. aastal HÕFFi avanud "Turbo Kid".

Silmailuks lööb teoses kaasa ka Margot Robbie kadunud teisik, kelle sarnasust menuka näitlejannaga hetkekski varjata ei üritata. Temast ma pilti ei pane – peate Haapsallu sõitma!

HÕFF

Cinema Dentata: "Possession" (1981)

HÕFF pole sugugi ainus võimalus suurel kinolinal friigiõudukaid vahtida: Sõpruse igakuine Cinema Dentata veereb aga edasi ning sedapuhku ehk isegi paremini kui kunagi varem. Märtsi viimasel päeval oli kultuskino ekraanil tunamullu meie seast lahkunud poola lavastaja Andrzej Zulawski meistriteos "Vaimust vaevatud" – räige šokifilm, mida sobib kõige paremini kirjeldada kui "Hiilguse" ("The Shining", Stanley Kubrick) ja "Põrgusigitise" ("Hellraiser", Clive Barker) haiglast kokteili. Või ehk pisut päevakajalisem võrdlus: "Possession" on justkui tänavu parima filmi Oscari võitnud "Vee puudutuse" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro) täiskasvanute versioon. Ehkki ma pole päris kindel, et keegi kunagi nii täis kasvab, et Zulawski hullumeelsuseks täielikult valmis olla.

Väita, et "Possession" on klassikalises mõttes hea film, oleks ehk liialdus, küll aga kuulub see šokifilmide paremikku ning väärib oma kohta teiste veidrate ja eriskummaliste kultusfilmide seas. Filmi peamine häda on tema kahetunnine kestusaeg, mis pole kaugeltki vastavuses süžee sisutihedusega. Kuigi imelik on "Possession" kohe algusest peale, kisub lugu filmi kulgedes aina pöörasemaks ja segasemaks, jättes lõpuks järele pigem arutute performance-stiilis etteastete kollektsiooni kui tervikliku mängufilmi. Samas on äärmuslik eksperimentalism üks põhjustest, miks "Vaimust vaevatud" niivõrd sügavale mällu sööbib, nii et nõuda hullult kunstnikult koherentsemat visiooni pole kuigi õigustatud. Sellegipoolest – lühem ja tabavam saanuks film olla kindlasti, isegi kõigi oma pöörasuste juures.

Kellele ekstreemkino passib, leiab siit nii mõndagi huvitavat – šokeeriv ja rõve on "Possession" kohe kindlasti. Põnev on jälgida ka noort Sam Neilli (kes näeb endiselt välja nagu Freddie Highmore), kuna nii räiges teoses pole "Jurassic Parkist" tuntud näitleja minu teada rohkem kaasa löönud. Ehkki filmi peamine staar on ikkagi Zulawski, kes kõik need jälkused ja õudused välja mõtles ning efektimeistrite abil ekraanile tõi.

"Verónica" (2017)

HÕFF on jälle ukse ees ning tänavuse kava üheks oodatumaks teoseks on menuka hispaania õudusfilmilavastaja Paco Plaza ("[Rec]") verivärske hirmulugu "Verónica". "Verónica" on kiiresti poleemikat tekitanud kui linateos, mida Netflixi kasutajad lõpuni vaadata ei suuda. Õnneks mitte seetõttu, et film niivõrd kehv oleks – tituleeritud on seda pigem enneolematult õudseks tükiks. Ja kuna tegemist on õudusfilmiga, on "õudne" ilmselt uhkeim kiidusõna, mida filmile üldse anda saab.

Alustuseks võib pisut nokkida. Väidetavalt põhineb "Verónica" tõestisündinud lool (nagu praktiliselt iga teinegi õudukas, mille keskmes vaimud või seestumine), ehkki kui täpsemalt uurima hakata, on too "tõestisündinud" osa isegi marginaalsem, kui filmist paistab. Nimelt algab teos hädaabikõnega, millele järgneb politseimehe (loe: tõsiseltvõetava inimese) sattumine üleloomulike sündmuste keskmesse – see annab justkui tunnistust, et vähemalt väikegi osa tegevustikust on saanud autoriteedi kinnituse. Reaalsuses ükski politseinik aga nimitegelasega (kelle nimi oli tegelikult hoopis Estefania) ei kohtunud. Tõsi küll, mingisugune politseiametnik lõpuks paranähtustele alla kirjutas, aga sel pole filmis kujutatud seestumisega olulist pistmist. Nii et tegemist pole isegi selle (väidetava) looga, mida Estefania pere ja ülejäänud asjaosalised on jutustanud, ammugi siis veel tõestisündinud looga.

Kui valelik reklaamitrikk (mis, tõsi küll, minu peal töötas) kõrvale jätta, on "Verónica" igati korralik õudusfilm. Erakordselt hirmus ta pole, arvaku need Netflixi kasutajad mida tahes, kuid jameswanilikult põnev ja stiilne on ta küll. Maitsekas veel pealekauba, retro nii visuaalis kui audios: peategelase kõrvaklappides mängib hispaaniakeelne 90ndate rokk. Kusjuures filmi tegevustik leiab aset 1991. aastal, nii et lõpuks on võimalus nostalgitseda ka üheksakümnendate lastel.

Wani stiili aimatakse järgi igal sammul, nii sisus kui vormis, ehkki temalikku intensiivsust siin eriti ei kohta. Mitte et vajagi oleks – "Verónica" põleb oma alamžanri kohta võrdlemisi aeglaselt ja väikese leegiga, kuid lõpuks riskib vaataja ikkagi vähemalt III astme põletushaavadega – film töötab. Ameeriklased tegid paar aastat tagasi midagi sarnast filmiga "See jälitab sind" ("It Follows"): too on samuti üks vaikne ja aeglasevõitu teos, mis märkamatult naha alla poeb. "Verónica" esmapilgul nii traumeeriv ei tundugi, kuid kui nähtu mõnel unetul ööl vägisi meelde tuleb, on tükk tegemist, et seda peast välja saada.

Pime nunn (hüüdnimega Sister Death) on filmi kõige coolim tegelane, palun spin-offi!

Süžeega "Verónica" stampe ei murra – paberil on tegemist täpselt samasuguse kummitusõudukaga, nagu me neid lademetes näinud oleme. Tõsi küll, stsenaarium on vähemasti selles mõttes asjalik, et tegelased on väga korralikult välja tahutud ega lange tüütute žanriklišeede ohvriks, sisu aga midagi uut ei paku. Siiski ei tundnud ma hetkekski, et ühegi žanrikonventsiooni taaskohtamine mulle vastukarva käinuks, pigem mõjub see kõik kuidagi naturaalselt. Noh, umbes nagu "Kurja kutsumine" ("The Conjuring"), mis polnud ideeliselt suurt enamat kui klišeepundar – alles Wani väljapeetud režii kaudu vooliti see vaat et perfektseks klassikaliseks õudusfilmiks. Küllap annab Paco Plaza aastatepikkune õudusfilmikarjäär heas mõttes tunda – režissööri žanritunnetus on võrratu.

Netflixis on film kättesaadav olnud juba veebruari lõpust saati, täieliku elamuse saamiseks tuleb aga sõita Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile.

Ilmunud Kinoveebis.

Cinema Dentata: "La vampire nue" (1970)

Ma pole üldiselt selline raharaiskaja tüüp, aga kui Jean Rollini seitsmekümnendate soppa ühel õhtul kinolinal näidatakse, olen ikka nagu shut up and take my money! Pärast igakuist Sõpruse "Cinema Dentata" seanssi koju jõudes ei suutnudki täpselt näppu peale panna, et miks kuradi pärast ma sinna kinosaali ronisin, kui teadsin hästi, et Rollin pole elu sees ühtki head filmi teinud ja selline erootiline wannabe-kunstiline rämps mulle sugugi rõõmu ei paku. Seda enam, et Rollinil erootikast üsna väärastunud arusaam on... koonustissidega naine imeliku muusika saatel tantsimas, wtf? Ega ma ju ometi arvanud, et "Alasti vampiir" võiks hea film olla?

Muide, spoiler alert, vampiir pole isegi alasti!

Pildil stseen, mis minu ees istunud noormehele suurt rõõmu pakkus: tähtis vampiirmees (keskel) üritab alasti naisi edasi liikumast takistada ja krabab seda tehes täieliku südamerahuga mõlemal kaunitaril rinnust

Õnneks mida aeg edasi, seda meelelahutuslikumaks Rollini esimene värvifilm muutub. Film on jabur ja halb algusest peale, aga mingil hetkel käib klõps ära ja sealt edasi on see jaburus juba vähehaaval naljakaks muutumas. Rollini jultunud režii, lähivõtted tissidest ja häbitud upskirt-kaadrid, on 2018. aastal vaadatuna nõnda kohatu, et ajab pigem muigama kui vihale.

Lõpuks viskab Rollin ka ise absurdse süžee üle nalja. Seega saanuks film ka hulga hullem olla, näiteks härra Jesús Franco, kes Rolliniga sarnases ajas ja nišis tegutses, filmograafias on nii mõnigi "erootiline õudusfilm" (mõlemat vaid tinglikult ― pole ta filmid tegelikult ei erutavad ega õudsed), mis algusest lõpuni täiesti kuiv vaatamine on, ei paku nalja, kvaliteedist rääkimata. Ehkki tasub toonitada, et "nii halb, et hea" aspekt pole Rollini haigete fantaasiate õigustamiseks kaugeltki piisav: valdavalt on ka "Alasti vampiir" surmigav.

"Cinema Dentata" on Sõpruse igakuine žanrifilmi linastuste sari, mis toob publikuni rahvusvaheliselt kirju programmi Eestis varem linastumata märgilistest teostest. Filmide valiku juures on määravaks võimalus tutvustada ühe žanri mitmekülgsust ja pakkuda sisukat alternatiivi laiavoolu kinolevis linastuvatele pelgalt meelelahutuslikele õudusfilmidele.

"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.

Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.

Algselt ilmunud Kinoveebis.

2017. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

Žanrifilmide jaoks pööraselt edukas 2017 on nüüd seljataga. Kinorekordeid on purustanud teosed nii õudus- kui ulmežanrist ning festivalid toonud vaatajani kvaliteetkino igast maailma nurgast. Kuigi enamik filme ununevad enne, kui lõputiitridki rullumise lõpetanud, üritan nüüd ära nimetada need vähesed, mida lõppenud aastast tulevassegi kaasa võtta.

KINOLEVI PAREMIK

"Vastumürk tervisele" ("A Cure for Wellness")

"Issand jumal, Rasmus nimetab 2017. aasta parimaks õudusfilmiks 2016. aasta filmi!?" Kuulge-kuulge, olgu kohe öeldud, et kui film jõuab Eesti kinolinadele 2017. aastal, siis on eestlase jaoks tegemist 2017. aasta filmiga.

"Aga issand jumal, Rasmus nimetab aasta parimaks õudusfilmiks mingi filmi, millest ma midagi kuulnud pole!?" Nojah, sellepärast ma seda edetabelit ju kokku panengi, et teil midagi avastada oleks!

"Vastumürk tervisele" platseerub lõppenud aasta arvestuses esikohale just sellepärast, et ma pole aasta jooksul kuulnud praktiliselt mitte kedagi sellest eriskummalisest ja unenäolisest teosest rääkimas. Isegi ennast mitte!

Tegemist kahe ja poole tunnise rännakuga Šveitsi alpidesse, kus maailm ei toimi päris nii, nagu me harjunud oleme. Film märgib lavastaja Gore Verbinski ("The Ring") tagasitulekut õudusfilmide juurde. Painajalik teos, mis pähe kinni jääb ja sealt enam kuidagi välja tulla ei taha.

"Kao ära" ("Get Out")

See viimane lause kehtib muidugi ka järgmise filmi kohta. Kui "Get Out" lõppes, ütlesin oma kaaslasele, et just sellised peaksidki kõik õudusfilmid olema. Noh, muidugi natuke liialdades, sest hakkimist, soolikaid ja paljaid naisi on ikka ka vahel vaja, aga kui "Get Outi" masti filme jookseks kinos tihemini, oleks žanri maine kahtlemata palju kõrgem. "Kao ära" tõestab ka suurimale skeptikule, et õudusfilm võib olla intelligentne, kõnekas ja enamatki! Arvestades ülipositiivset tagasisidet on lavastaja Jordan Peele'ilt sarnaseid õnnestumisi oodata kindlasti veelgi.

"See" ("It")

Nojah, "Sellest" ei saa enam kuidagi üle ega ümber. Lõppenud aasta universaalselt kõige armastatum õudusfilm purustas rohkem kassarekordeid kui ükski sama žanri teos varem ja mis veelgi parem ‒ "Sellele" tuleb ju järg! "It" on klassikaline õudusfilm, millesarnaseid viimasel ajal suutnud edukalt vändata vaid James Wan ("Kurja kutsumine", "Astraal") ‒ nüüd on tal aga vääriline konkurent. "It" on ühtaegu nii hirmus, põnev kui ka vahva, sest tegelased ‒ suurem osa neist lapsed ‒ on ääretult sümpaatsed. Seetõttu pole ime, et vaatajal pulss lakke tõuseb, kui hiiglasliku suuga kloun neidsamu toredaid lapsi kimbutama tuleb.

"Palju õnne surmapäevaks" ("Happy Death Day")

Kinoedetabeli lõpetuseks sobib üks väiksema kaaluga lõikumisfilm, mida saatis samuti korralik kassaedu. Kusjuures verd ja jõhkrusi on filmis niivõrd vähe, et õudusfilmiks ma seda otseselt nimetama ei kipugi ‒ küll aga võib seda kutsuda näiteks õuduselementidega noortekomöödiaks. "Palju õnne surmapäevaks" märksõnad on sümpaatsed tegelased (seekord mitte väiksed lapsed), värske idee ja nutikas stsenaarium. Vormilt on tegemist "Lõputu küünlapäeva" õudusfilmiversiooniga, kuid reaalsuses pakub see palju rohkemat kui kontsept eeldada lubaks.

FESTIVALIDE PAREMIK

"Kättemaks" ("Revenge")
PÖFFil linastunud prantsuse rape & revenge film on lõppenud aasta märuliõudukate lipulaev. Märkimisväärselt meelelahutuslik "Kättemaks" ei oma küll erilist psühholoogist väärtust (kui intensiivne närvikõdi välja jätta), kuid pakub ühe äärmiselt põneva vaatamiselamuse, mille käigus saab kaasa elada pildil kujutatud südikale noorele neiule ja nalja heita teose mõningase absurdsuse üle. Ettevaatust: olgugi et lõbus ja meelelahutuslik, on "Revenge" ikkagi üle keskmise räige ja verine teos!

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")
Pisut veider on festivalitabelisse paigutada filmi, mis on vändatud Ühendriikides ja silma järgi hinnates täiesti korraliku raha eest; pole tegemist mingi kunstilise indie-filmiga. Kuid siin tema koht just on ‒ "Parem vaata ette" linastus PÖFFi noorteprogrammis ning rabas mind värskuse, energia ja pööraste ideedega. Noh, ütleme ehk nii, et "Parem vaata ette" pole sinu tavaline noorteõudukas. Õuduskomöödiate vallast kindlasti lõppenud aasta lemmikute seas.

"Toorelt" ("Raw")
12. HÕFFi kõige nimekam teos, festivaliskeenel mürinat teinud prantsuse kannibalifilm "Raw" polnud võib-olla päris nii räme ja üllatav, kui eelnenud haip oodata lubanuks, kuid erilise ja omanäolise filmina jääb ta meelde küll. Tegemist on šokeerivalt füüsilise teosega, mis kombinatsioonis nii mõnegi ootamatu lahendusega painajaliku vaatamiselamuse garanteerib. Pakub vaatajale nii brutaalsust ja verd kui ka psühholoogilist õudu. Nõrganärvilistel tasub sellest igatahes hoiduda.

KODUKINO PAREMIK

"Lapsehoidja" ("The Babysitter")

"Lapsehoidja" on selline kerglast sorti noorteõuduskomöödia, millesarnased mulle alati väga meeldinud on. Kahjuks on vaid vähesed neist nõnda coolid ja omapärased kui kõnealune "The Babysitter". Ägeda värvigamma, värvika näitlejateansambli ja hea huumoriga varustatud "Lapsehoidja" jääb silma ‒ nagu ka "Parem vaata ette" ‒ vahvate tegelaste, värskete ideede ja energilise tempoga. Hoiatus: vaatama tasub asuda igasuguste eelteadmisteta, nii on sündmustiku kulgu palju põnevam jälgida. Pildil on muide Bella Thorne ("Amityville: Ärkamine") ja ta saab siin maha oma senise elu parima osatäitmisega.

"Leatherface"
Legendaarse õudusfilmiseeria "Texase mootorsaemõrvad" uusim osa on originaali eellugu ning saab endale seatud ülesannetega võrratult hakkama. "Leatherface" kannab endas seeria algupärast vaimu, lisab juurde värskeid ideid ning ‒ mis kõige tähtsam ‒ kujundab tegelased välja just sellisteks, nagu nad originaalfilmis olema peavad, lisades nii uue varjundi ka pea poole sajandi tagusele õudusfilmiklassikale. Väga võimalik, et "Leatherface" on selle nimekirja rõvedaim film.

"Chucky kultus" ("Cult of Chucky")
Don Mancini "Child's Play" seeria on paremas seisus kui üks seeria ropu suuga punapäisest tapjanukust olla tohiks. "Chucky kultus", seitsmes osa, on varasematest veelgi hullumeelsem, kuid just seda mitukümmend aastat väldanud frantsiisil vaja ongi. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu, milles on olemas kõik, mida "Chuckyl" vaja: loomingulised mõrvastseenid, ägedad one-liner'id ja pöörased ideed. Tõeline meelelahutus!

ERIAUHIND: PARIM SLASHER

"Never Hike Alone"

Jah, tõepoolest, lõppenud aasta parim slasher on uus "Reede 13" osa ja te isegi ei teadnud, et see eksisteerib! Okei-okei, tunnistan, päris tõtt ma ei räägi, kuna tegemist on fännifilmiga, aga üle ootuste korralik ja põnev on see sellegipoolest. Fännifilmi kohta äärmiselt professionaalse väljanägemisega "Never Hike Alone" täidab tühimiku seeria austajate südames, kuna ‒ nii kurb, kui see ka poleks ‒ uut osa pole enam isegi mitte silmapiiril, kuid Jasonit tahaks ju tegutsemas näha ikkagi! Kusjuures kõnealuse teose Jason on kindla peale autentsem kui nii mõnegi "päris" filmi oma.

TÄIELIKUD RÕIKAD

"Poolkuu" ("The Crescent")
Valisin "Poolkuud" näitlikustama pildi, mis on täpselt sama igav ja ebaintrigeeriv kui kõnealune film. Halbu filme oleme kohanud kõik, kuid 21. PÖFFil linastunud "Poolkuu" on nii kehv, et selle lõpuni vaatamine tekitab füüsilist ängi ja ärritust. Festivalifilmide absoluutne põhjakiht.

"Muundumine" ("Rupture")
Kuid rõikaid jagus ka kinolevisse. "Muundumine" on katastroofiliselt halb ulmefilm, millesarnased kuuluvad Rimi odavfilmide DVD-de kasti, mitte kinolinale. Tegemist on irriteerivalt mõttetu filmiga, milles ei toimu mitte midagi ega anta hetkekski vaatajale teada, miks ta sellise jamaga oma aega peaks raiskama.

"Kuso"
Ja lõpetame õudusfilmiga, mida nimetati viimase HÕFFi kõige jõhkramaks teoseks. Nojah, jõhker ta tõepoolest on, aga eelkõige sellepärast, et kogu ekraanil aset leidva absurdsuse talumiseks on vaja mehist kannatust. Tõsi küll, "Kusol" õnnestub olla ka märkimisväärselt jälk, kuid kui rõveduste taga pole sisu ollagi, pole sel vähematki väärtust.

"Leatherface" (2017)

Küllap olen siin blogis juba vingunud, kuivõrd ebaühtlane ja loogikavaba "Texase mootorsaemõrvade" seeria ülesehituslikult on. Originaalfilm, selle kolm järge, millest kaks eiravad varasemalt toimunut, uusversioon ja selle eellugu, originaali reboot-järg, mis eirab kõiki eelmisi järgesid, ja nüüd originaali eellugu. Huuh! Õnneks muudab uus "Leatherface" olukorda pigem paremaks kui halvemaks, kuna pillub viiteid ka mainitud reboot-järjele, nii et nüüd võib kolmeosalist seeriat (prequel, originaal, reboot-järg) vaadata täiesti omaette, ilma et varasemate osade järele mingitki vajadust tekiks. Okei, kolmas osa, millel nimeks kusjuures samuti "Leatherface" (oeh, ma olen veendunud, et selle seeria järjestus ja pealkirjad on kellegi kuri nali), on tegelikult täitsa mõnus vaatamine, aga teisest ja neljandast ei tunneks ma küll sugugi puudust, kui neid enam kunagi näha ei saaks.

Nonii, timeline'i üle vingumine seljataga, lähme uue filmi juurde. See on vinge! Lavastajatooli jagavad prantslased Alexandre Bustillo ja Julien Maury, kes kümnend tagasi jõhkra veristamisfilmiga "Inside" maha said, nii et pole suur üllatus, et režii on kõva ja brutaalsuse pealt tagasi ei hoita. Vibe ei ole küll päris see, mis ta olla võiks ‒ teate küll, vanal originaalfilmil on selline väga distinktne atmosfäär, mida on keeruline sõnadesse panna ‒ ja "Leatherface" annab endast parima, et õige tunduda, aga veidi jääb ikka puudu. Kuigi väljapaistvalt rõve, räpane ja lehkav on ta küll. Kusjuures sain pärast vaatamist teada, et film on üles võetud hoopis Bulgaarias, nii et tegelikult on Texase õhustikku olude kohta niigi väga autentselt kujutatud.

Kujunemisloona on "Leatherface" täiesti suurepärane. Me kõik teame, kuidas Michael Myersi inimlikustamine "Halloweeni" uusversioonis välja kukkus (VÄGA HALVASTI), kuid "Leatherface" sarnaste orade otsa ei astu ja tegelase areng paistab ka kolme filmi tervikuna vaadates täiesti loogiline. Režii, olustik ja tegelased (eriti Clarice) on tegelikult suhteliselt robzombielikud, nii et on mõnevõrra irooniline, et "Leatherface" saab hakkama kõigega, milles Zombie "Halloween" ebaõnnestus. Nojah, see on tegelikult pigem maitse asi. Muuseas tegelased on ilgelt ägedad, eriti Stephen Dorffi kehastatud kättemaksuhimuline šerif, kes on nii halastamatu tõbras, et isegi Sawyerid on hirmul. Kui kõik õudusfilmipolitseinikud sellised oleksid, ei julgeks pooled Myersid või Chuckyd lillegi liigutada.

Ülesehituslikus mõttes on "Leatherface" igatahes värske: seeria vana head mustrit (kui ehk lõpp välja arvata) ei kasutata. Alguses näidatakse küll, kuidas 20ndates paarike Sawyerite farmi poole sõidab ‒ noh, selline tüüpiline USA õuduka algus ‒, aga nendega tehakse kiirelt üks-null ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Ehk siis sedapuhku hullumajja. Ja Leatherface hullumajas on ju päris cool kontsept! Ägedalt on tagasi toodud esimese filmi tuttavlikke elemente, samas kordagi fan service'iks muutumata.

Siit ma tegelikult ka lõpetaksin. Hoiatan ette, et film on räigelt jõhker, verine ja rõve, aga noh, lõppude lõpuks vaatate te ikkagi uut "Texase mootorsaemõrvade" osa, nii et küllap te sellist piinamispornot just soovite. Minu silmis on "Leatherface" igatahes seeria kõige rämedam peatükk (kurat, see seksistseen!) ja seda ainult heas mõttes. Soovitan!

tl;dr: Vaadake seeriat niimoodi:

1. "Leatherface" - suurepärane sissejuhatus meie kurikuulsa maniaki hingeellu
2. originaal "Texase mootorsaemõrvad" - Tobe Hooperi igavene klassika
3. 2013. aasta "Texas Chainsaw 3D" - jätkab sealt, kust originaal pooleli jäi, ja toob tagasi "Leatherface'is" näidatud nimitegelase inimlikkuse